„Kui mõttesilm vaid registreerib tühjavõitu homseid, saab tähtsuseta sünnipäevast juubel.“ Nende Olaf Kopvillemi surematute sõnadega on paslik sissejuhatada Vladimir Putini tagasivalimitsest pajatavat lugu.
Jah, tõepoolest, suurt intriigi ehk „ei tea kes võidab“ ei ole nendelt valimistelt oodata. Iseenesest pole selles midagi erakordset, maailma poliitiline ajalugu kubiseb näidetest, kui ka kõige demokraatlikumas riigis minnakse urnide juurde enam-vähem kindla teadmisega, et kes võitjaks osutub.
Kuid ehkki Venemaa kuulub vaid tinglikult demokraatlike riikide nimekirja, on ka selles valimiste-sarnases protsessis palju põnevat, mille ümber mõtteid mõlgutada. Vähemalt politoloogi pilgu läbi.
Valimisaktiivsuse tagamine
Suurim nendest intriigikestest saab olema valimisaktiivsus. Vastavates ringkondades tiirleb numbrimaagiline näitaja 70/70. Ehk siis soovitav valimisosalus peaks olema 70% ning ja kandidaadi nr.1 poolt peaks olema antud 70% häältest. Kandidaat ise saab järgmise võimutsükli sees samuti 70 aastaseks.
Üks asi on selline ilus number paberile joonistada, teine asi on seda päriselus saavutada. Kuna seesama Suur Intriig puudub, siis mis peaks olema Putini tõsimeelsete pooldajate motivatsioon minna valimisjaoskonda? Isegi parimad poliit-tehnoloogid ei suudaks teistest kandidaatidest konstrueerida tõsist ohtu, kelle vastu valijaid aktiveerida.
Sestap on kohtadele antud aasta peaülesandeks tagada kõrge valimis-aktiivsus ning kõik saavad aru, et ebaedu korral järgnevad meetmed. Meie naabrid Pihkva oblastis näiteks paluvad teha endast valimis-kabiinis selfie, saata see valimiskomisjoni sotsiaalmeedia kontole riputada ning siis jääda ootama loosimistulemust. Auhindadeks pakutakse sülearvuteid ja muid e-vidinaid.
Tühjavõitu alternatiivid
Kokku registreeriti neile valimistele 8 kandidaati. See, et ukse taha jäeti Aleksandr Naval’nõi, sisaldas üsna sama vähe uudisväärtust kui Putini registreermine – mõlemad olid ette teada sündmused. Kuid kõrvalejäänutest pakub intuitiivselt huvi üks: ajakirjanik Ekaterina Gordon ning tema poolt välja kuulutatud Konstitutsioonilise demokraatia erakond. Saab olema huvitav vaadata, kas sellel uuel poliitilisel nähtusel lastakse minna vabaujumisse või mitte.
Registreerunuist jääb umbes sama intuitiivsel tasandil silma Boris Titov, kes iseenesest ei torka küll silma mitte kõige vähemagi, kuid tema taga olevad majanduslikud ja poliitiliste ambitsioonidega jõud pakuvad huvi. Teoreetiliselt ei saa välistada, et neid kaasatakse vajadusel võimuerakonna ümber-formaatimisel.
Põnev saab olema ka vaadata, kui suur protsent lubatakse võtta Pavel Grudininil, parteitul sovhoosi-esimehel, kes on üles seatud kommunistide pool. Ülejäänud ... no andke andeks, ei ole huvitav, isegi „kõigi vastu“ hääli koguda üritav diiva Ksenia Sobtšak mitte.
Probleem 2024
Tõsine ja sisuline intriig saab olema aga hoopis järgmistel valimistel. Aastal 2024 peaks Vladimir Putin presidenditooli vabastama. Üks variant on, et ta teeb samamoodi, kui eelmine kord, mil lahkus ajutiselt peaministri toolile, võttes kogu sisulise võimutäiuse endaga kaasa nagu personaalse kohvrikese. Seejärel võttis koos kohvrikesega aga tagasi harjumuspärase trooni.
Teine võimalus on liikuda kuskile kõrvale või kõrgemale, nt spetsiaalselt tema jaoks loodava Riiginõukogu juhiks vms. Kolmas võimalus on aga praeguste eba-valimiste ettevalmistuste käigus öeldud sõnad (tollesama Boris Titovi lähikonnast): „loodame, et need jäävad viimasteks presidendivalimisteks Venemaal, aeg on minna tagasi monarhia juurde!“ Ja võta sa nüüd kinni, kas seda öeldi naljaks või mitte.
Kokkuvõtteks aga, taas osundades loo alguses tsiteeritud „tühjavõitu homsele“, siis võib oodata, et 18.märtsile ehk Krimmi annekteerimise päevale sätitud valimiste eel leitakse võimalus elektoraati mobiliseerida.
--
lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment