Saturday, May 25, 2019

Venemaa koht Euroopa klubis


Kujutage ette ühte klubi, millel on paar väga lihtsat reeglit. Et rusikatega asju ei aeta ja üksteise tagant ei varastata. Et kõike seda korraldada, kontrollida ja arusaamatusi lahendada, on vaja palgata mõned asjaajajad ning selle jaoks tuleb liikmemaksu maksta.

Ja et saaks aru, miks taolist klubi vaja on – võiks ju niisama üksteisega viisakad olla – siis seletuseks, et klubi loodi peale viimatist suurt löömingut, kus üksteise näod armetult veriseks klohmiti.

Nüüd aga on üks klubi liige otsustanud, et reeglid on nõrkadele. Rusikatega võib vehkida küll ja võõrast vara virutada kah. Kui nüüd ülejäänud klubi vagural moel teatab, et nii ikkagi ei tehta, siis keeldub kraakleja liikmemaksu maksmast ja asub põlglikult, käed rinnal risti ootama: „Küll te veel põlvili roomate, et ma klubisse jääks ja teile pappi pritsiks“.

Teooriast praktikaks
See eelnev oli nüüd ülilihtsustatud nö teoreetiline mudel, edasi tuleb praktika. Klubi all mõeldakse Euroopa Nõukogu. Viimatise suure kakluse all peetakse silmas Teist maailmasõda (EN loodi 1949 aastal). Kraaklejaks on Venemaa.

Need paar reeglit, mille all Venemaa EN liikmeks 1996.a astus, kõlavad niimoodi: rahvusvahelisi vaidlusi lahendatakse ainult rahumeelsete vahenditega; piirivaidlused lahendatakse rahvusvahelise õiguse alusel. Tegelikult oli neid tingimusi rohkem, kuid hetkel on olulised need kaks.

Peale Gruusia kaklust vaatas klubi kohmetult üksteisele otsa ja oli vait. Peale Krimmi ärandamist piirati Venemaa hääleõigust ühes EN allorganist ehk parlamentaarses assamblees – eks ole ju hirmus karistus, kas pole? Selle peale teatas Venemaa, et tema enam liikmemaksu ei maksa.

Parlamentaarsed mängureeglid
Euroopa Nõukogu nimelisel klubil, kuhu kuuluvad kõik Euroopa riigid (mitte ajada segamini Euroopa Liiduga), on tinglikult kolm kehandit: parlamenaarne, täidesaatev ja kohus. Tuletan meelde, et Venemaa kaotas õiguse hääletada parlamentaarses assamblees (ehk siis kõigi liikmesriikide parlamentide esinduskogus).

Nüüd aga juhtus jabur lugu. Euroopa Nõukogu Komitee võttis vastu otsuse, et Venemaale tuleb hääleõigus tagasi anda!

Komitee koosneb liikmesriikide välisministritest. Esiteks ei saa ministrid tagasi anda seda, mida nad pole võtnud – hääletusõiguse peatas parlamentaarne assamblee. Teiseks pole ühegi ministri asi teha ettekirjutusi parlamentaarsele kogule. See on eksimine parlamentarismi, võimude lahususe, demokraatliku õigusriikluse aluspõhimõtete vastu.

Inimõiguste kohtu aspekt
Argument, et juhul kui Venemaa Föderatsioon pole hääleõiguslik parlamentaarses assamblees, siis kaotavad Venemaa kodanikud võimaluse ennast kaitsta EN inimõiguste kohtus, ei päde. Pole olemas mingit põhjuslikku seost nende kahe kehandi toimimise vahel.

See, et Venemaa on ennast ise parlamentaarse assamblee tööst eemaldanud, jättes esitamata oma delegatsiooni, kirjutas hästi ja selgelt Andres Herkel. Euroopa inimõiguste kohtu kaitsest jäävad Venemaa kodanikud ilma alles siis, kui Venemaa ennast kogu Euroopa Nõukogust laseb välja arvata, olgu siis liikmemaksu mittemaksmise abil või muul moel.

Venemaa teab väga täpselt, kuidas inimesi mõjutada, selleks on neil praegu võimuladvikus piisavalt palju halle pintsakuid ja muid spetsialiste. Moskva on hetkel võtnud sisse selle põlgliku poosi, millega ärpleja ootab, kuni eurooplased endalt põhimõtete koorma raputavad ja tulevad ise paluma: „ole nüüd hea mees ja tule meie juurde tagasi“.

Ministrite komitee andis Moskvale juba punktivõidu. Kui nüüd lunitaksegi Moskvalt välja suuremeelne lubadus tagasi tulla Euroopa Nõukogu klubiruumidesse, siis leiab tõestust Venemaa põhitees: „näete, me ju ütlesime, et pole neil eurooplastel mingeid põhimõtteid ega reegleid, näita neile vaid raha võimu!“
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Monday, May 20, 2019

Kuradima Kõva Kõne!

Kuulasin Kuku raadio ja Madis Ligi palvel Ukraina uue presidendi ametisseastumise kõnet ja kõigepealt ... tahan ma tänada Madis Ligi! Ausõna mul poleks tulnud pähe endale seda teha, aga nüüd olen ma lihtsalt vaimustuses!

Kogenud šõumees Zelenski pani Raada ja selle juurde parki kogunenud rahva aplodeerima ja kohati kasvasid need üle ovatsioonideks! Hiilgav esitlusmaneer, ukrainakeelsesse kõnesse sisse lipsanud emotsionaalsed venekeelsed lõigud, veenev esitlus, võimsad sõnumid - no pagan küll, see oli kuulamist väärt!

Lühidalt:
- alates tänasest on igaüks Ukraina president, igaüks on surma saanud Donbassis, igaüks on sõitnud teenistusele välismaale
- Raada läheb laiali, aga enne peab vastu võtma rea seadusi, sh rahvasaadikutelt puutumatuse äravõtmise kohta, uue valimisseaduse jne
- valitsus ärgu vingugu, et ei saa midagi teha, saab küll - võtke paberilehed ja kirjutage lahkumisavaldus
- minu portreesid kabinettidesse mitte riputada, riputage sinna oma laste pildid, vaadake oma lastele silma kui otsuseid langetate
- jne

Aga Kuku raadiole antud intekat kuulake siit.

Kõnet ennast saab kuulata siit (soovitan alates 27:20)
---
pilt võetud siit

Tuesday, May 14, 2019

Zelenski kolmas voor


Ukraina presidendivalimised oleks justkui läbi, kuid tegelikult seisab valituks osutunul Volodõmõr Zelenskil ees veel lisaks kahele eelmisele ka kolmas voor, milles ennast tõestada. Kui esimene valimisvoor oli tinglikult öeldes protesti voor, teine lootuse, siis nüüd tuleb võimekuse voor.

Esimeses voorus toimis tuntud koomiku figuur omamoodi protestipangena, kuhu kallati kokku mh ka „kõigi vastu“ antud hääled. Umbes sellise suhtumisega mis valitseb praegu kõikjal mujalgi, et „kogu see vana eliit on üks korruptiivne tõprakari, põlegu nad kõik sinise leegiga“.

Teises voorus oli juba pilt selgem, valik oli kas nö stabiilsuse või muudatuste vahel. Rahvas hääletas siin ilmselgelt mitte mõistuse, vaid südamega, valides lootuse. Lootuse, et ükskõik missugune muutus on parem kui senine elukorraldus. Justnimelt lootuse, sest teadmist selle kohta, kas, mis ja kuidas hakkab muutuma, pole mitte kellelgi, sealhulgas ka seni veel presidendiametisse astumata Zelenskil.

Võimekuse voor 
Kolmas tuleb siis võimekuse voor. See algab nii umbes 14. mai paiku, kui Ukraina parlament otsustab ära, millal Zelenskil lubatakse pidada oma ametisseastumise protseduur ja vastav kõne.

Esimeseks proovikiviks ongi juba seesama ametisse-astumise kuupäev. Kas Zelenskil õnnestub läbi suruda enda jaoks seni soovitav 19.mai või pressib parlament selle hilisemaks. Formaalselt on põhjuseks see, et 19.mail on represseeritute mälestuspäev ning siis polevat sobilik säärast pidulikku üritust läbi viia.

Sisuliselt on aga põhjuseks soov suruda uue presidendi ametisse astumise moment võimalikult kaugele, sest siis muutub üha keerukamaks saata laiali senine parlament ja kuulutada välja erakorralised valimised. Korralised valimised peaks seniste plaanide kohaselt toimuma napilt poole aasta pärast, 27.okt 2019, erakorralised valimised lööks praegu võimu juures olijate plaanid aga segamini.

Võimekuse mõõdupuud Ukraina juhtum on suurepärane näide sellest, miks presidendi otsevalimine on küsitava väärtusega idee olukorras, kus sellel presidendil pole kogu võimutäiust. Rahva poolehoiu saavutamiseks on vaja kokku lubada selliseid asju, mida hiljem pole võimalik ellu viia, omamata kontrolli parlamendi ja valitsuse üle.

Ukraina on semi-presidentaalne riik, milles riigipea saab ametisse määrata välis- ja siseministri, peaprokuröri ning julgeolekuteenistuse ülema. Kõik ülejäänu tuleb kas jätta parlamendi ja peaministri ning valitsuse hoolde või asuda nendega võitlema. See võitlus on aga ilma demokraatliku õigusriigi raamistikku kahjustamata võimalik vaid juhul, kui riigis eksisteerib tõepoolest tugev ja sõltumatu kohtusüsteem, mis julgeb ja suudab paika panna kõigi poolte võimuiha.

Võimekuse voorus tuleb nüüd Volodõmõr Zelenskil tõestada, kas ta suudab ellu viia kasvõi osagi lubatust. Loobuda residentsidest ja vilkuritest. Jätta president, st ka iseennast ilma immuniteedist. Viia läbi nt rahvavõimu seadus. Ohjeldada korruptsiooni. Võtta kontrolli alla olukord Donetski ja Luganski oblastites. Teha seda kõik olukorras, kus vastuöötajaid on lademes nii riigis sees kui väljas.

Kõige esimene mõõdupuu on aga võimeka meeskonna kokkupanek ning toimetulek kõigi nende lõksudega, mis ametisseastuva presidendi ette on juba pandud ning mida hoogsalt juurde lisatakse, soovides näidata tema ebaõnnestumist. Selle kõige kõrval võib osutuda et esimesed kaks vooru, kus Zelenski viis asjad enda poolt suurepäraselt vallatavasse šõu formaati, olid kukepea võrreldas eelseisvaga.
---
lugu ilmus siin

Friday, May 3, 2019

Kuidas suhelda Venemaaga?


Neil seal Läänes võib küll parem elu olla, aga nad elavad õnnetult. Neil võivad olla küll paremad teed, korralikud autod, kõrgemad palgad ja pensionid ... aga! Selle eest on Venemaal eriline vaimsus, õige usk, maailma parim president, kased, Stalin ja Puškin! Ning üleüldse: Krimm on meie, me veel kõigile näitame ja võime korrata!

Selle sissejuhatava lõigu järel ja enne edasiliikumist on paslik seletada, et tegu on tuletisega esinemisest Rahvusvaheliste Suhete Ringi ehk RSR ees. Selle tudengiühenduse endise akadeemilise juhendajana tegin seda hea meelega, seda enam et RSR oli minu jaoks teemana püstitanud justnimelt pealkirjas näha oleva küsimuse. Aga nüüd liigume edasi.

Ülaltoodud mõttekäikude taha peitub Venemaal igikestev kompensatsiooni-mehhanism, mis peab iseennast ja ümbritsevaid veenma selles, et tegelikult me ajame ikkagi õiget asja. Mis sest et tahtsime nagu paremini, aga välja kukkus nagu alati.

Kompensatsioonimehhanism
Venemaa on Lääne suhtes tajunud läbi aegade mahajäämust, eelkõige tehnoloogilises plaanis, tõdes juba Georg Kennan oma kuulsas nn Pikas Telegrammis (Venemaa mõistmise seisukohalt üsna oluline tekst, soovitan!). Selline tunnetus toob endaga aga kaks asja: vajaduse seda mahajäämust kompenseerida ja moonutatud ohutunde.

Veidi liialdatult valitseb umbes samasugune suhtumine nn gopniku peas, kes mööduvat kodanikku sigareti küsimise ettekäändel tülitab, siis mõnuga alandab ning lõpuks peksa annab. Ning vahelejäämise korral ennast õigustab: „aga miks see kodanik siis nii ülbelt siin minu rajoonis ringi käis?“

See suhtumine määratleb ära ka kõige laiemas plaanis Venemaa ja Lääne suhted. Venemaa tunnetab läänt selle „ülbe kodanikuna“, kes kallis pintsakus ja peentes prilliraamides ringi toimetab. Õigustamaks enda mahajäämusest tulenevat nö õiglast sotsiaalset viha, hakatakse endale ja teistele selgeks tegema, et tegelikult Lääs ähvardab Venemaad, askeldades ringi „meie rajoonis“.

Gopniku meelelaad
Gopniku meelelaad ja geopoliitiline maailmanägemus on omavahel kohati üllatavalt sarnane, vähemalt oma retoorilises vormistuses ehk selles võtmes, mille abil telepurgi kaudu elanikkonnale selgeks tehakse, et mis ja kuidas toimub. Et igas rajoonis on oma patsaan, kes kõigile katust pakub ja siis vajaduse korral naaberrajooni patsaaniga tülid ära tülitseb.

Meie jaoks siin Eestimaa-nimelises nurgas, mida naaberriik siiani „oma rajooniks“ peab, on mõistagi olulised kahepoolsed suhted. Esiteks tuleb mõista seda, kuidas Venemaa meid näeb ja nägema jääb – me oleme ebaõiglaselt äravõetud maatükk. Selle agressiiv-retoorilises maailmanägemuses ei ole piirialade rahvastel ehk limitroofidel õigust omaette mõtlemisele. Nad kas kuuluvad ühe peremehe alla või siis teise juurde – igasugune jutt omariiklusest on puru silmaajamine, suits ja peeglid.

Proovin siis vastata RSR poolt püstitatud ja pealkirjas toodud küsimusele. Esiteks tuleb Venemaaga suheldes aru saada Venemaast, tema enesenägemusest ja maailmatunnetusest. Väga jõhkralt üldistades – Moskva tajub Läänt ohuna, kes üritab Venemaa huve kahjustada. Teiseks tuleb aga mõtestada enda lühi- ja pikaajalisi huve ning iga liigutuse juures küsida: kas ja kuivõrd iga Eesti poolt astutav samm vastab meie enda huvidele ning kuidas seda tajutakse Moskva poolt vaadatuna.

Käituma peab aga lähtuvalt enda huvidest, mitte Moskva tajudest. Sest kui Moskva üldse midagi austab, siis see on julgus. Viimast ei tasu aga segamini ajada hulljulgusega ning emotsioone pikaajaliste plaanidega.
---
lugu ilmus siin