Monday, April 6, 2026

Ungari tavadraama

Et mismõttes tavadraama? Aga selles mõttes, et lugedes pealkirju ja vaadates, kui palju hagu aetakse tähelepanu püüdmise lõkete alla Ungari parlamendivalimiste eel, näikse toimuvat midagi dramaatilist, murrangulist ja peaaegu et erakorralist.

Kuid kui vaadata asjale politoloogi pilguga, siis on toimuv draamast kaugel. Tuleb lihtsalt lülitada sisse kõige lihtsam filter – puhastada toimuv nimedest. Eelkõige isiku-, aga oh õudust, ka riiginimedest.

Igas ühiskonnas on laias laastus kaks baas-meeleolu. Ühest küljest soov säilitada stabiilsus, mis sest et selle eest tuleb teatud hinda maksta, tajuda ja taluda piiranguid. Teisest küljest saavutada muudatus, mis sest et ka selle eest tuleb maksta vähemalt ajutiste ebamugavustega.

Inimolemuse universaalsed tahud

See on inimolemuse lõputu sisemine heitlus, mille kumbki äärmus viib hukule. Konservatiivne kapseldumine viib hääbumiseni, ehkki annab lootust vähemalt lühiajalisele püsivusele. Rapsiv uuenduslikus sisaldab väga suurt riski kuni täielise hävinguni välja, kuid annab lootust pikemas perspektiivis olude paranemisele.

Ja nüüd ongi küsimus selles, et kumb pool on edukam oma nö kauba, oma ideede müümisel. Meie praeguse parlamentaarse esindusdemokraatia juures on nendeks müüjateks poliitilised parteid, kuid suuresti ka need taanduvad liidrijulgusele. Karismale. Veenvusjõule. Ühendamisvõimele.

Selle võibolla säravaimaks näiteks võib tuua kauge maa ja aja tagant George Washingtoni, kes oma vaikse, väärika karismaga suutis ühendada toonased omavahel heitlevad osapooled ja siduda need kokku Ameerika Ühendriikideks. Kuid muuseas seesama protsess viis ka briti impeeriumi lüüasaamisele ja ameerika põlisrahvaste hääbumisele – lihtsalt et iseloomustada iga protsessi mitut tahku.

Enamus kohaneb

Kuid tagasi tulles niiöelda nimepuhta mõttekäigu juurde, siis taaskord igas ühiskonnas absoluutne enamik inimesi kohaneb, mitte ei juhi protsesse. Kohaneb kasvõi seeläbi, et kaldub toetama seda jõudu või isikut, kellel näikse olevat sisemist väge, võtmaks välist võimu. See kohanemine ja nina tuule järgi seadmine kõlab justkui millegi mitte-kiiduväärsena, kuid jällegi – niimoodi jäävadki ühiskonnad ellu.

Novat, ja nüüd me jõuamegi üldiselt pinnalt eraldivõetava juurde. Ungaris on lihtsustatult võttes seesama tavapärane olukord. On olemas jõud, kes üritab müüa kaupa nimega „stabiilsus“ ja siis see teine, kes üritab edendada enda ideed ehk kaupa nimega „muudatus“.

Ning oh üllatust, nö „kuningatapja“ tuleb kuninga enda lähikonnast. Muudatuste meeskonna kõneisikuks tõusnud noor tegelane Péter Magyar on üles kasvanud stabiilsus-meeskonna juhi Viktor Orbán peenral. Selleks et süsteemi võita, tuleb kõvasti kasuks, kui sa tunned seda süsteemi seestpoolt.

Noorel rivaalil on uuenduste sõnumit seda lihtsam müüa, et ta on noor. Vana liider on hõlpsalt näidatav kui kõige kuhjunud pahede võrdkuju, selleks ei pea isegi liigselt pingutama. Vana liidri katse endale tuge hankida väljast, nii Venemaalt, Euroopast kui USA’st – kõik need sammud ainult süvendavad polariseerumist.

Välised mõjurid

Välise sekkumise vabasid valimisi pole ilmselt olemas. See pole hea ega halb, kõik võimule pürgijad ja sellestsamast võimust kinni hoidvad inimesed on alati altid otsima tuge ja osundama, et ollakse osa millestki suuremast. „Mul/meil on liitlasi!“ – see on ju üdini arusaadav argument.

Tõsi on ka see, et võimu juurde takerdunud inimeste ja poliitiliste jõudude külge haakub pattude ja pahede pundar, mis võib ähvardada kohtu alla andmisega või suisa türmiga. Seetõttu mõistlik inimene taandub ise võimult, nagu tegi seda ülalviidatud George Washington, kes keeldus talle pakutavast kolmandast ametiajast.

Mõistlikke inimesi satub aga võimu juurde harva. Juba võimule pürgimise eelduseks on mitte väga mõistlik olemine. Sinna sattumine võib aga isegi kõige mõistlikum isend aja jooksul muutuda.

Nii et kokkuvõtteks – Ungari hoogu koguvas valimisdraamas on vaatemängu ja intriigide kõrval väga palju argist ja üldist. Sellisena soovitangi kogu protsessi võtta.
---
lugu ilmus siin

No comments: