Erioperatsioonide eesmärk on tõestada, et Kiiev ei kontrolli olukorda (Delfi, 14.apr)
Thursday, April 17, 2014
Kremli pingutused paralleel-Ukraina loomiseks
Näib nii, et Putini meeskond üritab marginaliseerida praeguseid Ukraina võime, muuta neid mitte-subjektseteks, ning selle kõrvale kasvatada mingit teist, nö "päris-Ukrainat", millega tuleks hakata läbi rääkima nii sise- kui välispoliitilistes küsimustes.
Erioperatsioonide eesmärk on tõestada, et Kiiev ei kontrolli olukorda (Delfi, 14.apr)
Erioperatsioonide eesmärk on tõestada, et Kiiev ei kontrolli olukorda (Delfi, 14.apr)
Wednesday, April 16, 2014
Putin kui Uue Keskaja (soov-)mõtleja
Kallid keskaja uurijad. Enne kui lugema asute, palun ärge otsige siit otseparalleele "päris" keskajaga :)
--------------
Vladimir Putini tegutsemine Ukraina kriisi käigus, eriti
Krimmi annekteerimise osas, on pannud paljusid küsima: "kas ta on kaotanud
sideme reaalsusega?" See dotseeriv küsimus lähtub universaalsele tõele pretendeerivast
hoiakust, mille kohaselt Vestfaali/Versailles süsteem on nö normaalsus ja kõik
muu sellest kõrvalekalle. Teisisõnu - konkureerivate rahvusriikide süsteem,
mille sisemisest konkurentsist tulenevat sõjaohtu üritavad ohjata rahvusülesed
ühendused, eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu.
Ehk oleks asjakohasem küsida: "missuguses reaalsuses
Putini meeskond eelistab end kehtestada?" Rahvusvaheliste suhete süsteemis
võib olla küll väljakujunenud status quo, kuid keegi ei saa eeldada, et
kõik mõtestavad seda olukorda ühtemoodi.
Lääne „normaalsus“ ja Uus Keskaeg
Lääne tsivilisatsioonile (mida iganes see ka sisemiselt ei
tähendaks) näikse olevat omane rahvusriikluse ja rahvusülesuse põhimõtete
sümbioos. Selle kohaselt on rahvusel õigus pretendeerida riiklusele ja see
riiklus ka omakorda delegeerida endast ülespoole. Seejuures pole oluline, kas
tegu on rahvusega selle sõna etnilises või riiklikus tõlgenduses (nationstate
vs state nation).
Selle modernse (rahvusliku) ja postmodernse (rahvusülese)
tõlgenduse kõrval eksisteerib paralleelselt aga ka teisi, millest antud hetkel
oluline nn Uue Keskaja kontseptsioon, milles riiklusele omistatakse premoderne
väärtus. See tähendab, et riigiloome aluseks ei pruugi olla identiteet, mingid
jagatud väärtused, vaid selleks võib olla ka lihtne lojaalsus. Lojaalsus
suveräänile, religioonile, pangale või lihtlabaselt jõule.
Venemaa tunneb end Lääne poolt ahistatuna
Soovimata minna liiga sügavale teoretiseerimisse, tõden
lihtsalt – Putin ja tema taga hetkel olev nõunike/kõnekirjutajate/ideoloogide
seltskond tunneb, et Lääne poolt universaalseks peetav postmodernsusesse ehk
rahvusülesusse kulgev rahvusvahelise elu korraldus mõjub Venemaale ahistavalt.
Et Lääs muudab Venemaad pisemaks, tõrjudes ta nö realiikmete hulka, andes vaid
ühe koha laua ääres. Kuid Venemaa ei saa olla „üks paljude seas“, vähemalt
mitte see Venemaa, milles nemad elavad.
Seetõttu ongi Kremli peremees maailmale vastu hakanud, nö
„kaotanud sideme reaalsusega“. Täpsemalt aga – Putin tegeleb oma reaalsuse
konstrueerimisega, omistades sellele samasugust universaalset jõudu nagu arvab
endal olevat Lääs. Lavrovi sõnad: „toimub vana maailmakorra
ümberformateerimine, see on valulik protsess“ kõlab kui selle soovi omamoodi
kvintessents.
Putin kui uue Uue Maailmakorra kehtestaja?
Kollektiivne Putin soovib olla kui mitte Uue Keskaja
esimõtleja, selle kehtestaja, siis vähemalt ärakasutaja. Läänemaailma liikumine
postmodernse rahvusülesuse poole tekitab loomulikult vastuseisu sellesama Lääne
enda sees. Euroopa paremäärmuslaste kaasamine on seetõttu Kremli jaoks loomulik
käik (vt Krimmi nn referendumit vaatlema kutsutute nimekirju).
Krimmis ja Ida-Ukrainas ning Moldovas toimuva ajaline kokkulangemine
reas Euroopa riikides toimuvate iseseisvusreferendumitega (Veneetsia, Kataloonia,
Šotimaa) on küll ilmselt pelk juhus, kuid see vaid toidab Kremli ideoloogide
mõtteveskit.
Kolm eeldust ja soovitud järeldus
Putini ideoloogide peades näikse olevat kinnistunud kolm
eeldust ja sellest tulenev järeldus.
Esiteks veendumus, et postmodernsusesse sukelduda üritav
Lääs on sisemiselt nõrk ja manduv (Geiroopa
kui absoluutse jätkusuutmatuse sümbol Venemaa retoorikas). Teiseks oletus, et
kogu see postmoderne jura on vaid suitsukate ning tegelikult tugevdab
põlisvaenlane USA selle abil oma globaalset mõjuvõimu. Kolmandaks – nii esimene
kui teine on tegelikult ka Läänes piisavalt sisepingeid tekitav, et seda saab
ära kasutada.
Järeldus kõigest selles on imelihtne: Venemaal on viimaks
ometi aeg olukord ära kasutada ja end kehtestada. Pakkuda postmodernsusest
väsinud Läänele ja sellestamast hirmunud lähivälismaale uut võimalust – olla
lojaalne. See on ju palju lihtsam! Tulla eksirännakult tagasi turvalisse
premodernsesse maailma, kus on selged käsuliinid ja varustuskanalid (loe:
isikliku rikastumise allikas ehk juurdepääs riigikassale).
Miks ma aga nimetasin pealkirjas Putinit soovmõtlejaks? Sest
minu meelest näitab maailmakogemus, et tagasipöördumine „vana hea aja“ juurde
pole kunagi õnnestunud.
Karmo Tüür
12.aprill 2014
-------
Lugu ilmus ingliskeelsena siin
Tuesday, April 8, 2014
Ukraina mullistused jätkuvad
Regioonides olevat rahulolematust ära kasutades ja nö rändkasakaid kasutades jätkatakse Ukraina lõhestamist.
Sel teemal intervjuu ERR'le
ja hommikune jutuajamine Kuku raadios
------------
pilt siit
------
väike huumorinurgake:
Et eesti keel edeneks ja õitseks, teen oma panuse uudissõna näol: "okuvant". See on siis selline okupant, kes justkui oleks kohalik elanik, kuid miskipärast ajab teatri segamini linnavalitsusega, näeb välja, räägib ja käitub nagu tüüpiline gopnik ning mõnikord võib kanda ka tunnusmärkideta mundrit.
Okuvandi alamliik on "rändkasakas", kes saabub nt kevade eel Krimmi ja loodab et talle selle eest maad eraldatakse.
Sel teemal intervjuu ERR'le
ja hommikune jutuajamine Kuku raadios
------------
pilt siit
------
väike huumorinurgake:
Et eesti keel edeneks ja õitseks, teen oma panuse uudissõna näol: "okuvant". See on siis selline okupant, kes justkui oleks kohalik elanik, kuid miskipärast ajab teatri segamini linnavalitsusega, näeb välja, räägib ja käitub nagu tüüpiline gopnik ning mõnikord võib kanda ka tunnusmärkideta mundrit.
Okuvandi alamliik on "rändkasakas", kes saabub nt kevade eel Krimmi ja loodab et talle selle eest maad eraldatakse.
Saturday, April 5, 2014
Keelata ei tohi lubada
Venemaa propagandamasin töötab täispööretel, üha uuesti
ületades oma seniseid saavutusi, asudes Krimmi kampaania ajal kasutama mitte
lihtsalt hästituntud demagoogilisi võtteid, vaid häbitut lausvalet ja
hirmutamist (nt omamoodi maamärgiks muutunud meeldetuletus, et Venemaa on
võimeline muutma USA radioaktiivseks tolmuks). Jääb tunne, nagu oleks
kogenematu juht vajutanud masinal gaasipedaali põhja ning pedaal on kinni
kiilunud.
Kuid kas saab tolle hirmutava masina operaatoreid süüdistada
kogenematuses? Vaevalt küll. Mida tahetakse siis saavutada? Üleüldine
sõjavaimustuse kodus on ju niikuinii olemas, milleks niivõrd siis üle
pingutada?
Ülemäärane energia mille nimel?
Vägisi jääb mulje, et omaenda varjust üle hüppamine käib
mitte kodupubliku, vaid välismaailma tähelepanu võitmise nimel. Ja seda mitte
niivõrd sooviga panna välispublikut ennast uskuma, kuivõrd ehmuma. Hirmunud
inimesega on lihtsam manipuleerida.
Loomuliku reaktsioonina on kuulda üleskutseid, et taolised
Riikliku Vale levitamise kanalid tuleks kinni panna, kaitsmaks enda ja oma kaaskondsete
meeli. Kas see on aga mõistlikuim samm?
Inforelvaga võitlemisel tuleb tegutseda pisut teisiti kui nn
kineetilise sõja tingimustes. Jõuline blokeerimine ei pruugi olla kõige
mõistlikum tegu.
Keelamise nõrkusest
Tuletagem meelde nõukogude aegu. Absoluutne infosulg ... ei
olnud absoluutne. Mõtlemisvõimeline inimene leidis üles kui mitte põranda-aluse
samizdat trükised ja välismaised
raadiokanalid, siis omandas vähemalt võime lugeda ridade vahelt.
Praegusel infotehnoloogilisel ajastul on info blokeerimine
veelgi tulutum – isegi Hiinas ei tulda sellega tegelikkuses toime. Mõtlevad
inimesed leiavad alati oma võimaluse keeldudest mööda minna.
Mis aga veelgi olulisem – keelamine loob keelatule eelised.
Märtri oreool (tõerääkimise eest karistamine, „meie omi pekstakse“ jne) annab
keelatule lisavõimalusi ning marginaliseerib keelajat (ta on nõrk, pole
vastuargumente).
Targem pakub alternatiivi
Selle asemel soovitan ära kasutada juba olemasolevat
algatust – pakkuda alternatiivset sõnumit. Neid inimesi, kes tunnevad end
Venemaal lämmatatuna totaalsest propagandast ja patriootilisest
sõjahüsteeriast, sise- ja välisvaenlaste otsimisest ja konstrueerimisest, on
üha rohkem.
Märkimisväärne hulk akadeemilisi vabamõtlejaid, ajakirjanikke,
lihtsalt ettevõtlikke ja kriitiliselt mõtlevaid inimesi otsivad pääsu sellest,
mida nad ise nimetavad kohutava nimetusega „fašismi poole liikuv mentaalsus“.
Venemaa aktsioon kutsub esile paratamatu reaktsiooni.
Vabanemas on hulk vaimset energiat ja konkreetseid tegijaid, kes on suutelised
ja tahtelised panustama vaba inforuumi arengusse, tootma kvaliteetset
alternatiivi ühekülgsele propagandale. Minugi poole on pöördunud seni Venemaal
töötanud inimesi kes otsivad endale uut väljundit, rääkides lämbumistundest.
Mõistliku mastaabi küsimus
Peamine probleem on mõistagi selle alternatiivse infokanali
jaoks piisavate ressursside leidmine. Oletan, et mõistlikuim oleks ühtse
venekeelse portaali loomine kolme Balti riigi või isegi veelgi laiema regiooni
baasil. Venekeelne peab see olema juba kasvõi selleks, et esimesena ei tuleks
venekeelsetes otsingumootorites Eesti-teemalisele vastena agentuur Regnum.
Olemata meedia-ekspert, veel vähem selle valdkonna
majandusliku poole tundja, ütlen intuitiivselt, et individuaalne ponnistus on
antud hetkel läbikukkumisele määratud, kuid ühispingutus võib täiesti toimida.
Edasise arutelu algpunktiks soovitan tagasi tulla selle
kirjatüki alguses mainitu juurde – blokeerimine pole efektiivne, mõttekam on
vastaspoole energia ära kasutamine. Venemaa propagandamasin lajatab hetkel
lahmivalt ja ülemäärase jõuga. Kas suudame seda enda kasuks pöörata?
PS. Toimetusega nõu pidades otsustasin siiski lahti
kirjutada ka pealkirja. Tegu on vana mõistuloo „Hukata mitte armu anda“
ümbersõnastamisega. Kuhu panna komakoht, sellest sõltub mõnikord uskumatult
palju.
Karmo Tüür
03.aprill 2014
--------
lugu ilmus EPL'is
--------
pilt võetud siit
Tuesday, April 1, 2014
Krimmi kriis ja julgeolek
Ühendus Avatud Vabariik korraldas ürituse "Ukraina julgeolek peale Krimmi kriisi", millel kõnelesid Merle Maigre ja teie alandlik teener :)
Panen siia üles oma vastuste teesid:
------
pilt võetud siit
Panen siia üles oma vastuste teesid:
- Mida tuleb antud
kriisist õppida, et seista tulevikus sarnastele agressioonidele tõhusamalt
vastu?
1 – ajalugu pole lõppenud. Jutt pole ainult mingist
abstraktsest „ajaloo ümberkirjutamise soovist“ – igasugune ajaloo kirjutamine
on ühtlasi selle ümber kirjutamine. Ajaloo lõpu idee oli kantud arusaamast, et
kõik riigid ja rahvad on jõudnud ühetaoliste väärtus-süsteemide juurde ja
konfliktide algpõhjus on kadunud. See pole nii.
2 – konventsionaalse sõja oht pole kuhugi kadunud, ta on
vaid hämustunud. Selle hämustumise parimaks näiteks on „uus normaalsus“, kus
seniste kokkulepete vastaselt on võimalik kasutada ka tunnusmärkideta sõdureid.
3 – infosõja osakaal on suurenenud. Et igasuguse
„kineetilise sõja“ juures kasutatakse ka infosõja komponente – selles pole
iseenesest midagi uut. Paanika ja kuulujuttude külvamine vaenlase ja liiitlaste
hulgas on aegade algusest olnud üks vahendeid. Nende vastu võitlemise juures
tuleb aga ÜLIMA tähelepanelikkusega jälgida, et ei laskutaks primitiivsesse
infosulgu. Lihtlabane ärakeelamine võib mängleva kergusega anda võidu teisele
poolele.
- Mis on Euroopa
Liidu ebakindluse taga? Kuidas mõjutab Euroopa julgeolek Ukraina julgeolekut?
Euroopa Liit on majandusliku koostöö instrument, millel
siiani pole olnud sisuliselt välispoliitika ajamise kogemust. Ehkki Ühine
kaitse- ja julgeolekupoliitika on olnud algusest peale üks deklareeritud
peasuundi, pole see sisuliselt siiani toiminud. Nii et praegu on tegu esimeste
ebakindlate sammudega nagu vastsündinud vasikal.
Iga kord kui küsite „miks Euroopa Liit käitub nii või
teisiti“ soovitan küsida uuesti, asendades „Euroopa Liit“ Eestiga. Miks Eesti
käitub nõnda, kas Eesti käitumine vastab parimal moel Eesti enda rahvuslikele /
riiklikele huvidele?
Julgeolekust. Esimese hooga soovitaks küsida vastupidi –
kuidas mõjutab Ukraina julgeolek meid
kõiki (sest meie olemegi Euroopa) – kuid niipidi küsituna on tegu ehk isegi
huvitavama mõttega. Kui Euroopa ise muutub piisavalt julgeks, enesekindlaks ja
omaenese julgeolekut piisavalt tagavaks, siis saavad sellest tuge ka meie
partnerid, olgu siis Ukrainas, Gruusias või Moldovas. Me ei saa jääda ainult
välisele (loe: USA) abile ootama, vaid peame suutma teha omavahel sisulist
koostööd julgeoleku valdkonnas. Eesti jaoks tähendab see eelkõige Läti, Leedu
ja Soome ning Põhjamaade omavahelist võrdväärset pingutust.
- Kuidas ehitada
edasi suhteid Venemaaga?
Esiteks – oluline täpsustus – mitte Venemaaga, vaid Putini
režiimiga. Väga palun iseennast ja teisi mitte teha seda pidavat jõhkrat
üldistust stiilis: „ah need venelased nad on kõik sellised“ ja mitte panna
võrdusmärki Venemaad asustavate suurepäraste inimeste ja agressiivse
neoimperialismi ilmingute vahele.
Teiseks – edasine sõltub suuresti Kremli käitumisest.
Vladimir Putin võimustus kodusõja najal Tšetšeenias. Esimese päris oma sõjani
Gruusias läks tal aega 8 aastat. Nüüd 6 aastat hiljem annekteeriti Krimm.
Võitlev eurasianistlik impeeriumimeelne retoorika muudab väga keeruliseks
normaalse võrdpartnerliku suhtluse.
Kuni kõrvalkorteris elav naaber jätkab oma kodus
laamendamist ja teistes naaberkoterites elavate rahvaste survestamist ning
nende keldribokside ja rõdude eneselehaaramist, ei ole võimalik jätkata suhet
„business as usual“.
- Millist
lõimumispoliitikat vajab Ukraina ja ka Eesti, et kindlustada julgeolekut?
See on väga hea küsimus, kuid alustuseks soovin tähelepanu
juhtida ühele loogikaveale, mis on selle esitamisel tehtud. Nimelt lähtub
taoline küsimus eeldusest, et meie oleme teinud midagi valesti, me peame ennast
parandama, vastasel juhul järgneb Venemaalt õiglane karistus. Tegelikkus on
paraku selline, et me võime kasvõi pea peal seista, loobuda üldse eesti keele
kasutamisest, kuid see ei muuda ära Kremli süüdistusi meie aadressil. See on
lihtsalt üks instrument osa laiemast taktikalisest mängust. Kui vaja, siis
tekitatakse kinnimakstud taskuorganisatsioonide ja lihtlabaste provokatsioonide
abil juurde uued valupunktid, mida edasi ära kasutada.
Kuid nüüd küsimuse sisu juurde. Eelräägitu ei tähenda seda,
et lõimumispoliitika poleks oluline ja et sellel poleks oma julgeolekumõõdet.
Aga me ei pea seda üles ehitama Venemaa huve ja soove silmas pidades, vaid
omaenda ühiskondlikku elukvaliteeti tõstes. Kõige lihtsam lõimumispoliitika on
hea elujärg, kuigi ka see pole universaalne võluvits – tasub vaadata kasvõi
Londoni või Pariisi äärelinnu. Sellest
olulisem on kõigile ühiskonnaliikmetele võrdsete tegutsemis- ja
eneseteostamisvõimaluse pakkumine, kuid edasi peavad needsamad liikmed juba ise
tegutsema. Õnnelik olemine on individuaalne projekt, riik ei saa siin sekkuda.
Riik saab ette anda vaid raamid, mille sees tegutsemine on heaks kiidetud ja
millest väljumine pahaks pandud. Kui kitsad või laiad need raamid peaks olema,
see on aga juba sootuks teise arutelu ja teise profiiliga spetsialistide teema.
Üldistuseks.
Kahjuks pole konfliktid, sh sõjalised kokkupõrked kuhugi kadunud ja vaevalt et
ka kaovad. Nö kineetilise relva kõrval muutub aga üha olulisemaks, kui isegi
mitte peamiseks inforelv. Peamine on mitte laskuda primitiivsete keeldude ja
diktaatorlike käskude tasandile, ülejäänuga saab ehk hakkama.
Tulemuslikuim infosõda on see, kui sa ei mõista, et oled
juba kaotanud ning isegi ei taju et oled rünnatud.
Suuremad venelaste
kogukonnad välismaal
Ukraina
|
8 334 141
|
(2001, rahvaloendus)
|
Kasahstan
|
3 793 764
|
(2009, rahvaloendus)
|
USA
|
3 072 756
|
(2009, rahvaloendus, venelaste järeltulijad)
|
Usbekistan
|
1 199 015
|
(2000, hinnang)
|
Valgevene
|
785 084
|
(2009, rahvaloendus)
|
Läti
|
556 422
|
(2011, rahvaloendus)
|
Kanada
|
550 520
|
(2011, rahvaloendus, venelaste järeltulijad)
|
Kõrgõzstan
|
419 600
|
(2009, rahvaloendus)
|
Moldova
|
369 488
|
(2004, rahavaloendus)
|
Eesti
|
324 431
|
(2013, statistikaameti andmeil)
|
Suurbritannia
|
300 000
|
(2006, hinnang, venelaste järeltulijad)
|
Türkmenistan
|
297 319
|
(2000, rahvaloendus)
|
------
pilt võetud siit
Subscribe to:
Posts (Atom)