Kuidas suhelda Venemaaga?

Neil seal Läänes võib küll parem elu olla, aga nad elavad õnnetult. Neil võivad olla küll paremad teed, korralikud autod, kõrgemad palgad ja pensionid ... aga! Selle eest on Venemaal eriline vaimsus, õige usk, maailma parim president, kased, Stalin ja Puškin! Ning üleüldse: Krimm on meie, me veel kõigile näitame ja võime korrata!

Selle sissejuhatava lõigu järel ja enne edasiliikumist on paslik seletada, et tegu on tuletisega esinemisest Rahvusvaheliste Suhete Ringi ehk RSR ees. Selle tudengiühenduse endise akadeemilise juhendajana tegin seda hea meelega, seda enam et RSR oli minu jaoks teemana püstitanud justnimelt pealkirjas näha oleva küsimuse. Aga nüüd liigume edasi.

Ülaltoodud mõttekäikude taha peitub Venemaal igikestev kompensatsiooni-mehhanism, mis peab iseennast ja ümbritsevaid veenma selles, et tegelikult me ajame ikkagi õiget asja. Mis sest et tahtsime nagu paremini, aga välja kukkus nagu alati.

Kompensatsioonimehhanism
Venemaa on Lääne suhtes tajunud läbi aegade mahajäämust, eelkõige tehnoloogilises plaanis, tõdes juba Georg Kennan oma kuulsas nn Pikas Telegrammis (Venemaa mõistmise seisukohalt üsna oluline tekst, soovitan!). Selline tunnetus toob endaga aga kaks asja: vajaduse seda mahajäämust kompenseerida ja moonutatud ohutunde.

Veidi liialdatult valitseb umbes samasugune suhtumine nn gopniku peas, kes mööduvat kodanikku sigareti küsimise ettekäändel tülitab, siis mõnuga alandab ning lõpuks peksa annab. Ning vahelejäämise korral ennast õigustab: „aga miks see kodanik siis nii ülbelt siin minu rajoonis ringi käis?“

See suhtumine määratleb ära ka kõige laiemas plaanis Venemaa ja Lääne suhted. Venemaa tunnetab läänt selle „ülbe kodanikuna“, kes kallis pintsakus ja peentes prilliraamides ringi toimetab. Õigustamaks enda mahajäämusest tulenevat nö õiglast sotsiaalset viha, hakatakse endale ja teistele selgeks tegema, et tegelikult Lääs ähvardab Venemaad, askeldades ringi „meie rajoonis“.

Gopniku meelelaad
Gopniku meelelaad ja geopoliitiline maailmanägemus on omavahel kohati üllatavalt sarnane, vähemalt oma retoorilises vormistuses ehk selles võtmes, mille abil telepurgi kaudu elanikkonnale selgeks tehakse, et mis ja kuidas toimub. Et igas rajoonis on oma patsaan, kes kõigile katust pakub ja siis vajaduse korral naaberrajooni patsaaniga tülid ära tülitseb.

Meie jaoks siin Eestimaa-nimelises nurgas, mida naaberriik siiani „oma rajooniks“ peab, on mõistagi olulised kahepoolsed suhted. Esiteks tuleb mõista seda, kuidas Venemaa meid näeb ja nägema jääb – me oleme ebaõiglaselt äravõetud maatükk. Selle agressiiv-retoorilises maailmanägemuses ei ole piirialade rahvastel ehk limitroofidel õigust omaette mõtlemisele. Nad kas kuuluvad ühe peremehe alla või siis teise juurde – igasugune jutt omariiklusest on puru silmaajamine, suits ja peeglid.

Proovin siis vastata RSR poolt püstitatud ja pealkirjas toodud küsimusele. Esiteks tuleb Venemaaga suheldes aru saada Venemaast, tema enesenägemusest ja maailmatunnetusest. Väga jõhkralt üldistades – Moskva tajub Läänt ohuna, kes üritab Venemaa huve kahjustada. Teiseks tuleb aga mõtestada enda lühi- ja pikaajalisi huve ning iga liigutuse juures küsida: kas ja kuivõrd iga Eesti poolt astutav samm vastab meie enda huvidele ning kuidas seda tajutakse Moskva poolt vaadatuna.

Käituma peab aga lähtuvalt enda huvidest, mitte Moskva tajudest. Sest kui Moskva üldse midagi austab, siis see on julgus. Viimast ei tasu aga segamini ajada hulljulgusega ning emotsioone pikaajaliste plaanidega.
---
lugu ilmus siin