---
Venemaa tipp-ametnike hulgas toimuva rotatsiooni jälgimisel tasub hoida meel jahedana ja pidada meeles: autoritaarsetes süsteemides peabki osa kaadriliigutustest olema meelevaldne. Sel moel tõestab karja ... ptüi ... ikka süsteemi juht enda olulisust, kontrollimatust ja ohtlikkust. Juhul kui ta seda ei teeks, aegajalt oma alluvatele peksa ei annaks, siis hakkab ülejäänutele jääma mulje juhi pehmoks muutumisest, see oleks aga kriminaalses taustsüsteemis surmahoop autoriteedile.
Praeguses vangerduses on niigi formaalset ja reeglipärast momenti liiga palju. Peale „presidendivalimiste“ näitemängu peab vana valitsus enda volitused maha panema ning asutakse moodustama uut. Pealegi – oh veidrust küll, osa sellest paneb kokku mitte president, vaid peaminister, mõistagi küll presidendi administratsiooniga kõike kooskõlastades, aga ikkagi.
Presidendi poolt otse pannakse paika nö jõubloki juhid: sise-, välis-, kaitseminister jne. Formaalselt jällegi kooskõlastades seda omakorda parlamendiga, kuid see on nii tühine detail, et ei vääri süvenemist.
Kuna riik on läbi viimas agressiivset sõda, siis on kõrgendatud tähelepanu all mõistagi kõik julgeoleku poolel toimuv ning siinkohal on luubi all kolm-neli nime: senine kaitseminister Sergei Šoigu ning isa ja poeg Patruševid ja uus kaitseminister Andrei Belousov.
Sõja ajal kaitseministri vahetamine on ilmne märk rahulolematusest seni toimunuga. Kremli siseheitlustes on vaiba all näha omavahel purelemas kahte kõige suuremat koertekarja: eriteenistused vs armee. Need pagunid pole kunagi ja kuskil eriti üksteist sallinud, kuid sõja ajal, eriti venima kippuva sõja ajal pinged süvenevad: keda saab näidata Suurele Juhile süüdlasena.
Sergei Šoigu üleviimine Julgeolekunõukogu juhi kohale näitab seda, et personaalse usaldusväärsuse Putini silmis on ta siiski säilitanud. Uueks kaitseministriks aga sügavalt majandus-taustaga inimese määramine mõjub koha kättenäitamisena armee-pagunitele: teie varastamine on ületanud lubatud piirid, nüüd me hakkame raha lugema ja ilmselt järgnevad karistused.
Isa ja poeg Patruševide vangerdus kannab aga klassikalise õukonnamängu mustrit. Endine julgeolekunõukogu juht viiakse hetkeks nö varju (teksti kirjutamise ajal pole teada, mis ametikoht talle määratakse), poeg aga tõstetakse põllumajandusministrist asepeaministriks. Kuna nii ühe kui teise kohta on sahistatud, et nad võiks olla Järeltulija staatuses, siis tähelepanu teravdub kordselt.
Aga kordan alguses öeldut: see kõik on osa Venemaa maffia-stiilis sisemisest võimumängust, mille üks eesmärk on mäng iseeneses, et kõik jälgiks hinge kinni pidades Suure Juhi käsi. Laias plaanis ei muuda see Venemaa praeguses agressori-kuvandis ja olemuses mitte midagi.
---
eile hommikupoole umbes samadel teemadel (aga ka Gruusiast ja Tšetšeeniast) Äripäeva raadiole
ja
lõuna paiku Kukule
---
üks tees, millest juttu polnud, aga mida ma tahaks lisada - mingeid müstilisi märke sellest, et nende vangerduste taga on "valmistumine pikalevenivaks sõjaks" (nagu paljud väidavad), ma ei näe. Näen lihtsat soovi kasutada ressursse efektiivsemal moel, selleks pole aga suletud süsteemil kuigi palju muid võtteid kui tõsta inimesi süsteemi siseselt ümber (sh ka vanglasse).
eile hommikupoole umbes samadel teemadel (aga ka Gruusiast ja Tšetšeeniast) Äripäeva raadiole
ja
lõuna paiku Kukule
---
üks tees, millest juttu polnud, aga mida ma tahaks lisada - mingeid müstilisi märke sellest, et nende vangerduste taga on "valmistumine pikalevenivaks sõjaks" (nagu paljud väidavad), ma ei näe. Näen lihtsat soovi kasutada ressursse efektiivsemal moel, selleks pole aga suletud süsteemil kuigi palju muid võtteid kui tõsta inimesi süsteemi siseselt ümber (sh ka vanglasse).
No comments:
Post a Comment