Venemaa protest Euroopa Nõukogus

Venemaa teatab, et ta ei ole rahul Euroopas toimuvaga. Selline uudis poleks nagu eriti üllatav, kuid tekitab küsimuse, et mis sõnaõigus on Venemaa Föderatsioonil üldse Euroopa asjades? Aga on ikka küll.

Andestagu tõsimeelsem lehelugeja see kerglane sissejuhatus, kuid nii on ehk pisutki lootust, et teksti edasi loetakse. Sest vastasel korral ajaks sellised sõnad nagu „Euroopa Nõukogu“ ja „Parlamentaarne Assamblee“ ilmselt enamuse haigutama ja paneks silmadega otsima järgmist lugu. Kuid just sellest ühendusest tuleb meil juttu.

Tegu on ühe suurema ja väärikama organisatsiooniga üldse Euroopas. Hiljuti oma 60.aastapäeva tähistanud Euroopa Nõukogu loodi 1949.a.. Algselt 10 riigi poolt asutatud ühendusse kuulub nüüd 47 riiki ning ta ühendab seega enam kui 800 miljonit inimest. Venemaa sai selle ühenduse liikmeks 1996.a. (Eesti nt 1993.a.).

Venemaa vasturääkiv roll
Venemaa rolli ühenduses näitab kasvõi asjaolu, et nii EN ministrite nõukogus kui Parlamentaarses assamblees on üheks töökeeleks ka vene keel (võrdväärselt inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keeltega).

Vaatamata oma üsna kesksele rollile pole Venemaa aga tihtipeale Euroopa Nõukoguga ühel meelel. Veelgi enam – ta pole isegi liitunud mitmete lepetega, nagu nt surmanuhtluse keelustamise protokoll.

Ka EN ise pole rahul kõigega, mis Venemaal ja tema ümber toimub. Venemaa on üks riikidest, kelle olukorda jälgitakse ja selle suhtes vastavaid raporteid koostatakse. Muret on tuntud nii inimõiguste, valimiste jm Venemaa demokraatia eripärade üle.

Viimatised mured on aga seotud loomulikult möödunud augustis toimunud Vene-Gruusia sõjaga. Eks see ole ka enam kui mõistetav – omavahel läksid sõtta kaks Euroopa Nõukogu liiget.

Gruusia sõja mõjud
EN Venemaa ja Gruusia raportöörid panid kokku ülevaate, mis oli üsna tasakaalukas. Ühelt poolt küll mõisteti hukka separatistlike piirkondade riigistamist, kuid teisalt kritiseeriti siiski mõlema pool käitumist.

Toonase üldise protesti taustal paistis raport aga Venemaa jaoks küllaltki pehme. ENPA raportööri Venemaa teemal Luc van den Brande’t nimetab Moskva sellest peale kõige „kokkuleppelisemaks“. Ilmselt mängis olulisimat rolli Brande vastuseis üleskutsetele peatada Venemaa ENPA-volitused.

Nüüd aga jõuamegi otsaga tänasesse päeva ja selle artikli algpõhjuse juurde. Nimelt on lähenemas Euroopa Nõukogu uue peasekretäri valimised. Luc van den Brande oli üks neljast kandidaadist, keda vähemalt Venemaa nägi ilmse favoriidina. Peale kõige muu on ju van den Brande taga ka ENPA suurim fraktsioon (Euroopa Rahvapartei).

Nüüd aga selgus, et Luc van den Brande võib võistlusest üldse välja kukkuda. Teated väljajäämise põhjuste kohta on vastukäivad. Ühed ütlevad, et selle taga on lihtsalt EN Ministrite Nõukogu soovimatus näha sellel kohal ENPA tuntuid liikmeid. Teiste järgi toimus sisehääletus ja Luc van den Brande sai nelja kandidaadi hulgas kolmanda tulemuse ning edasi pääsesid ainult kaks esimest. Kolmanda allika kohaselt aga saavat nüüd peasekretäri kohale kandideerida ainult endised riigipead, ent Brande oli „kõigest“ Belgia ühe liidumaa Flandria peaminister.

Venemaa protesti põhjused
Nii ehk teisiti, Venemaa on avaldanud valjuhäälset protesti. Vene delgatsiooni juht Konstantin Kossatšov on koguni teatanud, et asjade sellise käigu puhul võib hääletamine üldse ära jääda.

Aga võib-olla pole asi selles, et Luc van der Brande oli Venemaa silmis kuidagi eriti hea, vaid hoopis et ta oli nö kõige vähem halb?

Allesjäänud kaks kandidaati – endine Norra peaminister Thorbjörn Jagland ja Poola eks-peaminister Wlodzimierz Cimoszewicz on Venemaa silmis mõlemad mitte kuigi mugavad. Poolakas Cimoszewicz oli üks aktiivseid eurooplasi Ukraina nn oranži revolutsiooni päevil, norrakas Jagland on üsna teravaid sõnu loopinud Vene-Gruusia sõja teemal.

Nüüd aga tuleb mängu tuua hoopis Inimõiguste kohus. Venemaa probleemid selle Euroopa Nõukogu ilmselt tuntuima organi ümber võivad saada siin vaat et kõige olulisemaks.

Kas oma kandidaat või mängust välja?
Venemaa pole ainsa EN liikmena siiani allkirjastanud ühte dokumenti (protokoll nr.14), mis on oluline kohtu töö optimeerimiseks. Pealegi on Moskval süstemaatilisi raskusi Strasbourgi kohtu otsuste täitmistega. Selle vastuseisu tõttu on õhus idee Venemaa Euroopa Nõukogust kas välja visata või siis vähemalt tema mandaat külmutada. Senine EN peasekretär oli järjekindlalt taoliste sanktsioonide vastu. Küsimus on, kas seda liini jätkab ka uus peasekretär?

Piltlikult öeldes on Venemaa ees dilemma – ta kas suudab läbi suruda EN peasekretäriks endale sobiva kandidaadi või lendab mängust üldse välja. Olles sisuliselt kaotanud võimaluse panustada oma senisele favoriidile, võib Moskva viia oma toetuse üle norrakale Thorbjörn Jagland.

See aga muudabki kogu mängu põnevaks ja jälgimisväärseks. Kas ja kuivõrd õnnestub ühel liikmel – olgugi et suurel ja mõjukal – kallutada Euroopa suurima organisatsiooni otsuseid.

Karmo Tüür
27.04.2009

Vabariigi kodanik: VF kaasmaalas-poliitika

KAPO 2009.a. aastaraamatus käsitleti mh VF kaasmaalas-poliitikat Eesti suunal, seda lähenevate valimiste kontekstis. See andis Aarne Rannamäele põhjuse kokku kutsuda järgmine seltskond: kaitsepolitsei juht Raivo Aeg, Riigikogu liige Marko Mihkelson, politoloog Karmo Tüür ning endine diplomaat ja poliitik Tiit Matsulevitš.

Tsitaat saate kodukalt: "Sel reedel, 17. aprillil räägime värskes kaitsepolitsei aastaraamatus avaldatust ja sellest, milliste ohtude eest peame hoiduma."


Saadet ennast saab näha siin.

Разбор полётов: Moldaavia ja Gruusia

Nii Gruusias kui Moldaavias on viimasel ajal rahutu olnud. Kas neis on midagi sarnast? Kas tegu on järjekordsete nn värviliste revolutsioonidega või lihtsalt spontaansete mäsudega? Kas on midagi muud ühist peale selle, et publik on võimukandjatest tüdinud?

Moldaavia seltskonda võib jagad mitme tunnuse järgi. Noored ja vanad, kes on kohal ja hääletasid ning keskealised, aktiivsed inimesed, kes töötavad välismaal ja ei saanud osaleda valimistel. Teistpidi on nn rumeenlased, moldaavlased ja venekeelsed. Mille poolest nende poliitilised vaated erinevad? Kas valimised olid võltsitud või mitte? Miks Moldaavia võim ei kasutanud jõudu? Miks hakati süüdistama Rumeeniat? Millised on Venemaa reaktsioonid ja huvid?

Gruusia olukord on võrreldes eelmise mäsu-lainega (nn. Rooside revolutsioonidega) olukord tublisti muutunud. Tekkiv tänava-demokraatia traditsioon ja teiselt poolt võimude suutlikkus reageerida asjadele rahulikult sisendab nagu lootust. Kuid väline sekkumine ei lase loota loomulikke arenguid. Venemaa ilmne poliitiline ja sõjaline surve tekitab muret nii Gruusias see kui väljas. Kuid kes on võimalikud alternatiivid? Ning kas midagi kas muutub selle riigi poliitilises käekäigus?

Kõigest sellest ja muustki kuuleb siit (umbes alates 5.minutist). Ja hiljem siin. Kõnelemas KT, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.

Kinovõitlused Venemaal

Kinofilmil on ikka kole vägi küll. Enamikku meid ümbritsevast maailmast me tajume ju kaude. Pole me ise igal pool käinud ega alati kohal olnud, aga midagi arvame ikka – ning enamasti paneme oma pilti kokku teise pildi abil. Selle va tele- või kinofilmi abil.

Õiguse eest olla selle pildi kokkupanija võivad puhkeda ägedad võitlused. Venemaal tegutseva filmimeeste liidu juhtimise ümber käib selline triangel, et jääb mulje, nagu oleks tegemist mitte loomeliidu, vaid suure ettevõtte jagamisega.

Ega see võrdlus polegi väga mööda – olla taolise ühenduse eesotsas tähendab lähedust võimule ning rahajagamisele. Kehvadel aegadel tähendab see aga paljugi.

Mihhalkovi kannatused
Nikita Mihhalkov, vaieldamatult maailmanimega vene filminäitleja ja –režissöör, on praegu selle võitluse keskmes. Oma äärmise ja rõhutatud võimutruuduse ning üleoleva käitumisega teiste suhtes on kunagi ülipopulaare mees aga muutunud paljude silmis vastuvõetamatuks.

Eelmise aasta lõpus puhkes avalik tüli Mihhalkovi ja filmitegijate liidu vahel. Liit ei soovinud valida Mihhalkovi enda etteotsa, millele järgnes pikk ja inetu arveteklaarimine, sh kohtu abil. Mõni päev tagasi toimus kinemotografistide erakorraline istung, kus Mihhalkov saavutas oma – ta kinnitati vene filmiliidu juhiks.

Filmikunst on ju midagi enamat kui lihtsalt kunst – see räägib meile lugu, mis ajapikku muutub meie maailmapildi aluseks. Vähesed julgevad hiljem kahelda neile filmide kaudu lapsepõlves räägitud lugudes. Või õigemini – see kahtlemine ei tule enam pähegi, kuna kui miski on telekas, siis see on ju tõde.

Olimpius inferno
Vene riiklikus teles jooksis märtsi lõpus üks filmike. Olimpius Inferno. Sellenimelist liblikat Gruusia mägedes jahtiv noor teadlane satub kogemata filmima, kuidas grusiinid alustasid tegelikult sõda Lõuna-Osseetias. Selle tõendi kättesaamise ja päästmise ümber puhkeb tõeline action.

Argpükslikud ameeriklased, alatud grusiinid ja heatahtlikud ning kangelaslikud venelased. Reeturlik kallaletung rahumeelsetele elanikele. Lihtsa vene tüdruku ennastsalgav kangelaslikkus. Armastus, mis võidab ameerikaliku silmakirjalikkuse. Plahvatused, veri, tulistamine, tagaajamine ning suured tunded. Kõik, mis vaja korraliku filmi jaoks.

Augustisõjast sai mööda napilt pool aastat ja juba on valmis film. Seda näidatakse peamisel telekanalil parimal ajal. Ning oh üllatust, vaid päev hiljem juhtusin lugema vene kommentaariumist sõnumit, kus keegi noor mees teatab raevukalt: vaatasin filmi gruusia sõjast – need värdjad ... jne.

Mäng mõjutab ka meid
Ega kõiges selles pole midagi uut. Kino-propagandat on tehtud varem ja tehakse hiljemgi. Teeme meiegi, nii palju kui suudame ja oskame.

Miks kogu see kinolugu peaks meile korda minema? Aga lihtsalt sellepärast, et lähenemas on aasta 2010. Ettevalmistused Suure võidu tähistamiseks juba käivad. Oluline osa selles on kinokunstil ning oma roll ka artikli alul mainitud Nikita Mihhalkovil.

Jutt käib nn Suure isamaasõja lõpu 65.aastapäevast. Sellest, kui kangelaslik vene rahvas saavutas võidu fašistlike röövvallutajate üle. Tuletan meelde, et selle loo tänapäevases tõlgenduses on Eestil kanda negatiivse kangelase roll.

Karmo Tüür
2.04.2009

Moldova: kas kivide revolutsioon?

Kõigepealt pealkirjast. Vaadeldes Moldaavias toimuvat, kipuvad võrdlused Ukraina ja Gruusia nn värviliste revolutsioonidega paratamatult paberile. Ainult et Moldaavias ei lehvitatud oranzhe salle ega punaseid roose, vaid lennutati halle kive. Väga palju kive.

Miks aga panin pealkirja lõppu küsimärgi? Sest ma pole kindel, kas asi ikka on revolutsiooni nime väärt.

Ühest küljest on revolutsiooni nime pruukimine vägagi kohane, kui võrrelda Moldaavia sündmusi mujal toimunuga. Täpselt samuti tuli valimistulemustega rahulolematu rahvas tänavale, soovides välja vahetada stagneerunud võimu. See, et taolise mäsuga kaasneb ka mõttetut vägivalda, kuulub pahatihti asja juurde.

Teisest küljest aga ei saa iga kiviloopimist veel revolutsiooniks nimetada. Näiteks globaliseerumis-vastased külvavad samuti kivirahet ja purustusi enda ümber iga suurema tippkohtumise ajal, kuid neid ei õilistata veel revolutsionääride kõlava nimega. Üllasteks revolutsionäärideks ei peeta ka meie pronksikargajaid.

Moldaavias toimunud rahutusi iseloomustab kaks märksõna: noorus ja spontaansus.

Vanaviisi vindumine
Moldaavia vanem elanikkond on enam-vähem leppinud toimuvaga. Kommunistide vinduv võim on jätnu küll riigi vaesusesse, kuid samas on asi suhteliselt stabiilne (sarnaselt Valgevenega). See, et kommunistid saavad Moldaavias valimistest valimistesse praktiliselt pool häältest, räägib sellest üsna selgelt.

Muuseas, olen üsna kindel, et laias laastus vastavad seekordsed hääletustulemused – 49,95% - ka tegelikkusele. Valimissedelite ülelugemine võib välja tuua ehk ainult suhteliselt väikesi erinevusi. Opositsionääride andmete kohaselt peaks kommunistidel olema „ainult“ 44,7%. Kuid see mõneprotsendiline erinevus on ülimalt oluline.

Kui kommunistid kaotavad häälte ülelugemistel pisutki hääli, ei pruugi nad saada täis vajalikku kohtade arvu parlamendis. Moldaavia põhiseaduse järgi peab uus parlament valima uue presidendi. Selleks on vaja kokku saada kolm viiendikku ehk 61 mandaati 101-kohalisest parlamendist. Juhul kui parlament ei suuda presidenti valida, peab vana president parlamendi laiali saatma ja välja kuulutama uued valimised.

Praegune ametlik hääletustulemus annab kommunistidele ülinapilt need hädavajalikud 61 kohta. Opositsionääride poolt väidetud tulemus aga vaid 55 kohta.

Noorte vastuhakk
Moldaavia noorem ja aktiivsem seltskond on ammu ihalenud muudatusi. Kõikumine kahe suuna – venemeelse ja euroopaliku – vahel on viinud suure osa neist meeleheitele. Väga paljud on lahendust otsinud maalt lahkumisest. Väidetavalt on kuni 600 tuhat inimest ehk 15% riigi elanikkonnast mujal Euroopa tööl.

See, et 5.aprilli parlamendivalimised ähvardasid jätta Moldaavia täpselt sinna, kus ta on, viskas ilmselt noortel lihtsalt üle. Toimuv ei jäta kuigivõrd organiseerunud meeleavalduste muljet, ehkki nt venekeelsed infokanalid kipuvad jällegi rääkima nn Lääne eriteenistuste karvasest käest.

Paraku ei saa Moldaavia rahutustest rääkimisel üle ega ümber Venemaa mõjust. Kasutades ära venekeelse ja vene armee poolt turvatud Transdniestria separatistide mõju, üritas Moskva Moldaaviat ohjeldada. Ligi paarikümne protsendini küündiv venekeelne valijaskond Moldaavias moodustas kommunistide märkimisväärse toetusbaasi. Muuseas, viimaseid mõjutati valimiste eel ka venekeelsete teleklippidega, kus liberaalseid kandidaate halvustas populaarne vene koomik Gennadi Hazanov.

Kui Ukraina kõrval hakkaks ka Moldaavia senisest enam kalduma lääne poole, muutuks venekeelse ja –meelse Transdniestria siilukese ülalpidamine nende kahe riigi vahel Moskvale veelgi kulukamaks ja keerulisemaks.

Nii et kokkuvõttes – Moldaavia on tõepoolest peaaegu et revolutsioonilise valiku ees. Kas jääda vinduvaks riigiks SRÜ rüpes või raputada end sellest vabaks. Muuseas – ühtlasi võib see aga tähendada hoopis sammukest lähemale Moldaavia ühinemisele Rumeeniaga. Kuid ka see valik peab jääma moldaavlaste enda teha.

Kas see kõik on aga ikkagi revolutsioon? Kui õnnestub vana võim ümber pöörata, siis on. Kui ei õnnestu, siis ei ole mitte.

Karmo Tüür
8.04.2009

Разбор полётов: G20 ja NATO tippkohtumised

Viimasel ajal on tippkohtumisi ridamisi. G20 ja NATO omad on ehk nähtavaimad ja sestap ka seekord kõne all.

G20. Miks need 20 omavad mingit otsustusõigust ja võivad rääkida kõigi tulevikust? Ning mis on see, millest räägitakse? Misasi on see, mida sinna kuhugi sisse pumbatakse? Kes suudab aduda seda triljonit dollarit, mis kuhugi pandi? Kas saab olla mingit muud mõõtühikut peale selle, milles praegu mõõdetakse - ehk mingid uued valuutad?

NATO summit - mis kasu sellistest suurtest konverentsidest üldse tõusta saab? Mis saab NATO uueks agendaks - kas Põhjapooluse kaitse?

Kõigest sellest ja muustki kuuleb siit (umbes alates 5.minutist). Ja hiljem siin. Stuudios KT, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.