Järgneva mõttekäigu aluseks on kolm eeldust. Esiteks – need on justnimelt Vene-Eesti suhted, mitte vastupidi. Jäme ots nendes suhetes on Venemaa käes ning kui Moskval on miskipärast vaja, et need suhted oleks „head“ (mida iganes see ka ei tähendaks), siis nad ka on seda. Meie võime kasvõi pea peal seista, kuid see mängu ei mõjuta. Asjade seisu määravad ära Venemaa pika-ajalised huvid.
Teiseks – Venemaa ei tee peaaegu mitte kunagi midagi eraldivõetult Eesti pärast. Eesti on Kremlist vaadates osa suurest mängust, lihtsalt üks nupuke laual, mis kas kahitakse või antakse ära vastavalt vajadusele. Hetkel on mängu nimeks suhted Läänega ning mängu reeglid on parasjagu ümber mõtestamisel.
Kolmandaks – nähtavas lähitulevikus on ja jääb Venemaa käitumismuster pehmelt öeldes revanšistlikuks, et mitte öelda agressiivseks. Venemaa nõuab endale oma õigusjärgset (nagu neile näib) positsiooni, mõjuruumi ja kohta kõigis olulistes otsustes.
Võtame siis edasiliikumiseks klassikalise kolmikjaotuse. Asjad lähevad kas paremaks, halvemaks või siis jäävad umbes samaks. Kuna alustuseks sedastasime, et tegu on Venemaa-poolse mänguga, siis „hea“ ja „halb“ tähistavad siinkohal Moskva-poolset perspektiivi. See, et Eesti ja Venemaa lähtepunktid on diametraalselt vastupidised, pole hetkel oluline. Tartu rahuga „vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest“ loobumine pole selles kontekstis muud kui pelk episood, mille võib igal ajal unustada.
Positiivne stsenaarium. Mida see võiks ülalkirjeldatud tingimustel tähendada? „Ajaloolist õiglust“ taastava Venemaa seisukohalt tähendaks see Eesti naasemist Moskva kontrolli alla. Kas täielikult omariiklusest loobudes või mitte, pole isegi niivõrd oluline. Kremli geopoliitilises null-summa mängus on Tallinna-nimeline provintsilinn kas Venemaa poolt või vastu, kolmandat võimalust pole.
Mis instrumente on Venemaal kasutada, saavutamaks seda, enda jaoks positiivset stsenaariumit? Info-operatsioonide tasandil tuleb esiteks teha eestimaalastele selgeks, et senine lääne-orientatsioon on halb ja Venemaal on pakkuda häid alternatiive. Panna meid põlgama Geiroopat ja pelgama pagulasi, kiruma Brüsseli diktaati ning hurjutama NATO’t. Teise käega aga teha ülejäänud Euroopale ja laiemalt Läänele selgeks, et Eesti on üks tülikas, ksenofoobne natsiriik, kelletaolisest loobumine oleks kõigile ülejäänuile ainult kasuks.
Negatiivne stsenaarium. Moskva mätta otsast vaadatuna tähendab see siinse maakillu asukate veendunud lõimumist Euroopaga, Lääne klubide üha tihedamat koostööd ning üksmeelt, väljendugu see siis sanktsioonides või nt ühtses energialpoliitikas, mis takistab vene huvide edendamist.
Mida peaks Venemaa tegema, vähendamaks taolisi negatiivseid arenguid? Aga enam-vähem sedasama, mis esimesel juhul kirjas. Pugema oma kanalite kaudu meie meelde ja südamesse. Panema kordama Kremli jutupunkte sellest, kuidas on „aeg lõpetada Venemaa süüdistamine ning asuda otsima heanaaberlikke suhteid. Ikka ühise kasu nimel ja elanikkonna hüvanguks, eks ole!?
Neutraalne stsenaarium. Ehk siis sotid jäävad laias laastus samasuguseks nagu nad on praegu. Ega väga suures plaanis pole asjad kõige halvemad praegugi. Eestimaa kaotamine või võitmine pole Moskva jaoks enamat kui taktikalise väärtusega nii ehk naa. Eesti toimib suures mängus piisavalt ärritava kaardina, andes võimaluse rääkida vene vähemuse ahistamisest ja neofashistlike meeleolude mahitamisest, ajaloo ümberkirjutamisest ja kõigest muust, millest Kreml on viimased paarkümmend aastat kõnelnud.
Sellise olukorra hoidmiseks pole Moskval taas teha rohkemat kui seni tehtut. Panna meid ja ülejäänud läänlasi arglikult küsima „kas Narva on järgmine?“ Külvata tüli ja usaldamatust, kasutades mõjuagente ja meelitades pika rublaga.
Kokkvõtteks tuleb korrata tarbimispsühholoogia põhitõde – kõik meie otsustused on manipuleeritavad. Pole vahet, kas me räägime pesupulbri valikust, valimis-eelistustest, otsusest kuuluda mingisse klubisse või valmisolekust oma riiki kaitsta, kõik see saab alguse meie kõrvade vahelt.
Venemaa on viimastel aastatel välja töötanud meie peades toimuva mõjutamiseks võimsa tööriistakasti, alates trollivabrikutest ja lõpetades kohapealsete mõjuagentide võrgustikuni. Parimad viimastest on muuseas need, kes ei anna endale aimugi, kelle kõnekatkeid nad kordavad ning kelle huve kaitsevad. Seega sekkumine nii Eesti kui laiemalt Lääne siseprotsessidesse jätkub ning Moskva vastavad kontorid õpivad vigadest.
Ei midagi isiklikku, Venemaa ei tee seda ei personaalselt minu/sinu ega laiemalt Eesti pärast. Tal on oma huvid kaitsta ja oma asi ajada. Meie peame lihtsalt endale neid huve teadvustama ning suutma end mõjutustegevuse eest kaitsta, nii palju kui oskame ja suudame.
---
No comments:
Post a Comment