Prigožin-riik vs õigusriik

Nii kummaline kui see ka pole, siis peale Jevgeni Prigožini matuseid defineerib see nimi Venemaad mõneti isegi rohkem kui Vladimir Putin.

See kummaline tegelane näitab, kui karjuvalt kaugel on praegune riiklik moodustis nimega Venemaa Föderatsioon nö normaalsest õigusriigist. Toon ainult kolm näidet, mis seda mõttekäiku illustreerivad.

Esiteks peaks olema algatatud vähemalt üks hiiglaslik kobar-kriminaalasi teemal, et kuidas sai juhtuda, et üks kriminaal (Prigožin) tõi täiesti kriminaalsel meetodil vangilaagritest välja kümneid tuhandeid kriminaale, kes saadeti kriminaalsel moel oma riigist välja kriminaalselt karistataval kombel kättejagatud relvadega pidama kuritegelikku sõda.

Teiseks peaks olema algatatud vähemalt sama kobarlik, ehkki võibolla toimikute koguselt väiksem kriminaalprotsess teemal, et kuidas sai Prigožini poolt kontrollitav sõjasalk minna kolonniga Moskva peale, hukates tee peal eri-räme-kriminaalsel moel kümneid ametlikke sõjaväelasi, tulistades alla nendega mehitatud lennumasinaid.

Kolmandaks peaks olema algatatud väikseim, kuid värskeim kriminaalmenetlus teemal, et kuidas lasti Venemaa taevas alla Venemaa lennuk, milles lisaks otsestele kriminaalidele viibisid ka kolm meeskonaliiget, täiesti süütut tsivilisti.

Hetkel pole üleüldse vahet, et kas Jevgeni Prigožini nimeline kodanik viibis tolles lennukis või mitte. Ning ka see, et kas kogu protsessi üle omas kontrolli Vladimir Putini nimeline kodanik või mitte. Küsimus on selles, et kas Venemaa Föderatsioon on kriminaalne struktuur või õigusriik. Vastust ma ilmselt ette ütlema ei pea, selle kohta andku vastus igaühe individuaalne „moraalne kompass“.

Igatahes ei kaotanud Jevgeni Prigožini väidetav likvideerimine mitte ühtegi probleemi Venemaa kuvandilt. Pigem on sellel riigi mõttelisel mundril kriminaalseid plekke rohkem kui ühel „rohelisel mehikesel“ maskeerimis-laigukesi.
---
lugu ilmus siin

Läänevastane õhin: BRICS 2.0

Jutud Aasia sajandist on tugevalt liialdatud, seda näitas ka äsjalõppenud BRICS „ajalooline“ tippkohtumine. Ühenduse laienemine võiks olla tugevnemise näitaja, kuid antud juhul kukub välja pigem vastupidi.

Seda väljendit, et XXI sajand peaks saama Aasia või veel täpsemalt Hiina sajandiks, on kuulnud ilmselt igaüks. Seda kuvandit on eelkõige tagant tõuganud Hiina ise, kuid sajand on juba veerandi peal ning seda Aasia-kesksust pole nagu ikka veel kuskilt näha.

Hiina poolt valitud sotsiaal-majanduslik mudel alates demograafiast kuni totalitaarse ühiskonnakorralduseni on paraku loonud olukorra, kus jääb puudu peamistest arengu tagant-tõukajatest: vabadusest ja innovatsioonist. Mitte-vabades ühiskondades takerdub loovus ning nendest kipuvad põgenema nii ajud kui rahad. Hiinast lahkus eelmisel aastal üle 10 tuhande miljonäri ning sel aastal lahkub hinnanguliselt 13500.

Kopeerimine kui madala efektiivsusega võte

Innovatsiooni puudust on seni aidanud kompenseerida suhteliselt edukas kopeerimine, Läänes tekkinud ideede ülevõtmine. Nii paradoksaalne kui see ka pole, siis ka kõnealune ühendus BRICS – mida tajutakse nö läänevastase, eelkõige USA-vastase ühendusena – on tegelikult USA’s väljamõeldud globalistliku projekti veidi mannetu ülevõtmise katse.

Idee koondnimetusega BRIC (tol hetkel Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) on tõepoolest välja mõeldud sellises USA mõttekojas nagu Goldman Sachs alles üsna hiljuti, aastal 2001. Kui tahaks kohalikku ärevshoogude all kannatavat publikut irriteerida, võiks seda veel ka nimetada „liberaalseks“ agendaks, kuid see viiks fookuse väga kaugele soovitust välja.

Politoloogilisest vaatevinklist on see suurepärane näide idendtiteedi-ehitusest, kus alguses täiesti tühi-teoreetiline sirkliring kaardil hakkab elama piisava kordamise järel oma elu ning täituma üha uute detailidega, antud hetkel liikmetega.

Kaks laienemist ei muuda ideed selgemaks

Alguses liitus viiendana Lõuna-Aafrika Vabariik, nüüd toimus sellessamas riigis ühenduse tippkohtumine, mille käigus võeti vastu veel kuus riiki. Väidetavalt olla õhinal liituda soovijaid olnud enam kui 40, kellest üle 20 on juba ka avalduse esitanud, kuid vastu võeti siiski ainult 6. Ehk siis rohkem kui oli liikmeid seni.

Kõik oleks välisel vaatlusel justkui korras ja kulgevat plaanide kohaselt – nö manduva Lääne klubide (eelkõige EU ja NATO) kõrvale tekib uus, konkureeriv klubi, mis peaks näitama multipolaarse maailma tugevnemist unipolaarse (USA-keskse) maailma alternatiivina.

Ainult et nagu ikka, asi peitub detailides. BRICS ei ole kuidagimoodi sisulisem või siduvam ühendus kui on müriaad seniseid kõneklubisid. On olemas temaatilisi klubisid, nt naftariikide ühendus OPEC, mille taga on selge ja arusaadav idee. On olemas regionaalseid, nagu nt ASEAN ja mõningaste mööndustega on ka siin enam-vähem arusaadav, mis ideid arutatakse.

Võrdlus annab selguse

BRICS on aga hajali olevate ning ülilõtv ühendus, mille sisemiseks suurimaks probleemiks on kahe suure ehk Hiina ja India omavaheline leppimatu erimeelsus. Praeguse kohtumise eel oli kõige huvitavam jälgida, et kumma agenda peale jääb. Hiina soovis kiiret ja maksimaalset laienemist enda mõjuvõimu kasvatamiseks; Indiale on see soov vastumeelne. Venemaa oli taaskord Hiinaga ühes paadis (soov saada lisahoobasid nn arenguriikide mõjutamiseks ÜRO’s), Brasiilia ja Lõuna-Aafrika pigem Indiaga ühes mõtteruumis (rõhk omaeneste majanduste edendamisel, mitte geopoliitilistel ambitsioonidel).

Tulemus ehk kuue uue riigi liitumise heakskiitmine (Egiptus, Iran, Saudi Arabia, United Arab Emirates, Argentiina ja Etioopia) on omamoodi mõõdukas kompromiss nende kahe koolkonna vahel. Kuid ühenduse sisu, eesmärgi ja selle saavutamise vahendid ei muutu sellest kuidagi selgemaks. Ainuke kandev idee – rahvusvahelise kaubanduse de-dollariseerimine – ei muutu sellest liitumisest kuidagi kandvamaks, kui me vaatame seniseid suuri tendentse (vähemalt SWIFT süsteemis liikuvate maksete hulgas on USD ja EUR siiani absoluutse dominandi rollis).

Läänevastane õhin kui tõukejõud ning Hiina senise majanduskasvu virvatuled kui tõmbejõud on mõistagi arusaadavad, kuid ei muuda seda konkreetset ühendust kuidagi sisukamaks, sh ei aita sellele kaasa ka laienemine. Miks? Võrreldes Lääne klubidega puuduvad siin igasugused arusaadavad kriteeriumid. Kuna võrdlus EU ja NATO laienemistega on siisnkohalt ilmselt arusaadavaim, siis kummagi nende puhul ei ole ka vajadust muuta ühenduse nime laienemise järel – klubide olemus sellest ei muutu. Kuidas aga nimetada seni selgelt viie riigi nimetusest tuletatud klubi? Seega kordan oma algset teesi – Lääne klubide/ideede kopeerimine ei ole kuigi edukas võte, tagamaks enda edulugu, ammugi siis toestamaks „Hiina sajandi“ legendi.

---

lugu ilmus siin

"Sanktsioonid ju ei toimi!"

„Sanktsioonid ju ei toimi! Kõik kulgeb Venemaal endiselt, kogu vajaminev kaup sokutatakse sinna ikka sisse!“ Venemaad ja toorest jõudu salamisi imetlevad, kuid seda avalikult välja ütelda pelgavad tegelased esitavad seda argumenti tihtilugu kui näidet, et igasugune katsegi Venemaad tema kuritegude eest karistada on naeruväärne. Et Venemaa olla lihtsalt nii suur ja „müstiline“, et katsegi teda mõjutada on mõttetu ja et mõjutaja ise on veel kõiges süüdi kah.

Tõsi, ükski sanktsioon pole absoluutne. Isegi Kuri-Korea on õppinud karistusmeetmete piiramisrõngas elama, muudest Hiinadest, Kuubadest ja Iraakidest rääkimata. Kuid lubage mul tuua mõned näited, mis annavad ise vastuse sellele küsimusele, et kas me peaksime siis seetõttu sanktsioonide/karistuste kehtestamisest loobuma.

Liikluseeskirjad ju ei toimi! Liikluses toimub ikkagi kurat-teab-mis, inimesed istuvad purjuspäi rooli, kihutavad kuidas torust tuleb ja ignoreerivad liiklusmärke. Kas peaksime siis loobuma neist eeskirjadest, lakkama rikkujaid püüdmast ning karistamast? Et kui mõnel mehel on ikkagi tankisuurune auto hoovis ja ülbus ajudes, et siis ta võib sõita kuidas tahab ning isegi lapsevankri alla-ajamise peale me vaid vaatame häbenedes maha ja räägime ebamäärasest hukkamõistust?

Kriminaalseadusik ju ei toimi! Tapmised, vägistamised, narkokaubandus ja muu kuritegevus ei kao ju sellest ära. Tõsi, kuid kas me peaksime siis loobuma vähemalt katsetest jõustada mingeid ühisnorme?

Vangla ju ei toimi! Vaatamata kõigile ettevaatusabinõudele sokutatakse sinna ikka kõiki keelatud kaupu ning toimub ka vanglasisene kuritegevus. Tõsi, kuid kas peaksime loobuma katsetest panna nt sarimõrvareid kinnimajja, lihtsalt kasvõi selleks et neid isoleerida ühiskonnast, isegi kui pole suuremat lootust konkreetse isendi meelemuutuse esilekutsumiseks?

Mis on siis selle lühikese loo moraal? Aga see, et ükski inimese poolt välja mõeldud ja kehtestatud poliitika / karistusmeede pole absoluutse toimega. Julgeolek ja turvalisus ongi ideaalid või isegi illusioonid, kuid me ilmselt ei saa siiski loobuda vähemalt üritamast sisse seada ühiselulisi reegleid ning karistamast nende rikkujaid?

Kas kõik need, kes teatavad, et „sanktsioonid ju ei toimi“ sooviks siis veel rangemat kontrolli kõigi ja kõige üle või siis üleüldse reeglitevaba elu? „Suveräänset“ õigust rakendada jõudu naabrite kallal, nagu seda soovib Venemaa? Või siis ikkagi rahvusvahelise õiguse rakendamist, olgu ta siis täpselt nii ebatäiuslik kui ta on.

Ehk siis iga kord, kui keegi purtsatab „sanktsioonid ju ei toimi“, siis esitage talle küsimus. Kumb on elamisväärsem keskkond, kas see, kus kehtib jõu õigus või siiski õiguse jõud?

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Разбор полётов: BRICS, VF, F-16, USA

(oluline täpsustus: saade oli eetris 23.juuli päeval, enne õhtuseid uudiseid Prigožini kohta)

- BRICS kohtumine: kelle agenda selle paradoksaalse ühenduse arengus peale jääb?

- VF sõjaväes käärib, tahetakse näha peade veeremist

- miks ei oleks isegi parema tahtmise juures võimalik Ukraina üle anda F-16 lennukeid nüüd kohe ja praegu

- Donald Trump ülbevõitu sissejuhatus presidendivalimistesse - mõnes mõttes ta teeb ju kõike õigesti

Saatejuht seekord Andrei Titov, rääkimas ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järekuulatav siit

Maffia-stiilis kättemaks

Hästi ajastatud ja efektselt teostatud kättemaksu-aktsioon näitab nagu suurendusklaasi all Venemaa praeguse režiimi olemust. See on riigi kaaperdanud kriminaalne struktuur, mis tegutseb mitte seaduste, vaid vanglatest tuttavate mõistete (понятия) raames.

Miks ma ütlen „hästi ajastatud“ – möödus täpselt kaks kuud nn Wagneri mässust. 23.juunil hakkas Moskva peale liikuma relvastatud kolonn, mis näitas Vene riigi ja rahva sisulist soovimatust asuda oma senise juhi kaitsele, panustades igaks juhuks uuele ja kurijulgemale jõule. 23.augustil hävis lennuk, millel väidetavalt viibis Wagneri juhtkond.

Miks „efektselt teostatud“ – no paremini, nähtavamalt ja meeldejäävamalt seda hukkamist lavastada oleks tõepoolest raske. Ausalt öeldes isegi Wagneri jõhkruse sümboliks olnud kuvalda kahvatub pisut selle kõrval. Maffiariik tõestas, et tema kättemaks on karmim ning käed pikemad.

Kas kujutate ette, et Jevgeni Prigožin, Dmitri Utkin jt oleks antud kohtu alla ning oleks toimunud pikk ja veniv kohtuprotsess, mille käigus vanglas istuv ning selle süsteemiga süvitsi ja ülispetsiifiliselt kursis olev seltskond oleks saanud kasutada kõiki infokanaleid enda asja ajamiseks.

See oleks olnud esiteks keeruline ja problemaatiline võimude seisukohalt ning teisalt sellele riiklikule formatsioonile absoluutselt ebaomane, suisa kohatu käitumine. Reeglipärane, õigusriigile ja normidele kohane käitumine oleks selles taustsüsteemis mõjunud pehmekoelise narrusena. Jõuline ja jõhker karistus aga peaks tõestama, et praegune meeskond kontrollib olukorda ja vajadusel annab kõigile peksa.

Lõpetuseks aga lisan väikese, ent olulise momendi – isegi kui selgub, et kõik see oli vaid lavastus ühelt või teiselt poolt, siis see pole lühiperspektiivis oluline. Signaal on edastatud, mässajad on karistatud, vana hundikarja juht on edasi pealikurollis.

Aga pikemas perspektiivis pole mäng veel kaugeltki läbi. Juurutades maffia-stiilis tegutsemist (alates naabruskonna terroriseerimisest kuni omavaheliste arveteklaarimisteni) süvendab seesama seltskond kriminaalset spiraali, mis puhtalt mängureeglite kohaselt ei saa lõppeda tsiviliseeritult.

---

lugu ilmus siin

Sihik: Wagneri lennuk

- ma ei välista seda, et tegu on lavastusega

- nii ehk naa toimus see vene riigi ja eriteenistustega kooskõlastatult

- tegemist on Kremli kättemaksuaktsiooniga

- keegi peab jätkama Wagneri tööd välismaal, kuid rindele enam selliseid üksuseid ei lasta

- Wagneri grupp on võimeline vastulöögiks ainult juhul kui Prigožin ja/võu Utkin on elus

saatelõik järelkuulatav siit

Разбор полётов: Suwalki, mobilisatsioon, Karabahhia, Läti, Valgevene

- Suwalki koridoris provokatsiooni ja/või täiemahulise sõjalise operatsiooni korraldamise planeerimisega tegeletakse vene poolel, selles võib kindel olla. Kuid siin on üks "nõrk" koht - eelkõige Poola enda tahe ja võimekus vastu hakata ning teisase kihina lisanduvad liitlaste / NATO aspektid

- "varg-mobilisatsioon" - nii vist võiks nimetada Venemaal toimuvat

- Karabahhia protsessi kirjeldamiseks soovitan loobuda riigi- ja isikunimede kasutamisest, saab selgema pildi: riik A vallutas ära tüki riigist B ning teatas, et see vallutatud ala on riik C, millega B peab hakkama läbi rääkima. Kuidas tundub?

- Läti valitsusevahetust võib soovi korral kirjeldada kui "kriisi", kuid võib ka kui seadsupära. Selleks seaduspärast rääkimiseks annab alust koalitsioonivalitsuste kestvuse valem, mille järgi saigi lihtsalt sellel koalitsioonil aeg täis

- Valgevene Rahvarinde ametlik likvideerimine ei muuda protsesse selles riigi. Siiani eksisteerinud formaal-juriidiline keha ei omanud suuremat mõju nii ehk naa, kui aga tekib vajadus taaskord sisulise rahva-algatuse järele, siis saab selle keha alati reanimeerida

---

Saatejuht Pavel Ivanov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Süvariigist –inimkonnani

Ei ole piire inimfantaasial, kui ta soovib enda tegudele või tegevusetusele otsida vabandusi. Mõistet „süvariik“ on kuulnud vast igaüks, „süvarahvast“ on kohanud ilmselt vähesemad, nüüdseks on valmis stantsitud ka mõiste „süvainimkond“. Aga kõigest järgemööda.

Süvariik on üks kõige armetumaid vabandusi, mida saab keegi poliitikamõtestaja või –teostaja lauale lüüa. No olgu, teoreetiliselt kuskil ameerika või briti suur-riiklikus taustsüsteemis võib veel kujutada ette hämaraid tagatubasid, milles istuvad endised, aga siiani mõjukad ametnikud, kes miskipärast ei saa või ei taha poliitikasse ametlikult sekkuda.

USA poliitilise retoorika andetu kopeerimine viib üleüldse paljude veidrate tajuvääneteni, sh mõistete „liberaalid“ ja „vasakpoolsed“ samastamisele jne. Aga nö süvariikliku vandenõuteooria väiksematesse oludesse kopeerimine on süvanarrus. Sellest mullist õhu välja laskmiseks piisab sellest, kui kujutada ette mingit elementaarset planeerimis- ja teostamisprotsessi.

Süvariiki pole olemas

Mida väiksem riik, seda totakam on rääkida mingist „süvariigist“, mis väidetavalt takistab mingite helgete ideede elluviimist. Kõik, kes on üritanud korraldada midagigi keerulisemat klassikokkutulekust, teavad kuidas plaanid purunevad kokkupuutel reaalsusega.

Iga lehelugeja võib proovida maha istuda ja panna paberile skeemi, kuidas ta võtab kontrolli alla nt kasvõi kohaliku omavalitsuse, kasutades selleks kõik endale saadaolevaid ressursse. Seejärel aga selgub, et kui asjasse on pühendatud isegi ainult kolm inimest, siis tähendab see kolme erinevat asjadest arusaamist + puuduvaid vahendeid + lootusetut segadust.

Seega „süvariik“ kuulub umbes samasse kategooriasse kui vanast anekdoodist tuntud tegelased päkapikk, haldjas ja hea kommunist, kelle kõikide eksisteerimine on sügavalt küsitava väärtusega. Aga eks vanarahvas ole ikka välja mõelnud erinevaid segajaid headele algatustele, nt vanatühja, kes olla kiriku ehitust igal öösel seganud. Või siis kaetava pilguga kurja naabrit, kes lehmad ahtraks muudab. Ega siis praegune põlvkond saa kehvem olla.

Süvarahvas kui Venemaa eripära

Sellesama müütilise ja mõõdetamatu mõiste allversioon „süvarahvas“ stantsiti mõni aasta tagasi valmis Venemaal. Et vaata olla olemas see mingisugune hoomamatu jõud kuskil metatasandil, kelle peamine funktsioon olla samamoodi takistamine.

Et vene rahva sees, südametes ja hingedes olla olemas see mingi konservatiivne alge, mis hoiab paigal vene hingeklambrid (üsna tõlkimatu/arusaadamatu väljaspool vene keelt „скрепы“). Et juhul kui isegi vene eliit peaks tahtma kalduda nt kuhugi läänemeelsusse või mujale paganlusse, siis see süvarahvas toob asjad tagasi nö normaalsusse.

Seega olla Vene võimkond lihtsalt sunnitud tegema kõike seda, mida ta parasjagu just teeb, sest muidu see va müütiline ja võimas rahvas lihtsalt ei mõista. Ja noh, saate ju isegi aru, milleni see kõk võib viia, pilgutab silma vene asja ajaja, isegi kui ta elab mingil kummalise keerdkäigu tõttu hoopiski mitte Venemaal.

Süvainimkond kui uus tasand

Mõned päevad tagasi vormiti valmis aga uus tasand - „süvainimkond“. See olla see 90% maailma elanikkonnast, kelle üle domineerivat nn globaalne lääs. Et need nn kuldse miljardi esindajad üritavad praegu ära rääkida ülejäänud inimkonda, panemaks viimaseid tegema midagi endale kasulikku ja olulist.

Miks ka see termin on minu meelest eksitav? Esiteks loogilise ahela katkemise tõttu, mille kohasel kõik need „süva-“tegelased olla pidurdava, varrukast kinni hoidva toimega, see toimemehhanism pole siia aga vist kohaldatav. Teiseks on siin veelgi ilmsem see ülemüstifitseerise tase, mis tühistab igauguse tõsiseltvõetavuse.

Inimestel on kombeks mõelda endale välja suuri ja tumedamaid või heledamaid jõude, mis peaks justkui protsesse juhtima. See on see „väikese inimese“ sündroom, kes endale korrutab, et „see kõik pole minu mõistusele arusaadav, aga küllap seal kuskil on see SUUR PLAAN, mille kohaselt kõik käib“.

Las need mütoloogilis-religioossed arutelud jääda eri tasandi usuvägilaste kanda, aga päriselulistes aruteludes võiks kehtida üks lihtne reegel – kui „süvariigist“ jms rääkija ei suuda sisuliselt ära seletada, kuidas need „kallutatud jõud“ (liberaalid, reptiilid, soroslased vms) kogu meie elu kaootilisi protsesse päriselt suunavad, siis las see kõneleja läheb ja häbeneb natukese.

---

lugu ilmus siin

Sihik: Ukraina taktikast, hübriidpõgenikest, Hiinast

- Ukraina kasutab oma territooriumite vabastamiseks seda taktikat, mida ta saab kasutada, soovimata oma mehi lolli surma saata

- Vene/Valgevene kasutab taas põgenikke hübriidrelvana, selles on nii objektiivne element (põgenike soov lahkuda oma senistest elukohtadest) kui ka subjektiivne pool (VF+VV soov seda protsessi suunata ja ära kasutada nii siseriiklikult kui läänevastaselt)

- vene relvad liiguvad läbi Bosporuse, miks Türgi otsustab selle suhtes silmi sulgeda?

- Hiina ähvardus Taiwani suunal kui piiride kompamine Lääne reaktsiooni osas

- me peame siin Läänes enda küljest kiht kihi haaval maha nühkima Hiina punakat roostet

Küsija Ainar Ruussaar, saade järelkuulatav siit

---

pilt laenatud siit

Разбор полётов: Niger, Ukraina, Naval'nõi, Gruusia

- enamasti me Aafrikas toimuvaid riigipöördeid tähele eriti ei pane, kuid Nigeris toimuv on oluline väga mitmel moel, mh ka vene/Wagneri jalajälje tõttu selles mängus

- Ukraina üritab positiivselt hõlmata endast kaugemale jäävaid riike, korraldades mh Saudi Araabias midagi konverentsilaadset (läbirääkimisteks ei oska mina seda nimetada)

- Aleksei Nava'lnõile väänati järjekordne, seekord 19-aastane vanglakaristus, mille abil praegune süsteem üritab näidata enda jõulisust ja haaret ning kontrollivõimekust

- Gruusia suhted Venemaaga on lõputult mitmenäolised, mh nimetas nüüd viimatise sõja 15.aastapäeval tihti venemeelsuses süüdistatav Gruusia peaminister Irakli Garibashvili Venemaad otsesõnu agressoriks ja okupandiks

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Aafrika mäletab Kalašnikovi

„Aafrika mäletab NSVL juhtivat häält ja Kalašnikovi automaati“, sõnas Vladimir Putin, võttes kokku Venemaa-Aafrika tippkohtumist, mis äsja toimus Peterburis.

Venemaa üritab enda poolt väljamõeldud ja käima tõmmatud vastasseisus Läänega ära kasutada kõiki võimalikke vahendeid, tehes seda mitte ainult sõjaväljal, vaid ka majanduslikul ja diplomaatilisel rindel. Miks see Moskvale vajalik ja kui edukas ta selles on, sellest ongi see laul.

Alustan sellest väitest, mis võib paljude jaoks olla kulme kergitama panev. Väide, et vastasses Läänega on Venemaa enda algatus. Sotsiaalne konstruktsioon, kui kasutada seda kurikuulsalt intrigeerivat väljendit.

Siseriiklikuks tarbimiseks

Seda vastasseisu on Venemaal vaja siseriiklikuks tarbimiseks. Sest sellele vastasseisule ja „kogu maailm on meie vastu“ tüüpi ümber-piiratud kindluse efektile saab üles ehitada omaenda legitiimsuse. Venemaa võimkond ütleb selle kinnismõtmise üleskloppimise kaudu: „vaadake, ainult meie suudame oma otsustava tegevusega kaitsta emakest Venemaad“.

Ei, ma ei väida et see mõttemudel oleks praeguse nn kollektiivse Puutini poolne unikaalne väljamõeldis, seda pruugitakse juba ammu. Samuti ma ei väida, et Venemaa poleks teatud ajalooetappidel olnud üks suurtest tegijatest maailmapoliitikas, kelle vastu on tõepoolest üles ehitatud liite, et Moskooviat ohjeldada.

Kuid NSVL lagunemise järel muutus Venemaa järjest vähem olulisemaks. Tunnistagem, humanitaarabist toituv riik ei mõju just globaalse mängurina. Tõsi küll, asjaolude kokkulangemisel ja eelkõige rumalavõitu nafta/gaasiraha sissevoolu tõttu Venemaa taas kosus, kuid ei muutunud seeläbi isegi kaugelt selliseks mõjukeskuseks, nagu oli olnu NSVL. Maailma pilgud olid ammu suunatud mujale ja isegi tugevneva Venemaa esimesed katsed oma naabreid taas ahistama hakata ei muutnud suurt pilti.

Aafrika roll enda suureksmõtlemisel

Ja nüüd tulebki mängu Aafrika. Tähelepanelikum lugeja ilmselt mäletab, et olen aastaid eri kontekstides väitnud, et Venemaa praegune juhtkond üritab taastada seda „normaalsust“, kus nad üles kasvasid. Kus Moskva häält kuulati vähemalt sama palju Ameerika häält (seda nii otseses kui kaudses mõttes, kui keegi peaks veel mäletama „Ameerika häält“ kui alternatiivset infokanalit Moskva mõjule).

Venemaa-Aafrika tippkohtumise korraldamine on osake sellestsamast nostalgiast. Olgu öeldud, et antud juhul Moskva kasutab päris edukalt ära seda ressurssi, mida tal võtta on. Sedasama mälestust „Moskva juhtivast häälest ja Kalašnikovi automaadist“, millest loo alguses juttu oli.

NSVL omaaegsed laialdased haridusprogrammid tootsid terve põlvkonna või isegi kaks Aafrikast pärit noori, kes nüüdseks on jõudnud oma koduriikides juhtivatele kohtadele ja kasvõi puht noorusnostalgia pärast mäletavad Venemaad hea sõnaga. See, et neid praegusi eliite seovad ka ühised korruptiivsed praktikad, on Moskva poolt vaadatuna ainult meeldiv lisaboonus.

Kalašnikov kui argument

Kalašnikovi automaat muutus toonase kolonialismivastase võitluse sümbolrelvaks, kuna lihtsa, toimiva ja odava tapariistana ujutas see üle nii Musta mandri kui ka kõik muud paigad, kus toonased (pahatihti kriminaalsed/terroristlikud) kontra-eliidid üritasid end kehtestada varasemate peremeeste üle. Nii võimsaks sümboliks, et tõusis mitmel pool ka riigilippudele ja vappidele (praeguseni Mozambiigi ja Zimbabve omadel).

Kui paljud Aafrika riigid nüüd saatsid Venemaale tippkohtumisele oma presidendid ja kuipalju madalama taseme esindajad või jätsid üldse tulemata, pole oluline. Oluline on summiti toimumise fakt kui selline. Venemaa suutis vaatamata kõigele ära kasutada seda diplomaatilist ressurssi, mis tal siiani olemas on ning seda tuleb tunnistada.

Asjaolu, et Venemaa kutsus kokku Aafrika, selleks et rääkida omaenda röövsõjast Ukraina vastu, võib meile paista kummaline. Pigem oleks Puutin võinud korraldada kohtumise UralVagonZavodi ehk oma suurima tanktiehase kollektiiviga, et innustada neid neid lööktööle. Kuid kui jätta naljad kõrvale, siis kasutas Venemaa jällegi ära parima võimaluse, taastootmaks illusiooni sellest, kuidas Moskva hoolitseb vaeste ja vaevatute eest.

Võitlus mitmel rindel

Kogu jutt Venemaa vilja olulisusest Aafrika nälgivatele rahvamassidele on küüniline bluff. Aafrika osade riikide majanduslikult vilets seis on struktuurse iseloomuga ning ei sõltu ei Ukraina ega Venemaa teravilja kättesaadavusest. Seda enam et viimase puhul on tegelikult suurim ostja üleüldse Hiina, keda maailma üldsus ei taju just nälgija ja abivajajana.

Oluline on tajuda, et Venemaal on lisaks otsesele sõjalisele instrumnetaariumile kasutada ka paar olulist dilomaatilis-psühholoogilist hooba – selleks on nostalgia ja läänevastasus, mis tihtipeale segunevad, pannes vähemalt osa maailmast vaatama Moskva kui alternatiivse jõukeskuse poole.

Juhul kui me soovime kärpida Moskva praeguse ja tulevaste valitsejate imperiaalseid tiibu, peame suutma võtta vastu lahinguid ka nendel tajurinnetel.

---

lugu ilmus siin

Olukorrast Veneriigis

- see, et VF keskvõim üritab praegu sõjakoormust laiali jagada võimalikult ühtlaselt nii kuberneride kui ettevõtjate vahel, näitab seda, et ressursid, sh inimressursi on praktiliselt otsakorral. aga ühtlasi on see ka kriminaalse maailmanägemuse kohane vastutuse jagamine

- regionaalsete "omakaitseüksuste" loomine on riigi seisukohalt üliohtlik tegevus, nö uuskasaklust võidakse praegu soosida, kuid peale segaste aegade lõppemist ootab nendesse kaasatud inimesi kuri saatus

- sõjapidamine on Venemaa välja hammustanud rahvusvahelistest tarneahelatest, mis toob endaga kummalisi turumoonutusi

küsimusi esitas Janek Luts, saatelõik järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Ukraina, koraanipõletamine, Hiina, Nigeeria

- Ukraina üritab üha aktiivsemalt kaasata kolmandaid riike, rääkides tulevasest sõjajärgsest julgeolekuolukorrast

- koraanipõletamised Taanis ja Rootsis: kas vabadusi peaks piirama?

- Hiina element Venemaaga seoses

- Nigeeria riigipööre Venemaa lipu all

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelejateks Karmo Tüür ja Harri Tiido, saade järelkuulatav siit