Väikeriikidel on kanda eriline roll. Nende ülesandeks on olla majakateks suur-riiklike huvide meres, geopoliitika karide ja suurkapitali kõikematvate lainete vahel, mille hulluses purunevad riigid ja rahvad.
Sellised kentsakalt poeetilised mõtted tulid pähe, osaledes Teaduste Akadeemia ruumes toimunud konverentsil „Väikeriikide mõju maailmapoliitikas: Eesti võimalik mõju“. Esitleti kahte väga eri-ilmelist mõttepaberit, osalejateks nii praktiseerivad poliitikud alates Eesti presidendist kuni samavõrra praktiseerivate mõtlejateni nagu TA president.
ÜRO Julgeolekunõukogu liikmelisuse lähenedes on sedasorti arutelud enam kui olulised. Ei muidugi ei tasu tegeleda soovmõtlemisega, nagu avaneks Eestil võimalus kogu maailma kohe ja korraga paremaks paigaks muuta. Kuid samas on meil vajadus ja võimalus vähemalt enda jaoks selgeks mõelda, et mida me siiski tahame selles segases mängus nimega maailmapoliitika.
Väikeriike on enamus
Eesti on väikeriik selle sõna igas mõttes. Kuid samas – absoluutne enamik maailma riike on väikeriigid või vähemalt peavad ennast selleks. ÜRO’s on kombeks välja tuua väikeriigi mõõdikuna 10 mln elanikku. See arv on aga ammu ajale jalgu jäänud, pakun välja omapoolse rehkenduse.
Võtame lähtepunktiks selle, et maailmas on umbes 200 riiki, sellest täpsuseastmest on järgnevaks lihtsaks tehteks enam kui küll. Maailma 100% elanikest jaguneb seega 200 riigi vahel, ehk siis nö arvestuslik tingriik on koduks 0,5% elanikkonnast. Seega praeguse u 7 mlrd inimese puhul on selleks 35 mln inimest.
Nii veider kui see ka pole, jääb sellest tinglikust rajajoonest ülespoole vaid 40 riiki.Ning taevas näeb, et ei Ukrainat ega Ugandat oska meist keegi suur-riigiks pidada, Tansaaniast või Taimaast rääkimata.
Jah ma olen nõus, et ükskõik missuguse kriteeriumi järgi liigitamine ei saa olla absoluutse väärtusega, kuid see illustreerib minu peamist väidet – väikeriike on enamik! Ning enamik peaks olema võimeline ju midagi üheskoos ära tegema, kas pole? Vähemalt ideaal-maailmas.
Reeglitepõhine maailm
Väikeriikide peamine ühis-idee saab olla ilmselt vaid üks – reeglitepõhise maailma säilimine. See on ainus, ehkki habras garantii väikeriikide püsimisele olukorras, kus senine maailmakord rappub ja ragiseb.
Väärtustepõhisusest on järjest raskem rääkida. Meid ümbritsev silmakirjalikkus ja kahepalgelisus matab aegajalt hinge. Mis on lubatud Jupiterile, see pole lubatud härjale – see põhimõte näib olevat hetkel jälle peamine, vaadates kasvõi seda, kuidas enamus vaikival toetusel toimub kaasaegsete koonduslaagrite rajamine või padutotalitaarse jälgimisühiskonna ülesehitamine Hiinas.
Siinkohal luban endale mõned tsitaadid konverentsil kõlanud ettekannetest. Multilateraalsus ja patriotism pole vastandmõisted – koostöö võib olla ehk parim vahend rahvuslike huvide kaitseks (Adam Lupel). Mis on meie ja globaalse sõja vahel – need on rahvusvaheline õigus ja normid (Lauri Mälksoo). Väikeriikidel pole aega väikesteks ülesanneteks (Kersti Kaljulaid).
Lõpetuseks aga lisan omapoolse üldistuse. Mis siis on see, mida Eesti saaks teha ja tahta? Jah, me ei saa muuta kogu maailma nüüd ja kohe. Kuid me saame võimestada neid mõttemudeleid, mis on meie riiklikes huvides. Eestil on selleks unikaalne võimalus ja instrument – me oleme suuremad oma tegelikust suurusest. Eesti riiginime mainimise peale noogutavad pead paljudki, kes tegelikult ei suudaks meid kaardiltki üles leida. Oleks äärmiselt narr seda võimalust mitte ära kasutada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment