Nutikas abikampaania Venemaal

Vahelduseks ärevatele ja veidratele uudistele ka midagi positiivset idanaabri tegemiste kohta. Piiritaguses Pihkvas toimus abikampaania, millesuguses osaleks isegi.

Heategeva fondi „Hea Pihkva“ eestvedamisel paigutati kaubanduskeskustesse eelkomplekteeritud pakikesed, mida oli võimalik osta ja asetada vastavasse kogumis-kärusse. 300.-RUB (praegu u 4,3 EUR) sai osta kas toiduaineid või majapidamistarbeid või koolikaupu sisaldava pakikese.

Võib küsida, et mis siin vahet ka meil toimunud osta-ja-anneta kampaaniatega? Aga see, et need komplektid on kokku pandud teadaolevaid vajadusi arvestades. Annetada soovija elu on tehtud lihtsaks ning välditakse ka ebamõistlikke oste.

Jäävad ära need kõhklused – aga järsku on juba leiba ja konserve liiga palju, ehk oleks vaja hoopis toiduõli ja kruupe? Lihtsalt raha annetamisega on paljudel aga psühholoogiline tõrge – kas minu piskust on ikka abi ja/või kuhu tegelikult see raha kulub?

Asjatundjate poolt eelkomplekteeritud pakikese pakkumisega suurpoes tehakse abistamine äärmiselt mõnusaks – visata oma ostukärusse veel üks väike pakike vähendab sinu ostukarmat :)

---

Pilt võetud siit

Igaüks on välisminister

Ettekujutus rahvusvahelistest suhetest kui millestki kõrgest ja kaugest, mida ajavad ainult riigid ja nende ametlikud esindajad, on illusioon. Tegelikkuses on rahvusvaheliste suhete võrgustik kordades ja kordades tihedam ja mitmekesisem, meenutades pigem kohevat ja kaharat kolmemõõtmelist neuronvõrgustikku, mitte kahemõõtmelist ämblikuvõrku.

Riikide kõrval, peal ja all tegutseb terve müriaad osalejaid, asutusi ja isikuid, kes kõik tegelevad signaalide saatmisega sellesse võrgustikku. Selles poleks iseenesest midagi head ega halba, ainuke probleem on selles et enamik ei mõtesta isegi omaenda tegusid, laiema pildi hoomamisest rääkimata

Paradiplomaatia

Rahvusvaheliste suhete uurijad on taoliste mitteriiklike tegutsejate ülepiirilisele toimetamisele andnud veidi kummaliselt kõlava nime – paradiplomaatia. Ei, see pole „paranähtus“ selle sõna ebamaises tähenduses, lihtsalt sel moel eristatakse näiteks ministeeriumi ja kohaliku omavalitsuse tegutsemist.

Kes võivad siis olla taolise paradiplomaatilise aktiivsuse allikad? Aga kes iganes, kellel kas endal piiri taha asja või kasvõi tugitoolist lahkumata välismaailmaga suhtlevad.

Kohalikud omavalitsused on kõige lihtsam näide, praktiliselt igaühel neist on ka mõned sama tasandi partnerid välisriikides. Lepingute sõlmimise õigus ja võimekus on neile seadusega antud, ehkki tuleb tunnistada et enamik kasutab seda üsna huupi. Või vihuti, olgu näiteks ühe Tallinna-lähedase asumi pikaajaline rõhutatud asja-ajamine vene partneritega.

Protodiplomaatia

Keskvalitsuste seisukohalt on paradiplomaatiline tegevus kohati isegi soositav – las riigialamad askeldavad ise ja korraldavad oma elu, ilma et nad suverääni oma muredega liiga palu tülitaks.

Kurjaks muutub aga asi siis kui osutub et need kodanikud ei tahagi enam nii väga selle riigi alamad olla ning ajavad kas separatismi või setsessionismi asja. Ehk siis mõtlevad kas omariikluse või mõne teise riigiga liitumise asja. See on küll lohamakate riikide mure, kuid ka meie siin kodukamaral võiks mäletada eraldumis-jutukesi.

Eraldujate jaoks on igasugune välissuhtlus eriti hinnaline – seeläbi legitimeeritakse ennast. Nii näiteks oli veel mõned aastad tagasi sõit Krimmi lihtne turismi- või ärireis, praegu aga juba diplomaatiline akt, mida Kiiev võtab vaenulikuna.

Diplomaatiline jalajälg

Lisaks ökoloogilise, energeetilisele, elektroonilisele jne jalajälgedele on meil kõigil ka diplomaatiline jalajälg kanda. Mõnel suurlinnal ja rahvusvahelisel korporatsioonil võib see olla suurem kui teisel väikeriigil.

Rahvusvahelist suhtlust arendav MTÜ võib olla oma mõjukuselt asjade kulule samaväärne mõne ministi visiidiga. Religioossete ühenduste haare võib olla globaalne või isegi surmav – olgu näiteks kasvõi terroriusku DAESH.

Me kõik tegutseme piiratud ressursside tingimustes. Olgu selleks üksik-isik või riigiasutus, me võiks vähemalt üritada mõtestada, mida me oma kohalolekuga ja tähelepanuga vääristame, mida heaks kiidame ja kuhu oma vähesed ressursid suuname. Valides oma suhtluspartnereid defineerime me ka ennast, lastes end kaasata kahtlase väärtusega võrgustikesse seame aga ise ennast manipuleeritava isendi mitte-kadestamisväärsesse rolli.

--- 

lugu ilmus siin, samast on tehtud ka ekraanitõmmis

40.veerandtund väliskommentaatoriga: Tanel Kerikmäe – Paradiplomaatia olevik ja tulevik

Veerandtund väliskommentaatoriga: Tanel Kerikmäe – Paradiplomaatia olevik ja tulevik. Saatejuht Karmo Tüür

---

– paradiplomaatia olemus, kes on peamised subjektid-objektid, mis on mitteriiklike osalejate peamine agenda

– ülalt alla paradiplomaatia vormimine: nt EU regioonide komitee, The Baltic Sea States Subregional Cooperation jne. miks neid luuakse ja kas on edukaid näiteid

– alt üles näide, kui regioonid, linnad, MTÜ’d, firmad vms võtavad endale riigiüleseid ülesandeid ja eesmärke. mõni kõnekas-edukas näide?

– ettevaatavalt: missugune on tendents ja mida see võib muuta praeguses RV süsteemis?

—

pilt võetud siit

---

salvestus on kuulatav siin

39. veerandtund väliskommentaatoriga: Ants Liimets: Narva välissuhtlus – kas kohalik välispoliitika või pragmaatiline läbikäimine?

Veerandtund väliskommentaatoriga: Ants Liimets: Narva välissuhtlus – kas kohalik välispoliitika või pragmaatiline läbikäimine? Saatejuht Karmo Tüür

—

– Oled 23 aastat olnud Narva linnasekretäri ametis, seega on sul selle “rindelinna” tegemised läbi-lõhki teada. Piiriäärse linnana on Narval loomulikult rohkem välis-suhtlust kui mõnel kesk-maal oleval asumil. Kas oletus, et vähemalt pool välissuhtlusest on Venemaaga, peab paika?

– Ideaalmaailmas on parlamentaarses riigis parlament asjade otsustaja ja valitsus, sh välisminister oma ministeeriumiga, selle tahte pelk täideviija. Pärismaailmas kipub ministeeriumis olema rohkem nii pädevust kui järjepidevust ja parlamendil on pigem konsulteeriv roll. Kuidas see on nüüd KOV tasandil – kas Narva volikogu määrab linna välissuhtluse ehk ajab oma nö välispoliitikat või on ka siin jäme ots täideviija ehk linnavalitsuse käes?

– Ilmselgelt oled sinagi pidanud sadu kordi vastama küsimusele: “kas Narva on järgmine?” Mina küsin aga teisiti – kas Narvas on tunda nö petliku rohujuuretassandi koostööponnistusi, katseid kosida Narvat kui mugavat ja hädavajalikku piiritagust pruuti?

---
saade järelkuulatav siit
---
pilt võetud siit

Kas Kim blufib jälle?

Kas Põhja-Korea liider blufib või on ta reaalselt valmis andma raketilööki? Teisalt, kas USA võib teha ennetava rünnaku?

Hetkel on Põhja-Korea käed vabamad, neid ei seo miski, kuna niigi elatakse permanentse sõja tingimustes. USA aga teab, et erinevalt Süüriast võib antud juhul vallanduda tõsine ja väga verine lokaalne konflikt.
------
lühi-intervjuud sel teemal saab lugeda siit
------
pilt võetud siit

38. veerandtund väliskommentaatoriga: Erkki Bahovski välisteemadest Eesti ajakirjanduses

Veerandtund väliskommentaatoriga: Erkki Bahovski välisteemadest Eesti ajakirjanduses. Saatejuht Karmo Tüür

—

„Diplomaatia“ ja diplomaatia

Ajakirjandusel on peale papa-jansenliku rahvavalgustuse veel mitmeid rolle. Meedia mitte ainult ei peegelda, vaid ka kujundab maailma, välisteemade puhul ehk isegi suuremal määral.
Väljastpoolt sissepoole. Välistemaatika Eesti ajakirjanduses laiemalt – missugune see pilt on?
Seestpoolt väljapoole. Rahvusvaheliste suhete ja välispoliitika teemal sõna võtmine on tegelikult ka mingil määral riigi välise maine kujundamine, olgu siis tegu säutsuga sotsiaalmeedias või pikema uuriva/mõtestatud kirjatükiga erialases väljaandes. Missugune on see Eesti pale, mis väljapoole paistab?
Arvamuste paljususe piirid. Demokraatlikus riigis on loomulik, et iga asja kohta on eriarvamusi – olgu siis rahvusvaheliste suhete kohta laiemalt või Eesti välispoliitika kohta kitsamalt. Kuid kus on siin nö lubatavuse piirid?

---
saade järelkuulatav siit
---
sõnamull isetehtud

Korea ähvardusest rünnata USA’d

Raadio 4 küsis:

—

Kas see tähendab Kolmanda maailmasõja algust?

Kas Korea raketid on tegelikult võimelised jõudma Guami või koguni USA mandriosani?

Sanktsioonide võimalik mõju Põhja-Koreale?

Kas ja kes saaks olla vahendajaks / rahulepitajaks?

—

salvestis kuulatav siit

—

pilt võetud siit

Venemaa mõjutustegevuse vastane fond

USA plaanib hakata hakata sihikindlalt tegutsema Venemaa mõjutustegevuse vastu Euroopas ja Euraasias. Selle jaoks loodud fondile (Countering Russian Influence Fund) eraldatakse 250 mln USD ning hakatakse ootama konkreetseid tegevusaruandeid.

USA Venemaa-vastaste sanktsioonide uuest lainest rääkides keskendutakse peamiselt nende sanktsioonide majanduslikule aspektile, mõjule energia- ja relvakaubandusele jne. Kuid nüüd USA presidendi poolt vastutahtsi allkirjastatud dokument sisaldab muudki huvipakkuvat.

Meie mätta otsast ehk põnevaim on punktis 254, millega sellele fondile määratakse mitte ainult rahastus, vaid ka ülesanded.

Kõige lähtepunktiks on tõdemus, et Venemaa tegeleb mõjutustegevusega Euroopa ja Euraasia, sh eks-NSVL riikides, pakkudes ressursse parteidele, mõttekodadele, ja muudele ühendustele, mis külvavad usaldamatust ja (võõra-)viha oma riikides ja ühiskondades. Samavõrra on probleemiks Moskva-poolne korruptiivsete praktikate ja propaganda levitamine.

Tööülesannetena määratletakse siis lühidalt järgmised punktid: aidata kaitsta sihtriikide kriitilisi infrastruktuure, sh valimismehhanisme küberrünnakute eest; võidelda korruptsiooni vastu ja tugevdada õigussüsteeme; tegeleda humanitaakriisidega Venemaa poolt rünnatud Gruusias ja Ukrainas; edendada õigusliku ja poliitilise teadmise levikut; aidata võidelda vene propaganda vastu; tuvastada ning paljastada desinformatsiooni.

Alates selle akti allkirjastamise kuupäevast tuleb esitada kõigepealt 90 päeva pärast ja hiljem iga aasta aruanded Venemaa poolt kontrollitud meedia ja Venemaa poolt rahastatud mõjutustegevuse kohta.

Sihtriikidena määratletakse eelkõige NATO ja EU liikmesriigid, aga ka laienemisprotsessis olevad riigid: Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Gruusia, Makedoonia, Moldova, Kosovo, Serbia ja Ukraina.

Nagu ilmselt iga teise seadusaktiga, nii tuleb ka siin vaadelda eraldi sellesse kirjapandud teksti ja hilisemat elluviimist. Mitte iga otsus eraldada raha ja asuda tegutsema ei vii reaalsete tegudeni ja seos loodetud ning saavutatud eesmärkide vahel on tihtilugu veelgi ähmasem. Üldiselt pole seaduste lugemine just kõige köitvam tegevus, kuid see ligi 70-leheküljeline ja enam kui 300-punktine materjal tasub poliitika-huvilistel silmadega üle käia, kasvõi nendes punktides kus räägitakse Venemaa survetamisest vägede väljaviimiseks Ukrainast, Gruusiast ja Moldovast.

Igatahes on siitnurga poliitika-vaatlejatel ja muudel analüütikutel mida oodata. 90 päeva pärast peavad laekuma põnevad aruanded, sest seaduseandja on kohustanud esitama neid avalikult, mööndes küll et sinna juurde võivad kuuluda salastatud lisad.

Aga kõige lõpuks pakun sellise kerge suvise mõtiskluse korras arutleda selle üle, et kui ergu tulega süttiks meie peas põlema ohulamp, kui samasuguse tegevuskava ja vastava rahastuse paneks lauale meie idanaaber?

—

lugu ilmus siin

—

ekraanitõmmis tehtud siit

Munintsipaalne murendamine

Venemaa kasutab teadlikult nö kesktaseme koostööd, näitamaks Lääne sanktsioonide-poliitika silmakirjalikkust. Olgu selleks kas riiklikud ettevõtted või kohalikud omavalitsused, eesmärk on üks ja lihtne – tõestada kõigile, et jutud Lääne ühtsest hinnangust Venemaa tegudele pole muud kui tühi jutt.

Kremli mainekujundajatele on antud tööülesanne näidata, kuidas tegelikult kõik tahavad Venemaaga koostööd teha. Väga lihtsalt öeldes: iga hinna eest kustutada kõigi mälust olukord, kus Venemaa liider jääb rahvusvahelisel kohtumisel üksi lõunalaua taha konutama (jutuks on piinlik ja kurb seik 2014.a G20 tippkohtumiselt).

Näiteid eri tasandi pingutustest selle nimel on palju, kõige lihtsamad nendest on iga taseme investeeringute ligimeelitamistest. Investoreid jahivad kõik, kuid praegu on Venemaal iga sissetoodav välisfirma või –investeering poliitilise tähtsusega ja vastavalt ka esitletav.

Petlikult pehme rohjuuretasand

Kohalike omavalitsuste tasemel koostöö on tihtilugu ekslikult tajutav kui nö rahvadiplomaatia osa. Et see on midagi sellist pehmet ja süütut nagu teatritruppide, laulukooride või spordimeeskondade omavaheline läbikäimine. Rohujuure tasand või nii. Tegelikkuses see nii paraku pole.

Kohalikud omavalitsused on samavõrra oma riigi lipu hoidjad kui nt presidendi kantselei või parlament. Toon mõned lihtsad näited, kuidas nö süütut ja pehmet koostööd tipptasemel politiseeritakse ja omamoodi „streigimurdmisena“ esitletakse.

Maikuus toimunud Piirialade koostöö Foorumil lausus Venemaa Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvienko, et taolise taseme kontaktid on kõige vähem kahjustatud Lääne poliitilisest survest. Parim tõestus sellele – piirialade koostöö leppe sõlmimine Eesti ja Venemaa vahel.

Juunikuus kohtusid Krasnodaris Venemaa ja Saksamaa linnade esindused. Taolise ürituse riikliku tähtsuse rõhutamiseks sõitsid kohale ja esinesid kõnedega mõlema riigi välisministrid, rääkides sõprusest ja koostööst rahvaste vahel.

Riiklik russofoobia?

Taolisi näiteid võiks tuua veel ridamisi, kuid nende kõigi sõnum on üks. Et Lääneriikide kodanikud tegelikult hirmsasti tahavad koostööd teha Venemaaga, aga ülaltpoolt (loe: Washingtonist ja Brüsselist) pealesurutud rumalad piirangud ei lase sellel toimuda. Et Venemaa pole midagi valesti teinud, tegu on vaid Ameerika poolt juhitud konkurentsivõitlusega Venemaa vastu. Riikliku russofoobiaga, kui soovite.

2019.a saavad Pihkvas toimuma Rahvusvahelised Hansapäevad. Taoline otsus anda Pihkvale nende korraldamise õigus toimus veel enne Krimmi annekteerimist. Peale seda on rida rahvusvahelisi üritusi Venemaal ära jäetud, seda enam saavad olema ära kasutatud kõik allesjäävad.

Pihkva oblasti ja linna esindajad tuustivad praegu kõikjal ringi, tagamaks riikliku tähtsusega ülesannet näidata enda juures kõiki lippe. Riigilippe. Nendesamade riikide lippe, mille riigimehelikumad esindajad räägivad sanktsioonide vajalikkusest karistuseks Venemaa neoimperiaalsete tegude eest. Nendesamade riikide lippe, mille omamehelikumad esndajad torkavad käe pihku ja ütlevad, et tegelikult on kõik hästi.

Rahvadiplomaatia on mõnikord ainus vahend, kuidas asju ajada, hoida lahti suhtluskanaleid jne. Kuid paraku on sellel täpselt samamoodi vähemalt kaks otsa nagu ka nö suurel diplomaatial. Igasuguses diplomaatias on olulised sõnumid, mida edastatakse ning oleks hea, kui need oleks omavahel koosõlas.

—

lugu ilmus siin

—

pilt võetud siit

USA ja Venemaa suhetest sanktsioonide ajastul

Kuku raadio küsis: USA ja Venemaa traditsiooniliselt keerulised suhted on võtnud viimatiste USA kongressi vastu võetud ja Donald Trumpi allkirjastatud sanktsioonide tõttu sisse uue vindi. Venemaa peaminister Dmitri Medvedev on nimetanud toimuvat täiemahuliseks kaubandussõjaks.

– Meenutame, millega seoses USA täiendavad sanktsioonid Venemaale kehtestas?

– Tuletame meelde, milles need sanktsioonid seisnevad ja millise sektori pihta suunatud?

– Venemaa energiasektor ja relvatööstus, kui palju nad tegelikult pihta saavad või kannatavad kui oma toodangut eksportida ei saa?

– Euroopa Liit on väljendanud muret seoses sanktsioonidega, kannatada võivat saada ka Euroopa riikide osalusega ettevõtmised. See tundub mõneti kummaline, sest ka Euroopa Liidul on oma vastu võetud positsioonid ning sanktsioonid, kas need siis ühisettevõtmisi ei puudutanud?

– Kogu selles suhete sasipuntras näib Venemaa siiski olevat võitja, olles endast sõltuvaks teinud sedavõrd suure osa energiakriisis Euroopa. Või olen valesti aru saanud?

– Kui palju võiksid need sanktsioonid Venemaa energiasektorile Eestit mõjutada?

– Venemaa on vastanud sanktsioonidele 755 diplomaadi väljasaatmisotsusega ning kahe suvila konfiskeerimisega. On need adekvaatsed vastusammud? Tavaliselt saadetakse diplomaadid üksteise võidu välja.

– Kas on üleüldse prognoositav, võtavad lääne ja Venemaa suhted mingil hetkel normaalse kursi sisse või juhtub see pärast Putini surma ja/või tagandamist.

—

intervjuu ise kuulatav siit

—

pilt võetud siit

37.veerandtund väliskommentaatoriga: Aap Neljas USA-Vene-Hiina kolmnurgast

Veerandtund väliskommentaatoriga: Aap Neljas USA-Vene-Hiina kolmnurgast. Saatejuht Karmo Tüür

---

USA asepresidendi visiit Eestisse. miks nüüd, miks siia, miks selline marsruut
kõigepealt – kas on seost Vene-Hiina mereväeõppustega ja/või Putini Soome-visiidiga
miks just selline kolmik (Eesti, Gruusia, Montenegro)
2% moment

USA-Vene suhted:
diplomaatide väljasaatmine – miks just selline arv (eri andmetel 400-750), miks just nüüd?
kinnisvaraline tit-for-tat
mida sisuliselt kujutavad endast need sanktsioonid, mida USA Venemaa suhtes nüüd täiendavalt kehtestas

USA-VF-Hiina:
kuivõrd tõsiselt võtta seda Kremli retoorikat, mille kohaselt Venemaa ja Hiina võiksid olla liitlased USA globaalsete ambitsioonide ohjeldamisel.

---
saade järelkuulatav siit
---
pilt võetud siit