Kogu selle jutu tõukekohaks on viimase aasta jooksul kuuldud ja räägitud jutud Venemaa peatse lagunemise teemal, mis said tuult tiibadesse eriti peale seda, kui Venemaa sissetung Ukrainasse takerdus ja hakkasid tulema tõsisemad tagasilöögid.
Peamiseks tajuhäireks on sel teemal rääkides käärid Venemaa näilise suuruse-stabiilsuse vahel ühelt poolt ja teisalt väga dramaatiliste sõnade nagu „kodusõda“ ja lõplikuna kõlava sõna „lagunemine“ vahel teiselt poolt.
Venemaa on ümber kujunenud korduvalt
Tõepoolest on keeruline ette kujutada seda, et Venemaa laguneb umbes samamoodi nagu kukub kildudeks vaas. Et ennem oli Moskva poolt kontrollitav ja kooshoitav territoorium ning järgmine hommik seda enam pole. Ning et purunenud vaasi killud hakkavad omavahel sõdima, püüdes allesjäänud ressursse enda kasuks pöörata. Või siis vastupidi, et needsamad killud hakkavad kõigepealt sõdima ja siis selle tulemusena puruneb vaas ehk Venemaa mööda tekkinud mõrasid.
Sellest ajast, kui piltlikult öeldes proto-Venemaa osad ehk nt Novgorodi ja Pihkva vabariikide väed omavahel piike ristasid ning üheskoos või eraldi üritasid moskoviite tõrjuda, on tõepoolest palju vett ja verd voolanud ning ajalugu sedapidi tagasi ilmselt ei pöördu.
Kuid see ei tähenda seda, nagu praegune Venemaa oleks monoliit, mis on kõrgemalt poolt kaljusele pinnasele asetatud ning sellega midagi juhtuda ei saaks. Kordan loo alguses olnud mõtet, et ainuüksi ühe inimpõlve jooksul (umbes 30 aastat) on Venemaa muutunud kahel korral.
Impeeriumi lagunemisest taastamise soovini
NSVL lagunemine tundus ennem selle protsessi juhtumist samamoodi ilmvõimatuna ja/või väheste ullikeste soovmõtlemisena. Nii paradoksaalsena kui see ka ei kõla, oli too protsess aga Venemaa mätta otsast vaadatuna aga omamoodi tervenemine või siis normaalse arenguvõimaluse saamine. NSVL koosseisus polnud ja Venemaal endal pealinnagi, Moskva oli impeeriumi halduskeskus ning väga suur osa aurust kulus lähemate ja kaugemate alade ning asjade korraldamisele.
Selle savijalgadel (nagu me nüüd kõik tagantjärele targana teame) kolossi lagunemise järel ei lakanud ju Venemaa olemast, eks ole nii? Venemaa oli ennem kuskil selle punaimpeeriumi sees olemas ning jäi nüüd omamoodi puhtamal, aga ka haavatamal kujul alles.
Jeltsini valitsemise aegadel ligadi-logadi toimunud demokratiseerumise protsess õnnestus aga impeeriumimeelsetel jõududel häbimärgistada ning pöörata riigi allesjäänud energia mitte tervenemise, vaid imperiaalse haiguse taas-süvenemisele.
Ukraina pole esimene katse, kuid võib jääda viimaseks
Nii algaski järgmine Venemaa ümberkujunemise uus laine, mille omamoodi kulminatsiooniks sai sissetung Ukrainasse. 1991.a territooriume kaotanud imperiaalne südametukse Moskvas hakkas killukeste haaval endale tükikesi taskusse toppima juba varem, kõige nähtavamal kujul Gruusia näitel ning kõige üldisemas mõttes sekkudes taas sõdadesse kaugel enda piiridest väljaspool (Süüria, Liibüa jne)
Ajaloolased võivad kindlasti maalida pikemaid pintslitõmbeid Venemaa pidevate muutumiste pildile, kuid see pole antud kirjatüki ülesanne. Politoloogina ma lihtsalt tõmban sellest pildist välja üldise mõtte – Venemaa kui loodusnähtus pole mitte igavene, ta on tekkinud ja arenenud läbi erinevate staadiumite. Käituda „heade venelaste“ moodi ja öelda impeeriumist pagenuna, et: „mis Venemaaga ikka juhtuda saab, tal on ju 1000-aastane hiilgav ajalugu, kultuur ja puha“ oleks minusugusel narr.
Venemaaga juhtub kogu aeg midagi. Küsimus on vaid kriteeriumites, et mille puhul on võimalik rääkida piisavalt olulistest muudatustest, et saaks öelda, et nüüd on tegu uue, muutunud olukorra ja Venemaaga. Kas nt Tšetšeenia uuel iseseisvumisel / eraldumisel oleks piisav mõju, et öelda, et „nüüd on Venemaa lagunenud“? Ilmselt vist eraldivõetuna mitte – samas on Moskva keskvõimu mõju nõrgenemise järel see üks tõenäosemaid stsenaariume, mis omakorda võib lumepallina käima tõmmata ka muud kesktõukejõud.
Universaalsed arengumustrid
Loo lõpetuseks palun lihtsalt ja emotsioonitult omaks võtta mõttekäik, mille kohaselt igal riiklikul moodustisel on olemas nii tõmbe- kui tõukejõud. Suurriikidel on need eriti tugevad. Kui territoriaalselt suurt riiki kooshoidvad jõud (nt raha ja/või vägivalla põhised) nõrgenevad, siis lihtsalt loodusseaduse paratamatusena tekivad tõukejõud. Kohalikud tegelased hakkavad üksteisele otsa vaadates küsima, et aga miks me peame Moskvale alluma? Täpselt samamoodi nagu Moskvas endas tekivad küsimused, et aga miks me peame „neid seal“ toitma?
Nii et kokkuvõtvalt – palun võtta võimalust Venemaa järjekordse ümberkujunemise osas veidi emotsioonitumalt, mitte endise asumaa elanikuna, lähtudes neimaihast või nostalgiast. Jätkem kõrvale isegi Ukraina sõjast tulenevad emotsioonid ning tõdegem – Venemaa pole eriline ega ammugi mitte müstiline.
Riikidena tuntud poliitilised süsteemid tekivad, arenevad, muutuvad ja kaovad. Venemaa pole erand.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment