Ukraina presidendivalimised oleks justkui läbi, kuid tegelikult seisab valituks osutunul Volodõmõr Zelenskil ees veel lisaks kahele eelmisele ka kolmas voor, milles ennast tõestada. Kui esimene valimisvoor oli tinglikult öeldes protesti voor, teine lootuse, siis nüüd tuleb võimekuse voor.
Esimeses voorus toimis tuntud koomiku figuur omamoodi protestipangena, kuhu kallati kokku mh ka „kõigi vastu“ antud hääled. Umbes sellise suhtumisega mis valitseb praegu kõikjal mujalgi, et „kogu see vana eliit on üks korruptiivne tõprakari, põlegu nad kõik sinise leegiga“.
Teises voorus oli juba pilt selgem, valik oli kas nö stabiilsuse või muudatuste vahel. Rahvas hääletas siin ilmselgelt mitte mõistuse, vaid südamega, valides lootuse. Lootuse, et ükskõik missugune muutus on parem kui senine elukorraldus. Justnimelt lootuse, sest teadmist selle kohta, kas, mis ja kuidas hakkab muutuma, pole mitte kellelgi, sealhulgas ka seni veel presidendiametisse astumata Zelenskil.
Võimekuse voor
Kolmas tuleb siis võimekuse voor. See algab nii umbes 14. mai paiku, kui Ukraina parlament otsustab ära, millal Zelenskil lubatakse pidada oma ametisseastumise protseduur ja vastav kõne.
Esimeseks proovikiviks ongi juba seesama ametisse-astumise kuupäev. Kas Zelenskil õnnestub läbi suruda enda jaoks seni soovitav 19.mai või pressib parlament selle hilisemaks. Formaalselt on põhjuseks see, et 19.mail on represseeritute mälestuspäev ning siis polevat sobilik säärast pidulikku üritust läbi viia.
Sisuliselt on aga põhjuseks soov suruda uue presidendi ametisse astumise moment võimalikult kaugele, sest siis muutub üha keerukamaks saata laiali senine parlament ja kuulutada välja erakorralised valimised. Korralised valimised peaks seniste plaanide kohaselt toimuma napilt poole aasta pärast, 27.okt 2019, erakorralised valimised lööks praegu võimu juures olijate plaanid aga segamini.
Võimekuse mõõdupuud Ukraina juhtum on suurepärane näide sellest, miks presidendi otsevalimine on küsitava väärtusega idee olukorras, kus sellel presidendil pole kogu võimutäiust. Rahva poolehoiu saavutamiseks on vaja kokku lubada selliseid asju, mida hiljem pole võimalik ellu viia, omamata kontrolli parlamendi ja valitsuse üle.
Ukraina on semi-presidentaalne riik, milles riigipea saab ametisse määrata välis- ja siseministri, peaprokuröri ning julgeolekuteenistuse ülema. Kõik ülejäänu tuleb kas jätta parlamendi ja peaministri ning valitsuse hoolde või asuda nendega võitlema. See võitlus on aga ilma demokraatliku õigusriigi raamistikku kahjustamata võimalik vaid juhul, kui riigis eksisteerib tõepoolest tugev ja sõltumatu kohtusüsteem, mis julgeb ja suudab paika panna kõigi poolte võimuiha.
Võimekuse voorus tuleb nüüd Volodõmõr Zelenskil tõestada, kas ta suudab ellu viia kasvõi osagi lubatust. Loobuda residentsidest ja vilkuritest. Jätta president, st ka iseennast ilma immuniteedist. Viia läbi nt rahvavõimu seadus. Ohjeldada korruptsiooni. Võtta kontrolli alla olukord Donetski ja Luganski oblastites. Teha seda kõik olukorras, kus vastuöötajaid on lademes nii riigis sees kui väljas.
Kõige esimene mõõdupuu on aga võimeka meeskonna kokkupanek ning toimetulek kõigi nende lõksudega, mis ametisseastuva presidendi ette on juba pandud ning mida hoogsalt juurde lisatakse, soovides näidata tema ebaõnnestumist. Selle kõige kõrval võib osutuda et esimesed kaks vooru, kus Zelenski viis asjad enda poolt suurepäraselt vallatavasse šõu formaati, olid kukepea võrreldas eelseisvaga.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment