Viimase sõja loogikast lähtuvad ka need väited, et „Venemaa ei saa lähiajal korrata nn Donbassi stsenaariumit“. Tõsi, hordide kaupa nn roheliste mehikeste saatmine üle piiri Euroopa riikidesse on mitmeti keerulisem kui oli seda teha Ukrainasse.
Esiteks pole neid mehikesi kohe ja käigupealt kuskilt võtta, sest sisuliselt kõik reservid on mängu pandud Ukraina vastu suunatud sõjakäiku, mis sööb praegu ära rohkem mehi kui juurde värvata jõutakse. Teiseks oleks need vaja ennem piiride äärde koguda, rääkimata varutuse jms logistika korraldamisest, mida märkamatuks jääval moel teha ei saa. Kolmandaks – psühholoogiline ettevalmistus ohver-riikides ja ka omal kodus on olnud kesine (ehkki mitte olematu).
Infosõda juba käib
Ettevalmistuse näiteid, st info-ja mõjutusoperatsioone on siiski võtta kasvõi lähiajast, kasvõi nüüdne kirjatükk Rossiiskaja Gazetas, mis väidab, et Euroopas räägitakse iga nurga peal sellest, et vaja on ära vallutada Kaliningrad. Ja vähe sellest, sama saatust planeeritavat ka Leningradi oblasti ja Karjala suhtes, sellest kirjutatavat väidetavalt kõigis Euroopa lehtedes avalikult ning viidavat läbi ka vastavaid õppusi.
See, et meie võime säärase jutu peale vaid näpuga oimukoha juures keerutada ja öelda, et midagi sellist ei räägita ning lehtedes ei kirjutata, on väheoluline. Ka meie seas siin piiririigis, rääkimata kaugemast Euroopast, on piisavalt alteid kõrvu, kes Kremli propagandat tõe pähe alla neelevad. Rääkimata sotsiaalmeedia bott-võrgustikest, kes vastavaid valeuudiseid tõe pähe levitama hakkavad.
Nii et väita, et ettevalmistusi ei tehta, ei saa. Samamoodi võib mürki võtta, et vastavad militaar-struktuurid teevad ka konkreetseid plaane – see on nende töö. Omaette küsimus, et kas ja millal need kaustad sahtlist välja võetakse ja operatiiv-juhtimise laudadele pannakse.
Sõjatehnoloogiline revolutsioon
Kuid lisaks möödunud sõjale on olemas ka käimasolev sõda, mille käigus sünnib meie silme all sõjandus-alane revolutsioon. Midagi sarnast, nagu võeti kasutusele püssirohija selgus, et vibude-odade vastu hästi kindlustatud kindlusemüürid on üsna nadid kaitsjad kahurikuulide vastu.
Droonid on need kahurikuulid, mille vastu meie eelmise sõja kindlusemüürid kuigi hästi ei kaitse. Jah, ma tean, et selles tõdemuses pole midagi uut ning et jutukesi rajatavast „droonimüürist“ räägitakse piisava innukusega. Tegelikkuses pole meil aga veel tulnud seda uut tüüpi sõda veel tõrjuda, saati vastulahingu andmisest.
Ehk siis lühikese jutu kokkuvõtteks. Tõepoolest, tõenäosus et üle meie idapiiri valgub kolonnide kaupa rohelisi mehikesi, on madal. Kuid asi see pole Mordoril panna kõrvale vaid paari päeva kulumaterjal nende droonide näol, mida igapäevaselt Ukraina kaitsjate pihta suunatakse?
Valmistuma peab tulevasteks ohtudeks
Kui üle meie piiri vuhiseb korraga tuhatkond drooni ning nendest kasvõi pool jõuavad kohale, viies rivist välja nt viissada alajaama? Strateegilise tähtsusega Eleringi kõrgepinge alajaamu on meil siin 146 – see on avalik info (kui juba mina oskan seda infot leida, siis oskavad ka teised).
Ega meiesuguses väikeriigis ei saagi neid elulise tähtsusega objekte, mis võivad kahjustumise korral tekitada tõsiseid probleeme, olla liiga palju. Kuid neid on teisalt kaugelt liiga palju, et kõiki saaks kiirkorras tõhusalt kaitsta ja/või asendada.
Kas see tähendab, et meie jaoks on kõik läbi ja sõda kaotatud? Ei muidugi mitte. Kuid minu jutu mõte on see, et Venemaa mõõtkavas väikese uuelaadse sigaduse korraldamine on meie jaoks ilgelt suur probleem. Rahustada ja lohutada sellega, et selle tõenäosus on väike, on pisut kentsakas enesepettus.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment