Solvumisruum

Me rahval üsna palju kindlakskujunenud kombeid,

Neid vajadusel loome juurde

Olaf Kopvillem „Klunker“ 

Kohe alustuseks tunnistan üles, et ega ma täpselt ei tea, misasi on komberuum. Aga puht-intuitiivselt see sõnake mulle maitseb. Ta kõnetab just täpselt sel moel, et paneb korraks tugitoolis nihelema. Tekitab väikese ebamugavustunde, et ... miks ma sellest mõttest nüüd täpselt aru ei saa? Ja kas ma peaks selle peale solvuma?

Kas teate, kuidas sünnivad piirid? Nad sünnivad konfliktist. Huvide, väärtuste, hoiakute, vaadete konfliktist. Nende väikeste nügeluste käigus, aja ja ruumi nihkudes saab selgeks, et kuskohas algab see, mis on minu ning kus lõpeb see, mis pole minu oma mitte.

Nii nagu riikide piirid defineerivad suuresti riigi olemust, nii ka meie mõistelised-mõttelised piirid defineerivaid meid. Nii inimeste kui kogukonnana kui rahvana.

Solvumine kui ressurss

Ei, ma ei ürita teha kulunud nalja stiilis: „vingumine kui isetaastuv maavara“. Pigem soovitan mõelda, kas ei õnnestuks üha sagedamini väljendatavat piinlikkus- ja solvumistunnet kuidagi ümber mõtestada?

Eesti riigi ja rahva indentiteet, enesenägemus pole lõplik suurus, mis meile on kõigevägevama, looduse või kooliõpiku poolt ette antud. See on elus asi, mis kasvab ja areneb, muutub ja teiseneb. Seda kõike aga just nendesamade väikeste nügeluste läbi, nimetagem neid siis kasvõi solvumiseks.

Kuidas ma saan aru, kesasi ma olen ja mida ma asjadest tegelikult arvan, kuni mind pole riivatud? Läbi nende riivete tekib arusaam, mida pean päriselt oluliseks ning mis jääb kuhugi minu väärtusruumi servale, millest ülesõitmist ma väga oluliseks ei pea.

Me elame uskumatult heal ajal

Kui võtta aluseks lihtne arusaam, et vingatuste hulk näitab elukvaliteeti, siis me pole ilmselt kunagi paremini elanud. Rasketel aegadel surutakse hambad risti ja tegeletakse eluliste küsimustega. Erimeelsused neelatakse alla, hoitakse end rahvuskehana kokku ja suunatakse ogad vaenlase vastu.

Headel aegadel on aega ja mahti omavahel sõneleda, kutsikatena üksteisega puselda. Ega siis hädadest lõppu tule, mille üle käsi murda ja meelt heita.

Päris-päris headel aegadel saame kuulda ahastusi selle üle, et miks kõigile eba-esteetiliselt alasti laternapostidele pole kootud selga veste. Ning miks asfalt on nii meelimürgitavalt hall ja kas laste vaimse tervise nimel ei peaks kõnniteed mitte roosaks võõpama.

Jorisemine kui rahvalooming

Ka õpetatuimad meie hulgast tegelevad enam kui 95% ulatuses enesekordamisega. Verbaalse enesele ja kuulajatele õla peale patsutamisega, karjakuuluvuse kinnitamisega. Sellega taaskorratakse „omade“ ühiseid arusaamu ja märgistatakse „omade“ hulka mittekuulujate teistsugusust.

Seega tasub jauramisi sel teemal, kuidas ühte asja valesti tehti ning teist sootuks tegemata jäeti, võtta kui rohujuure tasandi loomingut. Selles pole mitte midagi halba ega valesti, kui ümbritsevat mõtestatakse. Ning kui riigi tasandil toimuvat kritiseeritakse, on see suisa hästi – see tähendab, et tehtav läheb korda. Riik koosneb rituaalidest ning need rituaalid on ajas muutuvad, kuniks ei sure.

Kõiketorkiv kolumnist ja ärritav muudatus kombetalitustes sunnivad meid mõtlema ja tegutsema. Kui sündinud solvumistundest jõutakse sõnastuseni, positiivse programmi pakkumiseni, on kõik hästi. Jääb asi kraakleva norimise ja nimelise ärapanemise tasemele ... noh ega sellestki maailm otsa lõpe. Kõike seda tehes me kujundamegi oma komberuumi. 

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis