17. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (30.12.2011).
Aastalõpp on kokkuvõtete aeg. Minu puhul tähendab see, et tuleb üle vaadata, mis toimus Venemaal. Kõike ei saa mõistagi ühe kirjatüki sisse ära suruda, kuid traditsiooniliselt proovin tuua välja mõned märgilisemad momendid sisepoliitikas, välispoliitikas ja majanduses
Sisepoliitika
Aasta algas Venemaal jõhkra mürtsatusega. Plahvatus Domodedovo lennujaamas, mis kuulutas Venemaal vinduva kodusõja jätkumist. Ehkki ametlikult on Põhja-Kaukaasias olukord kontrolli all, pole sinna uputatud miljardid suutnud tuua nö lõplikku lahendust.
Üha süvenev kaukasofoobiat saabki nimetada Venemaa võimude suurimaks sisepoliitiliseks läbikukkumiseks. Tegemist on äärmiselt ohtliku protsessiga, mis võib pikas perspektiivis viia liitriigi lõhenemiseni (olgu meelde tuletatud, et Venemaa on siiski föderatsioon, mis koosneb üpris eri-ilmelistest tükikestest).
Ehkki aasta lõpus toimunud valimisi on saatnud erakordse ulatusega protestid, saab valimiste tulemust kui sellist nimetada siiski väikeseks võiduks – kõik läks ju nii nagu pidi, võimupartei säilitas ülekaalu ja liitlasparteidele (mida opositsiooniks kuidagi nimetada ei saa) anti pisut suurem tükk parlamendipirukast. Toimunu võib küll osutuda Pyrrhose võiduks, kuid see selgub alles hiljem.
Välispoliitika
Nähtavaima eduna toon välja liitumislepingu Maailma kaubandusorganisatsiooniga. Ehkki lugu pole veel päris lõppenud (leping vajab veel ratifitseerimist Vene parlamendis), kuid üldiste mängureeglite ülevõtmine toob enamasti ainult kasu.
Ebaõnnestumiseks saab ehk nimetada vastuseisu raketikilbi laienemisele. Vaatamata Venemaa ägedale vastuseisule läheb protsess edasi. Venemaa ägedasõnalise suursaadiku NATO juures Dmitri Rogozini tagasikutsumist võib hea tahtmise korral tõlgendada lüüasaamise tunnistamisena.
Üldistusena tõdevad paljud analüütikud, et Venemaa keskendub üha enam oma piirkonnale ning on muutumas globaalsest mängurist regionaalseks tegijaks.
Majandus
Valimiste-eelsel ajal avas Kreml oma rahakoti rauad ja pumpas meeletult raha siseriiklikesse projektidesse – olgu näiteks kasvõi Moskva uus ringtee või Skolkovo.
Meeletu korruptsioon ja ebaefektiivne majandamine sõi paraku aga enamuse ressursse ära ja kogu pingutuse kasutegur on jäänud üsna madalaks. Valusaim pettumus tabaski võime valimispäeval, kui selgus, et rahva poolehoidu pole õnnestunud osta.
Edulooks võib aga nimetada Läänemere gaasijuhtme avamist. Ehkki selle projekti mõttekuses ja jätkusuutlikkuses kahtleb siiani enamik vaatlejaid, on märgilises mõttes tegu siiski õnnestumisega – sidemete tugevdamisega oma peamise Euroopa liitlasega ehk Saksamaaga.
Estica
Olen alati aasta ülevaadetes kirjutanud midagi ka Eesti-Vene suhete kohta, kuid seekord olen pisut nõutu. No ei toimunud lihtsalt midagi sellist, mida vääriks eraldi väljatoomist.
Aga ehk see ongi hea? Kui pole uudiseid, siis pole ju ka halbu sõnumeid!
Kokkuvõtteks – Venemaa jaoks polnud see aasta just kõige parem. Kuid see-eest Venemaa kodanike jaoks oli see ärkamise moment. Maailma nö aasta inimeseks valitud „anonüümne protestija“ on ju pisut ka venemaalase nägu.
Karmo Tüür
27.12.2011
-------------------
lugu ilmus 28.dets Pärnu Postimehe tasulises versioonis
Soovin kõigile mõnusat jõuluaega. Omapoolseks väikeseks kingituseks meisterdasin intervjuukese Krister Parisega :) 
Venemaa Föderatsiooni ees seisvate üleskutsete lahkamist tasub alustada ülilihtsast tõdemusest – tegu on liiga suure ja mitmetahulise maaga, et saaks piirduda ühemõõtmelise ülevaatega. Paratamatult tuleb mängu võtta vähemalt kaheteljeline skaala ja vaadelda seda veel lisaks ka ajateljel.
Arvan, et paslik oleks võtta kasutusele lihtne „sees ja väljas“ kaksikjaotus. Sel moel saame eristada nelja ohtude gruppi: sisemised, mis mõjutavad Venemaad ennast; seest tulenevad, aga välja mõjuvad; välised ja siseolukorda mõjutavad; ning välised ohud, mis Venemaa kaudu kulgedes ja ehk koguni võimendudes omakorda välismaailma mõjutavad.
Paraku ajab näiliselt lihtsa jaotuse segasemaks läbipõimitus. Vähe on asju, mis oleks tänapäevases maailmas ainult sisemised või ainult välised. Taoline piiride ähmasus sunnib meid oma mõtteid veel selgemalt sõnastama, võimaldamaks lihtsaimatki analüüsi.
Piiratud mahu tõttu ei pretendeerigi see kirjatükk Venemaa ees seisvate väljakutsete täielikule loetelule, vaid toob mõned näited. Täpsemalt igast kategooriast kaks. Neid täpsustada või vaidlustada võib juba iga hea lugeja. Ning selguse mõttes olgu öeldud, et Venemaast lähtuva tahtliku agressiooniga seotud väljakutsed jätan teadlikult kõrvale.
Sisemised väljakutsed
Venemaa suurim sisemine väljakutse on ilmselt tema haldussuutmatus. See omakorda tuleneb kahe suure näitaja koosmõjust: pööratu territoorium ja vähenev/vananev elanikkond. Pluss korruptsioon, ebaefektiivne fiskaalsüsteem jne. Lühidalt – nii suure ja kehva kliimaga maa haldamiseks kulub metsikult ressurssi, mida kas pole või ei suudeta sihipäraselt kasutada.
Teise siseohuna võib ilmselt tuua võõraviha. Kuigi Venemaal domineerivad mõistagi venelased (u 80% rahvastikust), on süvenev üldine kseno- ja eriti kaukasofoobia viimas jabura olukorrani, kus nn patrioodid soovivad küll kontrollida kunagi vallutatud alasid, kuid vaenavad sealseid elanikke.
Seest väljapoole mõjuvaid ohtude all mainin ära kaks: (majandus-)põgenikud ja ökoloogilise surve. Nagu kohe näha, on need kraadi võrra hüpoteetilisemad kui esimese rühma juba hetkel toimivad siseohud.
Põgenike teema pole maailmas uudne ning ka Venemaa ajaloos on olnud väljarände laineid mitmeid – vene enda sotsioloogid räägivad praegu kuuendast suurest lahkumisest. Hetkel pole küll tegu äärmusvaesuse eest põgeneva ning oma ahastuses agressiivse massiga, kuid survet vastuvõtvatele ühiskondadele avaldavad nad ikkagi.
Ökoloogiline oht on midagi globaalselt arusaadavat. Ehkki Venemaa oma puutumatute tundratega võib jätta ökoloogilise turvasaare mulje, tasub meenutada, millises olukorras on sealne infrastruktuur ja mäherduse saastejälje vajutaks ka meie piirkonda mõne piirilähise reaktori lõhkemine.
Välisriskid
Välismaailmast Venemaale ulatuvad väljakutsetest esimene on seni tajutav kullavihmana. Jutt on nö naftahindadest, laiemalt aga kõigest sellest, mille müügist Venemaa eelarve ja toimetulemine nii olemuslikult ära ripub. Kui lõpeb toormemüügist ja kogu muust nö vanast majandusest tulenev raha sissevool Venemaa riigikassasse, võib see tähendada riigi kokkukukkumist kõige otsesemas mõttes.
Kesk-Aasia konflikti nö afganiseerumine on midagi, mis ähvardab Venemaad ja seda üldsegi mitte teoreetiliselt. Kui sealne alaline pinge eri rahvuste, gruppide ja klannide vahel täie leegiga põlema lahvatab, siis laieneb see paratamatult ka Venemaa enda territooriumile – ning võimekus seda kontrollida on sisuliselt nullilähedane, seda kasvõi piirikontrolli problemaatilisuse tõttu.
Mis on aga need välised riskid, mis võivad üle või läbi Venemaa mõjutada välismaailma? Üks on kurb reaalsus, millega juba puutume kokku nii meie kui muud piirkonna riigid. See on salakaubandus ning eriti üks selle vorm – narkotransiit. Afganistanist Euroopasse liikuv heroiin läbib Venemaad ning siit tagasi Venemaale voolab kõikvõimalik keemiline sodi, toites mõlemal teel kohalikku kriminaalset seltskonda.
Teine ja samuti üldse mitte teoreetiline on piirkondlike konfliktide levimine Venemaale ja sealtkaudu edasi. Äärmuslik islamism on selle üks näide, Venemaale suhteliselt hiljuti jõudnud mõttevoolud jõuavad sealtkaudu ka meie jaoks „tõlgituna“ kohale. Või juhul kui peaks jõustuma impeeriumi edasise lagunemise ideed – mis Venemaa riikluse eestkõnelejate loogikast lähtudes on ju välist päritolu – siis saab see olema valus ja ilmselt verine protsess, mis ulatub kaugele üle praeguste piiride.
Mis on väljavaated?
Ehkki ülaltoodud näited võivad olla väga erineva tõenäosusastmega, proovime selle kahemõõtmelise maatriksi panna ka ajateljele.
Haldussuutmatus on paraku ilmselt süvenev nähtus. Seda lihtsate ja objektiivsete protsesside tõttu, nagu demograafiline ja infrastruktuurne kuhtumine. Poliitiliste vahenditega võib seda püüda tasakaalustada, kuid seni pole näha erilisi edusamme. Kuna oma elanikkonda jääb vähemaks ja sisserändajaid saab üha rohkem, siis ei kao kuhugi ka võõraviha, kuigi selle taltsutamine võiks käia pisut lihtsamalt, kasvõi politseiliste võtetega (aga hetkel on Venemaa niigi maailmas vist kolmandal kohal politsei arvukusega elanikkonna suhtes). Seega läheb asi pisut hullemaks, aga ehk jääb kontrolli alla.
Väljaränne peatub paratamatult mingil hetkel ning ka ökoloogilise riski maandamine on edeneva tehnoloogia puhul ehk mõeldav, nii et paneme seest välja suunatud väljakutsete rubriiki vähemalt nulli, kui mitte pisukese, ent lootusrikka plussi.
Välisriskid Venemaa siseolukorrale ei kao paraku kuhugi ning neid ei saa Venemaa ka kuigivõrd kontrollida. Kõrged toormehinnad vähendavad moderniseerumise vajadust, madalad aga suruvad riigi põlvili. Regionaalse konflikti oht on ja jääb akuutseks ning selle levimise eest ei kaitse ka midagi. Seega see kategooria saab ajateljel miinusmärgi.
Venemaa kaudu edasilevivad välised väljakutsed on midagi, mida kontrollida näib uskumatult keeruline, kuid koostöös välismaailmaga ehk siiski mõeldav. Nii et paneme siia kasvõi nõrga lootusega nulli.
Üldistatult võib siis öelda, et neljas väljakutsete kategoorias saame me kokku kaks miinust ja kaks õhkõrna plussi. Seega pole veel mitte kõik kadunud ning Venemaa naabrina võime loota, et protsesse saab pöörata. Kuid selleks on vaja koostööd. Mõlemapoolset.
Karmo Tüür
22.11.2011
|
| Ohud | ||
| Sisemised | Välised | ||
| Mõju | Sisse | Haldussuutmatus Võõraviha | Naftahinnad Kesk-Aasia afganiseerumine |
| Välja | Majanduspõgenikud Ökoloogia | Narkokaubandus Regionaalse konflikti laienemine | |
------------
lugu ilmus Eesti NATO Ühingu ja Postimehe koostöös ilmunud erilehes 20.12.2011
7.detsembril eetris olnud saates rääkisime Venemaa valimiste esmastest tulemustest ning Lätis toimunud referendumist vene keele teemal.
Sel pühapäeval, 4.detsembril toimuvate Venemaa parlamendivalimiste kirjeldused taanduvad enamasti kergele ohkele … mis siin ikka rääkida, kõik on ju niigi selge. Kusjuures ühtemoodi ohkavad nii Venemaa enda kui välismaised kommentaatorid.
Kuid siiski, kui vaadelda asju võrdlevalt, siis võib leida nii mõndagi tähelepanu väärivat. Et mitte minna vaatluses liiga kaugele, võtame eelmised, 2007.a parlamendivalimised, võrdleme praegustega ning vaatame, kas võime siit midagi järeldada.
Osalejad
Mängu peamine osaleja ehk rahvas, kelle nimel kõike korraldatakse, on jäänud Venemaal laias laastus samaks. Tõsi küll, pisut arvuliselt vähenenud (nii umbes 4 miljoni võrra), pisut vananenud, kuid igatahes sama. Aga vaieldamatult kogenenum ja rohkem valmis oma õigusi kaitsma – kõikvõimalikke kodaniku-algatusi, teisitimõtlemist ning elementaarset rahulolematust on nende nelja aasta jooksul kõvasti lisandunud.
Teine osapool ehk parteid on kah enamvähem samad. Või noh, vähemalt peamised parteid oleks nagu jäänud samaks: nii võimupartei Ühtne Venemaa kui nn opositsiooniparteid KPRF ja LDPR. Sõna „nagu“ kehtib eelkõige Ühtse Venemaa enda kohta, kuna teda on nüüd toestatud Rahvarinde-nimelise moodustisega.
Neljandal praegusel parlamendiparteil Õiglane Venemaa saeti küll vahepeal jalad praktiliselt läbi, eemaldades jõuvõttega tema liidri Sergei Mironovi Föderatsiooninõukogu spiikri kõrgelt toolilt, kuid ilmselt jääb see nähtus siiski püsima. Eriti seetõttu, et asendusparti loomine Pravoje Delo sildi all kukkus sisuliselt läbi.
Seekord lubati valimistele 7 nimekirja (eelmine kord 11), lisaks eelnimetatutele veel Jabloko ja Venemaa Patrioodid. Nii need kui ka Pravoje Delo on ette määratud marginaalideks, st nad küll koguvad mõned protsendid häältest, kuid parlamendikohtadest jäävad igal juhul ilma.
Mängureeglid
Mängureeglid on seekord pisut muutunud. Üks ülimalt oluline näitaja ehk valimiskünnis muutus seekord taas. Kui 2007.a valimisteks tõsteti see 7% peale (varem 5), siis seekord muudeti asi pisut segasemaks. Üldine künnis ehk 7% jäi küll kehtima, kuid servapidi saavad sisse ka vähemad vennad. 5-6% saanud nimekirjadele antakse 1 koht, 6-7% saajatele aga 2 kohta. Proportsionaalsest esindatusest jääb asi muidugi kaugele, kuna viieprotsendine häälesaak peaks tähendama vähemalt kümmet kohta. Järgmistest valimistest peale lubatakse tagasi minna arusaadavama ja enamlevinud 5% künnisele.
Teine asi, mida rahvusvaheline üldsus väga teraselt tähele paneb, on kampaania korraldamine – et kas kõigile osalejatele on ikka antud võrdsete tingimustel end reklaamida. Formaalselt võttes on kõik korras, toimuvad debatid, kus seekord isegi võimupartei osaleb. Kuid sisuliselt on kurikuulus administratiivne ressurss eelmisest korrast jõhkramalt kasutusel. Internet kubiseb näidetest, kus eri taseme ametnikud avaldavad otsest ja häbenematut survet oma alluvatele, et nood kindlustaksid „õige“ valimistulemuse.
Kolmas, milles on näha väike, aga see-eest positiivne muudatus, on rahvusvaheliste vaatlejate kohalelubamine. Kui 2007.a jäi OSCE vaatlusmeeskond eemale, siis seekord on vaatlejad aegsasti platsis ja teevad oma tööd.
Oodatav tulemus
Ehkki ametlikest tulemustest on mõistagi veel vara rääkida, saab teha oletusi ja üldistusi. Suurim küsimärk on võimupartei enda tulemus. Ühest küljest näitavad küsitlused, et Ühtse Venemaa populaarsus on langenud eelmiste valimiste eelsega võrreldes u 10% (praegu eri andmetel 43-53%). Teisest küljest räägivad aga paljud Venemaal endale, et valmistatakse ette vähemalt 60% valimistulemust. Nii ehk teisiti, saab see ilmselt olema väiksem kui eelmine kord (64% häältest ja 70% kohtadest).
Teine, juba väiksem küsimärk on see, kas neljas praegune parlamendipartei ehk Õiglane Venemaa saab seekord sisse nö täiskohaga või peab jääma kükitama lohutus-toolikestel. Ülejäänud kohad jagunevad KPRF ja LDPR vahel, kusjuures mõlemad ilmselt võidavad eelmiste valimistega võrreldes nii hääli kui kohti.
Kui nüüd üldistada, siis võib teha siit vähemalt kolm järeldust. Esiteks on poliitiline mänguväli jäänud kitsamaks ja ettemääratuse tase suurenenud. Teiseks on kasvanud muudatuste ootuste foon ning valmisolek ja võimekus aru saada rikkumistest ning seejärel avaldada pahameelt. Kolmandaks aga jääb võimupartei võimule niikuinii, kahe suurema „opositsionääri“ ehk KPRF ja LDPR toetajate protestivalmidust vähendatakse läbi parema tulemuse. Ülejäänud jõud on aga marginaalid – vähemalt Kremli poliit-tehnoloogide eeldatava skeemi kohaselt.
Kui need kolm lihtsat üldistust kokku panna, siis võib vaid kaasa tunda Venemaa valimiste korraldajatele. Kriitika järgneb valimistele niikuinii, küsimus on vaid selle teravuses ja rahulolematuse avaldumise vormides. Võim on omalt poolt aga teinud kõik selle maandamiseks.
Karmo Tüür
