Venemaa on lihtsalt sunnitud?

Puutusin hiljuti taas kokku mõttekäiguga, et „Venemaa on lihtsalt sunnitud reageerima niimoodi, tal pole valikuid“. Kuulasin, ohkasin ja püüdsin seletada, nii kuidas oskasin. Aga seejärel jäin mõtlema, et kuidas ja kuskohast sellised mõttekäigud meie heade kaaskodakondlaste peadesse tekivad? Ja mida me saame selle osas peale hakata?

Aga kõigest järgemööda. Väide kõlas niimoodi, et „Ukraina president võiks ikka tagasi tõmmata! Kui ta muudkui räägib NATO’sse astumisest, siis ei jää Venemaal midagi muud üle kui rünnata!“

Olen seda seletuskäiku 375 korda kasutanud, kuid kordan sellistes puhkudel ikka ja jälle. Venemaad pole võimalik provotseerida, kui ta ei taha provotseeruda. Venemaa valib väga täpselt olukordi, millele ta reageerib või mitte.

Valikuline suhtumine

Ah et soovite näiteid? Võtame nn vene kaasmaalste olukorra Balti riikides ja Kesk-Aasias. Esimeste olukorra üle kurtmine kuulub kohustuslike jutupunktide hulka igal võimalikul ja võimatul juhul, isegi kui jututeemaks on tegelikult kasvõi rahvusvaheline kaubandus vms. Teisel juhul pole kuulda aga poolt piiksugi, isegi kui vene kodanikud pandi nt Turkmeenias loobuma kas oma kodandsusest või kaduma riigist koos kogu vara kaotamisega.

Olukord venekeelse hariduse ja informatsiooni osas? Meil siin olla olukord kohutav ja suisa genotsiidi meenutav, ehkki on olemas nii venekeelne haridus kui meedia, mida peetakse ülal maksumaksjate kulul. Samas näiteks Saksamaale, kus elab miljoneid venelasi, ei esitata analoogseid pretensioone.

NATO laienemine kui ülim punane joon, üle mille ei tohi naabrid astuda? No ma ei tea, Norra on kogu aeg samas kohas ja NATO’s aegade algusest saadik. Poola ja isegi Balti riikide liitumise puhul alliansiga räägiti (ehk küll pika hambaga) siiski riikide-rahvaste enda õigusest otsustada oma liitumiste üle. Aga näe Gruusia ja Ukraina puhul seda õigust justkui pole.

Igapäevased topelt-standardid

Neid näiteid topeltstandarditest suhtumisest eri teemadesse ja riikidesse võiks tuua veel ja veel, aga põhiväide peaks olema selge. Ei ole olemas selliseid objektiivseid kriteeriumeid, mille puhul Venemaal „pole valikut ja ta peab ründama“. Küll on aga olemas subjektiivsed, ajas ja ruumis muutuvad suhtumised ja poliitikad.

Teisisõnu, mitte Venemaa naabrite üks või teine samm ei ole rünnete põhjuseks, vaid Kremli suva. Juhul kui kas Venemaa Föderatsiooni president isiklikult või nn kollektiivne Putin otsustab, et on paras aeg sekkuda kas kineetilise või nt infosõjana, siis seda ka tehakse. Muust pehmemast mõjutustegevusest rääkimata.

Tõele au andes, topelt-standardid pole ainult Kremlile omased, see on üleüldine fenomen, mille patust pole ilmselt puhas ükski inimene, riikidest rääkimata. Ikka on olemas meie ja nemad, head ja halvad, spioonid ja luurajad jne.

Informatsiooniline vastutegevus

Niisiis, tagasi loo alguspunkti juurde. Need mõttekäigud, mis on igapäevased ja loomulikud Venemaa tele-ekraanidel, on teinud pesa ka meie peades. Ja mida lähemal on järjekordne rünnak, seda valjemini kõmisevad informatsioonilise ettevalmistus-tule kanonaadid.

Esimene ja kõige loomulikum reaktsioon on „ära keelata ja kinni keerata“. Väidan, et tänapäevases maailmas pole lihtsate keelamistega midagi peale hakata, võides saavutada pigem vastupidise efekti. Ehk mäletavad mõned veel neid aegu, kui NSVL üritas segada igasuguse välise info sisse-imbumist ja missuguse himuga kuulati seetõttu noidsamu keelatud raadiojaamu? Isegi kõige suletumad riigid maailmas, kelle kogu tegevus seisnebki keelamises ja piiramises, ebaõnnestuvad selles.

Mida me siis saame teha? Ohata ja seletada. Või siis mitte ohata ja ikkagi seletada, tehes seda paremini ja veenvamalt. Ideid ei saa keelata, nende vastu saab teiste ideedega

---

lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis