Wednesday, December 30, 2020

Venemaa aastal 2020

Aastalõpp toob endaga alati kokkuvõtteid. Kuna minu peamiseks vaatlusobjektiks on Venemaa, siis proovin teha rehnutit, et mida siis on Kremli kaaludele võimalik panna, et mis on läinud hästi ja mis halvasti.

Et oma ülesannet veidi lihtsamaks teha, proovin jagada üldise sündmustevoo kolmeks: globaalne, regionaalne ja siseriiklik. Eks taoline jaotus on alati kergelt kunstlik, aga lahterdamine ja liigitamine on meie lääneliku maailmatajumise osa, idamaist oskust tajuda kõike ühekorraga toimuva kulgemisena on väga keeruline mõtestada, paberile panemisest rääkimata.

Globaalses võtmes on siililegi selge, et suurim ühisnimetaja kõlab: pandeemia. Olgu selle nimeks siis pärg- või koronaviirus, COVID-19 vms, puutumatuks pole jäänud ükski riik, saati siis maailma riikide hulgas 9-l kohal oleva rahvastikuga Venemaa.

Meid huvitab mõistagi hetkel mitte selle tõve olemus, vaid Venemaa võimude poolne reageering. Et alustada positiivsest, siis tuleb tunnustada autoritaarse riigi võimekust oma ressursse mobiliseerida – üle riigi erakorraliselt loodud nakkushaiglatest enamik tehti kaitseministeeriumi jõududega. See, et nendes haiglates juba katused lekivad jne, on pisiasi.

Teine reaktsioon – omaenda patriootilise Sputnik-vaktsiini inimkatse tegemine sellesama sõjaväe peal – pole ilmselt enam positiivi alla paigutatav. Olgu autokraadi käsk nii kõva kui tahes, ravimite väljatöötamises on oma objektiivsed aegavõtvad protsessid, mida kiirendada pole kuigivõrd võimalik. Nakkuse ja surmade statistikaga susserdamine paigutab Venemaa üsna samasugusesse väheusutavasse rühma koos Hiinaga ja muude Põhja-Koreadega.

Lühikese reana tasub globaalses võtmes ära markeerida Venemaa ja Saudi-Araabia vahel puhkenud hinnasõda naftatootmises, mis viis mingiks hetkeks naftahinna suisa miinustesse. See on pigem kurioosumite hulka paigutatav, kuid toormemüügist väga sõltuvate riikide jaoks oli seegi oluline löök.

Regionaalse raamistikuna võtame selle piirkonna, mida Venemaa oma hääbuvas imperiaalses maailmanägemuses enda omaks peab: endise NSVL alades. Siin pole paraku ühtegi edulugu välja tuua. Moskva kaotas oma allesjäänud külgetõmbejõus olulisel määral mitmete naabrite silmis.

Ilmselt suurim kaotus tabas Venemaa mainet seoses Karabahhia konfliktiga. Pool häda on selles, et pika-ajaline rivaal Türgi sai oma kanda kaugemale Kaukaasiasse kinnitada kui seni. Teine pool on aga mainekaotus armeenia rahva hulgas, kes oli seni harjunud mõtlema võtmes: „küll Venemaa meid kaitseb“.

Mainekahju tuleb alla neelata ka Valgevene suunal – märkimisväärne osa aktiivsemast rahvast näeb, et üha sadistlikumks muutuv võim püsib vaid tänu Moskva toetusele. Moldova puhul pole tegu küll otsese kaotusega, kuid igatahes vahetus senine Moskva-meelne president läänemeelse vastu, nii et miinusena läheb kirja seegi.

Siseriiklik platsdarm on ilmselt ainuke, kus Kremli kontroll on üldjoontes tugevnenud. Vähemalt kui vaadata asjadele sellesama Kremli akendest. Põhiseaduse jõuline üle põlve murdmine ning uue peaministri püünele tõstmine mõjub ilmselt selles kentsakavõitu mõttemullis millegi „efektiivse kontrolli“ taolisena.

Kauamängivad protestid kaugel asuvas Habarovskis on selle mõttemudeli järgi samamoodi positiivsena mõtestatavad – et näete me oleme piisavalt tugevad, et võime endale seda lubada. Et noh las need inimesekesed käivad kasvõi aasta otsa oma plakatitega ringi, sellest pole midagi hullu.

Raudtee-kaubaveo avamine üle Krimmi silla on selles kontekstis palju olulisem sündmus kui Habarovsk – kaaperdatud poolsaare kujuline mänguasi teeb Kremli asukatel südame jätkuvalt soojaks.

Kokkuvõtvalt võib siis tõdeda, et edukaks ei saa seda aastat Venemaa võimude jaoks kuidagi lugeda. Globaalses võidujooksus vaktsiinide pakkumise osas kahjustab oma riigi mainet kõige rohkem Vladimir Putin ise. Kui näiteks Iisraeli peaminister teatas, et tema laseb ennast esimesena vaktsineerida, siis Putin on sellest senikaua kõrvale hoidnud. Regionaalsetes võimumängudes on Moskva pidanud sisse võtma ühe mainekaotuse teise järel. Siseriiklikus kontrollimehhanismis sai küll põhiseaduse abil kruve veelgi koomale tõmmata, kuid üldist balanssi see plusspoolele ei too.
---
lugu ilmus siin

FSB mustad näärid

Ilmus järjejutu teine osa. Eelmine ilmus täpselt kolm aastat tagasi :)

---

Sel aastal on kõik teistmoodi. Isegi Kremli pikkades koridorides valitseb hämarus ja jahedus. Kõrgete lagede all plingivad vaid vaikselt kaamerate silmad, jälgides kahtleval ilmel üksteist.

Graniithalli maja maast laeni ulatuvad uksed kääksuvad harva, nende vahelt lipsab läbi poolenisti virvendav ametnik. Keegi ei taha jääda ülemuste silme alla, sest tagajärjed võivad olla traagilised. Läbikukkumiste ja ebaõnnestumiste koorem vajab kellegi õlule lükkamist ning kõrgete pagunikandjate pintsakureväärid puhastamist.

Siiski ei saa aasta viimane koosolek jääda pidamata. FSB kommutaator on viimasel ajal omandanud võime lisaks telefoniliinide ühendamisele ka videokonverentide korraldamise. Pole midagi teha, kui Peremees on Punkris peidus ja ei lase kedagi lähedale, siis tuleb kohaneda ja kõikidesse harukontoritesse turvalise videosilla võimekus luua. Või noh, täpselt nii turvalise kui vaja, sest alati peab jääma võimalus teha lisa- ja varusalvestusi ilma et ka piirkondlikud pintsakud sellest teaks.

Karm aasta

Nii ongi nüüd pikk ja pimedusse kaduva laega külm saal pooltühi. Vaikselt võtavad kohad sisse vaid need üksikud, kellel pole võimalik kohaleilmumist vältida. Ei mingeid külmapiiskades karahvine ega hõbedasi kaaviarikausikesi, ei mingeid vaikseid omavahelisi nalju ega silmapilgutusi. Kalbed ekraanid ja kalbed näod.

Kontori ülem, vana ja kindlameelne hall pintsak ei lase end kuhugi sulgeda ning ilmub ka seekord laua otsa. Otse Portree alla. Nagu alati. Kuid kui varem piisas tema pilgust, et panna alluvad ettekandeid tegema, siis seekord tuleb arvutis midagi klõpsida ja kõnelejaid sisse-välja lülitada. Selleks puhuks on kaasa võetud nooruke adjutant, äsja kurusused lõpetanud leitnant, kelle õhetavad palged on kohatus vastuolus ülejäänud õhustiku halli külmusega.

Ei mingeid ilukõnesid, vaid karmid faktid. Üksteise järel lülituvad sisse ekraanid ning tavapärase suurustamise asemel kostavad rasked teated vankumalöönud nähtamatult rindelt. Jah, kaitse peab vastu ning luure töötab, kuid vaenlane on alatu ja salakaval.

Vaenlane on aktiviseerunud

Tšehhide ülbus on sel aastal olnud ennekuulmatu. Teatada, et nad avastasid diplomaatilise passi varjus liikuva agendi juurest mürki, millega plaaniti kätte maksta kuulsusrikka marssal Kononevi kuju kõrvaldamise eest – see on lihtsalt häbematus!

Hollandlastel on midagi tõsist viga – nad ei plaanigi pooleli jätta kohtuprotsessi Ukraina kohal allatulistatud reisilennuki teemal. Veelgi enam, nad toovad nüüd juba välja Kontori kõrgete ohvitseride nimesid, kes on otseseslt toimuvada seotud. Haagi kohtus jätkatakse ka Jukose kaaperdamise juhtumi menetlemist.

Saksa kliiniku patsiendi juhtum ületas aga kõik lubatavad piirid. Nüüd, kui oldi lõpuks jõutud peale metoodilist tööd õige doosi rakendamiseni, julges objekt ellu jääda. Veelgi hullem, vaenulikud eriteenistused ja muu ajakirjanduslik vabakond kaevas välja tööka meeskonna nimed ning mõnitab nüüd neid! Seesama kommutaator siin meie ees on osutunud mitte meie tugevuseks, vaid nõrkuseks – tema nimel ja numbril on võimalik helistada otse lihtsameelsete kaastööliste taskutelefonidele!

Võitlus jätkub!

Kuulates ühte sünget ettekannet teise järel, muutuvad noorukese adjutandi põsed üha kahvatumaks. Ta saab aru, et peale kõige selle ärakuulamist jääb vaid kaks sammu: Kontorit karistatakse raskelt läbikukkumiste eest ning teda kui tunnistajat saadetakse parimal juhul kuhugi kaugele väikesele saarele morskade ja jääkarude seltsis signaaljaama hooldama. Miks, oh miks laskis ta ennast sellesse segada?!

Viimane ekraan lõpetab rääkimise ja sõna võtab Kontori ülem. Vana kindral tõuseb püsti, ropsib harjumatusest vildaka pintsaku sirgeks ning vaatab kaamerasse, mille teises otsas on Punker. Ohkab vaikselt ja alustab. Verisulis, aga selle tunnikese jooksul halliks läinud adjutant kuulab ja hämmeldub sõna-sõnalt üha enam.

Lühike ja järskude lausete ning allaneelatud vägisõnadega kokkuvõttev kõne toob kogu hädaorgu valguse. Jah, on tagasilööke. Jah, meid rünnatakse. Jah, need (vaevu arusaadav pomin) kodanikud! Aga see kõik tähendab vaid ühte. Meile on vaja rohkem ressursse, tulemaks kasvavate ohtudega toime.

Kõne lõpp. Vana kindral taandub, kiigates vaevumärgatavalt Portree poole, kitsastel huultel õhkõrn muigevirvendus. Adjutant toibub ning sulandub hallide seintega ühte. Kiirelt tühjenenud saalis pilguvad vaid üksteist jälgivad kaamerad. Kõik teavad, et järgmine aasta on otsustav ja seega saab neid olema rohkem. Nagu alati.

---

seekordne lugu ilmus siin



Friday, December 18, 2020

Putini pressikas

Eile toimus Vladimir Putini pressikas, toimus tavatult ja koronapäraselt. Ka Putini enda stiil on veidi muutunud, ta on üldiselt pehmem ja rahulikum.

Poole ürituse pealt andsin lühikommentaari Vikerraadiole, veidi hiljem ja pikemalt Kuku raadiole

---

pilt on võetud siit

Wednesday, December 16, 2020

Kas Brüssel on õppimisvõimeline?

BREXIT on jõudmas omamoodi vahejaama. Üldjoontes on seda kajastatud ühemõõtmelise protsessina. Noh et britid lasksid ennast ära hanitada, sealsed populistid saavutasid referendumil võidu ja maadlevad nüüd tagajärgedega.

Kuid igal nähtusel on alati vähemalt kaks külge. Kas keegi saab tõsimeelselt väita, et selles mängus on kogu „süü“ ainult briti poolel? Et Euroopa Liit ise on seni kõike õigesti teinud ja pole üleüldse andnud põhjust kellelgi mõeldagi lahkumise peale?

Kui BREXIT’i protsess alles käivitumas oli, võis nii aja- kui erialases kirjanduses kohata ohtralt pealkirju „BREXIT’i õppetunnid“. Aga ma küsin – tunnistades oma võhiklikkust – kas keegi kuskil on näinud mingit selget vastust Brüsselist stiilis: „Jah, ka meie tegime vigu ja nüüdsest me teeme seda-ning-seda teistmoodi“?

Reeglipärasus kui tugevus ja nõrkus

Tunnistan et ma olen alati EL temaatikat enda jaoks ebahuvitavaks pidanud. Enamasti kisuvad mul lõuad surmava haigutusega krampi, sest kogu selles asjas on lohisevat bürokraatiat ja tublit reegli-tallamist, aga vähe dünaamikat. Samas annan endale aru, et selles ongi EL tugevus ja olemus, et asju aetakse künnihärja moe ja visadusega vastavalt protseduurireeglitele.

Aga – igasugune organism peab arenema, õppima oma vigadest ja muutuma, muidu ta hääbub ja lõpuks kooleb. Kui sai kunagi EL ühinemis-referendumil poolt hääletatud, siis põhjendasin seda otsust endale ja teistele nii: „ükski ühendus pole igavene, kuid keskpikas perspektiivis näen ma sellest Eestile kasu kasvavat“. Pisut rehepaplik lähenemine, kuid see oli minu arvamus, et minu ja ehk ma minu laste ajal on see ühendus elujõuline.

Nüüd ma aga küsin – kas ikka on? Kas Euroopa Liidu esindajad on teinud vähemalt viisakusest sammu tagasi, tunnistanud oma vigu ja öelnud: „jah tõepoolest, osa süüst on ka meil“? Võimalik, et seda isegi on tehtud, kuid vähemalt mina pole neid sõnu kuulnud ega suhtumist tajunud.

Pingete olemus ja kasutatavus

Probleeme Euroopa Liidu sees on ju lademes, minu poolest kasvõi demokraatia defitsiit, läbipaistvuse ja legitiimsuse küsimused jne. Kas mõnigi nendest võib olla kuidagi seotud lahkumismeeleoludega? Lisaks BREXIT’ilt on ju lubatud ridamisi muid exit’eid, viimasel ajal on rohkem kõne all Poola ja Ungari, tänu vastuseisule õigusriigi reeglite ja eelarve vastuseisu teemal. Kas ka nende puhul on kogu süü ainult liikmesriikides ja üleüldse kohe mitte Brüsselis?

Kuna ma pole Euroopa Liidu spetsialist – kordan seda teadlikult – vaid ainult kodanik, siis ma ei üritagi välja tuua konkreetseid põhjus-tagajärg seoseid. Nendin vaid lihtsa vaatlejana, et selliseid tantse ei tantsita üksinda. Ning lisan – nüüd juba pisut teadlikuma rääkijana – et sellel tantsul on ka kolmandaid osapooli, kes heameelega näevad Euroopa-siseste pingete kasvu.

Näiteid kolmandatest osapooltest pole vaja kaugelt otsida. Tasub meenutada kasvõi Venemaa toetust neile Euroopa poliitilistele jõududele, kes heameelega erimeelsuseid võimendavaid. Ei maksa muidugi Venemaad demoniseerida, tal pole ülivõimeid kõiki maailma tülisid esile kutsuda, kuid olemasolevaid ära kasutada oskavad nad suurepäraselt. Hiina regionaalsed projektid ida-Euroopa eliitide sidumiseks kuuluvad sisuliselt samasse rubriiki. Ja ega ka meie ookeanitagune suurim partner ja liitlane pole kaugeltki ühe mehena EL poolt või vastu.

Nii et kogu selle loo moraal on järgmine – Euroopa Liit kas õpib neile pingetele adekvaatselt reageerima või ta hääbub. Oma vigade avalik tunnistamine on üks osa riigimehelikust käitumisest. Kui praegune ikka veel kärisedes jätkuv BREXIT jätab mulje, et Brüssel murrab Suurbitannial käsi, siis on see halvasti korraldatud protsess. Taolised asjad ei pea mitte ainult reeglipäraselt läbi viidud, vaid ka näima korrektsed. Seda nii omaenda kodanikele kui ka võimalikele kolmandatele osapooltele.
---
lugu ilmus siin

Friday, December 4, 2020

Разбор полётов: EL, Iraan ja Valgevene

 Seekordses saates kõne all kolm teemat:

1) miks Ungari ja Poola blokeerivad EL eelarveprotsessi

2) mis tagajärgi võib olla Iraani tuumateadlase tapmisel

3) protestid Valgevenes kestavad juba 100 päeva - kas on mingeid muudatusi?

Saatejuht Andrei Titov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür. Helivõlur Ingrid Jans. Saadet saab järelkuulata siit

Wednesday, December 2, 2020

Liberaalse konsensuse lõpp?

Hiljuti ilmus suurepärane sissevaade eesti välispoliitikasse. „Välisministeerium pisaraid ei usu“. Väga tavatu, väga aus ja vahetu. 

Mujal maailmas on taolisi tekste toodetud varemgi, omaette terveid raamatuid kirjutatud kasvõi diplomaatide abikaasade rollist ja tegevusest. Kuid vähemalt meie omakeelseid sarnaseid tekste, mis räägiks inimkeeli asjadest, mis näivad toimuvat kuskil kauges ja glamuurses paralleel-universumis, pole ma varem kohanud.

Kuid hetkel sooviks edasi arendada vaid ühte mõtet, mis jäi kummitama. Et Eesti poliitiline keskkond on muutunud. Sedavõrd, et see mõjutab ka välispoliitikat. Õigemini esimese hooga küll selle teostajaid, kes tajuvad muutust ja vähemalt seni üritavad kodust tulevaid signaale sel moel filtreerida, et see ei kahjustaks välispoliitikat. Üritavad filtreerida või siis lahkuvad.

Kui nüüd üritada summeerida need muudatused, mida lähtekohaks olevas tekstis markeeritakse, siis selleks oleks „liberaalse konsensuse lõpp“. Eesti taas-iseseisvunud välispoliitika algusaegadel näis tõepoolest valitsevat selline üldine jagatud arusaam, et Eesti on ise liberaalse demokraatliku õigusriigi väärtusruumi osa, kusjuures innukas osa. See innukus oli seda mõistetavam, et sooviti saada nende Lääne klubide liikmeks, mille osalejate hulgas näis samalaadne konsensus valitsevat.

Liberaalsus kui vastuhakk

Kuna ma olen alalõpmata irisev nende kallal, kes kasutavad huupi ideoloogilisi määratlusi, ilma et vaevuks endalegi selgeks mõtlema, mida need tähendavad, siis pean vajalikuks lahti seletada, mida ma pean silmas liberaalse konsensuse all välispoliitikas. Aga ka laiemalt poliitikas ja ühiskonnas, sest need asjad on omavahel olemuslikult seotud. Teen seda nii põgusalt kui võimalik, nii et isegi need lugejad, kes ainuüksi sõna „liberaal“ peale põlgusest krussi tõmbuvad, suudavad selle lühikese tekstjupi üle elada.

Liberaalsus ei sündinud ilu pärast ega tühja koha peale. Ränkrasked ja laastavad sõjad viisid asjad niikaugele, et vastukaaluks senisele realpoliitilisele, jõuga asjade lahendamise asemele üritati juurutada rahvusvaheliste suhete süsteemi, mis tugineks vastastikku aktsepteeritavale koostööle. Veelgi lihtsamalt – selmet kord põlvkonna jooksul naabrile vastu hambaid anda ja enda üleolekut nautida, üritati sisse seada rahvusvaheliste ühenduste süsteemi, mis võimaldaks ilma peksu ja verevalamiseta toimida.

Üdini ja ülevõlli lihtsustatuna – igaühel on õigus erimeelsusele, kuid asju tuleb lahendada lepete ja reeglite järgi. Ning et nende reeglite ees on kõik võrdsed. Kõigil on õigus, kuni pole tõestatud vastupidist. Õigusriik ja rahvusvaheline õigus, eks ole? Isikuvabadused ja muu säärane.

Konsensus või näivus

Nüüd aga tulen selle juurde, et miks ma varem kasutasin korduvalt sõna „näis“. Et näis olevat see peakirjas mainitud liberaalne konsensus. Aga seetõttu, et see oli tõepoolest vaid näivus. Vabas ühiskonnas ei saa mitte kunagi eeldada, et kõik inimesed mõtlevad ühtemoodi. Ja täpselt vastupidi – seda tulebki eeldada – igale jõule tekib ja toimib vastasmõju. Oleks äärmiselt narr eeldada, et tinglikul teljel liberaalsus-konservatiivsus oleks pendel ankurdunud liberaalsesse serva ja jääbki sinna ning kõik naeratavad õnnelikult.

Olen kümneid kordi rääkinud ja kirjutanud ning teen seda taas: Euroopa Liidu teke sünnitas koos endaga paratamatul ka EL vastasuse tekke. Euroopastumine tekitab tõrkeid. Globaliseerumine tekitab soovi sulguda. Kõik see on absoluutselt vältimatu. Ning sama loomulik on see, et keegi üritab seda sissekirjutatud pinget instrumentaliseerida, korjata see nö tänaval vedelev pinge üles ja muuta poliitiliseks kapitaliks. Kõlab küüniliselt? Nojah noh.

Ideaalmaailmas oleks kõik see kenasti tasakaalus. Liberaalses paradigmas peaks sõna saama ka konservatiivid ja vastupidi. Päriselus kipub võitja pool olema üleolev ja sünnitab seega soovi endale vastu nina anda, olgu õigusriik või mitte.

Lõpetuseks – murenemas pole mitte liberaalne konsensus, vaid konsenuse illusioon. Taolisi protsesse oleks mõistlik ette näha ning vaadata, et murenemise käigus ei pääseks liiga vallale see meie sees olev loom, kes soovib vastast otsida ning sellele vastu hambaid anda. Varem või hiljem liigub pendel jälle teisele poole.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Monday, November 23, 2020

Venemaa lähinaabrus: kes ja kuhu?

Välistunnis võtsime vaadata, et kuhu ja kuidas on liikunud endiste NSVL vabariikide arengutee. Lähtepunkt oli neil ju suhteliselt sarnane, aga edasine trajektoor?

Saatejuht Astrid Kannel, küsimustele vastasid Igor Taro ja Karmo Tüür

---

Sündmused Mägi-Karabahhis ja Valgevenes annavad põhjust mõtiskleda teemal, millises seisus on täna endised Nõukodude Liidu liiduvabariigid.

Kas Baltimaad on ainsad, kes on Vene võimust reaalselt vabanenud?

Võim ja mõjuvõim. Võimust oleme vabad, aga mõjuvõimust? Aga pehmest mõjust?

Karabahhia - kas see mõjuhoob on nüüd läinud?

Karabahh on territoorium, Artsahh aha sellel paiknev riiklik moodustis. See küsimus pole veel läbi, sest Venemaa jaoks pole kasulik, et see probleem kaoks

Valgevene juhtum. Milline näib tulevat lahendus?

Kaks võimalust: Lukašenka stsenaarium ja mingi ootamatu areng, nt putši võimalus

Ukraina. Kas nad on siis nüüd Venemaast sõltumatud? 

Sõltumatum, kuid mitte sõltumatu. Ühe uuringu järgi on Ukraina vähem mõjutatav Kremlist kui näiteks Ungari - otsene sõjaline konflikt Venemaaga on Ukrainat muutnud vähem vastuvõtlikuks

Gruusia. Kas me näeme mingeid positiivseid arenguid riigi terviklikkuse taastamisel?

Kui vaadata nt Abhaasia juhtumit, siis kolmest osapoolest - Gruusia, Venemaa ja Abhaasia - kaks ei soovi endise olukorra taastumist ning Gruusial on väga vähe võimekust seda muuta

Kesk-Aasia liiduvabariigid. Kas tegemist on piirkonnaga, mis on pigem juba Hiina, mitte Venemaa mõjusfääris. Mida arvata Kirgiisia rahutustest, on see demokraatia, mida nad otsivad? Kas Kesk-Aasia monarhiadki pole mitte üpris iseseisvad?

Lisaks Venemaale ja Hiinale tuleb arvesse võtta ka Türgi huve. Ja ega USA'gi pole kuhugi siit piirkonnast kadunud. Nii et kui võrrelda nö algusaegadega, siis on Venemaa mõju vähenenud selle võrra, kui on kasvanud teiste mõju.
---
saade järelkuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Sunday, November 15, 2020

Karabahhiast Välismäärajas

"Sel nädalal jõuti Mägi-Karabahhis rahuleppeni. Kes olid nüüdse sõja võitjad ja kes kaotajad, sellest kõnelevad pühapäevases Välismäärajas väliskommentaator Toomas Alatalu ja politoloog Karmo Tüür. Saatejuht on Erkki Bahovski."

saade järelkuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Wednesday, November 11, 2020

Karabahhia sõda pole läbi

Uudised selle kohta, et Karabahhia sõda on läbi, on tugevalt liialdatud.

Jah, tõsi, sündis üks järjekordne paber, millel on kolm veretilka: Armeenia, Aseri ja Venemaa omad. Kuid taevane arm, tuletage meelde, kui palju „igavese rahu“ lepinguid on allkirjastatud varem, olgu siis Venemaa osalusel või ilma temata.

See, mis Armeenia-Aseri kokkupuutepunktis toimus viimase kuu jooksul, on vaid napp episood. Mitte sõda, vaid lahing pikas sõjategevuses, mis on Kaukaasias käinud ammu enne seda, kui tekkis üleüldse Aserbaidžaani nimeline riiklik moodustis. Ning, mis parata, ka ennem seda kui tekkis Armeenia nimeline nähtus.

Suur-riiklikud huvid

Armeenia ise tõmbab enda ajaloolist lugu kuni Urartuni välja ja mütoloogilises võtmes veelgi kaugemale. Kuid antud hetkel on need vaid detailid suuremas loos. Loos, mille nimeks on inimloomus ja suur-riiklikud huvid. Justnimelt suur-riiklikud, mitte lihtsalt riiklikud.

Lihtsalt riiklikud huvid on läbi aegade ja kohtade taandatavad kahele märksõnale: eluspüsi ja areng. Areng mitte uute territooriumite hõlvamise, vaid läbi majanduse, läbi järjest paremate elutingimuste.

Suur-riiklikud huvid – nimetage neid imperialistlikeks kui soovite – on aga alati seotud uute alade ja rahvaste allutamisega. Org oru järel mägede vahel liikudes või siis hiiglaslike steppide või suisa uute kontinentide allutamise kaupa laienedes ning nende enda omaks kuulutamise kaudu.

Taktikaline pilt

Kuid liikugem nende suurte pintslitõmmete juurest tagasi nn Karabahhia sõja juurde. Selle juurde, mis nüüd olla läbi saanud. Missugune on taktikaline pilt?

Armeenia on selles mängus ilmne kaotaja. Ta polnud valmis ei sõjapidamiseks ega ka rahuläbirääkimisteks. Kaotatud on hulk varem vallutatud territooriumist ning kõva annus aust ja uhkusest. Praegu riigipea rollis olev Nikol’ Pašinjan jääb suure tõenäosusega ka oma ametist ilma ning Armeenia tervikuna pöördub raske ohkega tagasi veelgi sügavama Venemaa kontrolli alla.

Aseri pool ei saavutanud küll täit võitu, kuid Ilham Alijev võib nüüd tükk aega nautida võidutooja aupaistet. Tema taga olev Türgi on näidanud oma relvade võimekust saavutada tulemusi ka väga keerulistes mägistes tingimustes ning laiendada oma mõjuvõimu Kaukaasias. Venemaa jaoks on olukord samamoodi plusspoolel – Pašinjan on karistatud ja Moskvale rahulooja roll antud.

Strateegiline huvide konflikt

Strateegilises võtmes on aga pilt kurvem ja vähem selgem. Öelge mulle palun üks pika-ajaline huvi, mis oleks saavutanud sellise rahulduspunkti, mille peale kasvõi üks pool torkaks pöidlad vöö vahele ja ütleks rahulolevalt: „Soh, see töö on nüüd siis tehtud!“?

Armeenia koos oma unistustega kunagistest hiilgeaegadest (nn Suur-Armeenia kontseptsioon) seda kindlasti ei tee. Aseri pool pole saavutanud täit võitu – osaliselt jääb Artsahh/Karabahhia ikkagi tema kontroll alt välja.

Venemaa-Türgi rivaliteet Kaukaasias kitsamalt ja regioonis laiemalt pole samuti lõppenud, nendevaheline mõõduvõtmine jätkub nii ehk naa. Seni mainimata osapool ehk Iraan, kelle huvid on kui mitte milleski muus, siis Türgi isu ohjeldamises, ei kao siit pildist ka mitte kuhugi. Kurdide rahvuslik vabadusliikumine Türgi vastu igas võimalikus kohas ja asendis samuti mitte.

Kokkuvõte on seega lühike ja lohutu. See sõda pole veel läbi mitte. Heal juhul näeme me ühe aktiivse kineetilise faasi lõppu. Heal juhul kestab vaherahu veidi kauem kui eelmistel kordadel.
---
lugu ilmus siin

Vaherahu Karabahhias

AK küsis, mina vastasin:
---
Äsja allkirjastati rahuleping, mis peaks lõpetama sõja Mägi-Karabahhias. Kas sellega võib konflikti lõppenuks lugeda või on pigem tegu ühe peatükiga pikemast protsessist?

Rahulepinguid on selles piirkonnas alla kirjutatud palju, kuid ükski pole osutunud kauakestvaks ning kindlasti pole ka see erand.

Vormiliselt olid omavahel konfliktis Armeenia ja Aserbaidžaan ning kummagi poole pealt ei saa lugeda seda konflikti lõppenuks. Armeenia soovib taastada oma nägemust ajaloolisest õiglusest selles piirkonnas ja Aserbaidžaan soovib taastada oma territoriaalset terviklikkust. Kumbki pool ei saanud praeguse aktsiooni käigus oma tahtmist.

Laiemalt võttes on aga tegu vähemalt kahe suurjõu – Türgi ja Venemaa omavahelise mõõduvõtmisega ning ka see väga pika vinnaga protsess ja pole kaugeltki mitte läbi.

Kui vaatame seda Vene-Türgi konfliktina siis kes siin võitja on?

Taktikaliselt võitis rohkem Venemaa, eriti juhul kui õnnestub lahti saada Armeenia pragusest peaministrist Nikol’ Pašinjanist. Sel juhul on täidetud kaks eesmärki – Armeeniat on karistatud tema Euroopa-suunaliste püüdluste eest ja Moskva on saanud endale rahutagaja rolli.

Strateegiliselt-sõjaliselt aga võitis ilmselt rohkem Türgi, kes näitas, et ta on võimeline vägagi efektiivselt toimetama Venemaa lähinaabruses ning tal on selle jaoks kasutada esmaklassiline relvastus.
---
kogu uudislõiku saab vaadata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, November 10, 2020

Valgevene ja Kirgiisia: postsovetlik müüt

Võrreldamatu võrdlemine on äärmiselt kasulik ja valgustav tegevus. Pole paremat intellektuaalset mängu, tajumaks erinevusi ja mõtlemaks selgeks nende erinevuste taga olevad lood.

Maailma poliitilises mõtestamises on tihti kasutusel nö regionaliseerimise instrument. Omamoodi regiooni-ehitamine iseenda ja ja kuulajate peades, mis aitab toimuvat lihtsustada, üldistada ja kategoriseerida. Noh teate küll, Lähis-Idas on ju asjad niimoodi, eks ole? Kõik noogutavad mõistvalt.

Samamoodi on nn post-sovetliku ruumi ja nn euroopalike väärtustega. Kuna meie ise puutume kokku nii ühe kui teise mõistega, siis me küll kibrutame kulmu, et: „siin pole nüüd asjad küll nii lihtsad ja ühesed“ või et „mida te nüüd täpsemalt silmas peate?“. Aga seda lihtsalt seetõttu, et oskame ja tahame näha erinevusi.

Sarnasused

Vaatame nüüd korraks, kas ja mida räägib meile kahe post-sovetliku riigi võrdlemine. Valgevene ja Kirgiisia – nad peaks ju olema selle raamistiku mõttes ühesarnased, kas ei? Noh et mõlemad on ju endise NSVL järeltulijad, alustanud umbes 30 aastat tagasi ühest kohast ja küllap siis sisemised protsessidki on sarnased?

Aga vaata ei ole nad sarnased ühtigi. See on umbes sama, et eemalt vaadates näib mets üsna ühetaoline tume massiiv, kuid lähemalt vaadeldes saad aru, et tegelikult koosneb see väga eri-ilmelistest kooslustest.

Alustame sarnasusest. Mõlemal pool käib praegu mäsu, kui nii väga jõhkralt lihtsustada. Mõlemal pool on rahvas tänavail ja protestib võimude tegevuse vastu. Aga mida, miks ja kuidas tehakse, erineb niivõrd hämmastavalt palju, et sellest tasub kasvõi põgusalt rääkida.

Erinevused

Võtame kõigepealt väliskeskkondade ja seestoimuva võrdluse. Erinevus on dramaatiliselt ja reljeefselt silmatorkav.

Kirigiisiat ümbritsevad riigid, mida on üsna keeruline demokraatlikkuses kahtlustada. Samas Kirgiisias sees on demokraatia niivõrd tormiliselt arenev, et post-sovetliku perioodi jooksul on vahetunud umbes 33 peaministrit (neid on keeruline lugeda kiire vahetus-tempo ja korduvuse tõttu) ning presidendivahetustest on rahumeelselt toimunud vaid üks (2017.a).

Valgevene aga paikneb Euroopa südames, piirkonnas mida üldiselt on kombeks pidada demokraatlikuks. Vigadega või mitte, pole hetkel oluline. Sisemist stabiilsust on aga siin nii et tapab. Peaministreid on küll kokku olnud 10, kuid nende roll on üsna olematu. Presidente saab kokku lugeda mitte ühe käe sõrmedel, vaid ühel sõrmel.

Kirgiisias on rahvas aktiivne, kohati isegi jõhker ning võimude reaktsioon pigem vaoshoitud. Pogrommid kaasnevad protestidega nii sageli, et kaupmehed viivad väärtuslikuma kraami vitriinide tagant minema juba siis kui on esimesed märgid poliitilistest protestidest.

Riik ja rahvas

Valgevene rahvas käitub lambukesena ja võim julma hundina. Mitte üks aken pole purunenud rahva käe läbi, küll on aga kohviku-uksi sisse pekstud sadistlike kalduvustega mundrikandjate poolt, saamaks kätte sinna peitunud kodanikke. Valgevene protesti sümboliteks on kujunenud valged riided ja jalast võetud kingad enne pingi peale püstitõusmist.

Kirgiisias taandub võim rahva ees ning seesama rahvas lööb raske saapahoobiga lahti tühjaksjäänud kabinettide uksed. Valgevene raskeim „ähvardus“ on toasuss, millega lubatakse nahutada kedagi vuntsilist prussakat.

Võrdlus on seega ülimalt kõnekas. Valgevenes toimib asiaatlik riik ja euroopalik rahvas, Kirgiisias üsna vastupidi.

Peamine järeldus on aga nö negatiivne – post-sovetlikkuse instrument vähemalt antud kontekstis seletajana ei toimi. Loo moraal kõlab aga paradoksaalselt lihtsalt: ülemäärane lihtsustamine on tee eksijäreldustele.
---
lugu ilmus siin

Monday, November 9, 2020

Ainult kaks küsimust

Kõikide riikide ees maailmas seisavad kaks peamist probleemi: haridus ja majandus. Need on ainsamad küsimused, mille lahendamine tagab nii eluspüsi kui arengu.

Tegelikult taandub kõik isegi sellele esimesele küsimusele: haridus. Kui on hea haridus, siis tuleb kõik muu ise järele, nii majandus kui ökoloogiline käitumismuster, nii tervishoid kui kõik muu, mida normaalseks elutegevuseks vaja läheb.

Aga haridus on sihuke pika vinnaga küsimus, selle viljad hakkavad ilmnema alles pikkade aastate ja isegi aastakümnete pärast. Täna kooli pandud põnn asub looma targemaid töökohti ja toimivamaid lahendusi alles kunagi hiljem.

Majandust saab praavitada pisut kiiremini ning sellelt laekuvad tulud võimaldavad riigil toimida edukamalt juba piltlikult öeldes homme. Ning mis peamine – hea haridus ei jõua niikuinii kõigini, aga mingeid vahendeid elus toimetulemiseks on vaja kõigil ja üsna kiirelt.

Selle mõtte selgeksmõtlemine annab nüüd meile ühe väga lihtsa mõõdupuu, millega mõõta võimu ümber müttavate inimeste tegevust. Kas see tegevus, mida nad plaanivad, edendab kas hariduslikku või majanduslikku olukorda või mitte?

Kui parandab, siis on see mõistuspärane tegevus, sellele suunatud/suunatavad ressursid on ratsionaalselt põhjendatavad. Kui aga mitte, siis tasub küsida, et millist probleemi tegelikult üritatakse lahendada? Kas pole tegu mitte puhtalt poliit-tehnoloogilise trikitamisega, tõmbamaks endale tähelepanu ja kütmaks üles enda poolehoidjaid?

Seega proovige palun mõtestada iga poliitilise putuka lubadusi ja tegusid läbi selle lihtsa küsimuse: missuguseid probleeme ta lubab lahendada ja kas tema poolt pakutud lahenduskäigud / tegevused edendavad neid kahte peamist teemat: majandust ja haridust.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Saturday, November 7, 2020

Разбор полётов: USA valimised ja islamiterror Prantsusmaal

Seekordses saates rääkisime peamiselt USA käimasolevatest (NB! mitte lõppenud!) presidendivalimistest. Tuletan meelde, et need valimised toimuvad 14.detsembril.

Põgusalt puudutasime ka Prantstusmaad jällegi kord tabanud islami sildi all toimunud terrori teemat.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Friday, November 6, 2020

Putin lahkub?

Kuulujutte selle kohta, et Suur Juht kohe-kohe lahkub, kuuleb iga autoritaarse režiimi õukonnas. Venemaa pole isegi siin mingi erakordne nähtus.

Mõnikord tekivad need jutud ise, köetuna õukonna sise-intriigidest, mõnikord lastakse see proovipallina jooksma, et vaadata, kes siis seekord esimesena pead tõstab. 

Mõnikord aga võib kõige selle taga olla ka Suure Juhi tegelik tervislik olukord. Kuna mina pole meedik, siis tegelikku tervislikku olukorda hinnata ei oska, aga natuke spekuleerida võin küll.

Intervjuu Kukule järelkuulatav siit

Pildike võetud guugli otsinguaknast, ausõna mina pole süüdi :)

Monday, October 26, 2020

Tihanovskaja ultimaatum Lukašenkale

Eile sai täis tähtaeg, mille Svetlana Tihanovskaja andis Aleksandr Lukašenkale, teatamaks oma tagasiastumisest, poliitvangide vabastamisest ja vägivalla lõpetamisest. Selle ultimaatumi kohaselt peaks alates tänasest opositsioon üle minema üldstreigile, halvates sellega Valgevene majanduse.

Seoses sellega andsin eile venekeelsele AK'le lühikese intervjuu

"Ultimaatumite keeles rääkimine näib õige meetodina, kuna see on jõu keel ning tundub et pehmest veenmisest Lukašenka puhul ei piisa. Kuid samas peitub taolises retoorikas ka nõrkus. Kui taolisi sõnu ei kinnita reaalne tegevus, siis see muudab kõik nõudmised sisutuks.

Kahjuks me ei tea veel, kuivõrd reaalselt kontrollib Tihanovskaja Valgevene opositsiooni, kas järgneb üleüldine streik või mitte. Kuid samas oleks ka väga vale nüüd taanduda, nii et opositsioonil jääb üle vaid tugevdada survet praegusele võimule."

Saatelõik järelvaadatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Sunday, October 25, 2020

Разбор полётов: kolmest merest Kirgiisani

Seekordne saade sai pisut teistsugune, selline magasin-tüüpi arutelu, kus sai kiiruga üle kapatud tervelt viiest teemast:

- Kolme mere algatuse tippkohtumine Tallinnas: kas sellest Poola algatusest hakkab sündima ka midagi tõsisemat

- Valgevene: mida tähendab see, et EL sanktsioonide nimekirja lülitatid ka Lukašenka nimi

- USA presidendivalimised: mille poolest erines asepresidendtide debatt presidendikandidaatide omast

- Karabahhia: juhul kui Armeenia tunnustaks Karabahhia iseseisvust, siis kuidas see muudaks olukorda

- Kirgiisia: mida näitab pidev peaministrite vahetumine (33) ja et presidendid on järjest sunnitud tagasi astuma?

Saade järelkuulatav siin, saatejuht Andrei Titov, ekspertidena stuudios Harri Tiido ja Karmo Tüür

Wednesday, October 21, 2020

Lenini mausoleumi taaskasutus

Mida teha selle mausoleumiga, mis Punasel väljakul on aastaid toiminud ühe barbaarsema atraktsioonina? See küsimus püstitati Venemaa arhitektide liidu poolt, võimalike lahenduste esitlemine peaks toimuma vähem kui kuu aja pärast.


Venemaa pealinna peaväljaku äärde on rajatud kummaline nekropol, mille keskseks elemendiks on NSVL rajaja, Vladimir Lenini maapinnast allapoole viidud, kuid seni matmata surnukeha. Seda võib vaadelda kummaliste religioossete praktikate peegeldusena, kus võimsad säilmed on nii olulised, et loomulikult tekkinud mustal turul on võimalik soetada kümnete kaupa vajalike tegelaste sõrme- või varbaluid, mõnikord aga sama seltsimehe mitmeid kolpe.

Samas on omamoodi lummav vaadata, kuidas käredalt reiligiooni-vastane Lenin võeti-taaskasutusse, kujundamaks temast surmajärgselt religioosset sümbolit, mille ümber ehitati Nõukogude Liidu nimelist kultuslikku projekti. Sellel projektil olid kõik religioonile omased sümbolid, alates pühakute piltidest (Keskkomitee plakatid punanurkades) kuni punapastorite-politrukkideni.

Muumia kui mood

Kõik siin ilmas käib mingite moevoolude järgi. Lenin polnud ei esimene ega viimane, keda on ajaloos mumifitseeritud. Alustame kasvõi muistsest Egiptusest, mis on seda enam oluline, et Lenini surma aegu (möödunud sajandi 20’tel aastatel) oli egiptoloogia ülipopulaarne kogu maailmas. See seletab mh, miks mausoleumi arhitektuuseks vormiks valiti vene tradistioonidega mitte kuidagi haakuv astmik-püramiid.

Peale Leninit mumifitseeris seesama nõukogude teadlaste meeskond veel 9 kommunistlikku liidrit, vaid üks – Hiina juht Mao Zedung konserveeriti sisse hiinlaste endi poolt. Praeguseks on lisaks Leninile ja Maole veel kolm matmata kommunistlikku muumiat Vietnamis ja Koreas.

Aga ajad ja moevoolud muutuvad. NSVL lagunemise aegu jõudis muumiakummardamine oma vastasmärgini ning toonases tele-eetris jõuti irooniast nõretava tõestuseni, et tegelikult on Lenin hoopiski seen. Muumiat hoidev ja toitev labor on taandunud tagasihoidlikuks Ravimtaimede instituudiks.

Matta või mitte

Tuleb tunnistada, et aeg-ajalt on peaaegu jõutud otsuseni, et kadunuke tuleks maha matta. Viimati tahtis selle teoks teha Boriss Jeltsin, kuid siis selgus, et ümbermatmiseks on vaja kohaliku omavalitsuse luba. Kuna toona oli Moskva linnapeaks Jeltsiniga raevukas konfliktis olev Juri Lužkov, siis jäi asi lõpuni viimata, kuna oli ilmselge, et asi antaks koheselt kohtusse ja poleks üldse kindel, et president võidaks – Venemaal oli tookord veidi demokraatlikum ja õigusriigile omasem õhustik.

Avalikku arvamust on sel teemal sondeeritud korduvalt, viimatine uuring näitab, et arvamus on üsna pooleks. 41% vastanuist oli matmise poolt, 41% vastu ja 18% ei osanud midagi arvata.

On loogiline eeldada, et mausoleum vabastatakse aastaks 2024, mil täitub 100 aastat Lenini muumia paigutamisest sellele veidrale väljanäitusele. Tõsi küll, pisut veel varem tegin ma enesekindla pakkumise, et Lenin maetakse aastaks 2010. Aga näete, eksisin.

Ideekonkurss ideoloogia lõpuks?

Ootan huviga 11.novembri saabumist, mil Moskvas avaneb arhitektuurifestival „Зодчество 2020“, mille raames peaks toimuma idee-lahenduste konkurss Lenini mausoleumi taaskasutamiseks. Kuidas kavatsetakse see asi ära vormistada ja riiklike telekanalite kaudu maha müüa, samas kui kommunistid kuulutasid algatuse koheselt räpaseks provokatsiooniks?

Igatahes ootan põnevusega, et kas väljakuulutatud konkurss päädib ka reaalsete pakkumiste esitlemisega. Kõige huvitavam saab aga olema vaadata, et kas ja kuidas see rahvale maha müüakse. Propaganda on ülipõnev, ebamugavate sõnumite retooriline vormistamine näitab uskumatult palju sõnastajate enda meelelaadi kohta.

Kas see retoorika saab kuidagi haakuma põhiseaduse muutmisega ja väidetava võimu üleandmisega kuskilt kuhugi, see on asja veelgi meelierutavam külg. Nii et, varugem popkorni ja pangem valmis vaatlusvahendid – saab põnev olema ... ka juhul kui kogu algatus üldse maha vaikitakse ning osutub, et praegune infokild osutus proovipalliks ning mingit nähtavat tulemust ei saa ka seekord olema.

---

Pilt võetud siit 
---
lugu ilmus siin

Sunday, October 18, 2020

Välismääraja: Venemaa poliitika Kaukaasias

"Seekord arutlevad politoloog Karmo Tüür, etnoloog Aimar Ventsel ja saatejuht Hannes Hanso selle üle, milline on Venemaa huvi ja mõju naaberriikide vahel lahvatanud sõjas. Ja mis on Venemaa huvi laiemalt kõikide külmutatud konfliktide vastu."

Saade järelkuulatav siit

Monday, October 12, 2020

Lukašenka: sanktsioonid ja kohtumine vangidega

1) Kui oluliseks võiks pidada euroliidu välisministrite tänast otsust kehtestada sanktsioonid (ka Lukašenkale endale).

See tähendab seda, et Lukašenka jaoks väheneb veelgi manööverdamisruum, mida ta on nii osavalt siiamaani kasutanud, mängides kord vene, siis euroopa kaardile. Ma olen üsna kindel, et Lukašenka oletab, et suudab ka seekord siiski välja vingerdada, tehes mingi sümboolse järeleandmis žesti, ootes ja lootes et eurooplased selle peale taas kord innukalt aplodeerivad.

Oletatavasti peab ta piisavaks järeleandmiseks osade poliitvangide vabastamist – sellega on ta ka varem Lääne südant pehmendanud. Seekord pakub ta aga lisaks ka põhiseaduse muutmise protsessi käivitamist.

2) Mida arvata Lukašenka püüdlustest suhteid siluda, lubades teatud volitustest loobuda. Samuti kohtus ta eile vangidega.

See vangidega kohtumine on omaette kurioosum. Lukašenka läks kohtuma ja asju arutama nn koordinatsioonikomiteega, mille liikmeks olemise eest samad inimesed ka ise kinni pani. Seega mõningase liialdusega saab aga öelda, et istudes nendega ühe laua taha ta muutus ise üheks komitee liikmeks – see ilmselt oligi eesmärk, näitamaks, kes siiani kontrollib mängu.

Kurioosne, aga kõnekas detail oli see, et Lukašenko sisuliselt sundis kinnipeetuid endal kätt suruma. Pole võimalik, et Lukašenka ei tea, et vanglakeeles tähendab see vangi jaoks alistuvat ja häbistavat käitumist, andes kätt ülemusele tunnistab vang ennast nö koostöötajaks.

Mis aga puutub volituste loovutamist, siis ma ei ole kuigi valmis uskuma, et Lukašenka tegelikult kavatseks midagi loovutada. Tema jaoks on selline hanitamine, taoliste tühjade lubaduste abil soovitu saavutamine harjumuspärane – seesama manööverdamine, millest me ennem rääkisime.

3) Kaua Lukašenka veel võimul püsib?

Kui see sõltub Lukašanka soovist, siis igavesti. Ta võib oma kohast küll loobuda, kuid ainult veelgi tugevama sisemise ja välimise surve tõttu
---
intervjuu järelvaadatav siit

Sunday, October 11, 2020

Korona ja Kirgiisia

Sama edukalt võinuks pealkirjaks panna „Korona ja Karabahh“. Või ka „Korona ja Valgevene“ – see lihtsalt ei kõlaks nii hästi. Peamine väide selle pealkirja taga on äärmiselt lihtne: praegune pandeemia ja uus radikaliseerumise laine on omavahel päris tihedalt seotud.

Paljud on ilmselt mõelnud et „mis selle aastaga lahti on“. Et no kas ei piisa juba kõigist nendest kriisidest ja sõdadest? Lihtne vastus kõlab: ei piisa ja vabalt võib veel hullemaks minna.

Jupp aega ennem seda kui tulid uudised Kirgiisias puhkenud rahutustest, tulid samast teated hüppeliselt kasvanud massilisest tööpuudusest. Isegi nö rammusamatel aegadel elas seal viiendik inimestest vaesuspiirist allpool ehk pidid toime tulema vähema kui 1,5 USD suuruse summaga päevas. Ligi pool töömigrantidest toimetas Venemaal ning nende rahaülekanded aitasid enam-vähem inimväärikalt toime tulla.

Lootusetu töötus

Seoses pandeemiaga jäid alguses sajad tuhanded töötajad Venemaal lõksu, aja jooksul sõid ära nad oma säästud ning lõpuks pidid maha müüma viimased asjad ning naasema töötu ja rahatuna koju, sama töötute ja rahatute hõimlaste juurde. Viimase aja tänavapilt sealkandis on lihtne ja masendav – täis tööjõus mehed seisavad tänava ääres, kellel kaasas mootorsaag, kellel muu tööriistakomplekt, lootuses et keegi neid tööle värbab.

Ei saa öelda, et Kirgiisia valitsus üldse mitte midagi ei teinud olukorra leevendamiseks, kuid ajutiselt loodud hädaabi töökohad ei olnud piisavad ei raha ega mahu mõttes. Sellises olukorras ei pea olema just raketiteadlane, et ennustada kriminaliseerumise ja radikaliseerumise kasvu.

Kuid jutt pole kaugeltki ainult kaugest Kirgiisiast. Korona-pandeemia ulatus on globaalne ning nagu ikka, saab kõige rohkem pihta see seltskond, kes niigi on haavatavas olukorras. Aga veelkord – asi pole tavapärases riskirühmas ehk noortes vihastes meestes, kes on alati läbi aegade olnud parim värbamiskeskkond ükskõik millistes aktsioonides osalemiseks (meenutage minu poolest kasvõi ristisõdu).

Muserdav äng

Pandeemia on kaasa toonud sellise taseme muudatusi, millega ühiskonnad ja riigid pole ammu kokku puutunud. Ebakindlus ja äng muserdab inimeste psüühikat, mis kaasaegses ühiskonnas on niigi pideva info (loe: negatiivse info) ülekülluse tõttu ärevusseisundis.

See ongi põhjus, miks ma avalõigus nii lõdva randmega panin ühte patta nii erineva näo ja teoga kriise: alates plahvatuslikust mässust Kirgiisias kuni sõjani Karabahhias ja rõhutatult rahumeelse protestini Valgevenes.

Kriisid, sõjad ja rahutused on alati olnud ja ilmselt ka jäävad alatisesks, see on juba inimloomuses. Liiga kaua rahulikult olemas olla pole võimalik, sellele räägivad vastu entroopia seaduspärad. Enamasti on kõik see aga ajutine ja kohatine – ühes kohas asjad rahunevad, teisal meeleolud ägenevad. Põhjused ja olud on erinevad, nüüd on aga kõikjal sellel ka üks ja ühesugune lisakiht: hirm ja suletuse tunne. On selle põhjused objektiivsed või mitte, pole antud juhul üldse oluline.

Lisaks kõigele on isegi rahulikematel aegadel inimestel / ühiskondadel kombeks kopeerida üksteise käitumist. Meenutagem kasvõi nn värviliste revolutsioonide või araabia kevade lainet. Kui riigis A toimub mäsu, on tavapärasest suurem tõenäosus, et ka riigis B vaadatakse: „kuulge kui nemad võivad, miks siis meie ei või?“

See pole vandenõu

Eriti karmima juhtimisstiiliga riikides on üsna suur tõenäosus, et ühiskonnas paisuvat rahuolematust üritatakse kanaliseerida mingisse „juhitavasse“ konflikti. Avatumates, sisuliselt (mitte vaid näiliselt) demokraatlikes süsteemides väljub aur lihtsamalt, valimiste ja valitsusvahetuste kaudu.

Lõpetuseks aga palun: ärge otsige kõige taga vandenõud. Ühte lihtsat skeemi, millega salaja kõiki ja kõike juhitakse. Need kolm komponenti ei käi kokku: lihtne, kõiki ja salaja. Kõiki pole võimalik ühe skeemi alusel juhtida, need „kõik“ on liiga erinevad. Kõiki ja kõike võib tahta juhtida, kuid siis see ei saa olla salajane. Kui juhtimisskeem on salajane, siis see ei toimi. Isegi väga ranges käsuahelas saadakse üksteisest valesti aru, rääkimata siis salaja, käemärkide ja silmapilgutuste abil toimides.

Praegu on lihtsalt üha suuremaks rebenemas käärid meie kiviaegsete instinktide, keskaegsete institutsioonide (riigid) ja kaasaegse tehnoloogia vahel. Rebenemisi saab olema järjest rohkem, pandeemia on nii kõige selle omamoodi tagajärg (inimeste massiline liikumine) kui ka võimendaja.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Разбор полётов: Karabahhia, USA ja Saksamaa

Seekordses saates kolm teemat

- Karabahhi konflikt: mis on loo alguspunkt, hetkeolukord, ja võimalik areng. Kuivõrd on tegu Armeenia-Azerbaidžaani konfliktiga ja kuivõrd Türgi-Vene proxysõjaga

- USA presidendivalimiste eel. Missugust mõju avaldab kampaania käigule koronaviirus, sh Donlad Trumpi enda nakatumine. Kas Donald Trump on täitnud oma peamise eelmiste valimiste eelse lubaduse: "Make America great again?"

- 30 aastat Saksamaa taasühedamisest. Kaks erinevat lugu: välised eelnevad hirmud ja hilisem edu; sisemiselt eelnev innukus ja hilisem pettumus

Saade järelkuulatav siin, saatejuht Andrei Titov, ekspertidena stuudios Harri Tiido ja Karmo Tüür

Friday, October 9, 2020

Ühendamata Saksamaa

„Jutt või asi, Saksamaa ühendati ju ometigi 30 aastat tagasi?“ võib nüüd lehelugeja pahandada. Tõsi ta on, 1989.a langes Berliini müür ja 1990.a oli taasühinemine ametlikult vormistatud. Kuid nagu alati, on igal lool vähemalt kaks külge. Antud juhul aga vist isegi kolm külge. Väline ja kaks sisemist.

Iga loo puhul on oluline see, et mille me võtame alguspunktiks. Saksamaa ühendamise alguspunkt on teadupärast kauges XIX sajandi lõpus. Sestap nimetatakse 30-aasta tagust sündmust taas-ühendamiseks. Miks see esimene ühendamine väärib omaette äramärkimist, selle juurde tulen loo lõpus uuesti.

II Maailmasõja lõpus Saksamaa kaheks jagamine ja hilisem taas ühendamine on andnud alust sadadele pikematele tekstidele ja kümnetele filmidele, nii et pole mõtet hetkel takerduda detailidesse. Maalime selle pildi natukese laiemate tõmmetega.

Väline vastasseis

See, et taasühendamisele olid algselt vastu nii inglased kui prantslased, on ilmselt üsna mõistetav. Nende mätta otsast vaadatuna oli Saksamaa muutmine „great again“ kõike muud kui mõistlik mõte. Et „kas me pole siis mitte midagi ajaloost õppinud?“

Tuleb aga tunnistada, et need hirmud osutusid suuresti alusetuks. Saksamaa ajab küll laias laastus sama asja mis varem, ühendades Euroopat, kuid teeb seda nüüd palju mõistlikumate vahenditega. Ja ennäe imet, enamik Euroopast on selle ühendamisega ka üsna päri. Noh vähemalt seni, kuni Berliin kõige selle eest maksab.

Seesama Berliin, mis oli omal ajal ideoloogilise lahutatuse sümbol. Jagatud riigi veel jagatum linn. Ülejäänud riigis oli vähemalt teoreetiliselt võimalik üle piiri veel kuidagi end nihverdada, Berliinis pidi selle inimliku surve takistamiseks suisa sümbolismist nõretava seina ehitama. Müür, mis pidanuks olema lahutatuse sümbol, sai hoopis seotuse sünonüümiks. Ajaloo kurvid on imelised, kas pole?

Sisemine lahutumine

Kui välispidiselt valitsesid alguses hirmud, mis asendusid suhtelise rahuoluga, siis sisemiselt on asi mõnes mõttes vastasmärgiline. Müüri langemise eel õhus olnud ootus ja lammutuse aegne elevus on aja jooksul andnud maad pettumusele. Erinevused Lääne- ja Ida-Saksamaa vahel pole ehk küll nii sügavad kui Lääne- ja Ida-Euroopa vahel tervikuna, kuid oma läheduse tõttu on nad veelgi kontrastsemad.

Kõige ilmekam näide on ilmselt küsimus suhtumises rändesse. Kui Saksamaal tervikuna on umbes iga neljas inimene sisserännanu taustaga, siis nendest tervelt 90% elab lääne poolel. Nõukogude periood endises „demokraatlikus“ idas hoidis paradoksaalsel moel alles seda saksa puhtust, millest pole siiani sobilik rääkida.

Üks värvikamaid lugusid sellest räägib mustanahalisest sakslasest, kes tõttas müüriaugust lääne poole tulvavatele ida-sakslastele šampuseklaasidega vastu, kuid nood põrkasid võõristades eemale. XIX sajandi lõpus omaaegsest kolooniast sissetoodud võõra järglane, kes oli end seni sügavalt sakslaseks mõelnud, sai korraga XX sajandi lõpus teada, et on olemas rahvuskaaslasi, kelle jaoks hoopis tema on võõras.

Soovid ja reaalsus

Sotsialismi viljastavates tingimustes oli ida-sakslaste unistus „normaalsest“ elust nii suur, et vaatamata kõigele üritati matkida nö õigeid kombeid. Äsja ilmus üks naljakas, infona omamoodi kasutu, kuid samas nii kõnekas videoklipike, milles räägitakse mh sellest, kuidas idas prooviti käepärastest materjalidest valmistada šnitslit, kasutades selleks ... te ei arva ära ... keeduvorsti!

Nüüd aga on ida-sakslased oma kommetelt ja poliitilistelt vaadetelt mõneti lääne hõimlastest kaugemalgi kui toona. Lääne-Saksa on maailmale avatud ja rahvusülese Euroopa eestkõneleja. Ida-sakslased pole praktiliselt esindatud Saksa parlamendis ning siinpool on palju populaarsem suletud maailma ihalemine.

Miks ma aga alguses tegin vihje kunagisele suurele ühendamisele? Aga selleks et mh osundada Köningsberg/Kaliningradi küsimusele. Mis juhtuks kui Saksamaal tekiks jõud, kes hakkaks meenutama, et see maatükk anti NSVL’le ajutisele haldamisele? Et võibolla aitab taolisest haldamisest ja tagastaks varad selle õigusjärgsele omanikule?

„Seda ei juhtu iial!“ ütlete te? Samamoodi arvati ka juudiküsimuses, et ei iial enam ei saa Saksamaal sündida nende vastu suunatud vägivalda. Aga näe, juhtub siiski. Ajalugu pole lõppenud ning Saksamaa pole ühendatud.

---
lugu ilmus siin

Friday, October 2, 2020

Miks Venemaa ei tohi reeta Armeeniat?

„Kui Kreml ei astu välja armeenlaste kaitseks, siis lõhub ta omaenda kätega sellesama vene impeeriumi jäänused, mida ta nii väga soovib taastada. See tähendab, et me kas sõdime – hübriidvormis või otse – Türgiga, või Türgi vallutab osakesi endisest Nõukogude impeeriumist. Venemaal ei õnnestu siin jääda kõrvaltvaatajaks.“

Sellise ootamatu järelduseni jõuab Venemaa tuntud ajakirjanik Julia Latõnina, arutledes Mägi-Karabahhias puhkenud sõja üle (artikli pealkiri on identne tolle arutelu omaga). Ootamatu selles mõttes, et Latõnina ei ole tavaliselt impeeriumi-meelse jutu ajaja. Ka selles-samas arutelus kritiseerib ta oma riiki selle eest, et vene relvad ja mehed osalevad kõikvõimalikes sõdades alates Donetskist ja Luganskist kuni Aafrikani välja.

Millest siis selline kummaline meelemuutus, et sõda põlgav venelanna kutsub korraga üles sõdima oma naaberrahva eest? Asi selles et tegelikult annab ta endale aru – ja ütleb seda ka välja – et Venemaa on selles sõjas sees juba ammu ning ühtlasi teadlikult ja tahtlikult süüdi ka praeguses ägenemises.

Igasuguse pika vinnaga konflikti seletamise puhul on oluline, et kuhu panna oma loo alguspunkt. Kui alustada mõni päev tagasi alanud Azerbaidžaani rünnakust, siis on selgelt süüdi Bakuu. Kui alustada nt NSVL lagunemise lõpust ja Mägi-Karabahhia ning ümbritsevate rajoonide vallutamisest Armeenia poolt, siis on süüdi Jerevan. Kui alustada armeenlaste vastastest genotsiidilainetest, siis on süüdi Türgi ja armeenlased pelgad kannatajad ja vastuhakkajad. Kui aga Suur-Armeenia loomise aegadest ... oehhh, noh te saite ühesõnaga aru, millest ma räägin.

Vene-Türgi mõõduvõtt

Nii ehk naa, tuleb ja saab praegu surma külvavat sõjategevust Armeenia äärealadel vaadelda kui Venemaa ja Türgi vahelise kummalise partnerluse järjekordset mõõduvõtmist. Partnerlus, mis eri momentidel on ulatunud vastastikku kasulikest äritehingutest kuni otseste sõdadeni välja.

Peamine erisus hetkel on aga selles – vähemalt kui lähtuda nüüd Latõnina poolt välja pakutud loogikast – et rünnaku Armeenia pihta on tellinud Venemaa ise. Milleks? Aga selleks, et tõrjuda võimult Armeenia praegune liider, peaminister Nikol Pašinjan. Mille eest? Selle seletamiseks tuleb appi võtta Gruusia näide.

Seletuskäik kõlab nii. Kui Gruusias rahva toel võimule tulnud Mihail Saakašvili hakkas tegelema korruptsiooni väljajuurimisega ning võttis maha kõrgeimad jõuametkondade juhid, siis sekkus Venemaa sõjaliselt. Sekkus selle eest, et sel moel asusu Saakašvili läbi nüsima neid kooruptiivseid ahelaid, mis sidusid Gruusiat Venemaa mafioosse süsteemiga. Gruusia kaotas sõja, kaotas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ning seejärel kaotas ka Saakašvili valimised.

Gruusia analoog

Armeenias toimub praegu umbes sama. Nikol Pašinjan on küll Saakašvili väga ettevaatlik ja hillitsetud versioon, kuid laias laastus sai ta võimule samamoodi ja ajab sama asja. Nüüd suve hakul võttis ta maha mitmete vormikandjate hulgas ka kohaliku julgeolekuameti ülema. Need kõik olid aga osa sellest üdini korrumpeerunud süsteemist, mida kõike omab Venemaa. Venemaa omab Armeenias aga sisuliselt kõike, millel vähegi väärtust.

Niisiis on antud loogika kohaselt Kremli eesmärgiks kiskuda Armeenia sõtta, mille ta on ette nähtud kaotama. Tõsi küll, ründajaks pole mitte Venemaa, vaid Türgi, tegutsedes väga läbipaistvalt Azerbaidžaani varjus. Nii läbipaistvalt, et mitte kellelegi pole saladus, kelle droonid ja nüüd ka hävitajad on Armeenia sõjatehnikat hävitamas. Kuid eesmärgiks on lahti saada Pašinjanist, kes kaotuse järel peab kaotama ka valimised.

Olen ammu ja korduvalt väitnud, et Mägi-Karabahhia konflikti lahendamise võti pole ei Jerevanis ega Bakuus. Isegi mitte Moskvas. See võti on Ankara käes, kes kas laseb Artsahhi / Mägi-Karabahhia nimelisel nähtusel eksisteerida või laseb selle likvideerida või vähemal ära kohitseda, võttes Azerbaidžaanile tagasi need alad, mille Armeenia nö puhvrina 30 aastat tagasi kaaperdas.

Pöördume lõpuks tagasi siis selle loo põhjaks oleva mõttekäigu juurde. Vene ajakirjanik kutsub oma riiki üles kaitsma armeenlasi türklaste vastu selleks, et lasta Armeenial ennast lahti siduda Venemaa kriminaal-korruptiivsest võrgustikust. Impeeriumit põlastav ajakirjanik kõditab impeeriumi eneseuhkust selleks et impeeriumit lagundada. Kummaline ja omamoodi võluv, kas pole?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis

Monday, September 28, 2020

Artsahh või Mägi-Karabahhia?

Armeenia ja Azerbaidžaan on omavahel sõjas. Jälle. Või siis ikka.

Peamine küsimus, mida Azerbaidžaan endalt küsima peab, et aga mida ta teeb siis, kui ta võitma peaks?

Välisilma vastav saatelõik on nähtav / tekst loetav  siit.

Sunday, September 27, 2020

Ülbitsevad võimumängud

Võimukandja ajab suust teadlikku iba välja, alluvad vaatavad talle vaimustunult silma sisse ja plaksutavad innukalt. Mõlemad pooled teavad, et see on vaid osa võimumängust, et sellega ülemus kehtestab end. Ja teavad sama hästi, et kogu see õhin kaob ning muutub vastasmärgiliseks samal hetkel, kui praegu ülemuse positsioonis olev inimene satub alluva kohale.

Prantsusmaa president sattus raevu peale vene kolleegi kõnet. Venemaa president Vladimir Putin üritas talle seletada, et Aleksanr Naval’nõi mürgitas ennast ise, mustamaks Venemaad. Emmanuel Macron, kellel on kombeks endast arvata kui Euroopa suurest mõtlejast, tajus seda aga alandavana. Misõttes tullakse teda nii labaselt hanitama? Tema pole ju mingi vene talupoeg, kes peaks leppima ülbe ja läbipaistva valetamisega.

Toimuv on suurepärane illustratsioon sellele mentaliteedile, vene võimude suhtumisele ümbritsevasse. Põlglik ja üleolev, oleks vist kõige täpsem üldistus. Olgu siis oma rahvas või naabrid – kes nad sihukesed on? Kuna minu käes on võim, siis mina ka otsustan, kuidas ma käitun, kõigi teiste ülesanne on olla kas innukalt kaasakiitev või siis vähemalt sama innukalt vait. „Krimmi ei anna Ukrainale mitte keegi mitte kunagi tagasi. Aamen.“ – tüüpiline näide innukast holoplikust kaasakiitmisest.

Hea kamraad, kellega seda teemat arutasime, tõi säärase võrdluse: „Mulle tundub, et see telefonikõne näitab midagi ka Putini Aasia mentaalsuse kohta.

Elades N Liidus ja Moskvas 80-90ndatel nägin, et paljude venelaste ja nõuka inimeste jaoks on Lääne turistid "rikkad, ilusad, ja huvitavad", kuid samas ka "naiivsed, rumalad, ja lihtne trikitada ning alt tõmmata". Putinil on Sheremetjevo lennujaama voi Tallinna sadama taksojuhi mentaliteet. Nähes soomlast voi lääne inimest, tuleb ta alt tõmmata. See on ilmselt Aasia mentaliteet suhtes välismaalastesse, kes kohalikku elu olu ei jaga. Putinil on sama suhtumine Macroni ja Merkelisse, Trumpi, jt Lääne maailma liidritesse.

Putin on mõnes mõttes nagu Vene/Aasia Rehepapp kes trikitab ja neid keda vajalikuks peab alt tõmbab: naabrimehi, mõisnikke, musta katku, surma, vanakuradit, ja kaudselt isegi jumalat.“

Rehepapp on meie mõisteruumis siiski pigem sihuke positiivne tegelane, mistap ma jääks siiski postsovetliku ülbe ülema võrdlus juurde. Vene keeles kõlab see nii „я начальник - ты дурак. Tы начальник - я дурак.“ Tõlgituna-laiendatuna tähendab see siis seda, et kui mina olen ülem, oled sina loll ja vastupidi. Ehk siis vastastikku teadvustatud rollimäng, kus ülemus kehtestab end läbi teadlikult lollide ja nõmedate juttude-käskluste, mida alluv peab õhinal täitmiseks võtma.

Sama käitumismuster on näha ka Valgevenes, kus hullunud diktaator oma rahvast kumminuia abil vägistab, väljendades sõnaselgelt: „kes on see jultunud rahvas, kes julgeb mõisahärra vastu sõna võtta? Võtke nad kinni ja andke mõistatallis rooska!“

Kõlab alandavalt ja vaba inimese jaoks vastuvõetamatult? Aga vat nüüd siis tuletage meelde loo alguses mainitud Macroni reaktsiooni Putini jutu peale. Rollimängu eripära on see, et see toimib ainult juhul kui mõlemad pooled mängivad kaasa. Kas Euroopa peab seda kaasa mängima? Ma väidan ja loodan et mitte.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Saturday, September 26, 2020

Разбор полётов: Valgene, Iisrael ja EL migratsioonipakt

Seekordseteks teemadeks: 

- miks Lukašenka kasutab kohe-kohe puhkeda võiva sõja retoorikat; miks Küpros torpedeerib EL poolset sanktsioonide sisse-seadmist

- kas USA poolt vahendatud lepingute allkirjastamine Iisraeli ühelt poolt ja Bahreini ning AÜE teiselt poolt vahel on ka tegelikult midagi erakordet, ajaloolist ja epohhimuutvat?

- mida on teada EL uues migratsioonileppest?

Saates nagu ikka ekspertidena Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhiks Andrei Titov. Saade järelkuulatav siit

---

pilt võetud siit

Räägime rändest rahulikult

Kaks aastat tagasi lõi rändetemaatika meeled ja meedia nii vahule, et sündis lahutusi. Suurim lahutus nimega Brexit polnud küll ainult migratsioonisurvest tulenev ning otseselt nn Marraceshi protsessiga mitte seotud, kuid pildi illustreerimiseks sobib ta ikkagi.
Nüüd on valmimas uus raamdokument, koondnimetusega EL migratsioonipakt, millest seni on teada vähe. Teema aga väärib rahulikku lahtikirjutamist enne, kui see taas ventilaatorisse lendab.

Lähipäevil avaldatavat, Euroopa Komisjoni poolt ettevalmistatud dokumenti on seni hoitud laiema huvi alt eemal, kuid tunnustust väärib ametnike õppimisvõime. Kui nn Marraceshi raamleppe võtmefraas oli palju tüli tekitanud „migratsioonivoogude korraldamine“, siis nüüd on peamotiivina räägitud sellest, et uus dokument peaks migrante võimalikult edukalt Euroopast eemal hoidma.

Mõned baastõed

Alustuseks tasub aga endale lahti mõelda mõned baasmõisted. Esiteks – migratsioon on olnud alati ja jääb alati. Nii mina kui iga teine siin maanukal elav inimene on migrantide järeltulija. Kokteil kümnetest, kui mitte sadadest tüvedest. Igaüks, kes taob vastu rinda öeldes, et tema on „puhastverd eestlane“, tegeleb armsa, kuid sisutühja enesepettusega. Keegi ei istutanud kohe peale jää lahkumist siia puhastverd herefordi porgandit nimega eestlane.

Teiseks – migratsioonisurve maailmas on suurenev nähtus. Lihtsalt maakera elanikkond on järjest suurem ning elukeskkond paljudes tihedalt-asustatud aladel palju kehvem. Sõja, ökoloogia, veepuuduse või mille iganes tõttu, pole vahet. Mitte kurjade soroslaste või muude bildenbergide pärast.

Kolmandaks. Väita, et see surve meid ei puuduta, oleks sama kui väita, et Eesti on lame. Muu maailm võib kerakujuline olla, aga Eesti on lame. Pisut narr, kas ei? Puudutab nii omaette riigina kui kõikvõimalike klubide liikmena, olgu selleks EL, NATO või kasvõi ÜRO.

Rändepakti sisu

Nii palju kui sellest uuest leppest teada on, tegeleb see küsimusega kõige sisulisemal moel. Esiteks proovitakse tagada seda, et mitte tuua põgenikke Euroopasse, tegeleda nendega lähte- või transiitriikides. See on ülimalt keeruline ja mitmekihiline teema, alates pika-ajalistest protsessidest (koolihariduse leviku kaudu sündimuse vähendamine) kuni kiiremate lahendusteni (põgenikelaagrite muutmine inim- ja eluvääriliseks asumiteks).

Teiseks midagi väga lihtsalt arusaadavat, kuid sisult sama keerukat ja kulukat nagu EL piiride valve. Ei oleks ilmselt midagi paremat suurendamaks ühiste arusaamade levikuks EL sees kui üheskoos mehitatud ja tegutsevad üksused, kuid see on juba tehniline ehk järgmine tase.

Kolmandaks siis juba nende põgenikega tegelemine, kes ikkagi on Euoopasse kohale jõudnud. On olemas vältimatuid olukordi, kus vastuvõtmisest loobumine on võimatu, kasvõi ajutise pelgupaiga andmise mõttes.

Muutunud olud nõuavad kohanemist

Loomulikult saan ma aru soovist astuda kõigele sellele vastu. Et ei ole meile kõike seda üleüldse vaja. Kõiki neid pakte ja raamdokumente ja muud sellist. Et teame küll, nende abil tahetakse tegelikult avada migratsioonipumbad jne. Ning et „mis nad siis tulevad meie õue peale!?“

Aga siin tuleb aru saada ka asja teisest poolest. Migratsiooni valdkonnas on olud varasemaga võrreldes muutunud ja jäävadki muutunuks (vt baasväide nr 2.). Järelikult peame ka meie muutma enda poliitikaid ja normatiivseid dokumente. Seda on vaja selleks, et säiluks õigusriigi põhialus – võimalus igasugu otsust (nt riiki lubamise või mittelubamise kohta) kohtus vaidlustada ning vastavat ametnikku korrale kutsuda.

Iga ametnik soovib luua sellist õiguslikku raamisikku, kus ta ei peaks millegi eest ise vastutama, viidates vaid seadustähele: „vt paragrahv nr see, lõik see, punkt see“. Meie kodanikena peame sellel protsessil silma peal hoidma. Selle jaoks ongi vaja toimuvast rääkida, aga teha seda rahulikult ja argumenteeritult.

Lõpulausena aga soovin tagasi pöörduda alguse juurde. Juhul kui me soovime säilitada Euroopa ühtsust, peame proovima vältida uusi lahutusi.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Sunday, September 20, 2020

Ausammas Lukašenkale

Aleksandr Lukašenka väärib ausammast. Päris tõsiselt. Tema hullunud surve oma rahva vastu on osutunud väetiseks, mis pani vohama valgevenelaste eneseväärikuse. Aga ühtlasi annab väärt mõtteainet palju laiemale publikule.

Ilmselt on kuskil olemas ka mingi auhind, mida antakse välja sihikindla tegevuse eest soovitust vastupidise eesmärgi saavutamisel. Noh teate küll, midagi Darwini auhinna sarnast, mida antakse välja omaenese lolluse läbi surma saanud inimestele.

Mis siis on need vägiteod, millega vananev diktaator on hakkama saanud? Vägiteod, millest tal endal pole aimugi, kuid mille eest tasub talle tänulik olla.

Valgevene ärkamine

Esiteks kitsalt Valgevene enda mõõtkavas toimunud nihe. Selle kandi rahval on siiani olnud väga hägune ja sopistunud eneseteadvus. Nimetada seda teadvustunud rahvuslikuks-riiklikuks mõtteks oli seni väga keeruline. Olen seda metafoori korduvalt kasutanud, kuid kordan veelkord – peamiselt kirjeldatakse seda kui „soorahvas“. Ehk siis tasahilju kõikide sõjavankrite eest kõrvale hoidunud, raskeid aegu kuskil soosaarel üle elav seltskond.

Kuskil sopikeses on alati olemas olnud ka seesama puna-valge-punane lugu, mis räägib muistsetest aegadest, vägevast vürstiriigist, mis ulatus Balti merest Musta mereni ja ühendas maid ja rahvaid. Ja ühtlasi on see ka tõsi, et kunagise Ržezpospolita hiilgeaegadel (XVI – XVIII saj) oli selle riigi asjaajamiskeeleks vana-valgevene keel ning pole vaja kuigipalju pingutada, et näha selles riigis praeguse Valgevene eellast.

Kuid tõsi on ka see, et seda ideed kandsid ja seeläbi ka oma keelt ning ajalugu väärtustasid vaid vähesed, enamiku jaoks kehtis siiski hilisem, (post-)sovetlik nägemus koos rohe-punase plaguga, mille küljes vaid kitsas valge-puna viiruke.

NSVL lagunemise eelviimane verstapost

Teise märkimisväärse sammu kirjeldus algab tõdemusest: NSVL pole veel lagunenud. Formaalselt on ta küll lakanud olemas olemast sealsamas Valgevenes alla kirjutatud lepingute alusel, kuid sisuliselt on ta siiani olemas väga paljudes peades. Kasvõi nende inimeste peades, kes nimetavad NSVL lagunemist XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks.

Venemaa-Valgene liitriigi idee on sisuliselt katse panna NSVL lagunemine nö pausi peale. Ja seda isegi mitte nüüd selle sõna otseses, „sotsialistliku liitriigi“ mõttes, kuivõrd Vene impeeriumi metastaasi mõttes. Ma oletan et on väga vähe neid inimesi, kes siiralt mõtestavad NSVL ajastut kui midagi iseseisvat ajaloos. See oli Moskva suurriikliku mõtte teostumine teiste vahenditega, kasutades teisi lippe ja loosungeid, kuid säilitades peamise – impeeriumikeskuse kontrolli äärealade üle.

Praegune Lukašenka – Putini dialoog kogu oma veidras tragikoomikas ja eriti selle kehakeelelises vormistuses on mõlemapoolne katse seda ühtsust säilitada. Suuresti küll teadvustatud enesepettuse kujul, kus Lukašenka pressib Putinilt toetust välja, rõhudes viimase „vanema venna“ alateadvusele.

Rahvusluse taasmõtestamine

Kolmas rammus hargitäis, mille Lukašenka on täiesti kogemata visanud Euroopa intellektuaalsele põllule, on rahvusluse kui sellise mõtestamine. See on parim näide mõlemale poolele, nii rahvusluse soosijatele kui pahakspanijatele.

Õigupoolest oleks suurepärane vaadelda Lukašenka-kujulise luubi abil, mis toimub praegu tuhandetes peades, mis-kes üritavad Valgevene protsesse lahti kirjutada. Eelkõige enda jaoks, aga ka laiema publiku ette laotamiseks. Ühest küljest on käimas Euroopa rahvusüleseks kujundamise protsess, teisal aga sünnib uus ja eneseteadlik rahvus. Mõlemat korraga heaks kiita peaks olema intellektuaalselt ... eee ... skisofreeniline, kas ei?

Lõpetuseks teen aga lihtsalt mõttemängu korras ettepaneku nimetada Valgevene proteste huulepulga-revolutsiooniks. Julge punane triip hirmust kahvatus näos. Kes ise seda huultele kanda ei julge, võib lasta ju endale selle põsele suudelda. 

---
lugu ilmus siin

Friday, September 18, 2020

Aga mis siis kui kõik on vastupidi?

Ma tegelen üliharva sellega, et tõlkida täies mahus mingit tekstijuppi. Aga ju see on siis seda väärt. Ainuüksi teksti autor on seda väärt: Konstatntin Kosatšev, Venemaa Föderatsioon Riigiduuma väliskomisjoni juht. Venemaa välispoliitikas kõneisik nr.3 presidendi ja välisministri järel – vähemalt formaalse loogika järgi.

Seega: Venemaa vastus Euroopale seoses Naval’nõi juhtumiga, aga palju laiemas võtmes.

Teksti allikas: Konstantin Kosatšov Facebooki konto

---

See on üks väga oluline teema arutluseks

Euroopa Komisjoni president von der Leyen teatas, et Navalnõi mürgitamine „keemilise aine abil on Venemaa TÜÜPILINE käitumine maailmaareenil“. Seletades, et olukord Navalnõiga pole ühekordne juhtum, ta meenutas veel sündmuseid Gruusias ja Ukrainas, aga ka Skripaleid Salisburys. Euroopa Komisjoni juhi arvates on see muutunud juba „tendentsiks rünnata ja sekkuda valimistesse teistes riikides“.

Aga mis siis, kui kõik on hoopis vastupidi? Mis siis, kui ründasid ja sekkusid nemad, ajades sihikindlalt Venemaad ja sarnaseid riike kõik need aastad nurka? Organiseerides alguses provokatsioone (mh Venemaa vastu) Gruusias ja Ukrainas ning luues venemaalastest agressori kuvandit, seejärel kleepides meie külge Skripaleid, lõppeks hakates kasutama igal vajalikul juhtumil Novitšoki „visiitkaarti“?

Tehes seda kõike selleks, et jagada maailma õiglaseks ja nurjatuks, kindlustades endale eksklusiivse õiguse otsustada mis on hea ja mis halb. Teiste sõnadega – missuguseid valimisi tunnustada vaikimisi, missugustesse sekkuda ja missuguste tulemusi eitada?

Mille poolest see pole TÜÜPILINE käitumine selle riikide rühmituse jaoks, kes hävitasid omal ajal (täielikult) Põhja- ja (osaliselt) Lõuna-Ameerika põliselanikud, samuti kui Austraalias ja Uus-Meremaal? Pommitasid segi Jaapani, Korea ja Vietnami, seejärel Jugoslaavia ja Iraagi. Lisasid omaenda kolonisaatorid nondes riikides oma liitlaste hulka ning jätkavad nüüd – ehkki ilusamate loosungite all – allaheitlike riikide ja rahvaste koloniseerimist. Vabanedes meie arvel Hitlerist ning seejärel jagades maailma NATO’ks ja mitte-NATO’ks.

Jah, meile ei suudeta andestada seda, et me pole nõus ühepooluselise maailmaga nende juhtimise all. Aga seetõttu ei muutu meie käitumine ebatüüpiliseks, vaid on justnimelt tüüpiline nii nagu peabki olema iga enesest lugupidava riigi jaoks, mida Lääs pole jõudnud veel tasalülitada, vaatamata sellele, missuguseid jaburdusi meile külge ei kleebitaks. Ja selles osas me von der Leyeniga üksteist ei saagi mõistma. 

---

Kokkuvõtvalt: 2021.a tegutsev Venemaa välispoliitika üks juht-figuure kasutab teadlikult nõukogudeaegset poliitilise retoorika võtet „whataboutism“. Toona kõlas see umbes nii - Lääs süüdistas NSVL nt inimõiguste rikkumises, Moskva vastas „aga Ameerikas lintšitakse neegreid!“ Nüüd süüdistab EL Venemaad keemiarelva kasutamises inimeste tapmiseks, Moskva vastab: „aga Ameerikas tapeti maha indiaanlased!“ Omamoodi kõnekas järjepidevus, kas pole?

Monday, September 14, 2020

Kui lugu algab karistusest, siis on süüdi karistaja ja kannatanuks kurjategija

 

See on omamoodi imetabane, kuidas lihtsa manipulatiivse võttega saab keerata loo pea peale. Komistasin ühe teksti-pildimaterjali otsa, mis tasub lahti rääkimist. Selle näitel saab rääkida nii propagandistlikust manipuleerimisest konkreetse poliitilise eesmärgi saavutamiseks kui ka infohügieenist laiemalt.

Antud juhul räägib ülevaade sellest, kuidas Euroopa Liit üldiselt ja Balti riigid eraldi võetuna on üritanud Valgevenet mõjutada. Mõjutada läbi sanktsioonide, keelamiste ja karistamiste.

Peamine retooriline võte, millega kogu tekst vajalikku võtmesse asetatakse, on korduv sõnastus „sekkumine Valgevene siseasjadesse“. Seda öldakse nii ametlikus-külmas toonis „tegu on ebasõbraliku sekkumisega“ kui ka kurjemalt: „neile anti korraldus „võta!“ ja siis nad vääksatasidki aia alt“ ("Им дали команду "Фас!", они и вякнули из-под забора.)

Vahetu eesmärk on esiteks luua lugejas mulje, et Valgevene on ebaõiglaselt karistatav. Ebaõiglaselt seetõttu, et süüst ju ei räägita. Sellest süüst, mille tõttu sanktsioonid üleüldse kehtestati. Teiseks aga mõistagi see, et teine pool – antud juhul B3 / EL – on ebaõiglane, sekkuv ja üleüldse kuri. See mõttevääne ongi nüüd sisendiks järgnevale.

Väitest seletuseni on pikk tee

Kui me jätame siin isegi kõrvale poliitilise konteksti ja konkreetse juhtumi, siis laias laastus on taoline käsitlus üsna levinud meedias. Järgnevad näited skaalal, mille ühes otsas on kollane ja teises kvaliteet-meedia:

-        -  Kollase meedia tasand: „A andis B’le peksa“ (esitatakse kõmuline väide ilma seletuseta)

-       -   Nö tavapärane tasand : „ A andis B’le peksa, kuna too provotseeris“ (esitatakse sama väide, aga ka esimene küsimus „miks see sündmus aset leidis“)

-       -   Hea ajakirjanduse tasand: „A ründas B’d, kuna B tema meelest provotseeris. Kuid provotseerimise taust on selline“ (esitatakse ka teine „miks“ küsimus)

-        -  Kvaliteetmeedia tasand: „Kõmu tekitanud peksmisjuhtumi taga oli nii A kui B erinevad arusaamad, kuid mõlema motiivid ja eesmärgid on sellised“ (esitatakse ka kolmas „miks?“)

Antud tekst jääb siis sellele kõige madalamale kollasele tasemele. Esitatakse väide, mida serveeritakse emotsionaalselt suunavas võtmes. „Euroopa / Balti riigid teevad Valgevenele liiga“.

Üldine infohügieen

Meie kõigiga üritatakse pidevalt manipuleerida. Seda teevad nii pesupulbri reklaamijad „see pesuvahend on efektiivsem / odavam / populaarsem“ kui ka poliitiliste parteide esindajad „meie konkurendid kasutavad keelatud võtteid!“

Meid kõiki toidetakse lugudega. Järjest lühemate ja lihtsamate lugudega, kahandades selle tihti pealkirja ja/või pildini välja. Selles kõiges pole otse midagi halba, turundajad üritavad turundada. Teha seda moel, mis parasjagu toimib, kasutades võimalikult lihtsaid võtteid.

Mida me saame enda kaitseks ette võtta? Lihtsalt teha selgeks üks lihtne reegel. Kui mingis sõnumis/tekstis/pildis on kirjas ainult üks väide (eriti veel kui seda on kirjeldatud emotsionaalselt laetud sõnu kasutades), siis on tegu suunamiskatsega, mitte informeerimisega.