Mitte lagunemine, vaid ümberkujunemine

Venemaa on meie enda lühikeses ajaloopildis ümber kujunenud vähemalt kahel korral. Üks kord NSVL lagunemise aegu ja teine kord Puutini võimustumise järel. Uus muudatus on ilmselt taas lähenemas.

Kogu selle jutu tõukekohaks on viimase aasta jooksul kuuldud ja räägitud jutud Venemaa peatse lagunemise teemal, mis said tuult tiibadesse eriti peale seda, kui Venemaa sissetung Ukrainasse takerdus ja hakkasid tulema tõsisemad tagasilöögid.

Peamiseks tajuhäireks on sel teemal rääkides käärid Venemaa näilise suuruse-stabiilsuse vahel ühelt poolt ja teisalt väga dramaatiliste sõnade nagu „kodusõda“ ja lõplikuna kõlava sõna „lagunemine“ vahel teiselt poolt.

Venemaa on ümber kujunenud korduvalt

Tõepoolest on keeruline ette kujutada seda, et Venemaa laguneb umbes samamoodi nagu kukub kildudeks vaas. Et ennem oli Moskva poolt kontrollitav ja kooshoitav territoorium ning järgmine hommik seda enam pole. Ning et purunenud vaasi killud hakkavad omavahel sõdima, püüdes allesjäänud ressursse enda kasuks pöörata. Või siis vastupidi, et needsamad killud hakkavad kõigepealt sõdima ja siis selle tulemusena puruneb vaas ehk Venemaa mööda tekkinud mõrasid.

Sellest ajast, kui piltlikult öeldes proto-Venemaa osad ehk nt Novgorodi ja Pihkva vabariikide väed omavahel piike ristasid ning üheskoos või eraldi üritasid moskoviite tõrjuda, on tõepoolest palju vett ja verd voolanud ning ajalugu sedapidi tagasi ilmselt ei pöördu.

Kuid see ei tähenda seda, nagu praegune Venemaa oleks monoliit, mis on kõrgemalt poolt kaljusele pinnasele asetatud ning sellega midagi juhtuda ei saaks. Kordan loo alguses olnud mõtet, et ainuüksi ühe inimpõlve jooksul (umbes 30 aastat) on Venemaa muutunud kahel korral.

Impeeriumi lagunemisest taastamise soovini

NSVL lagunemine tundus ennem selle protsessi juhtumist samamoodi ilmvõimatuna ja/või väheste ullikeste soovmõtlemisena. Nii paradoksaalsena kui see ka ei kõla, oli too protsess aga Venemaa mätta otsast vaadatuna aga omamoodi tervenemine või siis normaalse arenguvõimaluse saamine. NSVL koosseisus polnud ja Venemaal endal pealinnagi, Moskva oli impeeriumi halduskeskus ning väga suur osa aurust kulus lähemate ja kaugemate alade ning asjade korraldamisele.

Selle savijalgadel (nagu me nüüd kõik tagantjärele targana teame) kolossi lagunemise järel ei lakanud ju Venemaa olemast, eks ole nii? Venemaa oli ennem kuskil selle punaimpeeriumi sees olemas ning jäi nüüd omamoodi puhtamal, aga ka haavatamal kujul alles.

Jeltsini valitsemise aegadel ligadi-logadi toimunud demokratiseerumise protsess õnnestus aga impeeriumimeelsetel jõududel häbimärgistada ning pöörata riigi allesjäänud energia mitte tervenemise, vaid imperiaalse haiguse taas-süvenemisele.

Ukraina pole esimene katse, kuid võib jääda viimaseks

Nii algaski järgmine Venemaa ümberkujunemise uus laine, mille omamoodi kulminatsiooniks sai sissetung Ukrainasse. 1991.a territooriume kaotanud imperiaalne südametukse Moskvas hakkas killukeste haaval endale tükikesi taskusse toppima juba varem, kõige nähtavamal kujul Gruusia näitel ning kõige üldisemas mõttes sekkudes taas sõdadesse kaugel enda piiridest väljaspool (Süüria, Liibüa jne)

Ajaloolased võivad kindlasti maalida pikemaid pintslitõmbeid Venemaa pidevate muutumiste pildile, kuid see pole antud kirjatüki ülesanne. Politoloogina ma lihtsalt tõmban sellest pildist välja üldise mõtte – Venemaa kui loodusnähtus pole mitte igavene, ta on tekkinud ja arenenud läbi erinevate staadiumite. Käituda „heade venelaste“ moodi ja öelda impeeriumist pagenuna, et: „mis Venemaaga ikka juhtuda saab, tal on ju 1000-aastane hiilgav ajalugu, kultuur ja puha“ oleks minusugusel narr.

Venemaaga juhtub kogu aeg midagi. Küsimus on vaid kriteeriumites, et mille puhul on võimalik rääkida piisavalt olulistest muudatustest, et saaks öelda, et nüüd on tegu uue, muutunud olukorra ja Venemaaga. Kas nt Tšetšeenia uuel iseseisvumisel / eraldumisel oleks piisav mõju, et öelda, et „nüüd on Venemaa lagunenud“? Ilmselt vist eraldivõetuna mitte – samas on Moskva keskvõimu mõju nõrgenemise järel see üks tõenäosemaid stsenaariume, mis omakorda võib lumepallina käima tõmmata ka muud kesktõukejõud.

Universaalsed arengumustrid

Loo lõpetuseks palun lihtsalt ja emotsioonitult omaks võtta mõttekäik, mille kohaselt igal riiklikul moodustisel on olemas nii tõmbe- kui tõukejõud. Suurriikidel on need eriti tugevad. Kui territoriaalselt suurt riiki kooshoidvad jõud (nt raha ja/või vägivalla põhised) nõrgenevad, siis lihtsalt loodusseaduse paratamatusena tekivad tõukejõud. Kohalikud tegelased hakkavad üksteisele otsa vaadates küsima, et aga miks me peame Moskvale alluma? Täpselt samamoodi nagu Moskvas endas tekivad küsimused, et aga miks me peame „neid seal“ toitma?

Nii et kokkuvõtvalt – palun võtta võimalust Venemaa järjekordse ümberkujunemise osas veidi emotsioonitumalt, mitte endise asumaa elanikuna, lähtudes neimaihast või nostalgiast. Jätkem kõrvale isegi Ukraina sõjast tulenevad emotsioonid ning tõdegem – Venemaa pole eriline ega ammugi mitte müstiline.

Riikidena tuntud poliitilised süsteemid tekivad, arenevad, muutuvad ja kaovad. Venemaa pole erand.

---

lugu ilmus siin

Välisilmas Venemaa eraarmeedest

Kriminaalsuse seitse kihti Wagneri näitel:

1- kriminaal Prigožin (mitte ainult endine vang, vaid praegu uute kuritegude täideviija)

2- toob vanglatest välja teisi kriminaale (rõhutades, et tal on vaja "kriminaaleid talente, tapmaks ukrainlasi")

3- vangide väljatoomine karistusasutustest sellise moel on kriminaalne ehk seadusevastane

4- annab nendele vangidele kätte relvad, mis on kriminaalne tegevus

5- need relvad on ise kriminaalsel moel hangitud, st selline relvakäitemine on keelatud

6- sõlmib nende vangidega palgasõduriks olemise lepingu, kusjuures palgasõduriks olemine on kriminaliseeritav

7- viib nad kriminaalsesse sõtta

Teised eraarmeed küll teadaolevalt vangide värbamisega ei tegele, kuid ei ole sellevõrra vähem kriminaalsed. Riik aga ei taha vastavat seadusandlikku raamistikku luua, sest sellega tekiks vastutuste ja õiguste ahelad, mis sunniks riiki käituma õigusriigina

Saatelõik järelvaadatav siit, saatejuht Peeter Kaldre, kõnelemas Karmo Tüür

Välistunnis Venemaast

Kas Venemaal on ikka lõputult rauda ja mehi? Ning kuidas on selle kolmana olulise komponendiga, ilma milleta need kaks on üsna kasutud - motivatsiooni ja moraaliga? Üks väheräägitud aspekt nt moraali osas on mobiliseeritute ebavõrdsus, mille tõttu rikkamast regioonist sõttasaadetud mehed on paremini varustatud ja sel pinnal tõusvad nurinad/tülid ei aita kuidagi võitlusmoraalile kaasa.

