Hiina Siiditee läbilõikamise algatus

USA’s on katsepallina käima lükatud S7+ algatus, mille ingliskeelne nimetus Silk Seven on eesti keeles kohmakas Siidi seitsmik vms. Kuid meiekeelne nimetus polegi oluline, oluline on selle otsene lõikumine hiinlaste uus Siiditee projektiga.

Selle algatuse kohaselt peaks regionaalset majanduskoostööd hakkama tegema seitse –stan lõpuga riiki (Afganistan, Kazahstan, Kõrgõstan, Pakistan, Tadžikistan, Turkmenistan, Usbekistan) ja lisaks veel ka Aserbaidžan.

Idee on esmapilgul lihtne ja positiivselt ambitsioonkas: korrata mudelit, mis toimis Euroopas. IIMS järel leppisid seni omavahel lootusetus tülis ja konkurentsis olnud Euroopa riigid leppisid alguses kokku lihtsas majanduskoostöös. Euroopa Söe- ja Teraseühendus (asutati 1951) sai edasise süveneva ühistoimimise aluseks, kasvades üle nüüdseks Euroopa Liiduks.

Teoreetilised kasud

Teoreetiliselt oleks kõigil S7 riikidel ka omavahel koostööst ainult võita. Euroopaga enam-vähem võrreldava elanikkonnaga (kokku u 400 mln in) ja territooriumiga (5,5 mln km2), maavarade poolest rikka piirkonna omavahel toimimine annaks juba ise piisava majandusliku koosmõju. Kauplemine välismaailmaga tooks aga sisse kapitali, millele saaks juba üles ehitada järgmisi ühistegevuse korruseid.

Selle välismaailmaga kauplemise osas näeb jällegi teoorias ja lamemaalist kaarti vaadates asi välja ilus. Ainult ühel nendest S7+ riigist on väljapääs maailmamerele, miska oleks ju maailma kõige loomulikum asi, et nad panevad seljad, raudteed ja muud torujuhtmed kokku ning asuvad veeretama kaupu sadamate poole.

Ainult et siit algavadki probleemid. See ainumas merele juurdepääsu omav riik on Pakistan. Konks pole mitte selles, et Pakistan on kõigist ülejäänutest suurim (u 60% mõeldava ühenduse rahvaarvust). Konks on suuresti selles, et kui vaadata nüüd mitte lamedat poliitilist, vaid füüsilist kaarti, siis tegemist on mägise kandiga, kus puht geograaafilselt võetuna on Afganistani-Pakistani piiril ainult kaks läbipääsukoridori, mida väga palju laiemaks / läbilaskvamaks venitada ei õnnestu.

Praktilised probleemid

Lisaks see „pisiasi“, et Pakistan ja Afganistan on omavahel sõjas. Täpsemalt küll Pakistan ja Taliban, sest kui Pakistan on vägagi riik, siis Taliban on lihtsalt üks hajus ühendus, mis teeb nägu, et kontrollib Afganistani territooriumit. Ja lisaks ei tunnista omaenda riigipiire, sest nende nägemuses peaks suur osa Pakistanist kah taliibide kontrolli all olema. Selle probleemipuntra lahtiseletamine viiks meid preagusest peateemast kõrvale.

Ülejäänud konksud siin on Hiina, Türgi ja Venemaa. Kõik need kolm riiki peavad kõnelaust piirkonda oma tagahooviks. Hiina majanduslikus, Türgi kultuurilises ja Venemaa poliitilises võtmes. Igaüks nendest hakkaks ilmselgelt kaikaid kodarasse lükkama alternatiivsel ühendusel, mis nõrgendaks nende mõjuvõimu piirkonna üle.

Euroopa positiivne näide

Võimalikke kitsaskohti sellel koostööformaadil oleks veel palju, kuid lisan omalt poolt ühe omapärase positiivsus-noodi. Olles aastaid olnud osaline piiriülese koostöö uurimustes, võin sellest teha ühe üldistuse. Ka vähetõenäolised koostööpartnerid on valmis vähemalt tegema head nägu, käima koos ja kirjutama aruandeid seni, kuni kestab väline rahastus.

Ning teine tuletus – igasugune „regiooniehitus“ hakkab pikapeale vilja kandma, kui taolised, algselt kunstlikud moodustised muutuvad kinnistunud sotsiaalseteks pratktikates. Lihtsalt öeldes – need hakkavad elama oma elu ja võivad ka pikemalt elujõuliseks osutuda.

Nii et see praegune geopoliitiline algatus, mis käidi välja USA ühe mõttekeskuse „New Lines Institute for Strategy and Policy“ poolt ning millele otsitakse praegu USA parlamendis riiklikku toetust ja välismaiselt kõlapinda, on samamoodi hakanud elama omaette elu. Olen küll skeptiline selle pikaajalise toime osas, eriti regionaalsete jõukeskuste vastuseisu tõttu. Kuid ega Euroopa ühendamise kava kah alguses kuigi realistlik välja ei paistnud.

---

lugu ilmus siin

Mitte „rohelised mehikesed“, vaid droonid

Iga sõjavägi valmistub eelmiseks sõjaks – see ütlus kõlab kui etteheide, aga samas ka kui paratamatuse tõdemine. Me saame valmistuda teadaolevateks ohtudeks, eks ole. Seni veel mitte juhtunud ohustsenaariumite vastu ei saa valmistuda, osta kindlustust või ehitada kaitse-süsteeme.

Viimase sõja loogikast lähtuvad ka need väited, et „Venemaa ei saa lähiajal korrata nn Donbassi stsenaariumit“. Tõsi, hordide kaupa nn roheliste mehikeste saatmine üle piiri Euroopa riikidesse on mitmeti keerulisem kui oli seda teha Ukrainasse.

Esiteks pole neid mehikesi kohe ja käigupealt kuskilt võtta, sest sisuliselt kõik reservid on mängu pandud Ukraina vastu suunatud sõjakäiku, mis sööb praegu ära rohkem mehi kui juurde värvata jõutakse. Teiseks oleks need vaja ennem piiride äärde koguda, rääkimata varutuse jms logistika korraldamisest, mida märkamatuks jääval moel teha ei saa. Kolmandaks – psühholoogiline ettevalmistus ohver-riikides ja ka omal kodus on olnud kesine (ehkki mitte olematu).

Infosõda juba käib

Ettevalmistuse näiteid, st info-ja mõjutusoperatsioone on siiski võtta kasvõi lähiajast, kasvõi nüüdne kirjatükk Rossiiskaja Gazetas, mis väidab, et Euroopas räägitakse iga nurga peal sellest, et vaja on ära vallutada Kaliningrad. Ja vähe sellest, sama saatust planeeritavat ka Leningradi oblasti ja Karjala suhtes, sellest kirjutatavat väidetavalt kõigis Euroopa lehtedes avalikult ning viidavat läbi ka vastavaid õppusi.

See, et meie võime säärase jutu peale vaid näpuga oimukoha juures keerutada ja öelda, et midagi sellist ei räägita ning lehtedes ei kirjutata, on väheoluline. Ka meie seas siin piiririigis, rääkimata kaugemast Euroopast, on piisavalt alteid kõrvu, kes Kremli propagandat tõe pähe alla neelevad. Rääkimata sotsiaalmeedia bott-võrgustikest, kes vastavaid valeuudiseid tõe pähe levitama hakkavad.

Nii et väita, et ettevalmistusi ei tehta, ei saa. Samamoodi võib mürki võtta, et vastavad militaar-struktuurid teevad ka konkreetseid plaane – see on nende töö. Omaette küsimus, et kas ja millal need kaustad sahtlist välja võetakse ja operatiiv-juhtimise laudadele pannakse.

Sõjatehnoloogiline revolutsioon

Kuid lisaks möödunud sõjale on olemas ka käimasolev sõda, mille käigus sünnib meie silme all sõjandus-alane revolutsioon. Midagi sarnast, nagu võeti kasutusele püssirohija selgus, et vibude-odade vastu hästi kindlustatud kindlusemüürid on üsna nadid kaitsjad kahurikuulide vastu.

Droonid on need kahurikuulid, mille vastu meie eelmise sõja kindlusemüürid kuigi hästi ei kaitse. Jah, ma tean, et selles tõdemuses pole midagi uut ning et jutukesi rajatavast „droonimüürist“ räägitakse piisava innukusega. Tegelikkuses pole meil aga veel tulnud seda uut tüüpi sõda veel tõrjuda, saati vastulahingu andmisest.

Ehk siis lühikese jutu kokkuvõtteks. Tõepoolest, tõenäosus et üle meie idapiiri valgub kolonnide kaupa rohelisi mehikesi, on madal. Kuid asi see pole Mordoril panna kõrvale vaid paari päeva kulumaterjal nende droonide näol, mida igapäevaselt Ukraina kaitsjate pihta suunatakse?

Valmistuma peab tulevasteks ohtudeks

Kui üle meie piiri vuhiseb korraga tuhatkond drooni ning nendest kasvõi pool jõuavad kohale, viies rivist välja nt viissada alajaama? Strateegilise tähtsusega Eleringi kõrgepinge alajaamu on meil siin 146 – see on avalik info (kui juba mina oskan seda infot leida, siis oskavad ka teised).

Ega meiesuguses väikeriigis ei saagi neid elulise tähtsusega objekte, mis võivad kahjustumise korral tekitada tõsiseid probleeme, olla liiga palju. Kuid neid on teisalt kaugelt liiga palju, et kõiki saaks kiirkorras tõhusalt kaitsta ja/või asendada.

Kas see tähendab, et meie jaoks on kõik läbi ja sõda kaotatud? Ei muidugi mitte. Kuid minu jutu mõte on see, et Venemaa mõõtkavas väikese uuelaadse sigaduse korraldamine on meie jaoks ilgelt suur probleem. Rahustada ja lohutada sellega, et selle tõenäosus on väike, on pisut kentsakas enesepettus.

---

lugu ilmus siin

Impeerium põleb, kes on süüdi?

„Vene linn Tuapse põleb ja lämbub naftapõlemisjääkides peale Ukraina droonirünnakut“. Niimoodi näeb välja keskmine meediakajastus Venemaa Ukraina vastu suunatud agressioonisõja ühest episoodist.

Me elame piltide ja pealkirjade ajastul. Mida dramaatilisemad pildi ja löövamad pealkirjad, seda parem. Sellest esma-emotsioonist piisab, sest juba ootab järgmine pilt ja pealkiri, seejärel järgmine ja nii lõpmatuseni edasi.

Kui teie tähelepanu on jagunud nüüd selle lõiguni, siis pöörduge korraks tagasi esimese lõigu juurde. Kas tunnetate mingit tajuhäiret? Et need kaks lauset räägivad üksteisele vastu. Ei, mis räägivad, karjuvad suisa. Esimene räägib tragöödiast vene linnas, mida on põhjustanud Ukraina löök. Teine aga vene Impeeriumi pidevast allutamishimust oma äärealadel.

Tuapse pole vene linn

Et kumb on siis süüdi? Kas Ukraina või Venemaa? Segane värk?

Aga et seda segadust veel sügavamaks muuta, tuleks endale teadvustada, et Tuapse pole üleüldse mitte vene linn. See on veel vähem vene linn kui Tallinn, Riia või mõni muu impeeriumi ääreala sadamalinn. Veel vähem selle tõttu, et kui Baltikumi sadamad õnnestu vene impeeriumil endale vallutada XVIII sajandi alguses, siis Tuapse piirkond alles XIX sajandi keskel.

Isegi linna nimi – Tuapse – pole ju vene oma. See tähendab piirkonna põliskeele – adõgee – kohaselt „kaks vett“ või „kaks jõge“. Mõistagi on vallutajate-allutajate rida siin pikem, kuid vene impeeriumil õnnestus end sinnakanti põlistada, kasutades neid võtteid, mida nad on läbi aegade kasutanud ja kasutavad siiani.

Võrdlus annab selguse

Küüditamine, tapmine ja ümbeasustamine. Ega mõistagi ka selles pole Venemaa kuidagi eriline või müstiline. Neid võtteid on erineva intensiivsusega kasutanud paljud impeeriumid. Lihtsalt antud juhtumil kannab see protsess tšerkesside genotsiidi nime, kus sõjast allesjäänud kohalikke elanikke küüditati Osmanite impeeriumi aladele ning seejärel asendati sisserändajatega. Jäi vaid asumi nimi ja mälestus ajaloost.

Sellega võrreldes on meil siin Läänemere kaldal mõneti õnnelikumalt läinud. Ka siinkandis on tapetud ja küüditatud ja ümberasustatud nii et silme eest must. Kuid jäägu see kõrvalepõige vaid markeriks, tähistamaks seda, et vene impeerium on käitunud üsna ühtemoodi laienemise käigus.

Selles pisikeses episoodis – mürgiselt tupruva suitsuga põlengus Tuapse naftaterminalides – peegeldub laiem pilt. Nii Impeeriumi enda kui selle asukate peegelpilt. Piirkonna elanike sotsiaalmeedia peegeldab seda ehedamaltki kui suured meediakajastused.

Miks põleb impeeriumi ääreala?

Impeeriumi asukad ei esita küsimusi Impeeriumi olemuse kohta. Nende meelest on hetkel asi lihtne ja selge – Impeeriumit rünnatakse, inimesed kannatavad. Kas neil tekib pähe küsimus, et miks rünnatakse?

Tegemist on ju vene impeeriumi agooniaga. Vene impeerium üritas tagasi võtta nõrkushetkel kaotatud ääreala nimega Ukraina. Asjaolu, et ukrainlased ei pruugi tahta sattuda tagasi Moskva võimu alla, mõjus Mordori juhtkonnale tüütu pisiasjana nagu kevadine kärbes. Kuid see kärbes osutus erakordselt vastupanuvõimeliseks ning ründab nüüd enesekaitseks vastu.

Nii et esitaga endale ja seejärel teistele küsimus: miks põleb Tuapse? Kui vastuseks on midagi muud kui „Impeerium on ise süüdi“, siis tuleb midagi tõsiselt ümber mõtestada. Kas hinnangus enda või teiste vastajate kohta.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, USA, S7+, Bulgaaria, Ukraina

- Iraani konflikti üks aspekt on väga lihtsalt majanduslik: lüües kõikuma maailma naftamajanduse, saab USA selle foonil silma paista kui stabiilsuse saareke, kuskohast on võimalik naftat soetada ilma probleeme kartmata. Teine aspekt on vastasseis Hiinaga, mereblokaadi Iraani vastu on üks osa harjutustest, kuidas sama asja teostada Hiina suhtes ... ja Hiina vaatab seda asja samamoodi, õppides ja valmistudes

- USA president ja tema meeskond kasutavad oma juhtimises/kommunikatsioonis nö juhitava kaose võttestikku. Selle kohaselt tuleb kogu inforuum üle ujutada vastukäivate, aga hästi reljeefsete signaalidega. Kuni publik hämmeldunult silmi pilgutab ja üritab vastata signaalile A, on juba välja käidud signaal B, C ja nii edasi. Selle foonil enamik vastumängijatest heitub, teeb vigu jne ning annab alla, lastes hullul toimetada

- USA's muu hulgas veeretab praegu infopalli, mis peaks ümber kujundama kogu laiema Kesk-Aasia piirkonna, kaasates sinna kõik 7 -stan lõpuga riiki (nii ka nimetus S7+), mis on eelkõige mõeldud kärpima Hiina, aga ka VF ja Türgi ambitsioone. Suurim tugevus - majanduskoostöö lihtne idee, suurim nõrkus - Afganistani ja Pakistani koostöö ettekujutamine.

- Bulgaaria valimiste järel on segadus, kas selles riigis tuli võimule uus Orban või mitte

- paljusid eurooplasi ärritab, et Ukraina on hakanud rõhutama VF ohtu Euroopale, kuid laias laastus on Zelenskõil ju õigus

- Prantsusmaa kasutab ära momenti ja rõhutab enda ja oma tuuma-vihmavarju olulisust Euroopa kaitsel
---
Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Vene Taiwan

„Me vajame omamoodi "Vene Taiwani" – eksterritoriaalset kvaasiriiklikku üksust, mis saab kogunemiskohaks kõigile Venemaa kodanikele, kes ei soovi end Putini fašismiga samastada.“

Vaba Venemaa Foorumi nõukogu avaldas Euroopa riikidele suunatud pöördumise, mille sisu taandubki suuresti sellele esimeses lõigus toodud lausele.

Mõte on ühest küljest ilus ja arusaadav. Selleks et koondada Putini režiimi vastu olevaid inimesi, on vaja mingit ühendavat platvormi, omamoodi sümbolit. Lahingulippu ja sõjasarve, kui soovite. Midagi, mis näitaks et alternatiiv on olemas ja selle nimel tasub võidelda.

Taiwan sobib sellise sümboli näiteks suurepäraselt. Väike jupike Hiinast, kes keeldub allumast kuritegelikule kommunistlikule režiimile, mis on enda kätte haaranud võimu ja suurema osa territooriumist.

Võrdlus tekitab küsimusi

Ainult et nagu ikka, on igasugune võrdlus küsimusi tekitav, et mitte öelda, et lombakas ja eksitav. Taiwan kui nähtus, mida enamik maailma riikidest ei tunnista omaette riigina, tekkis sõja käigus. Füüsilise, kineetilise sõja käigus, kus üks osapool pidas taandumislahinguid ja pidi taanduma.

Seda taandumist ei saa pidada päriselt kaotatud sõjaks, sest et õnnestus enda kätte jätta umbes Eesti suurune „saareke“ (millel tõsi küll elas tookord u 5 korda ja nüüd u 20 korda rohkem inimesi).

Vene poliit-emigratsioon on aga Puutini ees sisuliselt ilma lahinguteta taandunud. Nad on lahkunud – täiesti mõistetava – hirmu tõttu, surve eest. Soovimata saada arreteeritud ja hukatud, nagu juhtus ilmselt tuntuima opositsionääri Aleksei Naval’nõiga.

Küll aga soovivad nad anda vähemalt poliitilisi, virtuaalseid ja kaudseid lahinguid nüüd, olles tõmbunud mugavamasse ja turvalisemasse elukesskonda, peamiselt Euroopasse. Euroopasse, mida Puutini režiim vaenab. Mitte ainult selle pärast, et Euroopa on andnud turvapaika nondele pagulastele. Ja mitte ainult selle pärast, et Euroopa tervikuna ja Euroopa Liit eraldivõetuna toetab Ukrainat vabadussõjas Moskva agressiooni vastu.

Emigratsioon on alati tülis

Kes ja mis on see kõnealune „Vaba Venemaa Foorum?“ Omamoodi katusorganisatsioon või –platvorm, mis proovib ühendada vene poliit-pagulasi.

Jummala pärast, ärge takerduge nimedesse, kes selle algatuse taga, muidu te lähete kaasa sellega, mille tõttu kõik poliit-emigratsioonid läbi aegade on enamasti edutuks osutunud. Kõik need seltskonnad oskavad omavahel liigagi edukalt tülli minna. Seda oskas ka Eesti enda pagulaskond nõukogude okupatsiooni järel. Oskab ka vene pagulaskond oma riigi kaaperdamise järel kagebiitide poolt. Omamoodi eriteenistusliku hunta poolt.

Mis aga muudab siis selle ühe poolvirtuaalse ühenduse poolt üllitatud üleskutse kõneväärseks? Esiteks seesama Taiwani fenomeni väljatoomine. Poliit-tehnoloogiliselt üsna geniaalne samm, kas pole, see haagib silma ja mõistust, paneb endast rääkima!

Muutke mõte päriseks!

Teisalt aga kummalisevõitu adressaat, kelle poole oma hüüatus suunatakse. Mitte oma kaasmaalaste, kaas-pagulaste poole, keda on ju üleskutse enda teksti kohaselt arvestatavalt palju. „Meid on miljoneid ja me oleme suur jõud“ – see on tsitaat pöördumisest.

Pöördumine on „Euroopa riikide poole“, mida iganes nad sellega silmas ei pea (ja jättes ilmselt Venemaa sellest sihtgrupist välja). Euroopa Liit on ju hiljuti vene pagulaskonnale selle eksterritoriaalse moodustise, omamoodi Taiwani loonud. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee juurde loodi ju vastav plarvorm, mis peaks ühendama neid, kes seisavad demokraatliku, Putini režiimile alternatiivse Venemaa eest.

Taoline pöördumine on paraku „tehtagu-mentaliteedi“ kandja. Et meile on vaja, aga tegema ei pea mitte „meie“, vaid keegi teine.

Ehkki pöördumises rõhutatakse, et see mis-iganes-Taiwan peaks olema eksterritoriaalne, siis ma soovitaks algatus ümber sõnastada. Muutke see soov täiesti territoriaalseks. Võtke selleks näiteks Kaliningrad. Teid on ju miljoneid, mis on suur jõud, kas pole nii? Või siis siiani Venemaa Föderatsiooni kontrolli alt välja viidu Kurski oblasti killukesed. Kuulutage see „Venemaa Taiwaniks“ ja olge valmis seda relv käes kaitsma. Kuidas see üleskutse kõlab?

---

lugu ilmus siin

India aitab Venemaad hirmu müümises

Venemaa müüb arvestatavas koguses relvi. Kuid peamine relv, mida ta levitab, ei ole Kalašnikovi automaat, raketid või muu raud. See on hirm, kaos ja segadus. Müües hirmu ja ebakindlust, kontrollib ta inimesi. Isegi kui need inimesed asuvad kaugel ja istuvad kõrgetes kabinettides.
Vene hirmu ostjad ja edasimüüjad on kõik need inimesed, kes räägivad Venemaa vägevusest ja otsatutest ressurssidest. Seletavad naabrile, lähikondsele või lihtsalt kommentaariumile, kuidas „ei maksa ärritada magavat karu“. Et pole vaja „provotseerida ja kutsuda sõda meie õuele“.

Pole üleüldse vahet, kas need inimesed teevad seda kõike halvastivarjatud vaimustusega või siira murega. Tulemus on üks – nad müüvad edasi Venemaa peamist argumenti. Usku sellesse, et Moskva on vägev ja Moskvale on targem pigem alluda kui vastu hakata.

Pealtnäha lihtne tehing

India tegi praegu sammu, mis aitab kaasa selle müüdi levikule. Nimelt teatas ta, et soovib lisaks juba tellitule soetada veel viis õhutõrjekompleksi S-400.

Pealtnäha on kõik nagu korras. India on üks suuremaid Venemaa relvade ostjaid ja lihtsalt veel üks tehing paljude muude reas ei peaks ju kuidagi eraldi tähelepanu pälvima.

Ainult et tegu pole tavapärase relvatehinguga, vaid info-operatsiooniga. Mõjutustegevusega, mille eesmärgiks on näidata, et Venemaaga on kõik korras. Et tal on relvi lademes ja vägevust küllaga, nii et saab oma kraami ka teistele jagada.

Tegelikkuses on asi palju nutusem. Selle tõestuseks on kaks argumenti.

Kaheldav sisu

Esiteks on tegu teise järjestikuse tehinguga, millest Moskva pole suutnud täita isegi esimest, seega on jätkutehingu sõlmimine väga kahtlase lõhnaga. Eelmise, 2018.a sõlmitud lepingu alusel pidi Moskva tarnima 5 S-400 kompleksi, kuid suutis enne sissetungi algust Ukrainasse üle anda kaks, peale sõja algust veel ka kolmanda. Kahe viimase, seni üleandmata kompleksi osas antakse küll ebamääraseid lubadusi, kuid kõik tähtajad on ületatud ja kauba üleandmist ei paista kusagilt. Selles olukorras uue lepingu, veel viie kompleksi tellimine näib pehmelt öeldes kentsaka sammuna.

Teiseks peale seda, kui Ukraina osutus mitte lihtsalt vastupanuvõimeliseks, vaid hakkas ka vene õhutõrjet hävitama, on olukord radikaalselt muutunud. Venemaal on õhutõrjet ka endal hädasti vaja, katmaks nii kaaperdatud Krimmi, rindejoont, aga eriti Moskvat ja Putini residentse.

Täpseid arve mõistagi teada pole – tegemist on siiski sõjalise, ehkki mitte hästi varjatava saladusega. Aga nii hinnanguliselt on Venemaa kokku tootnud 50-70 kompleksi kokku. Nendest on välja müüdud (Hiinale, Indiale, Türgile) 9-10 tk. Midagi on paigutatud Valgevenesse. U 20 tk seisavad Moskva kaitsel. Mingi kogus katab rinnet Ukrainas.

Kui palju on hävitanud Ukraina, on keeruline öelda, kuna tegemist on justnimelt kompleksiga, mitte relvaga üks tükk. U 10 laskeseadeldise peale on selles hulk eri radareid ja juhtimiskeskus. Igatahes hinnatakse, et Ukraina on utiliseerinud 15-20 neist.

Kas küsimus on Hiinas?

Vaadates seda, kui hõre ja hädine Venemaa õhukaitse võimekus kaitsta oma naftarafineerimise ja väljaveo võimekusi, siis see vaid võimendab üldpilti. Tõsi küll, S-400 rakettidega poleks ka väga palju ära teha droonide vastu, kuid vähemalt radaripildi mõttes peaks need objektid olema kaetud.

Seega – tõenäosus, et Venemaa suudab lähiajal sulgeda India eelmise tellimuse ja asuda järgmist täitma on ülimadal. Aga miks siis seda tehakse? Tundub et siin on mängus mingid vägagi olulised huvid, sest India on juba asunud kiitma S-400 komplekside vägevust. Nimelt olla nad eelmisel aastal hävitanud vene relvade abil 6 Pakistani lennukit, mis muuseas olla Hiina päritolu ... ja võibolla siia ongi koer maetud? Asjaolu, et Pakistan eitab lennukite kaotust ja Hiina asja ei kommenteeri, pole kuigi oluline.

Oluline on see, et India ajab oma asja, üritades üles pumbata enda sõjalise heidutuse usutavust. Selleks kõlbab ka kaheldava väärtusega relvatehing Venemaaga. Aga paraku aitab India sellega ühtlasi kaasa ka Venemaa (relvade) vägevuse legendi levitamisse. Ja ühtlasi toimib see võimendina vene peamise relva ehk hirmu, kaose ja ebakindluse müügile.
---
lugu ilmus siin

Venemaa tume militaar-tulevik

Venemaa juhtkonnale, eriti aga Vladimir Putinile on küll omane militaristlik mõtlemine, kuid ühtlasi ka puudulik ettekujutlus nii sõjamajandus-kompleksi toimimisest kui ka omaenda riigi armee tegelikest võimetest. See tekitab valed ootused, mida sõjavägi ei suuda täita ning see omakorda vastastikuse ärrituse.

Mõne päeva eest ilmus Re:Russia uurimus, mille nad olid läbi viinud vene enda kõrgemate sõjaväelaste hulgas. Selle uurimuse peamiseks nõrkuseks oli see, et osalised olid nõus kõnelema ainult absoluutse anonüümsuse tingimustes. Aga ühtlasi on see ka sama materjali tugevus, sest võimaldab julgemaid üldistusi.

Toon kõigepealt sellest tekstist paar huvipakkuvamat detaili ja siis lisan juba mõned oma mõtted.

Kolm mõtet

Esiteks – riigi juhtkonnas olevad tsiviilmilitaristid ei taba sõjalise korporatsiooni toimimise põhimõtteid ja mehhanisme. „Just see loob tingimused süsteemseks konfliktiks selle korporatsiooni ja poliitilise juhtkonna vahel. Ukraina pikaajalise sõja jooksul võib jälgida selle varjatud konflikti mitmeid etappe. Ja praegused puhastustööd sõjaväe juhtkonnas – võib-olla mitte viimased – on üks neist.“

Teiseks: „Putini režiim on praegu selgelt militaristlik. Ukraina vastu peetavas sõjas ja relvatootmises osaleb usaldusväärsete hinnangute kohaselt umbes 5 miljonit inimest (üle 6% tööealisest elanikkonnast), kaitse- ja julgeolekukulud moodustavad umbes 40% riigieelarvest. Kuid sellise režiimi peamine tunnus ja omadus ei ole mitte sõjaväelaste ametlik arv, vaid režiimi hüpertrofeerunud valmisolek anda sõjaline vastus mis tahes tõsisele väljakutsele; militaristliku režiimi peamine eksistentsivorm on sõjapidamine või sõjaks valmistumine“

Kolmandaks: „Samal ajal Venemaa ja Ukraina vaheline sõda näib olevat lõplikult positsioonisõjaks muutunud. Nagu näitab klassikalise positsioonisõja ajalugu – Esimene maailmasõda –, ei toimu otsustavad sündmused sel juhul lahinguväljal. Tsaari-Venemaal andsid revolutsioonile tõuke just kindralid, kes nõudsid Nikolai II-lt troonist loobumist. Kindlasti ei viita Putini ja sõjaväeeliidi suhted praegu sellise kriisi tõenäosusele. Kuid need suhted on kaugel idüllilistest ja tekitavad mõlemale poolele teravaid küsimusi nende poliitilise ellujäämise kohta.“

Pintsakud ja mundrid

Loomulikult soovitan – eriti militaarsemal publikul – võtta ja tutvuda algmaterjali endaga, aga ka minusuguse tsivilisti jaoks on tekstis maalitav pilt selge. Tegemist on nagu ikka, protsessi või nähtusega, millel on nii universaalseid kui ka koha ning aja spetsiifilisi elemente.

Kõige universaalsem on klassikaline vastuseis kahe kategooria vahel, mida võib tinglikult nimetada pintsakuteks ja mundriteks. Mundrid peavad teoorias alluma pintsakute otsustele ja olema nn poliitilise tahte elluviijateks. Aga sõltumata riigist, ideoloogiast ja saadaolevatest ressurssidest tajuvad mundrid alati, et neid üritavad juhtida ... pehmelt öeldes ebaprofessionaalsed inimesed.

Sõjaväelased saavad aru, et ülesande A lahendamiseks peavad olema tagatud mingid eeltingimused, läbi viidud põhjalik planeerimine, ettevalmistumine, korraldatud vajamineva varustuse tootmine, logistika ja sada muud tehnilist detaili. Pintsakud oma „poliitilise tahte“ väljendamise hetkedel aga sellest kõigest ei saagi lõpuni aru saada, mundreid liiga palju kuulata ei soovi jne.

Järgmine Prigožin?

Nii sünnibki vastastikune frustratsioon, mille väljenduseks võivad pintsakute poolt olla mundrite represseerimine, alates ressursside piiramisest kuni lahtilaskmise/kinnipanemiseni välja. Mundrite poolt on vastuhaku kõrgeim vorm mäss kuni sõjalise riigipöörde(katse)ni välja.

Venemaa spetsiifilised detailid on aga korruptsioon ja „Prigožini fenomen“. Riigieelarveliste toiduahelate külge kasvab korruptsioonipahe vaikimisi kaasa-andena, nii et jätame selle hetkel sulgude taha. Prigožini fenomen aga näitas selgelt, et tegelikult pole ka sõjaväelased ise valmis oma „pintsakuid“ kaitsma ning võivad vabalt vahetada lojaalsust, kui ilmub keegigi (isegi militaar-süsteemi väline) tegelane, kes julgeb vastu hakata.

Selle loo lähtemomendiks olevas tekstis seda otsesõnu ei viidata, kuid siinsete ridade autoril jäi mulje antud vihjest. Järgmine Prigožin võib oma tegevuse põhjalikumalt läbi mõelda ning poolel teel mitte peatuda. Väita, et see on võimatu stsenaarium, on soovmõtlemine.
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ungari, USA-Iraan, Putini reiting

- Ungari uue valitsuse kurssi ei tea veel täpselt keegi, kuid ootusi muudatusteks on kuhjatud nii riigi-siseselt kui väljastpoolt tohutu kuhi. Valimiseelsed lubadused - isegi kui nad on olnud siirad - põrkuvad kokku päriseluliste (sh eelarveliste) võimalustega ning muutuvad

- USA-Iisrael-Iraani kolmepoolne mäng on kummalises seisus, kus kõik kuulutavad ise ennast võitjateks ning väljastpoolt nimetatakse igatühte eraldi mitte just kuigi edukateks, kui pehmelt väljenduda

- Putini reitingud - nii ametlikud kui kaudsed - näitavad küll kahanemise märke, kuid autoritaarses süsteemis pole need näitajad kuigi usaldusväärsed. Praegune peamine rahulolematuse allikas - netipiirangud - võivad olla aga ka teadlik hüperboolne surve elanikkonnale, selleks et selle surve lõdvenedes kõik tunneksid enda huve arvesse võetutena

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Sihikus Mordorist ja muust

Valimised ülekaalukalt võitnud Peter Magyari juhitud Tisza partei valitsus Ungaris asub ametisse ilmselt mõne nädala jooksul. Ootused välispoliitilisele suunamuutusele selles riigis on suured, äkki liiga suured ja optimistlikud?

Kuidas uus võim tegelikult käituma hakkab, ei tea veel keegi ning ilmselt veel ei tea ka ta ise. Ja omakorda ei tea keegi, kas ja mis mõju need võimalikud muudatused endaga laiemalt kaasa toovad. Oletame et Ungari võtab maha veto 90 miljardi euro suurusele abikpaketile Ukraina jaoks, selleks et saada ise kätte 20 miljardit endale mõeldud raha. Aga kas see toob endaga kaasa selle raha kohese väljamakse? Nii et siin on teadmatust rohkem kui teadaolevat.

Ma ei ole märganud Venemaa tänaselt juhtkonnalt ühtegi kommentaari Ungari valimistulemustele. Mis kõneleb teatud murest ühe liitlase kaotuse pärast?

Lavrov ütles selle kohta: ma ei hakka spekuleerima, ootame ära reaalseid samme. Kaotada on Venemaal tõesti palju, kasvõi võimalus vetostada EL poliitikaid ja viimased jäänused EL kui energiakandjate turust. Loomulikult kompab Moskva praegu võimalusi, et kui palju tal õnnestub seda sissetöötatud mehhanismi säilitada.

16 aastat järjest Ungaris võimul olnud Viktor Orbani üles ehitatud avalikku sektorit ei saa ju kiiresti muuta ja ilmselt ei ole see ka uue valitsuse eesmärk?

Muutmist vajab väga palju, sh nt meedia võimudele allutamise mehhanism ja palju muud kuni põhiseaduseni välja. See saaks olema 16’s muudatus 14 aasta jooksul, tagasi vajaksid teoreetiliselt pööramist paljud momendid, kuid juba ainuüksi põhiseaduse muudatuste väljatöötamine võtab aega, siis selle muutmise protseduur, hiljem vastavate seaduste ja seadusaluste aktide muutmine ja jõustamine.

Venemaa on asunud üha rohkem piirama interneti kasutamist ja blokeerinud mitmeid sõnumirakenduse Telegram ja WhatsApp funktsioonid, näiteks videokõnede võimaluse. See on tväga võimas ja tõsine samm, mis puudutab kümneid miljoneid Venemaa inimesi. Väga julge samm?

See on samm, mis puudutab väga palju vahetumalt kui mingi kaugel toimuv sõda ja/või sanktsioonid, mille osas saab vähemalt teha nägu et „mind see ei puuduta“. Küsimus polegi võibolla niipalju selles inimeste arvus (sõjaga puutub kokku hinnanguliselt 5-6 mln in, netiteenuseid kasutab aga u 2/3 elanikkonnast. Küsimus on nende inimeste aktiivsuses. Netti ei kasuta inimesed, kes on passiivsed ja ei väljenda oma rahulolematust. Netikasutajad on aga harjunud vähemalt mingisuguse vabadusega.

Peamine tulemus saab olema avalik vastuhakk riigile läbi riigi petmise. Igal mõistlikul inimesel saab olema vähemalt kaks telefoni, millest ühes on kõik seaduskuulekad programmid ja sisu, teises aga keelatud kraam.

Selline „digitaalse raudse eesriide“ rakendamine peaks linnades elavate nooremate venelaste hulgas küll protestilaine kaasa tooma. Aga esialgu ei midagi?

Ei saa öelda, et ei toimu midagi. Aga online inimesed pole harjunud tegutsema offline. Digipõlvkonna protest on digitaalne – riigi ülekavaldamine.

Meie kaitsepolitsei aastaraamatuga samaaegselt ilmus ka Läti vastuluureteenistuse SAB aastaraamat, mis kirjeldab Venemaa mitme tööstusharu halba seisu. Puidu eksport on vähenenud 50 ja rauamaagi eksport 40 protsenti, seda paljuski sanktsioonide tõttu. Koos sõjakuludega peaks see ju nüüd Venemaa elanikele otseselt tunda andma?

Sanktsioonid on üks osa pildist, aga toimivad ka veidi keerulisemad ahelad, mis vähendavad nõudlust. Nii näiteks on VF valitsus lõpetanud rahapuuduse tõttu soodustingimustel hüpoteeklaenude abil elamuehitamise turgutamise. Ehitussektor on aga suurim terasetarbija, mistõttu on eri hinnagutel vähenenud terasetootmine 20-40%. Mingi aeg saab toota ka nö lattu, kuid see võimekus kahaneb kiiresti ning osaliselt tuleb juba sulgeda ka tootmisvõimsusi, rääkimata töötajata koondamistest, mis omakorda käivitad tarbimise vähenemise, mis omakorda toob kaasa jaekaubanduse kokkukuivamise. Majandus on üks kurjama keeruline värk :)

Väga palju räägitakse sellest, et Venemaa diktaator Vladimir Putin ei saa tegelikust olukorrast riigis ülevaadet, talle esitletakse ilustatud kirjeldusi toimuvast. Mina ei suuda neid väiteid uskuda ja arvan, et Putin omab korralikku ülevaadet rindel ja riigis toimuvast. Mida teie arvate?

Putin omab ülevaadet, seda kindlasti. Kuid punkt üks – kuivõrd korralikku, seda ma ei tea, kuid julgen kahelda. Kes ikka julgeb Olümpose asukale halbu uudiseid tuua? Ja punkt kaks, kas ja kuivõrd seesama Olümpose asukas neid ülevaateid arvesse võtab?

Rääkisin hiljuti ühe väga väärikas eas inimesega, üritades mh talle seletada Venemaal internetipiirangutega seonduvat. Üks argument, mis selle kohta ringleb, on see, et Putin lihtsalt ei saa aru, milleks seda vot kõike, neid TikToke ja muud säärast vaja on. Sel hetkel see minu väärikas vestluskaaslane vastas väikese naeratusega: „aga ma saan täiesti Putinist aru!“

Kuuldusi liigub igasuguseid – üks selline on, et Venemaa võib Ukraina droonirünnakute hirmus ära jätta 9. mai paraadi. Seda on juhtunud vaid korra – 2020. aasta koroonakriisi ajal, mil paraad lükati edasi. Kõlab justkui Ukraina poolelt käiku lastud infosõja element?

Regioonides on paraade jm avalikke üritusi ära jäetud korduvalt, nt Pihkvas ei korraldatud paraadi 2023 ja 2024 aastatel julgeolekuohu tõttu. Paraade ilmselt ei toimu Ukrainaga piirnevates oblastites ja okupeeritud territooriumitel. Arhangelskis nt on juba välja öeldud, et sel aastal ei toimu. Moskva kohta praegu veel ei ole lõpuni asi kindel, aga väidetavalt seal käivad praegu juba ettevalmistused paraadi toimumiseks.

Aga infosõja elemendine on see mõjus hoob ikkagi, sest 9-mai ja kõik sellega seonduv on Venemaa riigimüüdi alustala, selle ründamine on mõistlik mõte.

--- 

saatelõik järelkuulatav siit

„Tere, raha, surmaminejad tervitavad Sind!“

„Avē Imperātor/Caesar, moritūrī tē salūtant“ – nende sõnadega astusid vana-Rooma gladiaatorid areenile, selleks et pakkuda meelelahutust ja üsna kindlasti ka selle käigus hukkuda. (eesti keeles: „Tere, keiser, surmale pühendatud (surejad) tervitavad sind“)

Umbes samas võtmes peaks skandeerima ka need vene mehed, kes sõlmivad lepingu armeega ja lähevad Ukraina rindele. Sõtta, mida ei nimetata sõjaks, kuid mille käigus rindejoonele lähedale sattunutest jäävad ellu väga vähesed. Väidetavalt – vene enda Z-blogijate sõnul – hukkub 80-90% rindelesaadetutest ennem, kui nad rindeni jõuavadki. Hukkuvad, ilma nägemata vaenlast, parimal juhul vaid kuuldes drooni lähenevat suminat.

Alustuseks olgu öeldud, et ega lepingulistele suhetele üles ehitatud armees pole mingit Venemaale ainuomast. USA praegune armee tegutseb samal põhimõttel – lepingulist professionaalset armeed pole juriidiliselt õige nimetada palga-armeeks, ehkki tavamõistuse kohaselt ta seda ju on.

Lepinguline armee pole ei hea ega halb

USA’s peab iga mees olema sõjaliselt arvele võetud, kuid lepingu sõlmimine on sügavalt vabatahtlik. Selle järel saadakse korralik väljaõpe, teenistuse järel korralikud sotsiaalsed tagatised, mh õiguse tasuta kõrgharidusele (mis seal riigis on tõepoolest kullahinnaline). Kui kõrgelt USA sõjaväes hinnatakse oma mundrikandjaid, oli näha kasvõi nüüd Iraanis kahe piloodi päästeoperatsioonis. Kuid selle teema arutamine viiks meid kaugele peateemast.

Peateemaks on aga see jõhkrus, küünilisus ja raha-kesksus, mis toimub vene pealtnäha analoogses, suisa ameeriklastelt maha kirjutatud õhustikus. Samamoodi peavad ennast arvele võtma kõik, samamoodi lepingu allkirjastamine on vähemalt vormiliselt vabatahtlik, kuid sellega sarnasused ka lõppevad.

Vene lastekirjanik Maša Rupasova sattus sõja alguses juhuslikult ühte vene sotsiaalmeediagruppi, kus sõttaläinute lähikondsed omavahel teavet, muret ja vaimustust jagasid. Sattus ... ja asus vastavaid gruppe spetsiaalselt jälgima ning valmistab nüüd vaadeldu kohta välja andma raamatut. Äsja andis ta vaatlustulemuste kohta ka intervjuu, millest nokkisin selle loo jaoks mõned detailid.

Vaimustus kaob, raha jääb

Asjaolu, mis teda haakis, oligi justnimelt see kummaline vaimustus, millega sõttaläinute naised, aga ka muud lähikondsed asja kirjeldasid. See patriotismi ja Puutini-ülistamise õhin, mis sõja algusaegadel nendes vestlusgruppides valitses. Muu hulgas vaimustus hiiglaslike väljamaksete üle, mille abil need perekonnad lahendasid oma lootusetuna tundunuid probleeme, alates laenukoormast kuni elementaarsete elutingimuste parandamiseni.

Nüüd, aastaid hiljem, on vaimustus kadunud, kuid raha jäänud. Ja mure – mitte sõttaläinud meeste pärast – vaid raha kättesaamise ja jagamise pärast. Sõttaläinud mehed ise saavad kiirelt aru, et tegu on nö üheotsapiletiga. Et kuni lepingu sõlmimiseni neid nimetati kangelaseks, kuid kohe peale seda öeldakse otse välja, et „sa oled liha ja kulumaterjal“. Et keskmine eluspüsi rindel on kaks kuud. Et ilmselt tagasi nad ei tule ja nad jõuavad vaid naistele anda viimased juhtnöörid, kuidas raha kasutada.

Naised omakorda arutavad, kuidas aru saada kaudsete märkide kaudu, et kas sõttasaadetu on veel elus või juba surnud. Ja et kuidas saada kätte riigi poolt lubatud raha. Ja et kuidas kaitsta – mitte oma mehi – vaid raha ahnete sugulaste, eelmiste naiste ja varem teadmata laste eest.

Uued toiteahelad

Nüüd juba teistest allikatest on teada, kuidas see riiklik rahakülv on käivitanud täiesti uued toiteahelad, kus lepingu sõlminud mehed on lüpsilehmadeks kõikvõimalikele muudele pagunikandjatele, kes üritavad saada lepingu- ja kompensatsioonitasudest osa saada.

Kuidas nutikamad-osavamad mehed suudavad algsest näiteks kolmest miljonist rublast maksta altkäemaksudeks näiteks kaks miljonit, et vältida otse rindele saatmist ning munsterdavad ennast „haavatutena“ tagasi koju ja lähevad seejärel teisele-kolmandale ringile, sest raha on vaja.

Kuidas ohvitserid hävitavad sõdureid, kes ei ole nõus „jagama“, tehes seda kas lausa oma kätega või lihtsalt hakklihamasinasse saatmisega, kuskohast enamik tagasi ei tule. Ja kui tuleb, siis jätkub kõik uue hooga.

Kuidas seda tülgastavalt õõvastavat lugu kokku võtta? Aga ilmselt lihtsalt tõdemusega, et Ukrainasse minev vene sõdur ei tee seda ei oma kodumaa, ammugi mingi idee või Puutini nimel, vaid lihtsalt väljapääsuks masendavast vaesusest ja lootusetusest. Riik, ühiskond ja isegi prekond saab kõigest ühtemoodi aru – inimese elu on mõõdetav vaid rahas – ning kõik osapooled seda niimoodi võtavadki.

Tere, raha, surmamineja tervitab sind!

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, NATO, Balti riigid, naftasadamas, internet

- Iraani-vastases sõjategevuses on mitmeid eri motivatsioone. Lisaks režiimi murdmisele ja tuumavõimekuse hävitamisele võib ühe väiksema, kuid seda kasumlikumana olla nö boonuseks õigete inimeste teenimine energiakandjate hindade kõikumise pealt - neid vahendeid on hiljem vaja (vahe-)valimiste jaoks

- USA president ei saa ainuisikuliselt, ilma Kongressi ja/või Senati heakskiiduta NATO'st oma riiki välja viia. Kuid kõik need õhuraputused on mõjunud kasulikult vähemalt siia, NATO idatiivale, kus on kaitsesse hakatud kordades rohkem panustama

- Väidetav "Balti riikide loovutamine" Stoltenbergi poolt.
Meie inforuumis kõlab see nagu Stoltenbergi initsiatiivina, temapoolse pakkumisena Venemaale. Tuletan siiski meelde, et asi oli vastupidi, 2021.a esitas Venemaa sisuliselt ultimaatumi, et NATO peab tagasi tõmbuma 1997.a piiridesse, vastasel korral tuleb sõda Ukrainas. Ja nüüd ilmselt see Stoltenbergi mälestusteraamatu tekst peegeldab sedasama ultimaatumit, et Stoltenberg oli valmis selle Venemaa ähvarduse üle arutama, kuna tema nägemuses peab dialoog jätkuma alati.

- Ukraina on väga efektselt ja efektiivselt võtnud rünnata nö pudelikaela VF energiakandjate müügis - väljaveo sadamaid

- Venemaa interneti kasutajad peavad arvestama liikluse kehvenemisega nii ehk naa, isegi kui riik peaks loobuma Telegrami blokeerimisest. Asi selles et VF serverite ökosüsteem on tublisti degradeerunud, vastavad ettevõtted ei soovi nende uuendamisse investeerida, kuna tulevik on ebaselge

Saatejuht on Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ungari tavadraama

Et mismõttes tavadraama? Aga selles mõttes, et lugedes pealkirju ja vaadates, kui palju hagu aetakse tähelepanu püüdmise lõkete alla Ungari parlamendivalimiste eel, näikse toimuvat midagi dramaatilist, murrangulist ja peaaegu et erakorralist.

Kuid kui vaadata asjale politoloogi pilguga, siis on toimuv draamast kaugel. Tuleb lihtsalt lülitada sisse kõige lihtsam filter – puhastada toimuv nimedest. Eelkõige isiku-, aga oh õudust, ka riiginimedest.

Igas ühiskonnas on laias laastus kaks baas-meeleolu. Ühest küljest soov säilitada stabiilsus, mis sest et selle eest tuleb teatud hinda maksta, tajuda ja taluda piiranguid. Teisest küljest saavutada muudatus, mis sest et ka selle eest tuleb maksta vähemalt ajutiste ebamugavustega.

Inimolemuse universaalsed tahud

See on inimolemuse lõputu sisemine heitlus, mille kumbki äärmus viib hukule. Konservatiivne kapseldumine viib hääbumiseni, ehkki annab lootust vähemalt lühiajalisele püsivusele. Rapsiv uuenduslikus sisaldab väga suurt riski kuni täielise hävinguni välja, kuid annab lootust pikemas perspektiivis olude paranemisele.

Ja nüüd ongi küsimus selles, et kumb pool on edukam oma nö kauba, oma ideede müümisel. Meie praeguse parlamentaarse esindusdemokraatia juures on nendeks müüjateks poliitilised parteid, kuid suuresti ka need taanduvad liidrijulgusele. Karismale. Veenvusjõule. Ühendamisvõimele.

Selle võibolla säravaimaks näiteks võib tuua kauge maa ja aja tagant George Washingtoni, kes oma vaikse, väärika karismaga suutis ühendada toonased omavahel heitlevad osapooled ja siduda need kokku Ameerika Ühendriikideks. Kuid muuseas seesama protsess viis ka briti impeeriumi lüüasaamisele ja ameerika põlisrahvaste hääbumisele – lihtsalt et iseloomustada iga protsessi mitut tahku.

Enamus kohaneb

Kuid tagasi tulles niiöelda nimepuhta mõttekäigu juurde, siis taaskord igas ühiskonnas absoluutne enamik inimesi kohaneb, mitte ei juhi protsesse. Kohaneb kasvõi seeläbi, et kaldub toetama seda jõudu või isikut, kellel näikse olevat sisemist väge, võtmaks välist võimu. See kohanemine ja nina tuule järgi seadmine kõlab justkui millegi mitte-kiiduväärsena, kuid jällegi – niimoodi jäävadki ühiskonnad ellu.

Novat, ja nüüd me jõuamegi üldiselt pinnalt eraldivõetava juurde. Ungaris on lihtsustatult võttes seesama tavapärane olukord. On olemas jõud, kes üritab müüa kaupa nimega „stabiilsus“ ja siis see teine, kes üritab edendada enda ideed ehk kaupa nimega „muudatus“.

Ning oh üllatust, nö „kuningatapja“ tuleb kuninga enda lähikonnast. Muudatuste meeskonna kõneisikuks tõusnud noor tegelane Péter Magyar on üles kasvanud stabiilsus-meeskonna juhi Viktor Orbán peenral. Selleks et süsteemi võita, tuleb kõvasti kasuks, kui sa tunned seda süsteemi seestpoolt.

Noorel rivaalil on uuenduste sõnumit seda lihtsam müüa, et ta on noor. Vana liider on hõlpsalt näidatav kui kõige kuhjunud pahede võrdkuju, selleks ei pea isegi liigselt pingutama. Vana liidri katse endale tuge hankida väljast, nii Venemaalt, Euroopast kui USA’st – kõik need sammud ainult süvendavad polariseerumist.

Välised mõjurid

Välise sekkumise vabasid valimisi pole ilmselt olemas. See pole hea ega halb, kõik võimule pürgijad ja sellestsamast võimust kinni hoidvad inimesed on alati altid otsima tuge ja osundama, et ollakse osa millestki suuremast. „Mul/meil on liitlasi!“ – see on ju üdini arusaadav argument.

Tõsi on ka see, et võimu juurde takerdunud inimeste ja poliitiliste jõudude külge haakub pattude ja pahede pundar, mis võib ähvardada kohtu alla andmisega või suisa türmiga. Seetõttu mõistlik inimene taandub ise võimult, nagu tegi seda ülalviidatud George Washington, kes keeldus talle pakutavast kolmandast ametiajast.

Mõistlikke inimesi satub aga võimu juurde harva. Juba võimule pürgimise eelduseks on mitte väga mõistlik olemine. Sinna sattumine võib aga isegi kõige mõistlikum isend aja jooksul muutuda.

Nii et kokkuvõtteks – Ungari hoogu koguvas valimisdraamas on vaatemängu ja intriigide kõrval väga palju argist ja üldist. Sellisena soovitangi kogu protsessi võtta.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: sõda kui mängumuutja, Ungari valimised, India

- sõda on vähekontrollitav protsess. üks ootamatu tulemus, mida kindlasti Putin ei plaaninud, kui tungis Ukrainale kallale - nüüd on Ukraina hindamatu kompetentsi omanik droonisõjas. seega on Zelenskõil käes kaardid, mis on olulised USA liitlastele ja millega peab arvestama ka Valge Maja praegune peremees.

- Ungaris toimub standartne mäng valimiste eel. osa rahvast on valmis taluma stabiilsust, teine osa soovib muudatust. hetkel näib, et muudatuste nimelist kaupa pakkuv meeskond on edukam

- India aitab Venemaal müüa hirmu

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit