Venemaa kuhjab oma piiridele vägesid. Jälle. Kõik märgid näitavad, nagu valmistuks Moskva taas rakendama sõjalist jõudu oma naabri vastu. Kui jätame isegi varasemad sündmused kõrvale, siis 2008.a Gruusia ja 2014.a Ukraina operatsioonid võiks ka lühema mäluga inimestel meeles olla.
Milles asi, miks Venemaa kõike seda taolise visaduse ja järjekindlusega teeb? Seletuskäike on mitmeid ning rumal oleks proovida kõike taandada ühele nimetajale. Seda saaks muidugi teha, kuid tulemus mõjuks punnitatuna. Päriselus ei toimu sellise mõõtkavaga sündmused kunagi ainult ühe asjaolu tõttu.
Samamoodi ei kasutata suure, administratiivselt kohmaka riigi masinavärki vaid ühe eesmärgi lahendamiseks. Noh umbes nii nagu ei panda tööle tervet ülikooli selleks, et koolitada vaid ühe eriala spetsialiste. Seega proovime vaadata toimuvat veidi kompleksemalt, kasutades vana head kolmikjaotust. Üritame leida toimuva ratsionaalseid seletuskäike kolmes plaanis: globaalne, regionaalne ja personaalne.
Globaalne
Globaalne seletuskäik – see kõlab nagu veidi suurushullusest ajendatuna? Aga siiski on see pädev lähenemine, sest vähemalt osades peades on tegemist globaalse vastasseisu ja/või konkurentsiga. Nendes peades on maailmas toimuv null-summa mängu küsimus. Et kui ühele poolele antakse, siis teisele poolele jääb ilmselgelt midagi vähem. Mõjuvõimu, ressursse, mida iganes.
Sellisest null-summa reeglistikust lähtub suur osa Venemaa praegusest tipp-eliidist. Umbes 70-aastaste meeste maailmavaateline kujunemine toimus NSVL tippaegadel. Jah, see riiklik moodustis oli küll juba kuhtuv, kuid siiski veel näiliselt maailma juhtivate jõudude hulgas. Täpsemalt kahe juhtiva jõu, bipolaarse maailma üks poolus.
Seejärel aga juhtus katastoof – see XX sajandi suurim geopoliitiline katasroof, mäletate küll. NSVL vajus omaenda jätkusuutmatuse all kokku. Kuid inimesed jäid ju alles. Need inimesed, kes hakkasid seda endist „normaalsust“ taga igatsema ja kaotust nn Külmas Sõjas pidama ebaõiglaseks.
Regionaalne
Need inimesed, kes on nüüdseks ennast Venemaa võimu külge ankurdanud, soovimata sellest lahkuda, üritavad taastoota toonast normaalsust ja näidata, et nad ei lepi kaotaja rolliga. Vastasseisus tookordse võitja ehk USA/NATO/Läänega, näevad nad teise poole edusammudes enda kaotuse rõhutamist, soola riputamist oma haavadele.
2008.a karistati Gruusiat tolle riigi püüdluste eest liikuda EL ja NATO poole. Gruusia jalge ette asetati Osseetia-nimeline reha, värviti punaseks ja kirjutati peale, et see on reha. Ning Gruusia allus provokatsoonile, hüppas kahe jalaga rehale – ei saanud seda lihtsalt tegemata jätta – ja sai oma haavad kätte. Venemaa tormas „kaitsma oma kaasmaalasi“ ning saavutas eesmärgi, enda meelest igati õigustatud ja ka rahvusvahelise üldsuse poolt tõrksalt, kuid siiski aktsepteeritud tulemuse – Gruusia killustamise, võimu vahetumise ja riigi tardumise kuhugi ida ja lääne vahele.
2014.a karistas Moskva Ukrainat analoogse katse eest. Kasutades ära Kiievis toimuvat vastasseisu, kuulutas Kreml selle „fašistlikuks riigipöördeks“ ning kaaperdas Krimmi. Rahvusvaheline üldsus vaatas seda kerge jahmatusega pealt ja ... noh ei aktsepteerinud, kuid kohe vastu ka ei hakanud.
Küll aga hakkas ootamatult vastu Ukraina ise, surudes ninapidi Donbassi põldude mutta Novorossija nimelise plaani. Nüüd on sellele vastuseisule tekkinud liitlasi, eelkõige on oluline üks vana konkurent nimega Türgi. Ankara on asunud üha aktiivsemalt toetama Ukrainat, olles ka üks kõige aktiivsemaid Krimmi kaaperdamise eitajaid – tõsi küll, mitte Ukraina, vaid oma huve silmas pidades.
Personaalne
See viimane ehk „personaalne“ mõõde võib tekitada õlakehitus. Peale jaotusi „globaalne“ ja „regionaalne“ oleks olnud loogiline näha pealkirja „kahepoolne“, mis keskenduks Kiievi-Moskva erisuhete arutlusele. Kuid leidsin, et antud juhul on asjakohasem tõsta kilbile justnimelt personaal-küsimus. Vladimir Putini personaalküsimus, sest hetkel on oluline just see, mis toimub end Venemaa ainumõeldavaks juhiks mõtleva inimese peas ja ümber.
Kuningat teeb õukond. See seltskond, kes on kas omakasu või millegi muu nimel valmis kaasa mängima seda mängu, et tsaaril on alati õigus ning „kui pole Putinit, pole ka Venemaad“. Justnimelt mängima seda mängu, sest päriselus on alati käinud kuninga mõjuvõimuga kauplemine ja lubatavuse nimel varastamine. Aga hetkel pole see oluline, vaid Putini peas toimiv väärtushinnangute süsteem, kus eksisteerivad „õiged“ ja „valed“ väärtused, millest viimaste kandjaid tuleb karistada.
Venemaa eliiti on alates I MS järgsetest aegadest tabanud süvenev kriminaliseerumine. Kiht kihi järel lõigati välja nö helgemaid, haritumaid ja isemõtlevamaid päid, asemele pandi end verega määrinud ja lojaalseid tegelasi, kes olid moel või teisel kokku puutunud vanglatega. See on pikk ja kurb lugu, kuid igatahes on oluline see, et vanglaeetika on muutunud osaks eliidi mõttemallidest. Selle kohaselt tuleb vastuhakkajaid karistada, tõestamaks enda õigust olla ülemus.
Kõik see kokku viib meid lohutu järeldusi – Venemaa lihtsalt peab Ukrainat karistama, kuna Ukraina preagune president on endale lisaks sarmile kasvatanud ka otsustusjulguse ning vaatab jälle Lääne poole. Edasine aga sõltub ülimalt palju Ukraina toetajaskonnast – kas me lepime Venemaa poolt pealesurutud mängureeglitega või mitte.
---
---
