Jah, tõsi, sündis üks järjekordne paber, millel on kolm veretilka: Armeenia, Aseri ja Venemaa omad. Kuid taevane arm, tuletage meelde, kui palju „igavese rahu“ lepinguid on allkirjastatud varem, olgu siis Venemaa osalusel või ilma temata.
See, mis Armeenia-Aseri kokkupuutepunktis toimus viimase kuu jooksul, on vaid napp episood. Mitte sõda, vaid lahing pikas sõjategevuses, mis on Kaukaasias käinud ammu enne seda, kui tekkis üleüldse Aserbaidžaani nimeline riiklik moodustis. Ning, mis parata, ka ennem seda kui tekkis Armeenia nimeline nähtus.
Suur-riiklikud huvid
Armeenia ise tõmbab enda ajaloolist lugu kuni Urartuni välja ja mütoloogilises võtmes veelgi kaugemale. Kuid antud hetkel on need vaid detailid suuremas loos. Loos, mille nimeks on inimloomus ja suur-riiklikud huvid. Justnimelt suur-riiklikud, mitte lihtsalt riiklikud.
Lihtsalt riiklikud huvid on läbi aegade ja kohtade taandatavad kahele märksõnale: eluspüsi ja areng. Areng mitte uute territooriumite hõlvamise, vaid läbi majanduse, läbi järjest paremate elutingimuste.
Suur-riiklikud huvid – nimetage neid imperialistlikeks kui soovite – on aga alati seotud uute alade ja rahvaste allutamisega. Org oru järel mägede vahel liikudes või siis hiiglaslike steppide või suisa uute kontinentide allutamise kaupa laienedes ning nende enda omaks kuulutamise kaudu.
Taktikaline pilt
Kuid liikugem nende suurte pintslitõmmete juurest tagasi nn Karabahhia sõja juurde. Selle juurde, mis nüüd olla läbi saanud. Missugune on taktikaline pilt?
Armeenia on selles mängus ilmne kaotaja. Ta polnud valmis ei sõjapidamiseks ega ka rahuläbirääkimisteks. Kaotatud on hulk varem vallutatud territooriumist ning kõva annus aust ja uhkusest. Praegu riigipea rollis olev Nikol’ Pašinjan jääb suure tõenäosusega ka oma ametist ilma ning Armeenia tervikuna pöördub raske ohkega tagasi veelgi sügavama Venemaa kontrolli alla.
Aseri pool ei saavutanud küll täit võitu, kuid Ilham Alijev võib nüüd tükk aega nautida võidutooja aupaistet. Tema taga olev Türgi on näidanud oma relvade võimekust saavutada tulemusi ka väga keerulistes mägistes tingimustes ning laiendada oma mõjuvõimu Kaukaasias. Venemaa jaoks on olukord samamoodi plusspoolel – Pašinjan on karistatud ja Moskvale rahulooja roll antud.
Strateegiline huvide konflikt
Strateegilises võtmes on aga pilt kurvem ja vähem selgem. Öelge mulle palun üks pika-ajaline huvi, mis oleks saavutanud sellise rahulduspunkti, mille peale kasvõi üks pool torkaks pöidlad vöö vahele ja ütleks rahulolevalt: „Soh, see töö on nüüd siis tehtud!“?
Armeenia koos oma unistustega kunagistest hiilgeaegadest (nn Suur-Armeenia kontseptsioon) seda kindlasti ei tee. Aseri pool pole saavutanud täit võitu – osaliselt jääb Artsahh/Karabahhia ikkagi tema kontroll alt välja.
Venemaa-Türgi rivaliteet Kaukaasias kitsamalt ja regioonis laiemalt pole samuti lõppenud, nendevaheline mõõduvõtmine jätkub nii ehk naa. Seni mainimata osapool ehk Iraan, kelle huvid on kui mitte milleski muus, siis Türgi isu ohjeldamises, ei kao siit pildist ka mitte kuhugi. Kurdide rahvuslik vabadusliikumine Türgi vastu igas võimalikus kohas ja asendis samuti mitte.
Kokkuvõte on seega lühike ja lohutu. See sõda pole veel läbi mitte. Heal juhul näeme me ühe aktiivse kineetilise faasi lõppu. Heal juhul kestab vaherahu veidi kauem kui eelmistel kordadel.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment