Monday, July 23, 2018

Trump’imist mõtestades


Igaüks, kes on kasvõi servapidi tegelenud konfliktide uurimisega, jõuab selle arusaamani – mitte ükski osapool ei tegutse nö puhtast kurjusest lähtuvalt.

Vaid muinasjuttudes ja multikates on olemas must-valge jaotus. Ainult nendes õpetlikes, kuid sihipäraselt ülelihtsustatud lugudes eksisteerib hea ja halb pool. Noh ja veel mõnedes, lihtsustamisele keskenduvates loorääkimise vormides, nt poliitiline propaganda.

Päriselus eri osapooltega rääkides saad aru, et kõik tegutsevad hea eesmärgi nimel. Olgu selleks siis mingi hea asja edendamine või millegi halva ärahoidmine. Ja pole üldse vahet, kas me räägime olmelisest peretülist või kineetilisest konfliktist suurriikide vahel.

Universaalsest spetsiifiliseni
Vaadeldes USA praeguse presidendi tegemisi, võib kergelt jääda mulje, et mees on võtnud endale sihitu vastuseisja rolli. Et tegu on peaaegu lapsiku vastuseisuga varemtehtule. Kuid võtkem mõelda, mis on see „hea“, mille nimel Donald Trump tegutseb ja mis on see „halb“, mille vastu võitleb.

Alustame univeraalsest tõdemusest, jättes kõrvale presidendi isiku ning vaatame Ameerika Ühendriikide üldisi arenguid. Kõikumine avatuse ja suletuse vahel on sealse enesemõtestamise loomulik dilemma. Veelgi laiemalt, see on tegelikult iga riigi/rahvuse/koosluse loomulik mõttemäng.

Suisa geneetilisel tasandil võistlevad meis kaks tungi. Ühelt poolt uudishimu, soov pista oma nina koopast välja, uurida end ümbritsevat, katsuda, nuusutada ja maitsta kõike ettejuhtuvat. Teisalt aga enese-alalhoiu instinktist ja varasemast kogemusest tulenev tung peita end pimedasse nurka, teki alla, tõmbuda kerra ja loota, et ehk kõik kole läheb mööda.

Mitte-toimivad institutsioonid
Nii et selles, et USA praegune liider on otsustanud valida suhtelise isolatsionalismi, pole midagi uut ega erakordset. Kui ümbritsev maailm pakub rohkem ohte kui võimalusi, siis näib uste lukustamine alati hea mõte. See, kas uste taga möllav stiihia on enda tegevuse tagajärg või mitte, pole enesepäästmise ajal üldse oluline.

Teine moment, mis iseloomustab Donald Trumpi, on sügav umbusaldus varasemate lepete ja keeruliste institutsioonide suhtes. Pole selleski midagi erilist ega erakordset – enamik meist kipub umbusaldama asju, mida me ei tunne ja/või mille osas puudub positiivne kogemus. Võrdluseks – absoluutne enamik sisepõlemismootori kasutajatest ei saa aru, mis täpselt kapoti all toimub, kuid usaldab selle toimimist, kuna see on seni andnud häid tulemusi.

Praeguseks näivad vanad institutsioonid olevat end ammendanud. Teise Maailmasõja järel loodud ühendused alates ÜRO’st ja lõpetades Euroopa Liiduga tunduvad kohmakad ja enesesse sumbuvad. Noh ja algpõhjusest ehk Suurest Sõjast on ka nii palju aeg möödunud, et seost lohisevate jututubade ja rahu hoidmise vahel on järjest keerulisem tajuda.

Personaalsed eripärad
Ja mingis mõttes määravad kõige enam mängu individuaalsed eripärad, alates varasematest kogemustest ja lõpetades psühholoogilis-neuroloogiliste aspektideni. Hoidku taevas mind minemast eriarstide mängumaale, kuid üks on ilmselge: varasem kogemus näitab Donald Trumpile, et ta teab, kuidas asjad käivad. Ja seega ajab ta õiget asja.

Mis siis on see „suur hea asi“, mille nimel Donald Trump tegutseb? Veidike lihtsustatult väites – see on Donald Trump ise. Ta on mitmete lihtsate, kuid mõjusate psühholoogiliste mehhanismide abil (hirmu juhtimine, lihtlaustega rääkimine, sõnakordused, efektsed žestid jne) loonud iseendast kõige edukama kaubamärgi, mida müüa. Ja see toimib.

Nii et liites kokku need erinevad kihistused – USA poliitiline traditsioon, praeguse ilmakorralduse ilmsed mõrad ja personaalne taust – võib tõdeda, et Donald Trump ei tegele sihitu lammutamisega. Tal on oma agenda ajada, senise kollektiivsete kokkulepete süsteemi otsas trampimine ja uute kahepoolsete sõlmimine on osa sellest.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Saturday, July 21, 2018

Venemaa partei-ehituse eripärad


Kurb, kuid sümptomaatiline on jälgida, mis saab Venemaal ka julgematest poliitilistest unistajatest. Viimatiste presidendivalimiste ajal tekkis üldise ette-ennustatavuse, halluse ja igavuse taustal üks huvitav algatuseke. Üks presidendikandidaatidest, Jekaterina Gordon, astus tookord mängust kõrvale ja teatas et asub üles ehitama uut poliitlist jõudu. Sest et senine süsteem on aja ära elanud ja sellega koostööd teha pole mõtet.

Jah loomulikult on arusaadav, et iga kandidaat, kes lastakse Venemaal kasvõi kandideerimise lähedale, on seitse korda kontrollitud ja sisulist riski süsteemile kujutada ei saa. Aga siiski – Konstitutsioonilise Demokraatia Erakond ja selle taga olevad tugeva kodanikuühiskonna ideed tundusid vähemalt toona väikese innovaatilise sädemena üldises tuhmuse olustikus.

Nüüd aga ilmus endise presidendikandidaadi blogis tekst, mille ma osaliselt ära tõlgin:

„Kas teate, millal ma nutan viimasel ajal? Siis kui kuulen ausat ja selget juttu ... peale neid marionett-valimisi on minusse jäänud pettumus ja tülgastus.

Mulle helistatakse siiani, üritatakse aru saada, kas ma lähen veel valimistele välja, olgu siis Duumasse või linnapea kohale ... aga asjad on nii. Ma lahkusin sellest mängust ja ütlesin oma meeskonnale, et jätkan võitlust koos teiega, kuid ei lülitu sellesse bandiitlikkuse vertikaali. (võimuvertikaal on märksõna, millega kirjeldatatakse Putinlikku režiimi)

/.../ Lähipäevil ma teatan partei loomisest, mille ideed ma olen endas kandnud. Ainul ALTPOOLT, ainult AUSALT, ainult Kompromissitult. Meis on õrn lootus, et kerjuslik Enamus ärkab üles ja et Putin muutub kriminaalse ühiskassa hoidjast /.../ reaalseks Presidendiks, Liidriks.

Praegu on võimu juurde pürgijate ainuke soov kohtuda Vladimiriga, aga mitte ühega tema teisikutest. Peamine ülesanne on nende, riigi tükkideks rebinud varaste jaoks püsida võimul. Lääne lobi imeb minu riigist verd, rõõmustab elanikkonna vähenemise ja sandistatud ja harimatute laste üle minu maal. Meile on jäetud vaid telekas ... igapäevane narkootiline idiootsus. Kõik on halvasti. Kõik on väga halvasti. /.../

Me peame olema julged nagu ei kunagi varem, ausad ja puhtad ... lõpetamaks alandlikke ja lipitsevaid katseid meeldida mingitele poliitilistele abstraktsioonidele, mida nimetame Presidendiks ja Ministriteks /.../

Vaesed on harimatud, ärahirmutatud ja laialispaisatud. Rikkad on harvade eranditega autud ja vastutustundetud. Ärgake üles, mu kallikesed! Meid hävitatakse. Vladimir Vladimirovitš ... ärgake!“

Mis siis on selle loo moraal? Et ka need, kes julgevad nimetada Venemaal toimivat nö poliitilist süsteemi õigete sõnadega: „kriminaalne, bandiitlik, riigi laialivarastamisega tegelev seltskond“, loodavad sellele, et tegelikult on tsaar hea. Et tegelik Putin – ja mitte tema teisik – on kummalises unes või infosulus ning tuleb ainult suuta ta üles äratada.

---

Pilt võetud siit

Tuesday, July 17, 2018

Trumpi ja Putini kohtumise peateemaks oli Hillary Clinton


Tuleb täiesti siiralt tunnustada Venemaa välispoliitilise masinavärgi võimekust. Tänase päeva võib Moskva kanda enda töövõitude autahvlile. Vladimir Putin saavutas selle, mida oli aastaid taotlenud – Venemaa ja USA presidendid arutavad nagu võrdne võrdsega maailma kõige olulisemaid küsimusi.

Tõsi küll, me ei tea, mida kaks meest kaheksa silma all tegelikult arutasid (lisaks presidentidele osalesid kinnises ruumis toimunud vestluses ka tõlgid). Sellele järgnenud pressikonverentsil oli aga peateemaks Donald Trumpi hiilgav võit presidendikampaania ajal ja see, kuidas Hillary Clinton kaotas.

See, et Donald Trump peab vajalikuks poolteist aastat hiljem rääkida oma kampaania edukusest, võidu vägevusest ja vastaskandidaadi kaotusest, pole ju otseselt imelik. Šõumehe maneeridega ettevõtja teab üsna täpselt, et tulebki rääkida oma tugevatest külgedest ja sellest, kuidas tema vastased on põrmu paisatud.

Kuid et samast asjast pidas vajalikuks rääkida ka Vladimir Putin, see on näide lihtsast, kuid mõjukast manipulatsioonist. Kiida menetluses olevat objekti tema tundlikumaist küljest ja poolehoid on tagatud.

Ahjaa, eks räägiti ju ka muust. Tõenäoliselt kinniste uste taga kõneldi rohkem Süüriast ning sellest, kuidas tagada Iisraeli turvalisus nii, et USA käed oleks Süüriast võimalikud vabad. Kuid pressikonverentsil libiseti sellest üsna sõbralikult ja üksmeelselt üle, vaid markeerides teema mõnede üldsite väljenditega.

Valimistesse sekkumine? Donald Trump kinnitas, et Vladimir Putin eitas sekkumist. Putin kasutas oma lemmikvõtet, korrates pähekulunud küsimust: „aga kus on tõendid?“

Krimmi osas markeeriti ära seisukohtade erinevus, ida-Ukraina osas vajadus täita Minski leppeid. Ausõna, see kõik oli nii ümar ja igav, nagu polekski küsimustele vastamas oma reljeefsete väljaütlemist poolest tuntud presidendid, vaid kolmanda järgu tuhmid karjääridiplomaadid.

Isegi otsekohesed küsimused Trumpi suhtumisest NordStream 2 projekti ja „kes on süüdi halbades suhetes“ kuhtusid vastuste mittemidagiütlusesse.

Huvitav oli üksmeel kahe riigi sõjavägede koostöö osas Süürias. Kui poleks teada, kui teravad ja suisa kineetilised olid need suhted veel mõni aeg tagasi, oleks võinud jääda mulje, et kõnelemas on vanad liitlased.

Aga üks mis on kindel – mitmekordse punktivõidu pressikonverentsilt nokkis Vladimir Putin. Esiteks ürituse toimumise kui sellise pärast (ja viisaka vabanduse eest Helsingi elanikele põhjustatud ebamugavuste pärast). Ja kui mitte millegi muu eest, siis ühe efektse punkti teenis Putin pallitriki eest. Kui tema käest küsiti, et kas USA-Venemaa suhetes on nüüd pall Moskva käes, siis laskis Putin endale ulatada äsjalõppenud maailmameistrivõistluse värvides jalgpalli ning ulatas selle Donald Trumpile. Sellised visuaalsed sümbolid on võimsad asjad, nende kasutamine on näide heast ettevalmistusest.

Tõsi küll, see kõik on nüüd nö sibula esimene kiht. Teine kiht lisandub sellele täna-homme, kui kumbki president hakkab kas läbi Twitteri või siis läbi pressisekretäri seletama, mis tegelikult juhtus. Seni aga jääb kõlama Donald Trumpi ütlus – USA-Venmaa suhted olid läbi aegade kõige halvemas seisus ... kuni selle kohtumiseni.
---
lugu ilmus siin
---
kuvatõmmis sai tehtud otseülekande ajal

Monday, July 16, 2018

Trumpi ja Putini kohtumise eel

Veidi enne seda, kui kahe presidendi kohtumine algas, sai sellest veidi räägitud Uudis+ formaadi jaoks. Sellest kokkusaamisest on vähemalt seni rohkem võitnud Putin. Miks?  Seda saate kuulata siit.

Peale pressikonverentsi saavad tulema uueed kommentaarid, püsige meie lainel :)

Wednesday, July 11, 2018

Need on ju kõigest sõnad


Mõni aeg tagasi pidin esinema mundrikandjate ees, rääkides Venemaa mõjutustegevusest. Auditooriumis viibis ka veidi käredama temperamendiga tegelasi, kes pausi ajal üritasid vähendada vene propagandarelva olulisust. „Need on ju kõigest sõnad“ ja „See on ju vaid propaganda“ kõlasid nendepoolsed argumendid.

Ühest küljest võib täiesti mõista, et neile, kes on harjunud liigutama tanke ja hoidma käes relva, võivad vastaspoole sõnad tunduda millegi tühisena. Sõnad ju ei tapa. Las nad räägivad.

Teisest küljest ehk tõesti minusugune, sotsiaaltedusliku taustaga tegelane, kes peamiselt töötabki sõnaga, dramatiseerib asju üle. Otsib iga väljaütlemise taga mingeid suuremaid skeeme ning omistab sõnadele suuremat kaalu kui väljaütleja ise seda mõtlebki.

Riigiehitamine ja -lammutamine

Loengu jätkudes sain aga kuulajatega ühele lainele, kui hakkasin kasutama rohkem nende jaoks igapäevaseid sõnu. Rääkisin meeskonna ehitamisest (i.k. team building), ilma milleta militaarses keskkonnas kuidagi hakkama ei saa. Võrdlesin seda riigi ja rahvuse ehitamisega (state building ja nation building) ning kõik asetus omale kohale.

See igapäevane sõnapilv, mis meid ümbritseb, loob meie reaalsuse. Need tekstikatked ja pildikribalad, mida me üha tihedamaks muutuvast informatsioonilisest taustamürast endani lubame, kujundavad meie „normaalsust“, mille sisse me vaikimisi usume ja mille nimel oleme valmis ka vestluskaaslasega tülli minema, kui viimane sama normaalsust vaidlustada üritab.

Toon lihtsa näite ka mõttekäigust, mida ka meie jaoks nö normaalseks üritatakse korrata. „Omariiklus – see on ju kõigest sõna. Tegelikkuses pole mingit sõltumatust olemas, saate ju isegi aru“ - manatakse meile. Et noh aga siis pole ju vahet, kellele te allute, küsimus on vaid hinnas, mille eest ennast müüa, kas pole, pilgutatakse sinna juurde silma.

Realpolitik’i lubamatu võlu

Teine näide, mida pidevalt korrates „normaalseks“ manatakse. Et: „Krimmi äravõtmine Venmaa poolt oli küll halb asi, aga see on nüüdseks juhtunud, katsume kuidagi edasi elada. Ega tehtut enam olematuks ei muuda“.

Realpolitik on midagi sellist, mida väikeriik endale lubada ei saa. Selle, tugevamate ülemvõimu ainuõigeks pidava mõttekäigu kohaselt ei saaks väikeriike üldse olemas olla. Pisemad rahvad ei oma selles raamistikus iseotsustamise õigust.

Jah, meie maailm pole just kuigi õiglane paik ning kogu ebaõiglusega korraga tegelemine näib võitlusena tuuleveskitega. Kuid on väga lihtsaid ja tehtavaid asju, mis on jõukohased meile kõigile. Üks nendest on kontroll selle üle, mida me oma tegudega heaks kiidame ja mida mitte.

Igaüks on ajakirjanik

Mõni päev tagasi toimus Moskvas küberturvalisuse teemaline konverents. Selle raames ühe paneelina vestlusring vale-uudiste teemal (fake news). Omamoodi pikantse tooni asjale andis see, et paneeli juhtijaks oli Margarita Simonjan, kurikuulsa kanali Russia Today peatoimetaja, aga see selleks. Oma ala spetsialist ikkagi.

Kõneväärseid momente selles paneelis oleks mitmeid, kuid tõstan esile ühe, raadiojaama Eho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktovi poolt öeldu. Me elame uues informatsioonilises ajastus. Igaüks, kes kasutab sotsiaalmeediat, on ka ise ajakirjanik. Iga kasutaja, kes kasvõi märgib meeldivaks ja jagab teiste postitusi, korraldab ümber inforuumi.

Ajakirjaniku kohustus on aga kontrollida infot. Mitte usaldada pimesi seda pilti või videot või teksti, mida ta näeb. Tänapäevane infotehnoloogia külvab meid üle inforämpsuga, kuid annab ka tööriistad selle rämpsuhunniku puhastamiseks. Ja nüüd on lihtsalt igaühe enda vastutustunde küsimus, kas levitada sorteerimata infoprügi või puhastada ennast ümbritsevat ruumi.

Sest mõnikord on sõnad palju enamat kui lihtsalt sõnad.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis

Wednesday, July 4, 2018

Viis põhjust, mis Putinile seda kohtumist vaja on



Ma tegelen väga harva mingite tekstide laustõlkimisega, kuid komistasin runetis ühele materjalile, mis seda väärib. Allikas, mis selle algselt avaldas, on vene impeeriumiihalejate pesa. Seda seltskonda ei peaks esile tõstma, kuid ... ma arvan et kui selle tõlkejupi läbi loete, saate aru, KUI kõnekas materjal see on.

Tegemist on väljavõttega pikemast artiklist, mis räägib Donald Trumpi ja Vladimir Putini kohtumisest. Alljärgnev osa sellest:

---

Viis põhjust, miks seda (kohtumist) on vaja Putinile

Eksisteerib vähemalt viis põhjust, miks Putin hea meelega kohtub Trumpiga, seejuures andes endale aru, et vaevalt õnnestub USA’ga midagi kokku leppida ja isegi kui õnnestub, siis neid leppeid ka täita.

Esiteks saab see olema võrdsete kohtumine, kusjuures praktiliselt oma territooriumil, Euroopas. Kohtumine ilma eeltingimusteta, USA presidendiga, kes juba ammu ise taotles seda kokkusaamist – see on kogu maailmale Venemaa suurriikliku vägevuse demonstratsioon. See on tunnustus, et kõik mida Venemaa on viimastel aastatel teinud, sh välispoliitilisel tandril, on tehtud õigesti. Nii Krimm kui Süüria ja mitte ainult need.

Teiseks on suhted USAga, perioodilised tippkohtumised midagi sellist, millele vene eliit on juba nõukogude aegasest saadik andnud erilise tähenduse. Selliseid kohtumisi armastasid korraldada Stalin, Hruštšov, Brežnev, Gorbatšov, Jeltsin, Putin – nii ameeriklaste, prantslaste, sakslaste kui nüüd ka hiinlastega... Sellised kohtumised kinnitasid vene inimese sügavalt sisemist veendumust oma messianistlikust rollist, et tema riik ei jää mingil moel kellelegi maailmas alla, et Venemaaga tuleb arvestada. Seetõttu on taoline kohtumine väga oluline vene võimu sisemise prestiiži mõttes.

Kolmandaks on Trumpi ja Putini kohtumine positiivne signaal positiivne signaal Venemaa sõpradele välismaal. Neile, kellele pole oma Venemaa suhtes soojade ja sõbralike tunnete ilmutamine kuigi mugav selle demoniseerimis-kampaania pärast, mille on korraldanu Lääs eesotsas Londoni ja Washingtoniga. Kui Trump kohtub Putiniga, nad naeratavad üksteisele, räägivad meeldivaid sõnu, siis miks ei tohiks sama teha ka teised? Itaalias, Ungaris, Austrias ja paljudes muudes riikides võetakse seda kohtumist kui käitumisjuhist. Sama toimub ka riikides, mis suhtuvad Venemaasse ettevaatlikumalt või isegi vaenulikult, seda nii Euroopas kui väljaspool. Nende juhtivad ringkonnad ehmuvad, nähes, et Moskva ja Washington võivad normaliseerida oma suhteid, kuid noil tuleb vastutada rahakotiga oma kunagise soovi eest teenida kõvemaid kannuseid Washingtoni ees.

Neljandaks, kohtudes Trumpiga annab Putin võimsa löögi Lääne kollektiivsetele huvidele, süvendades lõhesid „atlantilises solidaarsuses“. Putin lööb kiilu nende kahe laagri vahele, kellest esimesed mõistavad reaalpoliitkat ja saavad aru, et on rumal ingnoreerida Moskvat ja loota maailmas nii olulist rolli mängiva Venemaa peatset krahhi ning teised, kes järgivad läänelikke „väärtusi“. Need viimased kavatsevad jätkata kättemaksu Moskvale selle eest, et Moskva on teistsugune. Ja mitte lihtsalt julgeb olla teistsugune, vaid ka avatult teatada sellest, põlates läänelikke „poliitkorrektsuse“ tabusid. Lääs koosneb nendest kahest laagrist ning nüüd hakkavad nood suhteid klaarima juba omavahel.

Viiendaks nõrgestab tippkohtumine Venemaa peamist vaenlast – USA’d, kuna kutsub seal uue jõuga esile süüdistused Trumpi „vene sidemetes“; kutsub esile järjekordsed erimeelsused nende eliidis, mille hulgas paljud pole nõus Trumpi poliitikaga Venemaa suhtes, näiteks tema idee osas tuua Venemaa tagasi G8 liikmeks.

---

Lõpetuseks tuletan meelde, et seda teksti ei kirjutanud "russofoob Karmo Tüür" ega mõni muu „peavoolu valvekoer“ nagu teatud kommentaatoritel on kombeks väljenduda.

Selle teksti autor on Venemaa imperiaalse suuruse üks ihalejaid. Üks selliseid, kes oma siiras otsekohesuses ei annagi endale aru, kui värvika materjali on ta tootnud. Selle avameelse retoorilise kontsentraadi, omamoodi mõõdupuu najal on hea mõõta lääne arvajate ütelusi. Kui kasvõi üks-kaks punkti langevad kokku tõlkeloos toodutega, siis saab olema üsna lihtne panna diagnoosi.

---

Pilt võetud siit