Kombeks on joriseda et "ega need sanktsioonid ju ei mõju" ja rääkida vene sõjatööstuse võimekusest, nt II MS kontekstis. Aga siin ongi see üüratu erinevus, et toona toimis NSVL sõjatööstus Lääne toetusel, nüüd aga Lääne sanktsioonide all, seetõttu on olukord kardinaalselt teine.

Kas Venemaa sisesed võimuvõitlused võivad viia Venemaa lagunemiseni ... või pigem ümberkujundamiseni peamises mõttes - ressursside ümberjagamise ja poliitilise süsteemi mõttes? Armee ja eriteenistused üritavad tasalülitada uusi "turusolkijaid" vägivallaturul ehk siis erasõjavägesid.

Kõigest sellest ja mitmestki veel saatetunnis, mida saab järelkuulata siin, saatejuht Astrid Kannel, kõnelejateks Igor Taro ja Karmo Tüür

Разбор полётов: Saksa kõhklused ja Briti otsusekindlus, Jaapan/Hiina ühisõppus, Horvaatia venemeelsus?

- Ukraina toetamine Venemaa agressiooni tõrjumisel on jõudmas otsustavasse faasi, üks takistusi sellel teel on Saksamaa ebalus, kuid seda võiks aidata murda brittide teade soomustehnika üleandmise kohta

- Venemaale on alati meeldinud rääkida Indiast kui enda ja Hiina strateegilisest partnerist, kuid nüüd näitavad nii India-Jaapani ühisõppused kui ka muud märgid, et sellist liitlust pole kas kunagi olnudki või on see nüüd kadumas mure taha nii Vene kui Hiina agressiivsuse ees.

- Horvaatiast kostsid kõlavalt Vene-meelsed loosungid, kuid seda presidendi suust, kes on nii selles kui teistes küsimustes valitsusega teravalt eri arvamustel

Saate juht oli Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saadet saab järelkuulata siit.

Postimees TV's Venemaast

- Rammsteini kohtumisel on oodata kui mitte muud, siis vähemalt lubadusi suurendada relvaabi Ukrainale

- Suurbritannia poolne tankide üleandmine on omamoodi psühholoogilise värava avamine, mis peaks hõlbustama ka teiste jaoks analoogse otsuse tegemist

- Saksamaal määrati ametisse uus kaitseminister, selline pealtnäha kosmeetiline muudatus võib hõlbustada loobumist senisest ebalusest Leopard tankide üleandmise osas

- Dmitri Medvedevi räpakas sõnavõtt Jaapani suunal aitab ainult kaasa selle riigi eemaldumisele senisest patsifismi-kursist

- Seoses Ukraina sõjaga on senisest nähtavamaks muutunud era-armeede tegutsemine seni monopoolselt riigi käes olnud nö vägivallaturul, süsteemsed osalejad üritavad nüüd uusi turusolkijaid välja tõrjuda

Sellest ja mitmest muustki sai räägitud Pavel Sobolevi juhtimisel venekeelses PostimeesTV's, saatelõik nähtav siit.

Mõistusega saab Venemaad tegelikult võtta küll, aga ...

Venemaad saab tegelikult mõistusega võtta küll (saatelõigule pandud pealkiri ei tule minu huulilt), ainult et selleks peab su mõistus olema häälestatud Venemaa sagedusele ning mitte seejuures väsima

Kolm põhipostulaati, mis võiks jääda kõlama (liikudes olulisemalt vähema olulisuse suunas)

- kõige laiemas plaanis soovib Venemaa taastada oma rolli maailmas, eelkõige iseenda silmis, aga ka nn maailma vägevamate jaoks

- selle strateegilise eesmärgi nimel peab praegu Venemaa sõda, mis küll läheb kõike muud kui Moskva plaanide kohaselt

- selle sõja raames on nüüd juba puht taktikalis-operatiivsel tasandil puhkenud Venemaa enda sisene kähmlus kahe traditsioonilise osapoole - sõjavägi ja eriteenistused - ning nö vägivallaturule sisenenud kolmanda osapoole ehk era-armee (Prigožin, aga mitte ainult) vahel.

Muuseas see kolmas, tinglikult ja suures plaanis vähima olulisusega punkt võib muutuda olulisimaks, juhul kui see viib / kiirendab Venemaa järjekordset ümberformattimist, aga see on juba hoopis teine jutt, mis siin saates käsitlemist ei leidnud.

Saadet juhtisid Timo Tarve ja Ainar Ruussaar, kõnelejaks Karmo Tüür, saatelõik järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Ukraina, Brasiilia, reBrexit, USA

Selle aasta esimeses saates vaatasime peale kahenädalast pausi üle sellised teemad:

- Ukraina sõja iseloomulik detail: kui Venemaa poolel hukkus aastavahetuse öösel Puutini kõne kuulates reaalselt kasarmutäis mobiliseerituid, siis asus Venemaa enda poole kaotusi pisendama ja väitma, et sooritas karmi vastulöögi ... mis aga osutus valeks

- Brasiilia mässu ühisjooned Kapitooliumil toimunuga

- reBrexit või Brenter (UK võimalik taasliitumine EU'ga) - miks see oleks hea ja miks halb

- USA esindajatekoja spiikri valimine kui institutsionaliseeritud, reeglitekohase esindusdemokraatia näidisjuhtum

---

saatejuht Andrei Titov, kõnelejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Euraasia enesepettus

„Euraasia ühenduste areng näitab tulevase maailmakorra suunda“ – umbes nii võiks tõlkida hiljuti ühes Venemaa välisministeeriumi ajakirjas ilmunud sõnumit. Idee iseenesest pole midagi uut, Venemaa on ammu rääkinud vajadusest asendada Lääne-keskne, transatlantiline maailmakorraldus millegi uuega, soovitavalt Euraasia-kesksega.

Tõepoolest, kui piisavalt kaua istuda kuskil Moskva kabinetis suure maailmakaardi ees, mille pinnalaotuse kesmeks on Euraasia manner, siis võib see mõte olla haarav ja suisa ainuvõimalikuna näiv. Selle eurasianistliku nägemuse kohaselt on maailma keskus kuskil müstilisel Südamaal ning kõik ülejäänu on perifeeria. Aafrikad ja muud Ameerikad on selle kaemuse kohaselt pelgalt saared, mis sellest et suured, aga siiski midagi kõrvalist ja ebaolulist.

Tõsi küll, seda hiigelmandrit ümbritseb maailmameri, mis aja ja tehnika arenedes osutus olulisemaks kui varasemalt seda ette kujutada suudeti. Selle mere valitsemine ja kasutamine laevastike abil osutus tolleks vääramatuks jõuks, mis kummutas maailmasaare ehk Südamaa vägevuse.

Hea ja halva vastand

Kordan, et see kõik on pigem ulma, geopoliitilise mõttepaine valdkonda kuuluv. Kuid kui ükskõik missuguse väljamõeldud paralleelsuse sisse piisavalt kaua vaadata, siis vaatab see sügavik ühel hetkel sulle vastu ning haarab endasse. Nii on see juhtunud Venemaa enesemõtestajatega juba enam kui sajandi jagu – eurasianismi algeid vene mõtteloos võib ajalises mõttes tõmmata juba XIX sajandi lõpust.

Selle imperialistliku ideoloogia baasiks on nägemus Euraasia mandri „loomulikust“ ühendamisvajadusest, selleks et vastu hakata merelistele jõududele. Kuna merelise impeeriumi lähtepunktiks oli alguses Inglismaa ning hiljem USA, siis on see „oluline teine“ saanud endale ka ühise nimetaja – vene mütoloogias visalt leviva anglosakside üldnimetuse. Ja otse loomulikult on taolises duaalses maailmas üks poolus hea ja teine halb. Pole vist kuigi üllatav, et „hea“ on Venemaa-keskne ja „halb“ anglosakside maailm. Kas pole mugav ja lihtne taolises globaalses mõttemullis elada, kus hea ja kurja tundmise puu on suisa maailmakaardilt vastuvaatav.

Selle mõttesuuna sõjakamad esindajad (nt kadunud Vladimir Žirinovski) on rääkinud vajadusest lasta vene sõduritel loputada oma saapaid India ookeanis. Akadeemilisemad ja rahulikumad tegelased (nt Sergei Karaganov) tarvidusest pöörduda kõigepealt majanduslikus ja demograafilises mõttes Siberisse, see taaskoloniseerida ning seeläbi panna alus tulevasele hiilgusele. Noh või siis võtta tagasi oma kujuteldav kunagine hiilgus ja loomulik roll (Aleksander Duginile omane mõttekäik).

Kahe gloobuse paradoks

Selle mõttelennu ainuke häda on vastikult jonnakas reaalsus. Tõepoolest, kui mitte miski muu, siis maailma demograafiline raskuskese paikneb Euraasias, jagunedes üsna võrdselt Hiina ja India vahel. Kuna Moskva soovmõtlejad tahaks hirmsasti näha, et nood kaks hiiglast asuks Venemaaga ühes paadis, siis kasutatakse tihtilugu „globaalse enamuse“ mõistet, eriti kui õnnestub nt ÜRO hääletustel olla ühtemoodi arvamusel. ÜRO suure saali eripära on aga see, et igal riigil on üks hääl, olgu ta nii väike või suur kui tahes ning see asjaolu ajab eurasianiste marru.

Aga sellel reaalsusel on teine tahk – Euraasia ühtuseks ei piisa Lääne-vastasusest. Selleks peaks olema midagi enamat ja eelkõige peaks see olema ühtne majandusruum, mida pole aga vähemalt seni, isegi mõningase poliitilise tahte olemasolu korral välja kujunenud. Ja selle vastu ei räägi isegi mitte niivõrd geograafilis-geoloogilised eripärad ehk mäemassiivid Venemaa ja Hiina/India vahel – see oleks ehk tänapäevaste tehnoloogiatega ületatavgi. Küsimus on mentaalsuses.

Moskva eurasianistlikud soovmõtlejad võivad kuitahes palju koossöötelgi, „strateegilisi kolmnurki“ ja muid kujundeid joonistada Venemaa-Hiina-India ühendamiseks, reaalsest liitlusest on asi ikka sama kaugel kui oli ennem. Häda selles, et Hiinal on oma gloobus ja maailmakaart, mille keskmeks on Hiina ja kõik muu on perifeeria. Venemaal on selles perifeerias küll oma koht, kuid eelkõige suure tühja ruumina. Neid kahte gloobust ei ole põhimõtteliselt võimalik ühendada, ehkki situatiivseid liite ei saa ka kunagi välistada – nagu näitavad ka needsamad hääletusmustrid ÜRO’s.

Moskva suudaks teoreetiliselt olla Euraasia ühendaja juhul kui tal õnnestuks rajada toimivad ühenduskoridorid olgu siis raudteede või kasvõi väljaehitatud Põhja-Meretee tasemel, kuid seni ei paista sellise mõtestatud tegevuse jälgi rohkem kui hõredates paberites ja kõnedes. Seega – Euraasia ühendamine pole vähemalt seni enamat kui enesepettus.

---

lugu ilmus siin

Sõda kui vana impeeriumi elukeskond

Sõda on mõtetu? Sõda ongi mõte iseendas! Sest sel moel tõestab vana, jõul põhinev seltskond enda õigust valitseda.

Väljaspool sõda hakkavad inimesed esitama küsimusi oma elujärje kohta. Nende lojaalsus hakkab hajuma, eelistades itaalia tapeeti, rootsi mööblit ja saksa autosid.

Pealegi – mittesõda paneb inimesi vaatama kahtleva kaupmehe pilguga oma võimukandjate otsa. Et „kui sina ei suuda mulle tagada piisavalt häid tingimusi, võibolla oleks aeg sind välja vahetada mõne parema äripartneri vastu“, pidades silmas uute inimeste palkamist juhifunktsioone täitma. Olulise täpsustusega – ajutiselt täitma. Umbes nii nagu aktsiaseltsi juhti, aga mitte omanikku. Et kui ei saa toime oma ülesannetega, siis lahku palun ametist ja tee kohta uuele. See ei mahu aga missionäärse/passionaarse inimese pähe, et kuidas ometi teda saab ametist kõrvaldada? Aga kes siis hakkab SUURT ülesannet täitma?

Puhas filosoofia

Hiljuti ilmus venekeelses inforuumis (mis on palju laiem kui Venemaa Föderatsiooni nimeline impeeriumikönt) vastav mõtisklus. „Imperiaalse paranoia režiim“ (autoriks Mihhail Jampolski, New Yorki ülikooli professor, kes on olnud seotud ka Tartu-Moskva semiootikakoolkonnaga). Puhastan selle akadeemilisest filosoofiast ning laotan koos omapoolsete mugavduste-lisandustega siia, sest mõttekäik kui selline on seda väärt.

Tõsi küll, ma pole päris nõus viidatud kirjatükis oleva nägemusega, nagu kõikvõimalikud enam-vähem ratsionaalsed seletuskäigud toimuvale oleks ekslikud ning kõiges tulebki otsida ainult irratsionaalset, üdini ideoloogilist alget.

Samas on tõepoolest silmatorkav see hämmelduse seisund, milles on enamik ka Venemaa enda eliidist, kes täpselt ei saa aru et mis värk on ja mille nimel see konkreetne sõda Ukrainas käib. See segadus ilmneb parimal moel selles, kuidas sõja eesmärki kogu aeg ümber sõnastatakse. Segaduseloome on aga paraku ka üks väga selge käekiri KGB kasvandike tegevustele, ilma igasuguse müstilis-ideoloogilise vahuta.

Vastuhakk uuele ilmakorrale

Aga nüüd siis ikkagi – teksti keskne väide kõlab umbes nii: tegu on Venemaa vastuhakuga maailmakorrale, kus majandus on poliitika suhtes ülimuslik. Selles maailmas valitseb sisuline multipolaarsus, milles ainuke kriteerium on majanduslik võimekus. Et sa kas suudad olla oluline globaalses tööjaotuses või ei suuda. Nö riikliku suuruse / sõjalise võimekuse komponent selles maailmas hägustub, muutudes hea juhtimisoskuse korral pigem täiendavaks turvapadjaks.

Ehk siis Venemaa roll majanduskeskses maailmas on samasugune nagu igal teisel riigil. Selles taustsüsteemis võivad Taiwan või Quatar olla Venemaaga samal pulgal või kohati isegi olulisemadki. Juba paljas mõtegi sellisest mõõtkavast mõjub Venemaad suurena näha tahtjatele ärritavana.

Mingis mõttes võib seda võrrelda põlvkondliku konfliktiga vana seisusliku aadli ja uue, majandusliku eliidi vahel. Vana, iidsetel aegadel saadud ununenud tegude eest saadud eesõigustega aadel on mõistagi raevus, vaadates uue põlvkonna edukaid tegijaid. Et mismõttes need ei tea kuskohast välja ilmunud uustulnukad on olulisemad kui meie? Mis sest et selle vana aadli / impeeriumi lossid on rääbakad ja viltuvajunud, nad räägivad ikkagi mingist erilisest vaimsusest, mille tõttu neil olla õigus valitseda.

Veelgi enam lihtsustatuna võib seda näha nö vana maailma mässuna uue vastu. Vanas maailmas määras ära jõud ja võimekus haarata ning hoida uusi territooriume – see näitas riigi vägevust ja pidi panema ülejäänud maailma lugupidavalt suhtuma. Uues, majanduskeskses maailmas vaadatakse vana sõjanuiaga vehkijat kui veidrat ja ohtlikku degeneranti ning üritatakse teda isoleerida ... mis aga omakorda ajab vanas võtmes mõtlejad / endise hiilguse igatsejad veelgi rohkem marru.

---

lugu ilmus siin

Kahe kõne võrdlus: Zelenskõi ja Putin

Riik koosneb rituaalidest. Lippudest, vappidest, auvahtkondadest, piiripostidest. Riigipeade aastavahetuse kõne pole võibolla nendest kõige tähtsam, eriti rahulikel aegadel. Küllusliku laua taga istuvad heatujulised kodanikud lasevad sellel kõnel kõlada kui lihtsalt ühel ettevalmistaval tausta-elemendil enne aastavahetuse tipphetke ja pokaalide kõlinat, kallistusi ja häid soove.

Kuid ajad pole praegu rahulikud ja külluslikud. Isegi kui meil endil õnnestus see aastavahetus mööda saata suhtelises heaolus, soojuses ja valguses, siis otse meie kõrval käib sõda. Üks naaber tungis kallale teisele, üritades keskaegsete meetoditega haarata endale uusi territooriume ja varasid.

Mõlema naaberriigi presidendid pidasid oma aastavahetusekõne. Mina omakorda pidasin enda kohustuseks need mõlemad ära vaadata ning jagan nüüd mõned muljed. Loomulikult pole see päris kiretu, akadeemilis-politoloogiline tekstianalüüs, vaid emotsionaalne üldistus. Sest emotsioonidele ongi taolised kõneaktid/esinemised suunatud.

Need kõned olid hämmastavalt erinevad. Oluline pole nende kõnede pikkus (Putini kõne 9 ja Zelenskõi 17 min), vaid sisu ja vormistus.

Kardinaalselt erinev pilt

Visuaal erines radikaalselt. Ukraina president on sõja algusest saadik valinud rindemehelikult lihtsa riietuse ning on nüüdseks habetunud nagu suur osa kaevikutes võitlevatest meestest. Venemaa president on jätkuvalt ülikonnastatud ja lipsustatud, nagu midagi poleks muutunud ja tema oleks jätkuvalt stabiilsuse garant.

Ukraina president rääkis suurest pimedast ruumist, üksi ja hingestatult, taustaks vaid kehva valgustuse käes lehviv Ukraina lipp ja üksikud valgustatud aknad. Ta täitis selle ruumi ära ise, hingestatult veenvalt rääkides, kasutades pause, väga head heli- ja videofooni. Zelenskõi samastus oma rahvaga, kõnetas ja nimetas neid võrdsetena.

Venemaa president rääkis hästivalgustatud punkrist, taustaks 19 mundris inimest, kellel igaühel rinnas ka aumärk. Helitult, kuivalt ja vaid aeg-ajalt hääletugevusega oma kõnet ilmestades. Putin ja tema vaikivad käsutäitjad. Pole üldse oluline, kas nende hulgas oli ka mõni päriselt rindel käinud tegelane või olid kõik palgalised julgeoleku-näitlejad. Neil käsutäitjatel jäi üle vaid seista sirgelt, vaadata ühte punkti, isiklikust otsusvabadusest oli neil õigus aeg-ajalt silmi pilgutada.

Väga erinevad sõnumid

Ukraina president rääkis oma riigi kaitsmisest. Et kuidas mitte Ukraina pole kaotanud territooriume, kodusid ja inimelusid, vaid need on Ukrainalt võetud, röövitud ja tapetud. Terroristide ja okupantide poolt. Kuidas Ukraina vaatamata soovitustele alla anda hakkas vastu ja kuidas samm-sammu haaval võtab röövlite käest kõik tagasi.

Venemaa president rääkis ise endale vastu, nimetades röövsaaki kord uuteks territooriumiteks, kord põlisteks vene aladeks. Rääkis sellest, kuidas Lääs petab ja valetab, kasutades Ukrainat ära Venemaa ründamiseks.

Pimedas peetud kõnest õhkus valgust, lootust ja teadmist, et saavutatakse võit pimeduse üle.

Heledalt valgustatud punker-stuudiost õhkus külma kalkulatsiooni sellesse, et küllap ohver väsib ning röövlile jääb võit.

Kaks rituaalset kõnet. Kaks kardinaalselt erinevat kõnet. Mõlemat oli raske kuulata. Ukraina presidendi kõne ajal oli korduvalt kurgus liigutuskramp. Venemaa presidendi kõne lõpunikuulamiseks tuli pingutada.

Vabaduse hääl pimedusest ja diktatuuri hääl punkrist. Kaks naabrit, kelle vahel pole hetkel midagi ühist peale rindejoone. Ja see rinne jookseb ka läbi meie südamete. Ma ei tea, kuidas kellele, kuid minu jaoks on sümpaatsem vabaduse hääl, isegi kui see kostab pimedusest. Sest et selles on lootust ja inimlikkust.

---

lugu ilmus siin