Maailma poliitilises mõtestamises on tihti kasutusel nö regionaliseerimise instrument. Omamoodi regiooni-ehitamine iseenda ja ja kuulajate peades, mis aitab toimuvat lihtsustada, üldistada ja kategoriseerida. Noh teate küll, Lähis-Idas on ju asjad niimoodi, eks ole? Kõik noogutavad mõistvalt.
Samamoodi on nn post-sovetliku ruumi ja nn euroopalike väärtustega. Kuna meie ise puutume kokku nii ühe kui teise mõistega, siis me küll kibrutame kulmu, et: „siin pole nüüd asjad küll nii lihtsad ja ühesed“ või et „mida te nüüd täpsemalt silmas peate?“. Aga seda lihtsalt seetõttu, et oskame ja tahame näha erinevusi.
Sarnasused
Vaatame nüüd korraks, kas ja mida räägib meile kahe post-sovetliku riigi võrdlemine. Valgevene ja Kirgiisia – nad peaks ju olema selle raamistiku mõttes ühesarnased, kas ei? Noh et mõlemad on ju endise NSVL järeltulijad, alustanud umbes 30 aastat tagasi ühest kohast ja küllap siis sisemised protsessidki on sarnased?
Aga vaata ei ole nad sarnased ühtigi. See on umbes sama, et eemalt vaadates näib mets üsna ühetaoline tume massiiv, kuid lähemalt vaadeldes saad aru, et tegelikult koosneb see väga eri-ilmelistest kooslustest.
Alustame sarnasusest. Mõlemal pool käib praegu mäsu, kui nii väga jõhkralt lihtsustada. Mõlemal pool on rahvas tänavail ja protestib võimude tegevuse vastu. Aga mida, miks ja kuidas tehakse, erineb niivõrd hämmastavalt palju, et sellest tasub kasvõi põgusalt rääkida.
Erinevused
Võtame kõigepealt väliskeskkondade ja seestoimuva võrdluse. Erinevus on dramaatiliselt ja reljeefselt silmatorkav.
Kirigiisiat ümbritsevad riigid, mida on üsna keeruline demokraatlikkuses kahtlustada. Samas Kirgiisias sees on demokraatia niivõrd tormiliselt arenev, et post-sovetliku perioodi jooksul on vahetunud umbes 33 peaministrit (neid on keeruline lugeda kiire vahetus-tempo ja korduvuse tõttu) ning presidendivahetustest on rahumeelselt toimunud vaid üks (2017.a).
Valgevene aga paikneb Euroopa südames, piirkonnas mida üldiselt on kombeks pidada demokraatlikuks. Vigadega või mitte, pole hetkel oluline. Sisemist stabiilsust on aga siin nii et tapab. Peaministreid on küll kokku olnud 10, kuid nende roll on üsna olematu. Presidente saab kokku lugeda mitte ühe käe sõrmedel, vaid ühel sõrmel.
Kirgiisias on rahvas aktiivne, kohati isegi jõhker ning võimude reaktsioon pigem vaoshoitud. Pogrommid kaasnevad protestidega nii sageli, et kaupmehed viivad väärtuslikuma kraami vitriinide tagant minema juba siis kui on esimesed märgid poliitilistest protestidest.
Riik ja rahvas
Valgevene rahvas käitub lambukesena ja võim julma hundina. Mitte üks aken pole purunenud rahva käe läbi, küll on aga kohviku-uksi sisse pekstud sadistlike kalduvustega mundrikandjate poolt, saamaks kätte sinna peitunud kodanikke. Valgevene protesti sümboliteks on kujunenud valged riided ja jalast võetud kingad enne pingi peale püstitõusmist.
Kirgiisias taandub võim rahva ees ning seesama rahvas lööb raske saapahoobiga lahti tühjaksjäänud kabinettide uksed. Valgevene raskeim „ähvardus“ on toasuss, millega lubatakse nahutada kedagi vuntsilist prussakat.
Võrdlus on seega ülimalt kõnekas. Valgevenes toimib asiaatlik riik ja euroopalik rahvas, Kirgiisias üsna vastupidi.
Peamine järeldus on aga nö negatiivne – post-sovetlikkuse instrument vähemalt antud kontekstis seletajana ei toimi. Loo moraal kõlab aga paradoksaalselt lihtsalt: ülemäärane lihtsustamine on tee eksijäreldustele.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment