Talibani võimustumine Afganistanis on tohutult palju küsimusi tekitav fenomen, olgu siis sõjalises, politoloogilises või ka psühhloogilises võtmes. Selles on nii palju meie jaoks raskesti mõistetavat, et paneb kergelt heituma ning käega löövalt üldistama: „ah nad ongi kõik sellised, ju siis nad niimoodi tahavadki elada!“
Selles mõttekäigus – et ju siis absoluutne enamus afgaane tahabki nii elada – on küll lohutavat mugavust, kuid samas ka loogikaviga. Kas me saame samasuguse enesekindlusega väita, et bolševikud võtsid Venemaal võimu, kuna absoluutne enamik sealseid inimesi tahtis seda?
Ma oletan siiski, et nii nagu Afganistanis, nii ka NSVL algusaegadel oli absoluutsel enamusel elanikest siiralt savi sellest, mis toimus selle riigi pealinnas. Neid ei huvitanud see, missugune relvastatud jõuk haaras võimu senikaua kuni see võimustumine ei puudutanud oma igapäevast toimetulekut.
Agressiivne võimuhaaramine
Agressiivse ja relvastatud vähemuse poolt võimuhaaramine mis iganes riigis ei tähenda seda, et absoluutsele enamikule elanikest see meeldib. Punase lipu all NSVL rajamine või rohelise lipu all emiraadi väljakuulutamine ei ole võrdusmärk iga antud territooriumile jääva inimese eelistustega.
Mõistagi võib välja tuua tohutult erinevusi nende kahe protsessi vahel, kasvõi elanikkonna informeerituse ja tehnoloogilise inegreerituse mõttes. Mõneti on ju tegu ka täiesti vastasmärgiliste nähtustega – NSVL puhul murdega millegi uue ja tundmatu poole, Afganistani puhul pöördega pigem varasema ja harjunuma poole.
Eks ma valisin ka teadlikult selle mõistepaari, taotledes reljeefsest erinevusest tingitud impulssi kaasa mõelda. Peamine on aduda, et ka kõige karmimas ja kuriusklikumas keskkonnas ei ole kuhugi kadunud meid inimeseks tegevad erimeelsused. Väita et masendavale vägivaldsusele rajatud režiimi asukad on sellega rahul oleks ju üsna nõdrameelne.
Taltumine ja lagunemine Afganistani elanikud on saanud tunda vabaduste ja inimõiguste hõngu. Tõsi küll, suur osa nendest tundasaajatest nüüd kas põgenevad riigist või satuvad rämedate repressioonide küüsi, võimalik et koguni kaotavad oma elu. Kuid Afganistan – nii vähe kui seda saab üleüldse käsitleda riigina – ei jää Talibani kätte igaveseks. Pigem varem kui hiljem algavad seal järgmised sisekonfliktid ning juhtub ka selle režiimiga sama mis NSVL’iga.
Seniks aga sõltub väga palju sellest, mida Taliban edasi teeb. Bolševikud loobusid kiirelt peale võimulesaamist maailmarevolutsioni ideest ning rahvusvaheline kogukond aktsepteeris NSVL oma veidra, aga täisväärtusliku liikmena. Eilsed maailmavallutajad hakkasid ÜRO kõnepuldist ajama enam-vähem mõistetavat juttu ning maailm õppis mõneks ajaks sellega elama.
NSVL saatis teistesse riikidesse mitte relvastatud madruseid, vaid lipsustatud diplomaate, kaubandus-esindajaid ning muid spioone ja toimis laias laastus nagu iga teine. Tõenäoliselt näeme me varsti ka seda, kuidas eile Kalašnikoviga vehkinud habetunud taadid istuvad sama vaguralt pikkade laudade taga ja püüavad leida kui mitte liitlasi, siis vähemalt nendega suhtlejaid.
Kokkuvõtteks soovitaks aga kokku hoida värve ja närve, joonistades süngeid üldistusi inimõiguste kohta üldiselt ja Afganistani elanike õiguste kohta eraldivõetuna. Jah, toimuv on ränk ja dramaatiline, kuid kas see on midagi, mida me pole varem näinud? Ka Taliban läheb üle.
---
lugu ilmus
siin, samast tehtud ka kuvatõmmis