Miks püüti tappa Inglimaal järjekordne Venemaalt pagenud kodanik? Mis on mõtet ühe ammuse riigireeturi demonstratiivses mürgitamises? Vastus peitubki justnimelt sõnas „demonstratiivne“.
Olen umbes kolmkümmend kuus korda rääkinud, et enne Putini-valimisi peab Kremli valimistoimkond lauale lajatama midagi, mis mobiliseeriks masse. Sel pühapäeval toimuva valimis-etenduse peamine küsimus on ju nende jaoks kõrge valimis-aktiivsuse saavutamine.
Kuidas aga panna valimisurnide juurde tulema kodanikke, kes on juba ette veendunud, et tulemus on ette teada? Nii Putini pooldajad – ja neid on tegelikult ka päris palju – kui vastased ning isegi kõhklejad võivad rahulikult pühapäeval koju jääda, sest .... no puudub ju vähimgi intriig.
Eriteenistuste mõttelaad
Nüüd aga tuletame meelde, et Venemaal on võimul eriteenistused. Nende seltsimeeste tugevus on lihtsate, aga tõhusate kahe-käiguliste operatsioonide planeerimine ja läbiviimine.
Mis on „dvuh-hodovka“ (e.k. kahekäiguline opratsioon) sisu ja mõte? Üldistatult: kuidas panna kedagi tegema seda, mis on vajalik seltsimeestele. Luua mingi selline ärritaja, mille järel objekt lihtsalt peab reageerima soovitaval moel.
Antud hetkel on vaja saavutada Venemaa tele-ekraanidele piisavalt võimas stimulaator, mille peale vene valijad mõistaks, KUI oluline on näidata üles oma toetust Juhile, põhiseadusliku korra garandile ja riikliku ülevuse kandjale.
Välisvanelase kuju
Mis saab olla võimsam motivaatr ja ühendaja, kui välisvaenlane? Keegi piisavalt võimas ja väärikas vastane, kes ründaks Venemaad. Noh, olgu küll mitte kineetiliselt, kuid vähemalt poliitiliselt, aga see-eest piisavalt ravukalt ja usutavalt.
Ideaalne oleks muidugi, kui ründajaks oleks see üks ja ainus rivaal, kelle läbi ennast tõestatakse, ehk USA. Kuid selles ppoleks ehk piisavat uudisväärtsust – ameeriklastega jagelemine on niigi igapäevaselt menüüs.
Niisiis istuvad seltsimehed hallides pintsakutes ja mõtlevad – kuidas saavutada soovitav resultaat, keda saaks niimoodi käima tõmmata, et see oleks piisavalt ärritav sisepubliku jaoks? Ilmselt rivaal nr.2 ehk Suurbitannia oleks sobiv? Kuidas aga panna London närviliselt reageerima? Tuleb korraldada midagi sellist, mis väljub heade tavade piiridest, eks ole.
Kahe erioperatsiooni ühendamine
Ja nüüd siis käivitubki operatsioon nr.2. Valitakse välja üks paljudest Londonisse pagenud tegelastest ja tapetakse ta moel, mis väljub tavalistest raamidest. Kui endine GRU luuraja, hilisem topeltagent lastaks kuskil trepikojas maha, siis pälviks see ehk reakese kohalikes krimi-uudistes, ei enamat.
Närvimürgi kasutamine moel, mis toob endaga avaliku ohu (saavad kahjustada ka kõrvalised isikud) on midagi, millele ametlik London ei saa jätta reageerimata. Kärarikas nõue, et Moskva peab asju nüüd ja kohe seletama, või muidu järgnevad karistused ... see on just see, mida vaja!
Ehk siis operatsiooni nr 2 (Londoni käimatõmbamine) väljund annab sisendi operatsioonile nr 1 (sisepubliku mobiliseerimine). Seltsimehed hallides pintsakutes on rahul, saavutatud tulemust saab operatsionaliseerida veel õige mitmel moel – kuid see oleks juba teise artikli teema.
Lõpetuseks lisan, et ülimalt tõenäoliselt ei olnud see ainus töösse antud sihtmärk. Ärritajaid on vaja alati, eriti enne Olulisi Sündmusi. Ja nüüd ütle sina, hea lugeja, kas kõik see kirjeldatu on liiga keeruline ja konspiroloogiline, et vastata tõele?
No comments:
Post a Comment