Venemaa on läbi viimas hämmastavalt suuremahulist sotsiaalset eksperimenti, mis oma olemuselt on aga primitiivsuseni lihtne. Selle sisu on luua Suur Illusioon vastasseisust hea ja halva vahel, milles Venemaal on täita oma taevakõrgune missioon.
Läbi aegade on olnud üks haaravamaid ja hämmastavamaid teemasid inimese võime uskuda täiesti abstraktsetesse asjadesse. Ideedesse, väljendugu need siis religooonide või ideoloogiate kujul. Soov näha käegakatsutavate ja enam-vähem arusaadavate asjade või sündmuste taga mingeid suuri, kuid mitte katsutavaid ja veel vähem arusaadavamaid.
Esmapilgul – mis saaks olla loomulikum ja ratsionaalsem kui keskendada oma vähesed ressursid päriselulistele küsimustele. Siin on sinu peenar ja kapsas, kõblas ja kaevuvesi – tegutse ja tööta enda ja lähikondsete elu ja hüvangu nimel. Aga näedsae ei saa nii, inimese aju on niimoodi ehitatud, et sellest toimimisest jääb väheks. Vaja puhkehetkel maha istuda ja mõtiskleda asjade olemuse üle.
Ideed, mis on suuremad kui elu
Ning kui iseomaenese mõttevõimest väheks jääb, siis saab võtta kellegi teise ideed ning nämmutada nende kallal. Mõelda need enda omaks. Hakata nende sisse uskuma ning veelgi enam – innustuda! Mõelda need mõtted ülevamaks kui omaenese elu ning minna nende nimel teisi veenma, tehes seda tule ja mõõgaga. Kasvõi omaenda elu hinnaga, sest mis on minu tühine elu võrreldes Maailmarevolutsiooniga. Või siis sellega ... Jumalaga näiteks. Ilma nimesid nimetamata.
Suuri sõnameistreid on olnud läbi aegade, tühja targutavatest filosoofidest kuni rakenduslike kihutuskõnelejateni välja. Kui esimesed teevad seda mõttetööd enamasti puhtast mõtlemise mõnust ägisedes, siis teised teavad täpselt mõtte ja sõna rakenduslikku jõudu, võimet panna teisi inimesi tegutsema soovitud eesmärgi nimel. Neid teisi nimetatakse tänapäeval poliit-tehnoloogideks. Või siis sotsiaalseteks insenerideks.
Selle teoreetilise sissejuhatuse lõpetuseks veel üks universaalse olemusega mõte. Taolise sotsiaalse inseneeria jaoks on kaks põhimõttelist lähenemist: kõneleda millegi poolt või millegi vastu. Identiteediloome seisukohalt on teine palju lihtsam, tõhusam ja innustavam. Leida ja/või luua vaenlane, mille vastu koonduda, on kordades lihtsam, eriti kui see vaenlase kuju on piisavalt ebamäärane. Veelgi enam ebamäärasem peab aga olema vastuseisu nö positiivne programm. Et me oleme kõige halva vastu (konkreetselt) ja kõige hea poolt (ebamääraselt).
Venemaa identiteediloome Nüüd siis jõuame Venemaal toimuva juurde. Täiesti rakenduslikul eesmärgil – võimu absoluutne koondamine õigetesse kätesse – on võetud kasutusele vanim inimeste hanitamise trikk läbi aegade. Luua primitiivsuseni lihtne ühemõõtmeline skaala, mille ühes otsas on Kõik Hea, mida kaitsta. Aga selleks on kõigepealt vaja luua (justnimelt kõigepealt ja värvikalt, reljeefselt ja nõretavalt maalituna) see Kõik Halb, mille vastu võidelda, selleks et seda Kõike Head kaitsta.
Kõigeks halvaks on mõistagi anglosaksi maailm, mis on täis värdjaid, mädanemist, lagunemist ja koletuslikku kurja. Selle lühikokkuvõttena tasub vaadata
Aleksandr Dugini intervjuud Tucker Carlsonile, kus u 20 minuti sisse mahub kontsentraadina kõik see, mis on halb. Lõputu kordamisena vasardatakse kuulaja pähe naelu nimega liberalism, progressivism, woke’ism, tühistamine, individualism, post-humanism. Vähemuste domineerimine enamuse üle. Ebaloomulikkus.
Sellise vaenlasekuju loomine on seda tõhusam ja osavam, et tõepoolest kõik need ilmingud on ka päriselt olemas. Oskusliku sõnameistri pintslitõmmetega maalitakse need lihtsalt üle-elu-suurusteks ja kimäärlikeks lõrisevateks põrgulisteks.
Putin kui Päästja
Ja selle üheteljelise skaala teises otsas on Kõik Hea. Venemaa ja tema liider Vladimir Putin. Mees, kes tõelise juhina kisub iseenda ja Venemaa juukseidpidi välja teda allaneelavast globalistlikust mädasoost, kaitstes traditsioonilisi väärtuseid. Noh teate küll, neid häid ja õigeid, mida ei pea eriti nimetamagi (mäletate, Hea peab olema ebamäärasem kui Halb, muidu on raske jüngreid koondada).
Selle headusekuju loomise juures on muidugi mõningaid puuduseid, aga nendest ei pea kihutuskõneleja ju ometigi rääkima. Noh kasvõi asjaolu, et traditsiooniliste pereväärtuste iseloomustamiseks sobib praegune USA president koos oma suurearvuliste perepiltidega miskipärast paremini kui 0-pereline Putin. Noh muidugi võib ju siia juurde ette kujutada, et Putin ongi abielus vaid Venemaa ja tema rahvaga, kuid see kujutluspilt muutub nilbeks.
Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga see, et taoline primitiivne üheteljeline pilt on vanim ja tõhusaim identitediloome ja mobiliseerimise vahend. Ning et mida keerulisemad ajad, seda altimad ollakse alla neelama lihtsuse õngekonksu. Ja et mida kiiremad muutused, seda rohkem leidub „vana normaalsuse“ tagasitahtjaid, kuivõrd udune ja lootusetult valelik poleks selle tagasitoomise lubadus. Ning et selle konksu allaneelajad oleme me tihtipeale ise ja meie kõrval tegutsevad head inimesed.
---
lugu ilmus
siin
