Kujutage ette ühte klubi, millel on paar väga lihtsat reeglit. Et rusikatega asju ei aeta ja üksteise tagant ei varastata. Et kõike seda korraldada, kontrollida ja arusaamatusi lahendada, on vaja palgata mõned asjaajajad ning selle jaoks tuleb liikmemaksu maksta.
Ja et saaks aru, miks taolist klubi vaja on – võiks ju niisama üksteisega viisakad olla – siis seletuseks, et klubi loodi peale viimatist suurt löömingut, kus üksteise näod armetult veriseks klohmiti.
Nüüd aga on üks klubi liige otsustanud, et reeglid on nõrkadele. Rusikatega võib vehkida küll ja võõrast vara virutada kah. Kui nüüd ülejäänud klubi vagural moel teatab, et nii ikkagi ei tehta, siis keeldub kraakleja liikmemaksu maksmast ja asub põlglikult, käed rinnal risti ootama: „Küll te veel põlvili roomate, et ma klubisse jääks ja teile pappi pritsiks“.
Teooriast praktikaks
See eelnev oli nüüd ülilihtsustatud nö teoreetiline mudel, edasi tuleb praktika. Klubi all mõeldakse Euroopa Nõukogu. Viimatise suure kakluse all peetakse silmas Teist maailmasõda (EN loodi 1949 aastal). Kraaklejaks on Venemaa.
Need paar reeglit, mille all Venemaa EN liikmeks 1996.a astus, kõlavad niimoodi: rahvusvahelisi vaidlusi lahendatakse ainult rahumeelsete vahenditega; piirivaidlused lahendatakse rahvusvahelise õiguse alusel. Tegelikult oli neid tingimusi rohkem, kuid hetkel on olulised need kaks.
Peale Gruusia kaklust vaatas klubi kohmetult üksteisele otsa ja oli vait. Peale Krimmi ärandamist piirati Venemaa hääleõigust ühes EN allorganist ehk parlamentaarses assamblees – eks ole ju hirmus karistus, kas pole? Selle peale teatas Venemaa, et tema enam liikmemaksu ei maksa.
Parlamentaarsed mängureeglid
Euroopa Nõukogu nimelisel klubil, kuhu kuuluvad kõik Euroopa riigid (mitte ajada segamini Euroopa Liiduga), on tinglikult kolm kehandit: parlamenaarne, täidesaatev ja kohus. Tuletan meelde, et Venemaa kaotas õiguse hääletada parlamentaarses assamblees (ehk siis kõigi liikmesriikide parlamentide esinduskogus).
Nüüd aga juhtus jabur lugu. Euroopa Nõukogu Komitee võttis vastu otsuse, et Venemaale tuleb hääleõigus tagasi anda!
Komitee koosneb liikmesriikide välisministritest. Esiteks ei saa ministrid tagasi anda seda, mida nad pole võtnud – hääletusõiguse peatas parlamentaarne assamblee. Teiseks pole ühegi ministri asi teha ettekirjutusi parlamentaarsele kogule. See on eksimine parlamentarismi, võimude lahususe, demokraatliku õigusriikluse aluspõhimõtete vastu.
Inimõiguste kohtu aspekt
Argument, et juhul kui Venemaa Föderatsioon pole hääleõiguslik parlamentaarses assamblees, siis kaotavad Venemaa kodanikud võimaluse ennast kaitsta EN inimõiguste kohtus, ei päde. Pole olemas mingit põhjuslikku seost nende kahe kehandi toimimise vahel.
See, et Venemaa on ennast ise parlamentaarse assamblee tööst eemaldanud, jättes esitamata oma delegatsiooni, kirjutas hästi ja selgelt Andres Herkel. Euroopa inimõiguste kohtu kaitsest jäävad Venemaa kodanikud ilma alles siis, kui Venemaa ennast kogu Euroopa Nõukogust laseb välja arvata, olgu siis liikmemaksu mittemaksmise abil või muul moel.
Venemaa teab väga täpselt, kuidas inimesi mõjutada, selleks on neil praegu võimuladvikus piisavalt palju halle pintsakuid ja muid spetsialiste. Moskva on hetkel võtnud sisse selle põlgliku poosi, millega ärpleja ootab, kuni eurooplased endalt põhimõtete koorma raputavad ja tulevad ise paluma: „ole nüüd hea mees ja tule meie juurde tagasi“.
Ministrite komitee andis Moskvale juba punktivõidu. Kui nüüd lunitaksegi Moskvalt välja suuremeelne lubadus tagasi tulla Euroopa Nõukogu klubiruumidesse, siis leiab tõestust Venemaa põhitees: „näete, me ju ütlesime, et pole neil eurooplastel mingeid põhimõtteid ega reegleid, näita neile vaid raha võimu!“
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis