Tuesday, November 12, 2019

BREXIT ja Šoti faktor


Oletame, et juhtub kolm sündmust. Esiteks BREXIT toimub ja Ühendkuningriigid lahkuvadki Euroopa Liidust. Teiseks, sellele järgneb Šoti iseseisvumine ja kolmandaks liitumine EL’ga (mida tihti ekslikult nimetatakse „EL’i liikmeks jäämiseks“, kuid sisuliselt tuleb uuel riigil hakata asju ajama nullist). Mis sellega seoses muutub?

Ärme anname kummalegi sündmusele mingeid hinnanguid, et nad on „halvad“ või „head“. Ärme püüame lahti rääkida, kuidas need mõlemad asjad juhtuda saavad ja kas neil on omavaheline, veelgi enam põhjuslik seos. Võtame selle muutunud olukorra lihtsalt lähtepunktiks.

See võib esmapilgul tunduda kummaline, aga muudatusi tuleb vaadelda vähemalt viiel tasandil. Aga kõigest järgemööda ja liigume nö seespoolt väljapoole. Proovime põgusalt hinnata, kes kaotab ja kes võidab.

Esiteks. Kõigepealt UK sisemine tasand ehk Šotimaa iseseisvumine. Nii London kui Edinburgh kaotavad eelkõige seetõttu, et tuleb alustada pikki, mahukaid ja ressursseneelavaid läbirääkimisi selle üle, kuidas korraldada omavahelisi edasisi suhteid. Šotimaa samas pikemas perspektiivis küll pigem võidab, sest EL on ilmselt aldis andma talle soodsaid (taas-)liitumistingimusi, tõestamaks enda atraktiivsust ja andmaks ninanipsu breksitööridele.

Teiseks. UK-EL tasand. Mõlemad pooled kaotavad, kuna peavad jällegi kulutama inim-, aja- ja finantsressursse uute reeglite paikapanemisele, rakendamisele, kontrollile, lõpututele kohtuprotsessidele jne. EL pool kaotab samas suhteliselt vähem (vähemalt lühiperspektiivis), kuna tema ressursibaas on suurem. UK võib teoreetiliselt kunagi hiljem ka võitma hakata, juhul kui tal õnnestub sõlmida mingid vormilt hiilgavad ja sisult toimivad asenduslepingud nt USA või Hiinaga.

Kolmandaks EL sisetasand. Brüssel lühiperspektiivis kaotab, kuna ta peab hakkama liikmesriikidega rohkem arvestama, vältimaks analoogseid EXIT’eid. Ilmselgelt leidub neid, kes hakkavad Brüsselit taoliste võimaluste kordumisega santažeerima. Samas aga tekib Brüsselil hea argument EXIT’ite tõrjumiseks: „näete, UK puhul tõi see kaasa riigi lagunemise, kas soovite sama teed minna!?“. Pikas perspektiivis, juhul kui see võimaldab EL ümber mõtestada ja panna tööle toimivamatel alustel, võib aga EL sellest ka võita.

Neljandaks nn Lääne tasand. Raskesti hoomatav, aga tihti viidatav tasand, millele omistatakse toimimist mingit ühtsete väärtuste alusel, mis teda seeläbi peaks eristama ülejäänud, mitte-niivõrd-vabast-ja-ühtsest maailmast. Lääne tõsiseltvõetavus ühtse jõukeskmena saab tõsise löögi, kuna selgub et ühtsuses on tugevaid mõrasid, mida Lääne üks osa (USA) kasutab teise osa (EL) nõrgestamiseks. Šoti faktor jääb sellel tasandil väheoluliseks, ent meeldivaks erandiks plusspoolel, näidates kuidas Läänes asju aetakse õigusriiklike mehhanismide tasandil.

Viiendaks rahvusvaheliste suhete süsteemi tasand. Süsteemil laias laastus on üsna ükskõik, kui mitu osalist selles toimib, olgu siis üksikute riikidena või liitudena. Kuid rahvusvahelise õiguse mõttes (mis peaks olema selle süsteemi nö selgroog) on nii BREXIT kui Šotimaa ühtemoodi positiivsed näited, juhul kui need viiakse lõpuni poliitilise protsessi, mitte vägivalla lainel.

Enne lõpulauseid soovitan aga astuda korraks BREXITi raamistikust välja ja mõelda veidi laiemalt. Võrdluseks toon ühe teise alliansi ja teise riigi, nimelt NATO ja Prantsusmaa. Jah, ajad ja olud olid teised, kuid võrrelda saab ikkagi. Prantsusmaa vahepeal kaugenes NATO’st ka siis lähenes jällegi. Kas sellest kaotas üks või teine osapool? Vahetult sündmuste keerises olles võis toona tunduda, et see kõik on lõpu algus ... aga tegelikkuses ei juhtunud midagi fataalset.

Aga kõige lõpuks siis selline kokkuvõte. Jätame kõrvale kogu mõjutustegevuse väljaspoolt ja hindame võimaliku BREXIT ja Šoti faktori koosmõju eeldusel, et kõik toimub õigusriiklikult korrektsel tasemel. Esiteks saame me siit suurepärase õpikunäite sellest, kuidas sedasorti lahutused ja liitumised peavad käima (mitte roheliste mehikeste ja libareferendumite abil).

Teiseks antakse meile asjakohane meeldetuletus, et igasugusele tõmbejõule tekib loomuldasa tõukejõud ning kõiges selles pole midagi traagilist – pigem vastupidi, vabas maailmas niimoodi asjad käivadki.

Kolmandaks aga leiame igavesest ajast igavesti kordamist vajava mõttekäigu, et miski pole igavene siin (poliitilises) maailmas, riigid ning liidud tekivad ja lagunevad. Ja et elu oma seaduspäradega jätkub ka peale neid sündmusi, mis lähiperspektiivis vaadatuna tunduvad lootusetult kaootilistena.
---
lugu ilmus siin

Tuesday, November 5, 2019

Venemaa iseseisvub


Eksivad need, kes väidavad, et Venemaa tegeleb isoleerumisega. Ei, Venemaa on hoopis võtnud kursi iseseisvumisele. Milles see erinevus on? Vahe on üüratu.

Isoleerumine tähendaks seda, et Venemaa on otsustanud olla üksi. Aga üksi olla Moskva ei taha, see oleks viimane asi, mida üks impeeriumi-keskus iial olla sooviks. Kremli ümber keerlev meeskond soovib olla ise juhtoina rollis, mitte aga lammas kellegi teise juhitavas karjas.

See ongi selline pisike erinevus, mis aga määrab ära suhtumise. Tinglik „kollektiivne Putin“, laiemalt aga Russkii Mir nimeline moodustis soovib üliväga, et teised näeks ja jagaks vaatekohta, mis nende endi meelest on loomulik ja ainuõige.

Kutsuva kindluse ehitus
Nimelt seda, et peale NSVL lagunemist oli Venemaa valmis mõnda aega mängima nn Lääne mängureeglite järgi, kuid enam nad seda teha ei soovi. Nagu ka mõni kodumaine kommentaator on seda võtnud väita, olla Moskva sirutanud välja koostööks avatud käe, aga leidnud end tõrjutuna. Noh ja mis tal vaesekesel siis üle jäi, kui solvunult selg pöörata ning hakata oma liivakasti üles ehitama.

Tõsi küll, see liivakast meenutab rohkem küll ümberpiiratud kindlust, mille puhul peamine on üks pisut skisofreenilisena mõjuv erinepära. Nimelt see kindlus peaks olema ühest küljest küll pidevalt ümberpiiratud (vaenlasi on väga vaja!), aga teisalt ka nö kutsuv tõmbekeskus (õukonda on ka väga vaja!).

Selleks et aga iseendale ja võimalikele vasallidele tõestada ise vägev olemist, on vaja teha päris palju märgilisi asju. Kuivõrd sisulised ja toimivad need on, pole esimese hooga üleüldse oluline. Vaatame vaid mõnda, esimese hooga meelde tulevat näidet.

Impordiasendamine

Krimmi kaaperdamise järel hakkasid kehtima nn vastusanktsioonid Lääne toodetele, peamiseks märksõnaks sai impordiasendamine. See on omamoodi lahtisidumise sünonüüm: Venemaa ei vaja enam neid Lääne kaupu, ta oskab, suudab ja tahab ise toota võrdväärseid või paremaidki veel!

Iga eraldivõetud inimese süda ja mõistus on seotud ka tema rahakotiga. Kui saavutada kontroll selle üle, on pool ülesandest täidetud. Kui varem oli Venemaa kodanike pangakontod otse või kaude seotud Lääne pankadega (Visa, Maestro vms), siis nüüd asuti selle asemele juurutama oma pangakaardisüsteemi Mir (sarnasus Russkii Mir konstruktsiooniga on juhuslik?).

Tõsi küll, selle juurutamine ei käinud vabaturumajanduslikel alustel. Venemaa mitte ei lasknud välja oma, konkureerivat kaarti ja ei jäänud ootele, et missuguse variandi kasuks kodanikud otsustavad. Selle asemel teatati, et nüüdsest peavad riigi käest raha saavad kodanikud sellele üle minema. Et kas saad raha riigi poolt seatud tingimustel või ei saa üldse, selge?

Infokontroll kui võti

Loomulikult ei saa selline süsteem jääda sõltuvaks seni jällegi Lääne käes olevast raharingluse infosüsteemist SWIFT. See oli piltlikult öeldes selline lüliti, mille kinnikeeramisel info pankade vahel enam ei liigu ja majanduse vereringlus (rahavaoog) peatub. Hakati välja töötama alternatiivset infosüsteemi, milleni Lääne käed enam ei ulatu.

Raharinglus on vaid üks osa infost, mida tahaks kontrollida, kui eesmärgiks on iseseisvumine. Nii on otsustatud rajada omaenda venekeelne aseaine Wikipediale, mis peaks saama suuremaks ja võimsamaks kui see lääne oma. Selle väljatöötamiseks eraldatakse 2 miljardit RUB.

Vaja on välja ehitada omaenda julgeolekusüsteem, mille raames liitlased vaataksid Venemaa, mitte NATO poole. Omaenda valimisvaatlus-süsteemid, mis annavad õigeid ja vajalikke hinnanguid. Omaenda majandus- ja tolliliit. Omaenda sõltumatu internet. Kõik need on tõepoolest äärmiselt olulised nö alumise tasandi ülesanded, kui üliüleandeks on oma, paralleelse tsivilisatsiooni ehitamine.

Selle kõrval on Moskval jäänud lahendada vaid mõned pisikesed tehnilised detailid. Õppida tootma kodumasinaid. Või näiteks lahendada olukord, kus 200 tuhat koolilast õpivad koolides, kus pole veevarustust ning on vaja käia välikemmergus. Nö soojade tualettide väljaehitamisel kulub 12 miljardit RUB. Aga see kõik on pisiasi. Peamine on iseseisvumine ... ja nagu me isegi mäletame, ollakse selle nimel valmis sööma kasvõi kartulikoori! Vähemalt sõnades.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Friday, November 1, 2019

Venemaa gaas suurendab riske


EPL palus kirjutada lühikommentaari loole: Vene gaas päästab kliima.
------

Nn terve talupojamõistus soovitab: riske tuleb hajutada, mitte ise neid suurendada.

Selles küsimuses on kaks poolt: tehniline ja poliitiline. Jättes kõrvale esimese (ehk energeetika ja klimatoloogia), toon välja selle teise, millest artikliks juttu pole. Poliitiliselt on igasugune tihedam Euroopa sidumine Venemaa energiakandjatega äärmiselt riskantne.

Võib küsida, et mis puutub siia poliitika? Esiteks: majandus ja poliitika on alati omavahel seotud, eriti juhul kui need majandussidemed ületavad riigipiire. See on universaalne fenomen, milles Venemaa vaid kinnitab reeglit, mitte ei toimi erandina.

Teiseks: Venemaal pole ilmselt suurema poliitilise surve ja tähelepanu all olevaid (välis-)majanduse sektoreid kui energiakandjate müük tervikuna ja nende transiit eraldivõetuna. Venemaa riiklik eelarve ja korporatiivhuvid on sellest liiga suures sõltuvuses, et saakski teisiti olla.

Kolmandaks liitub siia äärmiselt tugev korruptiiv-kriminaalne surve, alates torujuhtmete ehitamisest ning lõpetades rahapesuga. Energiakandjate müügist Venemaale laekuvad rahad viiakse lõpuks jällegi läbi erinevate skeemide Venemaalt välja, kasutades tee peal mh ka Euroopa panku ja Eesti ettevõtteid.

Ehk siis kokkuvõetuna: edendades Venemaa energeetilist haaret Euroopas, me suurendame ise omaenda riske, selle asemel et neid vähendada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Väikeste majakate valgus


Väikeriikidel on kanda eriline roll. Nende ülesandeks on olla majakateks suur-riiklike huvide meres, geopoliitika karide ja suurkapitali kõikematvate lainete vahel, mille hulluses purunevad riigid ja rahvad.

Sellised kentsakalt poeetilised mõtted tulid pähe, osaledes Teaduste Akadeemia ruumes toimunud konverentsil „Väikeriikide mõju maailmapoliitikas: Eesti võimalik mõju“. Esitleti kahte väga eri-ilmelist mõttepaberit, osalejateks nii praktiseerivad poliitikud alates Eesti presidendist kuni samavõrra praktiseerivate mõtlejateni nagu TA president.

ÜRO Julgeolekunõukogu liikmelisuse lähenedes on sedasorti arutelud enam kui olulised. Ei muidugi ei tasu tegeleda soovmõtlemisega, nagu avaneks Eestil võimalus kogu maailma kohe ja korraga paremaks paigaks muuta. Kuid samas on meil vajadus ja võimalus vähemalt enda jaoks selgeks mõelda, et mida me siiski tahame selles segases mängus nimega maailmapoliitika.

Väikeriike on enamus
Eesti on väikeriik selle sõna igas mõttes. Kuid samas – absoluutne enamik maailma riike on väikeriigid või vähemalt peavad ennast selleks. ÜRO’s on kombeks välja tuua väikeriigi mõõdikuna 10 mln elanikku. See arv on aga ammu ajale jalgu jäänud, pakun välja omapoolse rehkenduse.

Võtame lähtepunktiks selle, et maailmas on umbes 200 riiki, sellest täpsuseastmest on järgnevaks lihtsaks tehteks enam kui küll. Maailma 100% elanikest jaguneb seega 200 riigi vahel, ehk siis nö arvestuslik tingriik on koduks 0,5% elanikkonnast. Seega praeguse u 7 mlrd inimese puhul on selleks 35 mln inimest.

Nii veider kui see ka pole, jääb sellest tinglikust rajajoonest ülespoole vaid 40 riiki.Ning taevas näeb, et ei Ukrainat ega Ugandat oska meist keegi suur-riigiks pidada, Tansaaniast või Taimaast rääkimata.

Jah ma olen nõus, et ükskõik missuguse kriteeriumi järgi liigitamine ei saa olla absoluutse väärtusega, kuid see illustreerib minu peamist väidet – väikeriike on enamik! Ning enamik peaks olema võimeline ju midagi üheskoos ära tegema, kas pole? Vähemalt ideaal-maailmas.

Reeglitepõhine maailm
Väikeriikide peamine ühis-idee saab olla ilmselt vaid üks – reeglitepõhise maailma säilimine. See on ainus, ehkki habras garantii väikeriikide püsimisele olukorras, kus senine maailmakord rappub ja ragiseb.

Väärtustepõhisusest on järjest raskem rääkida. Meid ümbritsev silmakirjalikkus ja kahepalgelisus matab aegajalt hinge. Mis on lubatud Jupiterile, see pole lubatud härjale – see põhimõte näib olevat hetkel jälle peamine, vaadates kasvõi seda, kuidas enamus vaikival toetusel toimub kaasaegsete koonduslaagrite rajamine või padutotalitaarse jälgimisühiskonna ülesehitamine Hiinas.

Siinkohal luban endale mõned tsitaadid konverentsil kõlanud ettekannetest. Multilateraalsus ja patriotism pole vastandmõisted – koostöö võib olla ehk parim vahend rahvuslike huvide kaitseks (Adam Lupel). Mis on meie ja globaalse sõja vahel – need on rahvusvaheline õigus ja normid (Lauri Mälksoo). Väikeriikidel pole aega väikesteks ülesanneteks (Kersti Kaljulaid).

Lõpetuseks aga lisan omapoolse üldistuse. Mis siis on see, mida Eesti saaks teha ja tahta? Jah, me ei saa muuta kogu maailma nüüd ja kohe. Kuid me saame võimestada neid mõttemudeleid, mis on meie riiklikes huvides. Eestil on selleks unikaalne võimalus ja instrument – me oleme suuremad oma tegelikust suurusest. Eesti riiginime mainimise peale noogutavad pead paljudki, kes tegelikult ei suudaks meid kaardiltki üles leida. Oleks äärmiselt narr seda võimalust mitte ära kasutada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis