Putini pärand

Vladimir Putin on Venemaad juhtinud nüüd juba 18 aastat. Missugune on see Venemaa nüüd, mille ta võttis üle põdura Boris Jeltsini käest nii umbes üks põlvkond tagasi?

Ilmselgelt polnud see Putini enda valik, asuda juhtima hiigelsuurt ja metsikult keerulises olukorras riiki. Kuid midagi polnud teha, taolisest ettepanekust ei saanud loobuda. Seltsimehed hallides ülikondades olid oma otsuse langetanud ning vaene, lagunemise äärel balanseeriv ja kodusõtta visatud riik tuli vastu võtta.

Arvan, et võrdlus toonase ja praeguse Venemaa vahel annab meile päris hea aluse Vladimir Putini valitsemise hindamiseks. Mõistagi me ei tea, missugune saab olema Venemaa Putini-ajastu lõppedes, aga võtame aluseks praeguse seisu.

Sõda ja rahu – see oli, on ja jääb igasuguse võimu kõige olulisemaks küsimuseks. Kas, kus ja mis tingimustel sõdida, selle otsuse järgi raiutakse valitsejaid ajalukku.

Venemaa oli toona pikas ja vinduvas sisesõjas Kaukaasias, nüüdseks on see enam-vähem maha surutud. See on küll Moskvale üüratult palju maksma läinud, makstes üliheldelt kinni Tšetšeenia liidri Ramzan Kadõrovi lojaalsuse, kuid siiski. Ehkki ei saa väita, et Põhja-Kaukaasia oleks täiesti vaigistatud, kuid vinduv konflikt Dagestanis jm pole siiski enam võrreldav toonasega.

Teisalt on aga Venemaa praegune liider otsustanud sõdida väljaspool oma riigi piire. Kui jätta kõrvale vene vägede ilmumine Prištinasse 1999.a suvel, siis esimest korda veeresid vene sõjamasinad Putini ajal üle piiri 2008.a Gruusias. Napp aasta peale seda, kui Vladimir Putin oli 2007.a Münchenis teada andnud, et nüüd hakkab tema Läänt ohjeldama, mitte enam vastupidi.

2014.a võeti ette juba suurem suutäis, annekteeriti Krimm ja saadeti „viisakad rohelised mehikesed“ Ida-Ukrainasse Novorossiat ehitama. 2015.a alustati Süüria sõjakäiguga, teatades seeläbi eelkõige USA’le, aga ka ülejäänud maailmale, et Venemaa on tagasi suures mängus. Omaette küsimus, kui kaua suudab Venemaa kahel rindel sõdida, kuid see arutelu viiks meid praegu põhiteemast kõrvale.

Majandus – see on vundament, millel põhineb kõik. See huvitab kõige enam omaenda elanikke, selle järgi mõõdetakse riigi mõjukust rahvusvahelisel areenil ning lõppkokkuvõttes ei saa ilma heal järjel majanduseta hoida üleval ka sõjaväge. Ainult tuumarelvast jääb väheks, keegi ei pea ju nt Pakistani üliriigiks, ehkki tuumanui on tal ju olemas ja nt rahvaarvult mõõtes edestab too Prantsusmaast suuremgi riik Venemaad umbes 50 mln võrra.

Siin saab Vladimir Putin rinna kummi ajada ja näidata ette edulugu. Jeltsini viimastel aastatel saavutas Venemaa majandus nõukogude-järgsel ajastul absoluutse madalseisu ning Putini aegadel on see üldiselt olnud kasvutrendis. Tõsi küll, see on justnimelt „Putini ajal“, mitte „Putini tõttu“. 

Venemaa majandus püsib suuresti energiakandjate müügil ehk teisisõnu välisraha sissevoolul. See on nn rumal raha, mis reeglina pärsib innovatsiooni ja toidab korruptsiooni, lisaks toimub sama võimsalt raha riigist väljaviimise masinavärk.

Kuid nii ehk naa, tänu naftahinna pikaajalisele tõusutrendile saab Venemaa SKP kõverat kenasti kerkivana näidata. Putini võimustumise alghetkel oli naftabarreli hind u 20 dollari kandis ja tipphetkel küündis 130 dollarini – sellest ka see kena kõverik. Kuid siin on kaks huvitavat jõnksu: 2007-2008 finantskriis ning alates 2014.a langenud naftahind. Kas Venemaa majanduse langusel ning sama-aegsetel Gruusia ja Ukraina sõjaretkedel on mingeid seoseid või on tegu puhta kokkulangevusega?

Võrreldes ühte kõnekamat näitajat – sisemajandus koguprodukti jagunemist inimese kohta ostujõu alusel (GDP per capita PPP) on aga siiski asjad läinud ülesmäge – Jeltsini perioodi lõpuga on see sisuliselt kahekordistunud (12 tuh USD vs 24 tuh USD), olles nüüd taas langenud siiski vaid kümmekond protsenti.

Ühiskond. Ehkki Venemaale meeldib igal võimalusel nimetada end „великая держава“ ehk suurriik, ei tee ainuüksi territoorium veel riiki tegelikult suureks ja võimsaks.

Elanikkonna mõttes vaevab Venemaad sama häda mis enamikku põhjapoolkera riike, demograafiline kõver kisub kogu aeg allapoole. Koos Krimmiga saadi endale küll u kaks miljonit elanikku juurde, kuid see ei muuda suurt pilti – vähenev ja vananev elanikkond elab mõnes suurlinnas ja tihedalt kokkupressitult lõunapoolsetel aladel, enamik territooriumist on aga täis lagunevaid külasid ja vaesuvaid endisi tööstuslinnu. Võrreldes Jeltsini aja lõpuga on elanike arv langenud „ainult“ paari miljoni võrra, kuid seegi stabiilsus tuleb kirjutada suuresti mitte-vene rahvusest elanike paremate sünnitusnäitajate arvele.

Elukvaliteedi osas on Venemaa peale naftahindade langust teinud tõsist vähikäiku, ise enda suhtes rakendatud nn vastusanktsioonid on küll andnud tõuke omamaise tootmise arendamisele, kuid reaalse sissetuleku mõttes paikneb Venemaa maailmas 48.kohal (samal ajal kui majanduse üldise suuruse mõttes ollakse 9.kohal). Riigi äärmine ebaefektiivsus ning süsteemne korruptsioon söövad tulubaasi lihtsalt ära.

Hirmutavalt madalad näitajad kõikvõimalike inim-, sõna-, ettevõtlus- ja muude vabaduste reitingutes seletavad seda, miks märkimisväärne osa eliidist eelistab oma perekondi, rahasid ja muid varasid välismaal peita, ehkki riik on korduvalt võtnud ette katseid neid tagasi tuua, kasutades nii amnestiatega meelitamist kui salapäraste surmadega ähvardamist.

Suhted välismaailmaga. Üks asi, mis on Jeltsinilt võimu ülevõtmise ajaga kardinaalselt muutunud, on Venemaa asend rahvusvaheliste suhete süsteemis. Majanduslikus mõttes on asi muutunud ainult paremuse pooles – toonase võlakoorma all vankuvast ning suuresti välisabi peal elavast riigist on saanud üsna kenasti toimiv üksus. Kui 1999.a ehk Jeltsini viimasel võimuaastal saavutas võlakoorma ja kogumajanduse suhtarv ajaloolise maksimumi (92%), siis nüüd on see langenud tasemeni 13%.

Prisketel aegadel kinnimakstud võlad lubasid koguda ka kenakesi reserve, mis nüüd küll on taas otsa lõppemas, kuid selline välismajandulik enesekindlus on paradoksaalsel moel kaasnenud suhete halvenemisega sisuliselt kogu maailmaga. Täisväärtuslikke partnereid Moskval sisuliselt pole, liitlastest rääkimata. Enese mõtestamine suurvõimuna eeldab Venemaa nägemuses ka oma mõjuvälja ülesehitamist, kui vahetutest naabritest on tinglik liitlane vaid Valgevene ja veel tinglikumalt Kazahstan. Suluseisus olev Armeenia kuulub ka samasse pidemesse, kuid suurt au ja kuulsus see Kremlile just ei lisa.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Kui vaadata suurriikliku enese-kehtestamise seisukohast, siis väga laias plaanis on asjad justkui hästi – välismajanduslik suveräänsus on näiliselt taastatud, siseriiklik poliitiline stabiilsus tagatud ja ülejäänud maailmale näidatud, et senised reeglid enam Venemaa jaoks ei kehti.

See, et senine majandusmudel enam ei toimi ja stabiilsus on moondumas stagnatsiooniks, pole selles pildis ilmselt Putini jaoks oluline. Tema peamine ühiskondlik-poliitiline kuvand – absoluutne vastand Jeltsinile – on seni osutunud edukaks.

Igatahes hetkel on Putini pärandiks kahanevate tuludega ja kasvavate sõjakuludega Venemaa, mis on ümbritseva maailmaga vaenujalal. Kuid vene valija on rahul - kui Jeltsini ajal oli bardak, siis Putini ajal on porjadok.
---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis