Friday, May 7, 2021

Разбор полётов: Venemaa-Lääne suhete muutumisest

Venemaa ja Euroopa suhted on taaskord teravnenud. Kui võtta pikemas ajaloolises plaanis pole siin midagi uut, Vene-Lääne suhetes on olnud ka nö kineetilisi perioode, kuid Euroopa Liidu ja praeguse Venemaa Föderatsiooni suhetes (ehk siis alates aastast 1991) on säherdune vastasseis uus. Kui võrrelda 1990-2000'te aastate sooje suhteid (kus räägiti strateegilisest partnerlusest), siis võib rääkida lausa ligi 180-kraadisest suunamuutusest.

Üks detail sellest muutusest on Tšehhi sündmuste jada, kus 2014.a laskemoonaladude plahvatuste taga paistavad mitte ainult vene eriteenistuste kõrvad, vaid ka nimed ja näod. Omaette küsimus, et miks Tšehhi vastuluure ja muud vastavad organid pidasid vajalikuks vaikida seni, kuni need nimed ja näod eraviisiliste uurijate publikatsioonides esile ujusid.

Samamoodi on huvitav vaadata seda erinevust solidaarsuse määras, mida ilmutasid lääneriigid Suurbritannia pinnal kasutatud keemiarelva juhtumi järel (Skripalide mürgitamine) ja Tšehhi pinnal kasutatud kineetilise juhtumi järel.

Teine moment on Venemaa enda sisekliima muudatus - siin astutakse massiliste repressioonide ajastusse, kuulutades nö nimekirjade alusel inimesed juba ette süüdiolevaks ekstremismi/terrorismi paragrahvi alusel (Naval'nõi staapide kandmine vastavasse nimekirja, mille tõttu on süüdi kõik kes kasvõi servakesegagi on osalenud/toetanud).

Neid momente on saates jutuks veel mitmeid, kõike seda saab kuulata siit.

Tuesday, May 4, 2021

Hirm

Ma üliharva võtan kätte ja tõlgin otse lahmakate viisi teksti. Veel vähem raadioeetris kõlanud teksti. Enamasti on mõtekam see lühidalt ümber sõnastada, asetada mingisse konteksti ja nö söödavamaks muuta. Seekord aga otsustasin teisiti - see tekst on väärt, et ta vähemalt jupiti eestindada. Soovitan mõistagi kuulata tervikut, kui vähegi aega ja keeleoskust on. need mõtted sõnastas Sergei Medvedev, Moskva Vabaülikooli professor, ajaloolane ja kirjanik

---

"Kaasaegse Venemaa peamiseks eksportkaubaks on hirm, mitte nafta või gaas, vaid hirm. Hirm läheb väga hästi müügiks maailmas, kaasaegses rahvusvahelises suhete süsteemis.

Näiteks see, mis praegu toimus Ukrainas, sõjahüsteeria õhutamisega, vägede kontsentreerimisega ja äraviimisega. See oli iseloomulik ohu loomise operatsioon, müümaks hirmu rahvusvahelisele kogukonnale ja sisemisele sihtgrupile, omaenda elanikkonnale.

Kõik see, mida Venemaa teeb Süürias, mida teevad vene eriteenistused piiride taga, kõik need mürgitamised, Skripalid, plahvatused Tšehhis, Miškinid ja Tšepigid. Kõigel sellel pole praktilist sisu, see on justnimelt hirmu ja määramatuse genereerimise operatsioonid. Venemaa on väga oluline osaline selle määramatuse maailmaturul. Ta üritab kapitaliseerida oma positsiooni sellel. Sama toimub ka riigis sees.

Omal ajal pakkus sotsioloog Kordonski välja hirmude tootmise teooria. Selle kohaselt tegeleb iga bürokraatlik ametkond hirmude tootmisega, nende formuleerimisega. Loodusressursside ministeerium räägib saabuvatest metsatulekahjudest. Selle jaoks eraldatakse teatud ressurss. Seejärel algab nende ressursside ärakasutamine.

On olemas täiesti hiilgavad spetsialistid ohtude tootmises, need on meie jõuorganid. Nad teatacad riigile: eksisteerib värviliste revolutsioonide oht, vot näete Valgevenes tekkis uus oht. Näete, nad üritasid Lukašenkat tappa. Jne. Nüüd see masinavärk on läinud üle autonoomsele režiimile, ta töötab ise enda jaoks. Ning tema ressuriks on oleme meie, elanikkond, VF kodanikud. See masin lihtsalt kujundab inimesi ümber uuteks ohtudeks, uuteks repressioonideks. Nendest ohtudest formuleeritakse uued ülesanded, milleks saadakse uued ressursid: terrorismi-, ekstremismi-, välisagentide juhtumites. Ja süsteem paisub ning rasvub. Ja kuni leidub veel elavaid inimesi, pumpab see süsteem endasse uut ressurssi, taastoodab ennast ning lõpptoodanguks on hirm. Ja seda hirmu müüakse nii sise- kui välispoliitikas.
---
Repressioonid ise polegi nii olulised. Samuti nagu pole oluline sõda. Oluline on balansseerida sõja ja repressioonide piiril. Just see loob kontrolli, juhitatavuse olukorra. Kui repressioonid algavad, siis juhitavus kaob
---
Samamoodi nagu sõjaga Ukraina vastu – me peame kogu aeg balansseerima selle piiril. Me peame kogu aeg balansseerima ’37 aasta piiril. Ja kui seda ei toimu, siis me oleme tänulikud Putinile. Aitäh sulle suur Putin selle eest, et sa ei hakanud pommitama Kiievit. Aitäh, et et ei ole rajatud koonduslaagreid."
---

Lõpetuseks, et ei jääks muljet, nagu oleks tegu vaid ühe mehe arvamusega, ka väljavõte Levada-keskuse küsitlusest, millest selgub, et esmakordselt kardab enam kui pool (52%) küsitletutest massiliste repressioonide naasemist Venemaale. 

Thursday, April 29, 2021

Venemaa sõbrad ja vaenlased

Olen Venemaa sõpradest ja vaenlastest nii palju aastaid ja kordi kirjutanud (aluseks ikka Levada iga-aastased küsitlused, et markeerin seekord vaid mõned punktid:

1- taustaks: enamik venemaalasi ei käi välismaal. Isegi teoreetiliselt on see võimalus vaid u 18% ehk neil kellel on välispass. Seega enamik arvamusest välismaailma kohta kujuneb läbi telepildi, mis on keskmise venemaalase jaoks peamine infoallikas (u 80%). Telekanalid on aga absoluutses enamuses riigi kontrolli all. Seetõttu väidavad Venemaa kriitilisemad analüütikud, et tegelikult mõõdetakse mitte avalikku arvamust, vaid telepildi peegeldust. Ja mõõtmise andmeid avaldatakse vaid kontrolli all ja teleka jaoks. Ehk siis telekas mõõdab telekat.

2- sõpradest: oma sõprade osas ollakse veidi järjekindlamad kui vaenlaste suhtes, hinnang viimaste osas on väga konjunktuurne. Sõpradena tajutakse sisuliselt ja püsivalt ainult kahte: Valgevenet ja Kazahstani. Hetkel teisele kohale tõusnud Hiina on olnud ka kaugel allpool. Peale neid kolme tuleb tükk tühja maad ning alles siis tulevad nt Armeenia ja Aserbaidžaan, keda paljud tajuvad ühtlasi ka vaenlastena

3- vaenlastest: hetkel on vaenlane nr.1 USA, kuid seda auväärset tiitlit on hoidnud ka Gruusia (2009.a) ja Eesti (2007.a). Vaenlastena jätkavad 2.kohal Ukraina ja 3.kohal Suurbritannia. Eesti on hetkel 9.kohal

Kuna vastavat uuringut viib Levada keskus läbi tavaliselt sügisel, siis saab olema huvitav näha, kas ja kuivõrd määrab seekord teleka-poolne sisend (ebasõbralike riikide nimekiri) riigi kontrolli all avaldatut ehk teleka jaoks tehtud väljundit (küsitlustulemusi).

Wednesday, April 28, 2021

Asümmeetriast kahele kanalile

Eilne FB-postitus põrkas kõigepealt Delfisse, kus see pealkirjastati nagu ikka delfilikult / intrigeerivalt, mille tõttu sain süüdistusi venemeelsuses :)

Seejärel rääkisin asjast põgusalt ka intervjuus Läti TV'le, millest tegin ka siinse tõmmis
---
lisan siia ka algse postituse
---
Asümmeetria. Võtmesõna on asümmeetria

Venemaa on ammu rääkinud oma võimalikest asümmeetrilistest vastustest. Praegune nimekirja-koostamine on suurepärane näide selle võtte kasutamisest avalikult (võimalikest muudest kasutuskordadest rääkimine viiks meid teemast kõrvale).

Sümmeetriline vastus oleks tavapärane diplomaatiline praktika, nn tit-for-tat taktika: teie saadate välja meie saadiku, meie saadame teie oma.

Nüüd aga lisatakse sellele asümmeetriline kiht: kandmine ebasõbraline riikide nimekirja, mis toob kaasa mingid komplikatsioonid (nt teadaolev piirang kohapealt tööjõu värbamisele)

Tuleb tunnistada, et see on selles mõttes nutikas samm, et kasutatakse ära nö vaenlase energiat ja/või eelsoodumust.

Energia kasutamise all pean silmas vastutuse asetamist vastaspoole õlgadele. meie lugu algab sellest, et Venemaa korraldas käki ja meie vastame saadikute (solidaarse) väljasaatmisega. Venemaa asümmeetrilise vastuse loogikas on loo alguspunktiks "põhjendamatu" väljasaatmine ning Venemaa "on lihtsalt sunnitud reageerima".

Eelsoodumuse all pean silmas seda, et meie nn kollektiivse Läänena kultiveerime mõnuga sisutühja väidet "erilisest, ettearvamatust ja müstilisest Venemaast". Venemaa kasutab seda nüüd mõnuga ära, kasutades meie enda müüdi poolt pakutud õigustust: "Ah et mina peaks olema hull ja ennustamatu? Aga siis sööge nüüd seda, mis te selle peale ütlete?"

Friday, April 23, 2021

Venemaast kolmele kanalile


Venemaa Föderatsiooni presidendi iga-aastased kõned tõmbavad endale tähelepanu, nii ka seekord.

Raadio 4 tahtis alustuseks teada, et mis rolli täidab selline kõneakt üleüldse ja kas sellele on mingit analoogi ka Eestis.

TV3 küsimused puudutasid rohkem väikest, aga seda ähvardavamat osa kõnest, mis oli suunatud välismaailma ähvardamisele.

Vikerraadios sai aga hoopiski räägitud samal päeval toimunud meeleavaldustest Venemaal, milledel üks keskseid loosungeid oli vabaduse nõudmine Aleksei Naval'nõile.

Wednesday, April 21, 2021

Putin: hea võlur ja kuri politseinik ühekorraga

Tund ja kakskümmend minutit kestnud pöördumisest täitis enamiku ajast Vladimir Putin hea võluri rolli, rääkides üha suuremast ja laialdasemast toetusest oma kodanikele. Otsesed ja ühekordsed rahalised väljamaksed lastega peredele ühelt poolt ja pikaajaliste arenguvõimaluste loomine haridussüsteemi kaudu teiselt poolt on vaid mõned märksõnad.

Hea telemarketingi reeglite kohaselt kostis iga paari minuti järel väljendid stiilis: „aga see pole veel kõik“ ja „lisaks sellele saate veel toda!“ Suveräänse riigina ja suveräänse rahatrükkalina on see kõik ühtlasi ka täiesti tehtav.

Suveräänsusest rääkides – kuna peamiseks teemaks oli muidugi korona-pandeemia, rõhutas Putin vajadust ja võimekust välja töötada nö ravimisuveräänsus, valmisoleks ka iga järgneva ja võimalik et hullemagi pandeemia korral kiirkorras välja töötada oma test- ja vaktsineerimisvõimekus.

Välisteemadele pühendas Putin viimased kümmekond karmi minutit, rääkides sellest, kuidas Venemaa on aidanud lahedada probleeme ... mõistagi rangelt rahvusvahelise õiguse raames.

Kõige kõlavamad ja karmimad sõnad kõlasid Valgevenes väidetavalt ärahoitud riigipöörde ja Aleksandr Lukašenka atendaadikatse – mille suhtes on nn kollektiivne Lääs valinud mahavaikimise tee. Samamoodi nagu seesama Lääs ei taha tunnistada, et Ukrainas toimus samamoodi relvastatud riigipööre.

Omamoodi punktina kurja politseiniku (või pigem otsusekindla gangsteri stiilis) kõlasid sõnad, et kui mõned riigid siiski plaanivad midagi Venemaa huvide vastast, siis kahetsevad nad nii, nagu ammu midagi kahetsenud pole. Ning sujuvalt läks üle oma riigi uute sõjaliste võimsuste kiitmisele.

Kokkuvõtvalt täitis Vlaimir Putin kogenud kõnemehena oma rolli suurepäraselt. Kõigepealt lohutas oma korona käes vaevelnud rahvast sellega, et kõik saab korda. Seejärel aga näitas rusikat kõigile neile, kes Shere Khani ja Tabagui (pahalased Mowgli raamtust) kombel midagi halba plaanivad.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, April 20, 2021

Milleks Venemaale Ukraina

Venemaa kuhjab oma piiridele vägesid. Jälle. Kõik märgid näitavad, nagu valmistuks Moskva taas rakendama sõjalist jõudu oma naabri vastu. Kui jätame isegi varasemad sündmused kõrvale, siis 2008.a Gruusia ja 2014.a Ukraina operatsioonid võiks ka lühema mäluga inimestel meeles olla.

Milles asi, miks Venemaa kõike seda taolise visaduse ja järjekindlusega teeb? Seletuskäike on mitmeid ning rumal oleks proovida kõike taandada ühele nimetajale. Seda saaks muidugi teha, kuid tulemus mõjuks punnitatuna. Päriselus ei toimu sellise mõõtkavaga sündmused kunagi ainult ühe asjaolu tõttu.

Samamoodi ei kasutata suure, administratiivselt kohmaka riigi masinavärki vaid ühe eesmärgi lahendamiseks. Noh umbes nii nagu ei panda tööle tervet ülikooli selleks, et koolitada vaid ühe eriala spetsialiste. Seega proovime vaadata toimuvat veidi kompleksemalt, kasutades vana head kolmikjaotust. Üritame leida toimuva ratsionaalseid seletuskäike kolmes plaanis: globaalne, regionaalne ja personaalne.

Globaalne

Globaalne seletuskäik – see kõlab nagu veidi suurushullusest ajendatuna? Aga siiski on see pädev lähenemine, sest vähemalt osades peades on tegemist globaalse vastasseisu ja/või konkurentsiga. Nendes peades on maailmas toimuv null-summa mängu küsimus. Et kui ühele poolele antakse, siis teisele poolele jääb ilmselgelt midagi vähem. Mõjuvõimu, ressursse, mida iganes.

Sellisest null-summa reeglistikust lähtub suur osa Venemaa praegusest tipp-eliidist. Umbes 70-aastaste meeste maailmavaateline kujunemine toimus NSVL tippaegadel. Jah, see riiklik moodustis oli küll juba kuhtuv, kuid siiski veel näiliselt maailma juhtivate jõudude hulgas. Täpsemalt kahe juhtiva jõu, bipolaarse maailma üks poolus.

Seejärel aga juhtus katastoof – see XX sajandi suurim geopoliitiline katasroof, mäletate küll. NSVL vajus omaenda jätkusuutmatuse all kokku. Kuid inimesed jäid ju alles. Need inimesed, kes hakkasid seda endist „normaalsust“ taga igatsema ja kaotust nn Külmas Sõjas pidama ebaõiglaseks.

Regionaalne

Need inimesed, kes on nüüdseks ennast Venemaa võimu külge ankurdanud, soovimata sellest lahkuda, üritavad taastoota toonast normaalsust ja näidata, et nad ei lepi kaotaja rolliga. Vastasseisus tookordse võitja ehk USA/NATO/Läänega, näevad nad teise poole edusammudes enda kaotuse rõhutamist, soola riputamist oma haavadele.

2008.a karistati Gruusiat tolle riigi püüdluste eest liikuda EL ja NATO poole. Gruusia jalge ette asetati Osseetia-nimeline reha, värviti punaseks ja kirjutati peale, et see on reha. Ning Gruusia allus provokatsoonile, hüppas kahe jalaga rehale – ei saanud seda lihtsalt tegemata jätta – ja sai oma haavad kätte. Venemaa tormas „kaitsma oma kaasmaalasi“ ning saavutas eesmärgi, enda meelest igati õigustatud ja ka rahvusvahelise üldsuse poolt tõrksalt, kuid siiski aktsepteeritud tulemuse – Gruusia killustamise, võimu vahetumise ja riigi tardumise kuhugi ida ja lääne vahele.

2014.a karistas Moskva Ukrainat analoogse katse eest. Kasutades ära Kiievis toimuvat vastasseisu, kuulutas Kreml selle „fašistlikuks riigipöördeks“ ning kaaperdas Krimmi. Rahvusvaheline üldsus vaatas seda kerge jahmatusega pealt ja ... noh ei aktsepteerinud, kuid kohe vastu ka ei hakanud.

Küll aga hakkas ootamatult vastu Ukraina ise, surudes ninapidi Donbassi põldude mutta Novorossija nimelise plaani. Nüüd on sellele vastuseisule tekkinud liitlasi, eelkõige on oluline üks vana konkurent nimega Türgi. Ankara on asunud üha aktiivsemalt toetama Ukrainat, olles ka üks kõige aktiivsemaid Krimmi kaaperdamise eitajaid – tõsi küll, mitte Ukraina, vaid oma huve silmas pidades.

Personaalne

See viimane ehk „personaalne“ mõõde võib tekitada õlakehitus. Peale jaotusi „globaalne“ ja „regionaalne“ oleks olnud loogiline näha pealkirja „kahepoolne“, mis keskenduks Kiievi-Moskva erisuhete arutlusele. Kuid leidsin, et antud juhul on asjakohasem tõsta kilbile justnimelt personaal-küsimus. Vladimir Putini personaalküsimus, sest hetkel on oluline just see, mis toimub end Venemaa ainumõeldavaks juhiks mõtleva inimese peas ja ümber.

Kuningat teeb õukond. See seltskond, kes on kas omakasu või millegi muu nimel valmis kaasa mängima seda mängu, et tsaaril on alati õigus ning „kui pole Putinit, pole ka Venemaad“. Justnimelt mängima seda mängu, sest päriselus on alati käinud kuninga mõjuvõimuga kauplemine ja lubatavuse nimel varastamine. Aga hetkel pole see oluline, vaid Putini peas toimiv väärtushinnangute süsteem, kus eksisteerivad „õiged“ ja „valed“ väärtused, millest viimaste kandjaid tuleb karistada.

Venemaa eliiti on alates I MS järgsetest aegadest tabanud süvenev kriminaliseerumine. Kiht kihi järel lõigati välja nö helgemaid, haritumaid ja isemõtlevamaid päid, asemele pandi end verega määrinud ja lojaalseid tegelasi, kes olid moel või teisel kokku puutunud vanglatega. See on pikk ja kurb lugu, kuid igatahes on oluline see, et vanglaeetika on muutunud osaks eliidi mõttemallidest. Selle kohaselt tuleb vastuhakkajaid karistada, tõestamaks enda õigust olla ülemus.

Kõik see kokku viib meid lohutu järeldusi – Venemaa lihtsalt peab Ukrainat karistama, kuna Ukraina preagune president on endale lisaks sarmile kasvatanud ka otsustusjulguse ning vaatab jälle Lääne poole. Edasine aga sõltub ülimalt palju Ukraina toetajaskonnast – kas me lepime Venemaa poolt pealesurutud mängureeglitega või mitte.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Monday, April 19, 2021

Venemaa on lihtsalt sunnitud?

Puutusin hiljuti taas kokku mõttekäiguga, et „Venemaa on lihtsalt sunnitud reageerima niimoodi, tal pole valikuid“. Kuulasin, ohkasin ja püüdsin seletada, nii kuidas oskasin. Aga seejärel jäin mõtlema, et kuidas ja kuskohast sellised mõttekäigud meie heade kaaskodakondlaste peadesse tekivad? Ja mida me saame selle osas peale hakata?

Aga kõigest järgemööda. Väide kõlas niimoodi, et „Ukraina president võiks ikka tagasi tõmmata! Kui ta muudkui räägib NATO’sse astumisest, siis ei jää Venemaal midagi muud üle kui rünnata!“

Olen seda seletuskäiku 375 korda kasutanud, kuid kordan sellistes puhkudel ikka ja jälle. Venemaad pole võimalik provotseerida, kui ta ei taha provotseeruda. Venemaa valib väga täpselt olukordi, millele ta reageerib või mitte.

Valikuline suhtumine

Ah et soovite näiteid? Võtame nn vene kaasmaalste olukorra Balti riikides ja Kesk-Aasias. Esimeste olukorra üle kurtmine kuulub kohustuslike jutupunktide hulka igal võimalikul ja võimatul juhul, isegi kui jututeemaks on tegelikult kasvõi rahvusvaheline kaubandus vms. Teisel juhul pole kuulda aga poolt piiksugi, isegi kui vene kodanikud pandi nt Turkmeenias loobuma kas oma kodandsusest või kaduma riigist koos kogu vara kaotamisega.

Olukord venekeelse hariduse ja informatsiooni osas? Meil siin olla olukord kohutav ja suisa genotsiidi meenutav, ehkki on olemas nii venekeelne haridus kui meedia, mida peetakse ülal maksumaksjate kulul. Samas näiteks Saksamaale, kus elab miljoneid venelasi, ei esitata analoogseid pretensioone.

NATO laienemine kui ülim punane joon, üle mille ei tohi naabrid astuda? No ma ei tea, Norra on kogu aeg samas kohas ja NATO’s aegade algusest saadik. Poola ja isegi Balti riikide liitumise puhul alliansiga räägiti (ehk küll pika hambaga) siiski riikide-rahvaste enda õigusest otsustada oma liitumiste üle. Aga näe Gruusia ja Ukraina puhul seda õigust justkui pole.

Igapäevased topelt-standardid

Neid näiteid topeltstandarditest suhtumisest eri teemadesse ja riikidesse võiks tuua veel ja veel, aga põhiväide peaks olema selge. Ei ole olemas selliseid objektiivseid kriteeriumeid, mille puhul Venemaal „pole valikut ja ta peab ründama“. Küll on aga olemas subjektiivsed, ajas ja ruumis muutuvad suhtumised ja poliitikad.

Teisisõnu, mitte Venemaa naabrite üks või teine samm ei ole rünnete põhjuseks, vaid Kremli suva. Juhul kui kas Venemaa Föderatsiooni president isiklikult või nn kollektiivne Putin otsustab, et on paras aeg sekkuda kas kineetilise või nt infosõjana, siis seda ka tehakse. Muust pehmemast mõjutustegevusest rääkimata.

Tõele au andes, topelt-standardid pole ainult Kremlile omased, see on üleüldine fenomen, mille patust pole ilmselt puhas ükski inimene, riikidest rääkimata. Ikka on olemas meie ja nemad, head ja halvad, spioonid ja luurajad jne.

Informatsiooniline vastutegevus

Niisiis, tagasi loo alguspunkti juurde. Need mõttekäigud, mis on igapäevased ja loomulikud Venemaa tele-ekraanidel, on teinud pesa ka meie peades. Ja mida lähemal on järjekordne rünnak, seda valjemini kõmisevad informatsioonilise ettevalmistus-tule kanonaadid.

Esimene ja kõige loomulikum reaktsioon on „ära keelata ja kinni keerata“. Väidan, et tänapäevases maailmas pole lihtsate keelamistega midagi peale hakata, võides saavutada pigem vastupidise efekti. Ehk mäletavad mõned veel neid aegu, kui NSVL üritas segada igasuguse välise info sisse-imbumist ja missuguse himuga kuulati seetõttu noidsamu keelatud raadiojaamu? Isegi kõige suletumad riigid maailmas, kelle kogu tegevus seisnebki keelamises ja piiramises, ebaõnnestuvad selles.

Mida me siis saame teha? Ohata ja seletada. Või siis mitte ohata ja ikkagi seletada, tehes seda paremini ja veenvamalt. Ideid ei saa keelata, nende vastu saab teiste ideedega
---
lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, April 13, 2021

Ukraina karistamine: uus vaatus

Ukraina karistamine sai alguse juba seitse aastat tagasi, kui Venemaa kaaperdas Krimmi ja alustas NovoRossija nimelist projekti. Tõsi küll, viimane kuhtus peatselt ning lõke jäi miilama vaid nn DNR/LNR nimelistes tulepesades.

Toonase karistusaktsiooni alguspunkt oli Kiievi allumatus Moskva soovidele, püüdlus liikuda Lääne poole. Vastavalt vanglakultuuri reeglitele pidi end järelvaatajaks pidav Moskva oma alluvat nahutama, vastasel juhul oleks riskinud renomee kaotusega.

Nüüdne karistusaktsioon (või vähemalt sellega ähvardamine) on laias laastus sama haiguse uus puhang. Ukraina praegune president räägib vajadusest liituda NATO'ga, peab sõjalise koostöö plaane Türgiga, saab toetusi USA'st ja mujalt.

Kõigest sellest sai räägitud EPL/Delfi Erisaates, mida saab järelkuulata siit. (samast tehtud ka kuvatõmmis)

Saturday, April 10, 2021

Liimets ja Lavrov: kahe kõne või kahekõne

Üks tegu, kaks tõlgendust. Üks telefonikõne kahe välisministri vahel, kaks pressiteadet. Kokku langevad vist küll ainult kolm asja - telefonikõne kuupäev ning kahe kõneleja nimed: Eva-Maria Liimets ja Sergei Lavrov (vastavalt siis EV ja VF välisministrid).

See on suurepärane õpikunäide välispoliitilisest retoorikast, stiilierinevustest ja seeläbi ka sõnumitest. Veelkord: toimus üks, kõne, mitte kaks. Kuid sellest tekkis kaks erinevat sõnumit, üks Eesti välisministeeriumi veebis, teine Venemaa Föderatsiooni omas.

Eesti tekst on pikk, detailne ja teemaderohke, mainides ligi tosinat teemat alates piirilepingust ja võitlusest inimkaubandusega, lõpetades raudteelepete ja Arktikaga. Jääb mulje, et toimus võrdväärsete partnerite vaheline pikem vestlus, mille käigus võrreldi jutupunkte. Mh Eesti pool räägib oma murest vene vägede kuhjumise pärast Ukraina piiri äärde, aga lõpetab positiivse, tulevikku vaatava teemaga.

Vene versioon on lühike ja tunduvalt karmim. Peetakse vajalikuks rõhutada nö alluvus-suhet: kõne toimus Eesti poole soovil ning Vene pool luges seejärel ette oma pretesioonid, mille kohaselt peab suhete normaliseerimiseks oma käitumist muutma: loobuma ühemõtteliselt territoriaalsetest pretensioonidest ning tegelema oma siseprobleemide lahendamisega (massiline kodakondsusetus, vene keele ja kaasmaalaste staatus, ajaloo võltsimine).

Sõnumite sisu seega: Eesti pool räägib võrdpartnerluse keeles, mainib murekohti ja pakub perspektiive; Vene pool räägib alluvus-suhtest, noomib nooremat partnerit ja käsib korralikult käituda.

Kahe kõne pole veel kahekõne.
---
pilt võetud VF välisministeeriumi vastavalt lehelt

Tuesday, April 6, 2021

Vene vägede kuhjumisest Ukraina suunal

- vägede/tehnika kuhjamine on fakt, mitte viide mingitele udustele "allikatele"

- sellega tahetakse avaldada survet Ukrainale (et too oleks leplikum nt Krimmi veevarustuse küsimuses), aga eelkõige on siiski osaga suuremast mängust läänega (vähendamaks /uute/ sanktsioonide survet)

- olukord meenutab 2008.a Osseetia operatsiooni eelset olukorda, kus luuakse võimalus vajadusel kiireks sissetungiks "oma kodanike kaitse" ettekäändel, kas see aga realiseerub, pole teada
---
Uudislõiku saab järelvaadata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, March 30, 2021

"See on minu süü"

"See on minu süü"

----
Ei ole kõik venemaa elanikud lootusetud kollektivistid, kes loodavad ainult hea tsaari peale ning lubavad oma luhtunud lootuste nimel sellelsamal tsaari-nimelisel võimul vägivallatseda.

Ei ole kõik "moskoviidid" impeeriumi-ihalejad, kelle jaoks NSVL lagunemine on suurim geopoliitiline katastroof.

Ei ole nii, et "Venemaal mõtlevad kõik nii" ja "venelased on kõik sellised". Alljärgnev on suurepärane näide sellest, et see pole nii.

Lühike jupike intervjuust ettevõtjaga Dmitrii Potapenko (mehe tausta võiks avada pikalt, kuid see viiks tähelepanu peamiselt kõrvale)
----

"Kuigi ma olen kohtunud Joe Bideniga, siis minu jaoks ei eksisteeri Ameerikat (Venemaa hädade põhjustajana - KT). Ma saan aru, et 99% ulatuses selles, mis toimub siin riigis sees, olen süüdi mina. Mina isiklikult. Ja need kaasmaalased, kes meil on.
 
Me oleme süüdi selles, et me ei hinda seda süsteemi, mille nimi on valimised. Ka mina ise 1990’tel, NVSL lagunemise järel arvasin, et kõik laabub ise-enesest. Ma ei tegelenud /riikliku/ süsteemi ehitamisega, see on minu süü!

Meie selja taga istunud pagunites inimesed lõid aga peopessa plaksu ja hüüatasid: „võim vedeleb maas“ ja tulemus ongi käes. Meil on võimul inimesed pagunites, kes ei jaga midagi ei majanduses, ei poliitökonoomikas, ei sotsioloogias. Nende unistuste lagi on loss, kelder kullakangitega, akvadiskoteek, litsid ja narkootikumid.

Meie lasksime nad võimu juurde. Isiklikult meie. Mis puutub siia Joe Biden või Obama?
See kõik on meie enda mitt-täiskasvanuks-saamine. Me peame töötama enda kallal, mitte ootama, et keegi meie enda eest midagi lahendaks. See on kõige alus!"
---
pilt võetud siit

Friday, March 26, 2021

Разбор полётов: Biden-Putin / Saksamaa / Hong-Kong

Seekordses saates jutuks kolm teemat:

- kas USA-Venemaa suhted võivad muutuda peale seda, kuid Biden kaudselt nimetas Putinit mõrtsukaks

- mida näitavad Saksamaal alanud "supervalimiste" aasta esimesed valimised 

- mida ja miks tahab Hiina saavutada Hong-Kongi tasalülitamisega?

Saates osalesid Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhina Andrei Titov, heli pani paika Ingrid Jans. Saade järelkuulatav siit



Monday, March 22, 2021

Venemaast Välismäärajas

USA uus president Joe Biden otsustas oma suhteid Venemaaga alustada nö nullpunktist, et mitte luua mingeid kohatuid ootuseid. Paradoksaalselt võib Vladimir Putin seda aga osata hinnata rohkem kui varasemate Ameerika liidrite pehmeid ja segaseid signaale.

Teise teemana oli jutuks Süüria sõda, mis nüüdseks on juba 10 aastat vahelduva eduga kestnud. Hukkunud on pool miljonit, oma kodudest pagenud u 12 mln, kellest "vaid" üks miljon jõudis otsaga Euroopasse. Taaskord paradoks - tegelemaks edukalt selle ja võimalike järgmiste põgenikelainetega, peaksime meie aitama kaasa seniste riikide (sh ka Süüria) tugevdamisele.

Saatejuht Erkki Bahovski, kõnelemas Kalev Stoicescu ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Thursday, March 11, 2021

Разбор полётов: Kataloonia, Armeenia ja Šveits

Seekordses saates kolm teemat: 

- parlamendisaadiku puutumatuse äravõtmine Kataloonia saadikutelt - mida siit saab välja lugeda

- olukord Armeenias - kes nõuab kelle tagasiastumist

- Šveitsis toimus referendum, millega keelati nägude katmine - kuidas see haakub üldise maskikandmise kohustusega?

--

Stuudios olid, nagu ikka: saatejuht Andrei Titov, helirežisöör Ingird Jans, külalistena Harri Tiido ja Karmo Tüür

saade järelkuulatav siit

Saturday, February 27, 2021

Разбор полётов: väikeriikide erisaade

24.veebruaril oli eetris erisaade, pühendatud väikeriikidele maailmapoliitikas.

Mis üldse on kriteeriumid, mille järgi jagada riike väikesteks ja suurteks? Territoorium - vaieldav, nii mõnigi territooriumilt väikene riik on palju nähtavam kui tema suurus lubaks (nt Iisrael on pindalalt kaks korda väiksem kui Eesti). Rahvaarv - samuti vaieldav, ka üsna suur elanikkond võimaldab jääda üsna nähtamatuks. Majandus, patentide või Nobeli preemiate arv?

Kas väiksus võib olla ka eelis? Väidan, et vägagi saab, Eesti suurim E-dulugu ehk e-riik on selle väga hea näide. Mitte spetsiifiliselt Eestil, vaid väikeriigil (mille nimi on juhuslikult Eesti Vabariik) õnnestus lahendada universaalne probleem, millest saavad üsna ühetmoodi aru kõik ülejäänud.

Ja minu keskne väide: väikeriike on alati rohkem kui suurriike. Ning need väikeriigid saavad vormida rahvusvaheliste suhete raamistikku selliselt, et suurus pole oluline. Või noh, pole peamine kriteerium. Väikeste majakate valgus võib olla suundanäitav ka kõige suurematele laevadele.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür. Heli käänas kuulatavaks Ingrid Jans.

---

saade järekuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Wednesday, February 17, 2021

Kommentaar välisministri kõnele Riigikogu ees

Postimees palus mul kirjutada lühikommentaar Eesti välisministri kõnele


---


Kommentaar välisministri kõnele 2021.02.21


Välisministri kõne Riigikogu ees pole pelk kõneakt, vaid ka üks Eesti välispoliitika instrumente – seda kõnet esitatakse eelkõige välispublikule. Sestap tasub see tekst analüütilise pilguga üle käia.

Esmalt – tegemist on heas mõttes konservatiivse kõnega, mis taaskinnitab Eesti pühendumist senise reeglite- ja institutsioonide põhise maailma kestmisele, tehes seda mitte ainult passiivse osalejana, vaid ka nõudliku „jah“-sõna ütlejana. Üle käiakse kõik meie jaoks olulised ühendused ja poliitikad alates julgeolekust kuni rohe- ja digipööreteni ning see kõik on kena ja protokollikohane.

Kuid teisalt on ka mõned küsimused. Mind väga huvitaks, missuguse sisuga täidab lugupeetud välisminister kõnesse sissekirjutatud mõiste „geopoliitiline Euroopa Komisjon“? Kuidas tõlgendada väljendit: „ka inimõiguste kaitse on julgeolekupoliitika osa“ – kuidas me seda osa Eesti julgeolekust sisuliselt kindlustame? Kuidas tagada, et Kolme mere algatus ei kujuneks eraldusjooneks EL sees? Kas Eesti äridiplomaatia haare on ikka laienenud, kas majandusdiplomaatide arv on pigem kasvanud või kahanenud?

Enda mätta otsast vaadatuna panen huviga tähele, et Venemaa teema on tavapärasest jõulisemalt esil. Kui tihti on analoogsed kõned Venemaa teemat üldse ignoreerinud, siis seekord on naaberriigi nime mainitud suisa 9 korral ning sobilikul moel, kriitika ja lootuse noote ühendades.
----
lugu ilmus siin

Monday, February 15, 2021

Lavrovi ja Haavisto kohtumine

AK küsis hinnangut Soome ja Venemaa välisministrite kohtumisele
---

* Mida näitab Lavrovi ja Haavisto kohtumine?

Venemaa ja Soome välisministrite kohtumine ja eriti sellele järgnenud pressikonverents näitas väga selgelt seda veelahet, mida Venemaa proovib tõmmata suhtlusse Euroopa Liidu kui tervikuga ja Euroopa riikidega eraldivõetult.

Ühest küljest on Venemaa juba pikki aastaid viljelenud pehmelt öeldes üleolevat-pahakspanevat stiili suhtluses Euroopa Liiduga. Moskva vaatenurgast on see ka arusaadav, sest on justnimelt Euroopa Liit see, kes valmistab talle peavalu oma sanktsioonidega nt Krimmi ja Naval’nõi eest.

Teisest küljest tahab Venemaa aga alati näidata, et ta suhtleb väga meelsasti eraldivõetud Euroopa riikidega, pakkudes neile häid suhteid ja/või häid diile. Soome puhul on näiteks siis koostöö Hankikivi tuumajaama teemal ja Lavrov tõi eraldi välja asjaolu, et näiteks Venemaa ja Soome president on aasta jooksul suhelnud suisa viis korda.

* Pekka Haavisto oli oma sõnavõtus Venemaa suhtes kriitiline. Oluliselt kriitilisem kui Joseph Borrell. Mida sellest järeldada?

Soome välisministri esinemine on nüüd siis see hea näide euroopalikust välispoliitikast, kus iga Euroopa Liidu liikmesriik seab ühishuvid ja –väärtused sammu võrra ettepoole enda konkreetsetest huvidest. Haavisto rääkis nii Venemaa rahumeelsete protestide mahasurumisest, Krimmist kui keemiarelva abil mürgitamisest, kuigi tal polnud otsest kohustust seda teha.
---
saatelõik on järelvaadatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Sunday, February 14, 2021

Kukul külas

See on üks kummaline formaat - kahetunnine persoonisaade. Nagu ütles eile seda saadet juhtinud Liis Seljamaa, et tänapäeval enam säherdust asja käima ei tõmmataks.

Kui teisalt - tegemist on Eestis kõige kauem kestnud eraraadio (alates 1992.a) umbes sama kaua kestnud saatesarjaga (alates 1993.a). Seega igati väärikas värk. Ning selle külalised saavad pisut tollest väärikusest osa :)

Igatahes - käisin sõbrapäeval rääkimas maailma kõige olulisemast teemast ehk iseendast :D Mõned sõbrad taipasin ka saate käigus nimeliselt ära mainida ja tervitada. Kõiki ülejäänusid tervitan mõtteliselt nüüd. Jaa-jaa, sind ka ... !

---

saadet saab järelkuulata siit

Friday, February 12, 2021

Riiklusmuudatus, kool ja koronaviirus

Koronaviiruse pandeemia võib olla päästikmehhanism pikaajalisteks muudatusteks. Pikalt hoogu kogunud punnseis muutuvas elukorralduses võib saada lahenduse. Noh või vähemalt tõuke lahenduse suunas.

Viimased aastakümned koos oma tehnoloogilise ülihüppega on loonud uuelaadse olukorra, mida võib sõnastada trilemmana: kiviaegsed instinktid, keskaegsed institutsioonid ja tulevikutehnoloogia. Seletan alustuseks selle kolmikseisu lahti nii lihtsalt, kui oskan.

Kiviaegsed instinktid. Inimestena pole meist mitte kuhugi kadunud kõige algsemad, lihtsamad instinktid, milledest antud hetkel on oluliseim grupikuuluvuse vajadus. Inimene on sotsiaalne olend ning ümbritseva maailmaga suhestumine läbi meie-nemad jaotuse muudab hakkamasaamise lihtsamaks. Oma grupile ollakse lojaalsed, võõramärgilisi koheldakse vähemalt umbusuga, mida praegu on kombeks märgistada kui „ksenofoobia“.

Keskaegsed institutsioonid. See termin on kõige vaieldavam, aga palun võtta seda omamoodi kunstilise markeeringuna (peaks kasutama määratlust „vara-uusaegsed“, aga see lihtsalt ei kõlaks nii hästi). Pean selle all silmas hierarhilisi lojaalsusmudeleid, mida me eelkõige teame tänapäeval riikidena. Olgu see siis religioossel või lepigulisel baasil või nn rahvusriigina tunnetav ühendus, aga see on lojaalsus, mille aluseks on suuresti territoriaalne kuuluvus. Ma olen lojaalne sellele riigile sest ... noh ja siis tulevad erinevad seletuskäigud. Või siis ei vaevutagi endale midagi seletama, võetakse enda kuuluvust sellesse ühendusse loomuliku ettemääratlusena.

Tulevikutehnoloogiad. Seda suudavad ilmselt aduda kõik, kelle taskus mõni nutividin leidub. Kõige olulisem selle mõttekäigu juures on lahtiseotus hierarhiast. Jah, sa võid küll selle vidina kaudu tarbida nö ülevalt alla tulevat infot, kuid sama hästi võid sa end lülitada selle asemel hoopis horisontaalsetesse võrgustikesse. Leida endale mõttekaaslasi kaugelt väljaspoolt oma füüsilist asukohta ja ehitada üles oma identiteet / grupikuuluvus väljaspool tavapäraseid paiknemisi kodu/kool/töökoht komberuumides.

Kool kui võtmemõiste

Senine haridus-süsteem, mida me (eriti siin post-nõukogude ruumis) teame ja mäletame, on selle võimaliku muudatuse seisukohast kõige olulisem komponent. Peale pedagoogilise elemendi on kool olnud ka kõige võimsam sotsialiseerimise instrument. Teisisõnu – see vahend, mille kaudu kodanikele juba maast-madalast selgeks teha, et mis on antud ühiskonnas hea ja mis halb.

Jah, proletaarse väärtusruumi õhustikus pidi kool ühtlasi ka täitma lastehoiu ülesannet, et töötavatel inimestel oleks võimalik lapse-nimeline-nähtus paigutada kuhugile järelvalve all seniks, kuni tuli täita oma töökohustust riigi ees. Kuid seda tugevam oli ühtlasi ka kooli sotsialiseeriv funktsioon, propageerides ühiselulisi väärtusi.

Nüüdse koronakriisi tingimustes on aga teisenenud ka kooli ... kui mitte funktsioon, siis võimekus seda funktsiooni täita. Jah, õppekavad on suuresti ikka needsamad. Jah, vanema põlvkonna õppejõud ei suuda lakata ahastamast, et „kuidas küll just seda õppeainet on nii ebamõistlikult kärbitud“. Aga ikkagi, ülalt all projetseeritud ootused on laias laastus samad – kool peab vormima tulevase kodaniku ühiskonnakõlbulikuks.

Kuid ära on kadunud peamine osa senises hariduslik-ühiskondlikus mudelis. Kadunud on hierarhia. Seni oli pedagoog umbes samas seisundis nagu ennemuiste pereisa laua otsas või pastor kantslis, mõõtes välja ja jagades laiali vaidlustamisele mitte kuuluvaid palukesi. Nüüd aga on iga koolijüts samal tasemel õpetajaga, tõmmates võrgusügavikest välja samaväärseid või alternatiivseid infokilde ja seda olles võimeline seda online-režiimis ka esitlema.

Muudatuse sisu

Praegu on suur osa õppeprotsessist surutud klassiruumidest välja ning õpetaja roll on veelgi kahanenud. Kooli standardiseeriv ja stantsiv, hierarhial põhinev funktsioon väheneb. Protest totalitaarse koolisüsteemi vastu, mis pidi lastest valmis haamerdama ühiskonnakõlbulikke, ühetaoliseid telliseid, on aegade jooksul sünnitanud tohutul hulgal meeme. Nüüd on see tasapisi muutumas. Õpetaja ja kool taanduvad üha rohkem vaid suunanäitajaks.

Teisisõnu – kaasaegsed tehnoloogiad kaksavad katki ühe sotsialiseerimisahela, mis loovad sidusat ühiskonda selle sõna senises, riigikeskses vaimus. Selle väikese nihke võrra vabamad inimesed on edaspidi vähem kodanikud ja rohkem indiviidid. Hierarhiline, (rahvus-)riiklusel põhinev maailm hõreneb.

Ei, ma ei näe siin vandenõud rahvusluse ja/või senise riikluse vastu. Ma näen siin muutust. Järjekordset teisenemist. Arvata, et ajaloolises perspektiivis üsna hiljuti tekkinud rahvusriikluse mudel on tsivilisatsiooni tipp ja nii jääb aegade lõpuni ... noh see kõlab sama sõgedalt kui järjekordse tuhande-aastase riigi apologeedi jutt. Kõik muutub.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Saturday, February 6, 2021

Venemaa muutumatuse illusioon

Venemaa on omaette tsivilisatsioon. Venemaad ei saa mõista ega läänelike mõõdupuudega mõõta. Venemaa ei muutu kunagi, ükskõik kui palju me ka ei pingutaks. Kas me ikka peame klähvima Venemaa suunal?

Kõik need avalõigu laused peaks olema võetud mitmekordsetesse jutumärkidesse. Esiteks selleks, et märkida nende väidete nõrkust. Teiseks selleks, et oleks selge – need kõik on tsitaadid.

Olen enam kui kindel, et neid kõiki ütelusi on kuulnud igaüks, kes Venemaa teemaga tegeleb. Ja iga kord peaks sellise suhtumise kuulja tegema endale mõttelise märkuse ütleja „toimikusse“ – tegemist on kindla tunnusmärgiga soovmõtlemisest.

Venemaa kui pidepunkt

On üsna arusaadav, miks paljud üritavad näha Venemaas omalaadset majakat, kindlust, stabiilsuse võrdkuju. Eelkõige lähtub see aga vananenud infost ja/või ealistest iseärasustest.

Nende iseärasuste suurepäraseks illustratsiooniks võib tuua ... jäähoki. Nõukogude aja nö kuldperioodil oli see omamoodi spordiala number üks. Sellega on seletatav, miks nii Vladimir Putin kui Aleksandr Lukašenka seda ala niivõrd fännavad.

Ei, küsimus pole konkreetses spordialas, vaid kuvandis, mida me kõik endas kanname. Et kunagi oli parem ja mõistlik oleks selle juurde naaseda, olgu kasvõi väikeste rituaalsete sammude kaudu.

Euroopa hajus taust

Äsja nägi ilmavalgust suurepärane mõttepaber: „Miks katsed taaskäivitada suhteid Venemaaga läbi kukuvad“ (autoriks Euroopa Välissuhete Nõukogu liige Nicu Popescu).

Selle paberi peamine mõte kõlab: iga uus taaskäivituse katse ainult toidab Venemaa nägemust sellest, et Lääs nõrgeneb. Et Moskval omalt poolt pole vaja teha mingeid samme, otsimaks lahendusi, sest niikuinii tuleb varsti jälle järgmine pakkumine.

Umbes 20 aastat on Venemaa võim olnud muutumatult sama seltskonna käes, samas kui Lääneriikides vahetuvad presidendid ja ministrid. Pigem varem kui hiljem tekib jälle nende hulka mõni uus, kes soovib rääkida Venemaa „positiivsest hõlvamisest“.

Venemaa illusioon

Kiirelt muutuvas maailmas on täiesti loomulik, et inimesed otsivad nö turvapaika. Venemaa oma post-sovjeetlikus ja jätkuvalt imperiaalses toimimises pakub kummalisel moel seda ankrukohta. Illusoorset, aga ikkagi. Pseudokonservatiivset, kui soovite.

Selles mõttemudelis on omamoodi veider printsessi-efekt. Kui enamikule meist esitada küsimus, et kuidas ja kellena me elaks, kui satuks „vanadesse kuldsetesse aegadesse“, siis näeme end kellegi noobli ja edukana (aadlikuna / printsessina), kes naudib elu. Tegelikkuses elas aga enamik toonastest asukatest nagu ikka ja alati ehk siis üsna kehvasti.

Päriselus pole Venemaa enamikule tema idealiseerijatest sobilik elukeskkond. Selle näiteid on mitmeid, parimaks ehk Gérard Depardieu juhtum. Kui aga isegi see kõik kõrvale jätta, siis soovitaks vaadata praeguseid uudiseid seoses Aleksei Naval’nõiga.

Naval’nõi kui lakmuspaber

Juhul kui Venemaa oleks tegelikult stabiilsus, siis ei oleks mõeldav, et ühe mehe naasemine riiki, tema arreteerimine ja süüdimõistmine oleks vallandanud taolise protesti. Ükskõik kui karismaatiline ja/või mõjuvõimas isik see ka poleks.

Üks Moskva õppejõud Grigori Judin sõnastas praegu toimuva nii: „me istume viimasel ajal rongis, mis kihutab põrgusse. Sellesse Minskisse põrutavas rongis tõmbas Aleksei Naval’nõi hädapidurit. Praegu toimub see, mis juhtub alati säärasel puhul – mõnda aega kõik rappub.“

Mis siis on kogu selle loo moraal? Mõistmaks seda, mis toimub meie naabri juures, on vaja loobuda loosungitest, ülelihtsustamisest ja müstifitseerimisest. Aga ka hirmust mitte meeldida (sest siis läheb kõik halvasti) ja soovist meeldida (sest siis läheb kõik hästi). Venemaa on arenev ja muutuv nähtus ning nende arengutega tuleb olla kursis ning neid võimalust mööda mõjutada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, February 4, 2021

Kas Putin kardab?

Kas Putin kardab?

Lühike vastus: jah. 

Veidi pikem vastus: ma ei oska öelda, kas Putin kardab Naval'nõid kui sellist. Küll aga kardab ta muutust kui sellist. Muutust, mille läbi teda võidakse võimult tõrjuda. 

Nagu iga liiga kauaks võimu külge inimene, nii näeb ta ennast võimu instrumendina, selle kõige õigema kandjana. Juhul kui see instrument võtta süsteemist välja, siis on ju kõik halvasti.

Mis saab Venemaa opositsiooni liikumisest? 

Välisvaatlejatel on tihti ülelhtsustatud ekslik ettekujutus, et Venemaal on olemas opositsioon üks tükk ja Naval'nõi on selle vaieldamatu liider. See pole nii. Opositsioon on väga eripalgeline ning paljud neist on sügavas erimeelsuses Aleksei Naval'nõiga.

Kuid teisalt on Naval'nõi kui katalüsaator, ajend tulemaks välja, väljendamaks oma rahuolematust. Ja see rahuolematus ei ole tekkinud mitte Naval'nõid vangistamisest, vaid mh ka pandeemia poolt tekitatud surutisest.

On opositsioonil täna mingitki lootust Putin / tema jüngrid kukutada? 

On olemas võimalus, et opositsiooni hääl on piisavalt vali. Mitte Vladimir Putini kõrvade jaoks, vaid Venemaa eliidi jaoks. On olemas võimalus, et Venemaa eliit saab aru, et rahvas ja Putin on omavahel tülis ja mõistlik oleks see tüli lahendada selle läbi, et Putin võimult kõrvaldada. See on praktiliselt ainuke võimalus.
---
intrvjuu on järelvaadatav siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, February 2, 2021

Muudatus saab tulla vaid Venemaalt seest ...

Muudatus saab tulla vaid Venemaalt seest, ülejäänud maailm saab seda kas toetada või mitte

---

Vikerraadio küsis (Saatejuhid Priit Kuusk ja Erle Loonurm), mina vastasin. Intervjuud saab kuulata siit, lahtikirjutust lugeda aga siit.

---

1. Milliseid reaktsioone Navalnõi vangistus kaasa toob/peaks kaasa tooma Euroopast ja maailmast?

Venemaal toimub tinglikult kaks kohtusüsteemi: ühelt poolt nö tavapärased kriminaal- ja administratiivkohtud, teisalt aga poliitiline kohtupidamine. Esimene toimib täiesti arvestatavalt heal tasemel, järgitakse protseduuri-reegleid, leidub ka õigeksmõistvaid otsuseid teise astme kohtus jne. Teine töötab aga sisuliselt halvimate stalinistlike traditsioonide vaimus – kui on vaja kedagi süüdi mõista, siis seda ka tehakse, laias kaares vilistades kõikidele õigustele.

Kuna see teine on aga ühe inimõiguse – õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele – rikkumine, siis täpselt sellisena tulebki seda käsitleda. Kuna Venemaa rikub Euroopa inimõiguste konventsiooni, siis tuleb seda ka valjuhäälselt välja öelda.

2. Kas kohtuotsuse edasikaebamine muudab midagi?

Karta on, et kuna riigisisene edasikaebamine jätkub sellesama poliitilise kohtupidamise loogika alusel, siis sellest tolku pole. Suure tõenäosusega jõuab asi aga otsapidi taas Euroopa inimõiguste kohtuni, kus Naval’nõi võib taas saada võidu ja Venemaa kui riik peab taaskord välja maksma hüvitisi, kuid see ei muuda ära seda, et Naval’nõi peab füüsiliselt ikkagi senikaua vanglas istuma.

3. Anton Aleksejev ütles õhtul AK-s, et kui keegi seda olukorda muuta saab, siis mitte Putin, vaid vene rahvas, kes näitab kui väsinud nad praegusest režiimist on. Kui tõenäoline see on?

Nii ja naa. Ühest küljest on Venemaa rahvas see ainuke õiguslik subjekt, kelle käes peaks olema võim ja õigus midagi Venemaal muuta. Teisalt vajab seesama rahvas aga ka toetust väljaspoolt. Ja vat siin on ülejäänud maailma jaoks võimalus – ehkki palju keerulisem võimalus – näidata seda, et me toetame Venemaa rahva õigust õiglusele ja inimväärsele elule. Mitte ainult olles Venemaa praeguse korrumpeerunud võimueliidi ja nende praktikate vastu, vaid olles nende inimeste poolt, kes taotlevad õigus ja õiglust.

---

pilt võetud siit


Monday, February 1, 2021

Naval'nõist Välismäärajas

Venemaal mullitab. Enamasti seostatakse seda mullistust Aleksei Naval'nõi nimega, mis pole minu meelest aga päris korrektne. 

Vaatamata kogu oma julgusele ja nähtavusele pole Aleksei Naval'nõi selline karismaatiline liider, kes tooks oma ideedega inimesi tänavatele. Vähemalt mitte sellistes kogustes ja enam kui 100 Venemaa linnas. Ja isegi mitte selle tõttu, et tema meeskonna poolt kokkupandud videot "Putini lossist" on vaadatud enam kui 100 mln korda.

Aga kõigest saab lähemalt kuulata Kuku raadio Välismääraja saates ning lugeda Postimehe kokkuvõttes. Saatejuhiks Hannes Hanso, rääkivateks peadeks Raivo Vare ja Karmo Tüür.

---

pilt võetud siit

Saturday, January 23, 2021

Naval’nõi nõrkused ja tugevused

Täna toimuvad Venemaal meeleavaldused, kokku umbes 40 linnas. Venemaale naasnud ja koheselt türmi pistetud Aleksei Naval’nõi ülekutse tulla 23-jaanuaril tänavatele on langenud enam-vähem viljakale pinnasele, seega vaadakem korraks üleskutsujale veidi sügavamalt otsa.

Meedial on kombeks tituleerida Aleksei Naval’nõid kui „Venemaa opositsiooni liider“. Tunnistan ausalt, et minul on keeruline selle määratlusega nõustuda, seda vähemalt kahel põhjusel. Näha teda kui uut Venemaa liidrit on samamoodi keeruline, kuid kõigest järgemööda.

Nõrkused

Esiteks – Venemaal pole olemas opositsiooni selle sõna ühemõõtmelises tähenduses. Eksisteerib naeruväärne opositsiooni imitatsioon nn süsteemse opositsiooni mõttes (KPRF, LDPR ja Spravedlivaja Rossija). Eksisteerib paar poliitilist projekti, mida võiks isegi pidada opositsiooniks, kuid kelle mõju on minimaalne (tuntuim neist on ehk Jabloko). On olemas praegusele võimule käredalt vastuseisvad marginaalid (eelkõige erinevad marurahvuslik-sõjakad ühendused). Ja siis on veel olemas organiseerimatu mass mõtlemisvõimelisi inimesi, kes pole rahul olemasoleva režiimiga.

Teiseks – Naval’nõi pole liider selle sõna klassikalises mõttes ehk siis mingi selge sihiga suunamudija. Tal pole siiani õnnestunud formuleerida selget positiivset programmi peale ühe, aga selle eest lihtsa: „Venemaa ilma Putinita“. Olen enam kui kindel, et absoluutne enamik neist, kes on valmis protesteerima preguse olukorra vastu, pole võimelised sõnastama Naval’nõi eesmärke.

Kolmandaks – aga see ei tulene enam Naval’nõi isikust, vaid praegusest Venemaa elukorraldusest, oleks mul äärmiselt keeruline ette kujutada, et Naval’nõi poolt oleks valmis hääletama enamik Venemaa elektoraadist, kes sõltuvad eelarvest. Tõsi küll, see seltskond pole niivõrd lojaalne praegusele juhile, kuivõrd nad eelistavad teadaolevat, stabiilset ja toimivat süsteemi – ja kes saaks neile seda pahaks panna.

Tugevused

Samas tuleb loomulikult tunnistada, et Aleksei Naval’nõi on hetkel kõige tuntum nägu Vladimir Putini vastasleerist. Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, on see juhtunud suuresti tänu võimude enda pingutusele. Igasugune võrdlus on alati kohmakas ja eksitav, aga nt ka Nelson Mandelast poleks saanud kõige tuntumat omaaegset vabadusvõitlejat ja hilisemat Lõuna-Aafrika presidenti, kui eelmised võimud poleks nii kohmakalt tema tuntusele kaasa aidanud.

Teine tugevus on kahtlemata täiesti subjektiivne asjaolu – see nägu on noor ja energiline. Võrreldes selle halliks tõmbunud ja korruptsioonist lubjastunud nomenklatuurse eliidiga, kes praegu on Venemaa ladviku eesotsas, on Naval’nõi oma 44-aastase ja energiast ning elujanust pakatav kuju kui värskuse enda kehastus.

Kolmas aspekt tuleneb mingil määral eelmisest, kuid ühtlasi ka jällegi senise võimkonna saamatusest. Naval’nõi poolt on noored, aktiivselt ja energiliselt. Naval’nõi suudab neile pakkuda mingitki sädet, mille nimel väljendada oma igikestvat noore põlvkonna protesti senise, tardunud ja elutu süsteemi vastu. Kremli korduvad katsed käivitada erinevaid noorte-projekte (nt Naši või Molodaja Gvardija jne) on kõik kuhtunud ja viimasel ajal pole isegi üritatud midagi usutavat selles suunas tegema.

Kokkuvõtteks

Kõige suurem viga oleks näha autoritaarse-korruptiivse süsteemi vastu võitlejas automaatselt kõige hea kehastust. Nn läänelikest standaritest on Naval’nõile ilmselt kõige lähedasemad õigusriigi põhimõtted. See, et riiki hoiaks toimimas institusioonid, mitte isikud koos omavaheliste, lojaalsuse ja korruptiivsuse segaste suhetega.

Samas on Venemaa praegune poliitiline süsteem oma pideva kruvide kinnikeeramisega saavutanud sellise jäikus-astme, kus tugevus muutub hapruseks. 20 aastat tagasi võimule tulnud seltskond on selle võimu külge nii ahastava ja ahne haardega haakunud, et on muutunud haavataks.

Seda võimalust kasutab ära seltskond, kelle kõneisikuks, nö rääkivaks peaks on kujunenud Aleksei Naval’nõi. Kas tema arreteerimise järel aktiviseerunud protest murrab vana režiimi selgroo, ei oska öelda ei Naval’nõi, Putin ega kõikvõimsana nävad eriteenistused. Kuid igatahes on see signaal, et vanamoodi jätkata enam pikalt ei saa.
---
lugu ilmu siin
---
pilt võetud siit

Monday, January 18, 2021

4 x Naval'nõist

Venemaale naasemise järel koheselt arreteeritud Aleksei Naval'nõi juhtum ajendas mind eile hommikul mõttemängu korras oma FB lehel avaldama lugu "anti-puutini loomine". Mängust haarasid kinni ja palusid luba seda teksti taasavaldada nii ERR kui Delfi (vastavalt siin ja siin).

Päeva poole olin oma mõtteid juba veidi korrastanud ning sain Kanal2'le antud intervjuus väita, et Naval'nõi naases kodumaale poliitilise ja füüsilise ellujäämisinstinkti ajel (saatelõik 06:45 kuni 10:30)

Pisut pikemalt ning ehk juba ka sisulisemalt sai küsimustele vastatud õhtuses Välisilmas. Mäng on huvitavalt ja samas ka lihtsalt kahetaktiline - Naval'nõi eesmärk on hoida ennast olulisena ja pildil, Kremli eesmärk on aga vastupidine - hoida teda marginaalsena ja pildilt väljas.

Thursday, January 14, 2021

Разбор полётов: Kapitoolium ja mitteriiklikud arengud

Selle aasta esimene saade algas Kapitooliumi ründamisega ja Trumpi tagandamise võimalusega. Edasi rääkisime selle aasta uutest arengutest. Minu väide on, et me elame mitteriiklike jõudude tugevnemise ajastul, olgu selleks pandeemiad, globaalse haardega vandenõuteooriate järgijad või kõikvõimsad sotsiaalmeedia-kanalid

Aasta on uus, aga meeskond vana: kõnelejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuht Andrei Titov ja heli-ingel Ingrid Jans

Saade on järelkuulatav siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis