Saturday, December 29, 2018

Krimmi kuberneride kukkumine

Huvitav, kas see on puhas juhus ja kokkulangevus, et Krimmi ja Sevastoopoli kubernerid juhivad kuberneride nö antireitingut?

Kremli tellimusel toimuv regulaarne uuring näitab seda, kui palju on föderatsioonisubjektide pealike reiting aastaga tõusnud või langenud. 

Venemaa (pool-)föderaalset olemust simas pidades väga mõistlik uuring - võimaldab rahva meeleolusid mõõta ja suunata. Kui ikka mingi kohalik tegelane on muutunud ebapopulaarseks, ulatub kohale Moskva käsi, kes tegelase võimult kõrvaldab ja auru selleks korraks välja laseb.

Suurimad kukkujad

Kõige enam langes Inguššia kuberneri reiting - see on mõistetav, kuna Kreml hammustas neilt territooriumi ära Tsetšeenia kasuks (muuseas taktikaliset äärmiselt põnev samm, aga see pole hetkel teemaks)

Sevastoopoli kuberneri reiting langes 45% ja Krimmi kuberneri oma 31%, paigutades mehed vastavalt teisele ja neljandale kohale antireitingus.

Sevastoopoli kuberneri Dmitri Ovsjannikovi reitingu languse põhjuseks peetakse tema osalemist kohalikes võimutülides. Krimmi kuberneri Sergei Aksjonovi puhul tuuakse välja üldisemat olukorda poolsaarel, sh kõrget korruptsioonitaset ja ka ühte konkreetset tööstuslikku õnnetust, mille puhul oli oht laiemaks mürgituseks.

Üldine ebapopulaarsus

Kuna aga üldiselt on Venemaa võimude (sealhulgas isegi Tema Enda ehk Vladimir Putini) populaarsust alla kiskunud pensioniea tõstmine, siis on kõik ülejäänu pigem sekundaarne. 

Neis kohtades, kus kas kuberner julges pensionireformi kiritiseerida (nt Irkutski kommunistist kuberner Sergei Levtšenko) või siis hiljuti said võimule uued näod (nt Pihkva oblastis Mihail Vedernikov) see reiting jällegi tõusis. 

Eks inimesed ikka oota ja looda, et kui tuleb uus mees, siis ehk tema saab paremini Moskvaga läbi ja toob regiooni lisaraha - kogu kohalik elu ja majandus sõltub ju föderaalsest lahkusest.

Juhus või seaduspära?

Tulles aga tagasi alguses esitatud küsimuse juurde - kas see on juhus, et suurimad kukkujad on justnimelt Krimmis? Arvan et pigem mitte. 

Esiteks peegeldub selles kohalike elanike üldine pettumus - loodeti ju emakese Moskva poolt kohalepumbatavate lisarahade peale, riigi rahakott on aga väga õhuke (ega siis pensionireform, käibemaksu tõstmine jms näita rahade ülejäämist, ikka vastupidi).

Teiseks aga on teada, et mõnikord aitab Moskva läbi oma poliit-tehnoloogiliste mõjuhoobade abi ka kuberneride populaarsuse langusele. See võimaldab kohaliku võimuloleva seltskonna väljavahetamise abil lasta aur jälle mõneks ajaks välja ja taastada kohaliku elanikkonna lootusesegune lojaalsus Moskvale. Ei midagi isiklikku, lihtsalt elu on selline - umbes selliste sõnadega viiakse "süüdijäänud" kodanikud üle järgmisele kohale ja kõik on jälle õnnelikud. Vähemalt mõneks ajaks.

---
pilt võetud siit

Friday, December 21, 2018

Putin pole meie president

Allusin eile meedia survele ja kommenteerisin paaril korral Vladimir Putini iga-aastast pressikat.

Ma muidugi mõistan, et meediale suunatud üritus paneb ka kojujäänud ajakirjanikud kihama. Ka need, kes ei saanud ise saalis olla ja oma küsimusi esitada, lasksid kindlasti läbi pea, et mida ja kuidas ta ise plakatile maaliks, saavutamaks Putini tähelepanu.

Kuid üldiselt ma soovitaks siiski Venemaa presidendi sehkendamistele veidi vähem tähelpanu pöörata. Kui spetsialistid jälgivad, on hästi. Vladimir Putin pole Eesti president ja kihu rahvale võimalikult kiiresti ja soovitavalt esimesena Putinist rääkida pole siiski mõistlik mõte. Eriti kui tegemist on rutiinsete üritustega, millel reeglina pole mõju pikematele arengutele.

Aga kui kedagi tõesti huvitab, mida sai räägitud, siis Kuku intekat saab kuulata siit ja Seitsmeste uudiste juppi vaadata siit.

Wednesday, December 19, 2018

Mitmemõõtmeline Venemaa-poliitika


Eesti ametlik välispoliitiline joon Venemaa suunal on laias laastus selge: koos oma lääne partneritega rakendame ja jätkame sanktsioone, vastuseks Venemaa vaenutegevusele Ukraina suunal. Kuid nii nagu kõigil asjadel meie ümber, on ka selles poliitikas mitmeid mõõtmeid.

Esiteks piiriülese koostöö mõõde. Hiljuti kinnitati ära järjekordne piiriüleste koostööprojektide loetelu, millele eraldatakse raha nii Euroopa Liidu kui Venemaa Föderatsiooni poolt.

Ühest küljest pole midagi loomulikumat kui kahel pool piiri elavad inimesed ja vastavad võimuorganid tegutsevad ühiselt. Nt kui asi puudutab Peipsi järve ökoloogilist olukorda ja kalavarude haldamist, on otsene ja ühine huvi seletamatagi selge.

Piiriülene seotus
Kui kõne all on piiri poolt lahutatud suguvõsade läbikäimine, enamasti vanakeste külastamine, pole puht inimlikul tasandil ilmselt küsimustki, et milleks seda vaja? Lähedaste kalmude korrashoid, teisele poolele jäänud kinnisvara hooldamine – kõik see on üsna sama oluline ja päevakorras nagu 27 aastat tagasi, mil NSVL sisemine administratiivjaotus muutus riigipiiriks.

Venemaa vastandumine Euroopaga on aga jätnud oma mentaalse jälje vähemalt osade kohalike inimeste mõttemaailma. Iga uudis, milles räägitakse ühisprojektidest läänenaabritega, kutsub vastava uudise all kommentaariumis esile vihase vaidluse.

Toon vaid ühs stiilinäite. Ühele vene portaalis jäetud kommentaarile „et ka teisel pool piiri elavad inimesed“ tuleb vastus: „pidage seda väidet meeles, kui te ise koos oma lähedastega põlete ameeriklaste tuumalöögis, mille kanderakette on enda juurde lubanud paigutada needsamad head inimesed“. Ning see on muuseas üsna leebe näide, mis ei puuduta „Geiroopat“ ja muud säärast.

Ei loomulikult ma ei väida et sarnaseid hullumeelseid vaenajaid ei leiduks ka meie poolel. Ja otse loomulikult pole paremat moodust näidata „et ka siin elavad inimesed“ kui taolised ühisprojektid. Lõppkokkuvõttes on ju imeselge seegi, et Venemaa piiriäärsete elanike sõbralikkus või vaenulikkus on üks osa meie julgeolekupildist.

Erinevused Lätiga
Teine aspekt, millest aga tahaks rääkida, on meie erinevus Lätiga. Jah, loo alguses sai küll öeldud, et koos lääne partneritega me ajaks justkui ühte asja. Võrdluspilt Lätiga toob aga välja üsna selged erinevused.

16.detsembrist hakkas nimelt Läti ja Venemaa piirialadel kehtima järjekordne lihtsustus piirirežiimis. Piiriäärsete alade elanikele hakkasid kehtima uued, varasemast veelgi hõlpsamad reeglid, mille alusel nad võivad külastada teise poole samasugust piiriala.

Piiriäärsete kohalike omavalitsuste püsielanike (vähemal kolm aastat paiksust) ja nende lähikondsete jaoks pole piiriületuseks vaja viisat (kusjuures viimaste puhul pole oluline isegi paiksustsensus). 30-50 kilomeetri laiuse nö piirivööndi asukatele väljastatakse kohalike konsulaatide poolt piiriületusluba.

Olukorra hõlbustumise detailid on tehnilist laadi. Loa taotlemisel pole enam vaja esitada tervisekindlustuse poliisi. Kaob sisuliselt ajaline piirang teisel pool viibimiseks, nüüd peab sisuliselt iga 90 päeva järel vaid korraks üle piir „omal“ poolel ära käima. Igakordset piiriületust enam ei kanta reisidokumenti.

Kordan oma põhiväidet – üle piiri suhtlus on loomulik ja see peab säilima kõigi osapoolte huvides. Kuid lihtsalt ka kohalikul tasandil askeldajad peavad meeles pidama, missuguses suuremas raamistikus nad toimetavad. Et ka nemad on oma riigi saadikud ja välisministrid, kes tegutsevad üsnagi pinevas ja julgeolekulises mõttes väga laetud keskkonnas.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Saturday, December 15, 2018

Разбор полетов: Kertši sümptom

Kertši väinas toimunu pole nähtus omaette, see pole "vahejuhtum" selle sõna juhtum ehk juhuslik võtmes. Tegu on sümptomiga, ilminguga mis räägib kaugelelastud haigusest Venemaa enesehinnangus. Soov ja vajadus ennast naabrite arvel kehtestada ning seeläbi vaadata, kui kaugele sellise piiride nihutamisega minna lastakse.

Sel teemal oligi meie selle aasta viimane saade, mida saab järelkuulata siit.

Stuudios, nagu ikka: saatajuht Artur Aukon ja kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür
---
pilt võetud siit

Tuesday, December 4, 2018

Kertši ummik

Seekord pole pealkirjas mingit allegooriat. Venemaa on muutnud Kertši väina üheks suureks ummikuks.

Laevade liikumist kajastavalt veebilehelt saab igaüks, ka kõige poliitikakaugem inimene vaadata, mis toimub Kertši väinas. Liikuvaid laevu (noolekesed) on üksikud, seisvaid / ootel olevaid (täpikesed) hunnikutes.

Ütlete et see on loomulik, kitsas koht ikkagi ja kõik korraga ei mahu läbi? Õige. Ainult et kahe aga'ga:
- Kertši väina liikluskoormus võrreldes muu maailmaga on ikka üsna tilluke, see pole mingi Suessi või Panama kanal
- muu maailma, kümnetes ja sadades kordades suurema liikluskoormusega kitsustes pole kuskil märgata analoogset ummikut.

Nii et järeldusi saab olla samuti kaks:
- kas vene mereliikluse korraldajad on erakordsed käpardid või
- tegemist on teadliku ja pahatahtliku piiranguga, eesmärgiga takistada Ukraina sadamate käivet.

Nii et kokkuvõttes tub vist küsida, et kas Venemaa poolt valitud tee ja pealkirjana kirjapandud sõnad pole mitte samatähenduslikud. Nii et kas siis ikkagi on allegooria või ei ole?
---
kuvatõmmis tehtud laevaradari lehelt

Monday, December 3, 2018

Õpikunäide: enne kui jagad, peatu ja uuri


Üsna massiivselt levival fotodepaaril on tegelikult väga lihtne seletus. Tegemist on Mehhiko traditsioonilise tervitusega oma riigilipule.

Iga kord kui sa näed pilti või uudist või videot, mis paneb sind võpatama ja tekitab nördimust, ärritust, pahameelt ... ning eriti kui sellel on väikseimgi poliitiline alltekst, peatu hetkeks enne kui vajutad "jaga" nuppu. Uuri tausta. kas see mida sulle näidatakse on ikka tõene? kas sellel on olemas mingi mõistlik/alternatiivne seletus?

Olen kindle et 99% kes seda pilti (eriti runetis) jagasid-kommenteerisid, ei vaevunud taolist väikest taustatööd tegema.
---
kuvatõmmi tehtud siit

Kertši väin kui casus belli?

K: kes on võitja ja kes kaotaja Kertši väina kokkupõrkes?
V: see sõltub, kelle mätta otsast vaadata. Kuid universaalne reegel on, et suure ja väikese vahelises kokkupõrkes on üldine sümpaatia väikese poolel

K: kas on võimalik, et olukorrast kasvab välja täiemahuline sõda?
V: see võib juhtuda ainult ja ainult juhul kui Venemaa seda tahab. Kui Moskva leiab et see pole talle kasulik, siis võib Ukraina teha mida tahab ja Venemaa ei lase sellel kaugele areneda. Kui Kreml aga tahab, siis leitakse põhjus sõjaks imelihtsalt.

K: miks on olukord kasulik Putinile?
V: Putini reiting oli langenud Krimmi-eelsele tasandile ning vajas turgutamist

K: missugust mõju võib avaldada Ukrainas sisse viidud sõjaline olukord ja kas on võimalik, et seda pikendatakse
V: minu jaoks on huvitavaim küsimus, et kuidas väljendub see sõjaline seisukord Kertši väina ja Aasovi mere akvatooriumis, mida see endaga kaasa tegelikult toob?

K: Ukraina presidendivalimised - kuidas võib vahejuhtum mõjutada selle tulemusi?
V: Porošenko populaarsus on nii madal, et kui ei juhtu midagi erakordset, siis antud kokkupõrkest ei piisa selle tõstmiseks.

K: kas saab ennustada ette Venemaa käitumist nt lähema kuu jooksul?
V: Venemaa pingutab kõvasti, selleks et see poleks ette aimatav

K: Lääne reaktsioon toimunule? Kas saab väita, et Lääs astus välja ühtse rindena?
V: kuna toimunu tagamaad olid selleks hetkeks veel üsna segased, siis sama segane oli ka reaktsioon. Kuid praktika näitab, et kui isegi enne otsustust (nt sanktsioonide osas) ollakse eri meelt, siis otsuse langetamise ajaks on need erimeelsused maha võetud.

K: Saksamaa ja Prantsusmaa poolt kostab hääli uute sanktsioonide vastu, Austria, Poola ja Eesti on aga poolt. Miks nii?
V: Minu jaoks on kõige huvitavam, miks Austria on asunud Venemaa-vastaste sanktsioonide pooldajate hulka, siiani oli Austria pigem Moskvat toetav. Miks aga Eesti on poolt? Meil on Ukrainaga ühine naaber.
---
Kõigest sellest sai räägitud intervjuus AK+ jaoks, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Saturday, December 1, 2018

Gruusia presidendivalimiste teisest voorust

Gruusia presidendivalimiste teine voor kulges rämedate süüdistuste ja hirmutamise õhkkonnas. Mõlemad kandidaadid - Salome Zurabišvili ja Grigol Vašadze - ise rääkisid küll pigem hea meelega Läänega lõimumise eri versioonidest, kuid kogu taustainfo rääkis või pigem isegi karjus seostest Venemaaga. Käis omamoodi võistlus, kes suudab teist poolt rohkem süüdistada vene agendiks olemises.

Minu peamine väide - ei hääletatud mitte niivõrd teise vooru pääsenud kandidaatide endi, kuivõrd nende taga seisnud Bidzina Ivanišvili ja Mikheil Saakašvili poolt või vastu. Ivanishvili tiim osutus olevat edukam äraostmises (600 tuhande lootusetu väikevõla andestamine) ja hirmutamises (koos Saakašvili ja tema karmide poiste tagasitulekuga algab kättemaks).

Lõpptulemus on aga see, et üha õhemaks lihvitavate volitustega presidendi enda isikuomadustest sõltub Gruusias üha vähem. Järgmised presidendivalimised lähevad aga üldsegi parlamendi kätte, nendest tunduvalt olulisemaks saavad olema aga 2020 parlamendivalimised.

Kõigest sellest oli juttu intervjuus Uudis+ jaoks, küsijaks Lauri Varik. 
---
---
PS Huvilistel soovitan juurde lugeda OSCE esialgset raportit, mis räägib üsna korralikust segadusest mängureeglite asjus.

Thursday, November 29, 2018

Kertši konksud


Kertši väina vahejuhtum, mille käigus Venemaa kaaperdas kolm Ukraina alust, nagu varem kaaperdas Krimmi, tekitab ridamisi küsimusi, millest enamik on konksuga.

Konksuga sellepärast, et vastates küsimusele A, toob see endaga kohe ka küsimuse B.

Näiteid.

Küsimus A: missuguse rahvusvahelise mereõiguse akti alusel Venemaa avas tule, rammis ja võttis üle Ukraina alused?

Küsimus B: kas sama akti alusel võiks nt Eesti üle võtta Venemaa piirivalvekaatrid Peipsi järvel või Narva jõel?

---

Küsimus A: kas Azovi mere ja Kertši väina kasutust reguleerib siiani Putin-Kutšma 2003.a leping?

Küsimus B: kui ka see leping enam ei kehti, siis missugune Venemaa poolt alla kirjutatud ka enam ühtlasi ei kehti? Lugege ette terve nimekiri palun! (Огласите весь список, пожалуйста!)

---

Küsimus A: kui Ukraina poolt väljakuulutatud sõjaseisukord puudutab ka Azovi mere ja Kertši väina akvatooriumit, siis mida see päris elus tähendab?

Küsimus B: kui see ei tähenda mitte midagi, siis mida Kiievi otsus sõjaseisukorra kohta üldse tähendab?

Ja oi neid küsimusi on veel palju.
---
pit võetud siit

Wednesday, November 28, 2018

Reitingusõja järgmine vaatus


Vladimir Putini reiting on langenud Krimmi-eelsele tasandile ja Krimmi ümber lähevad asjad jälle teravaks. Ütleks lausa et kineetiliseks. Küsiks ja vastaks selle peale vene esipropagandisti Dmitri Kiseljovi kombel: Kokkulangevus? Ei usu!

Tegelikult aga on asi siiski segasem. Esimene reegel analüütiku jaoks: sõjas olevate osapoolte käest tulevat infot ei saa uskuda. Kummagi poole oma. Esmane õppetund selle jaoks saabus juba kaugetel Iraagi-Iraani sõdade aegadel, kui vaenupoolte info vastase kantud kaotuste kohta ületas summaarselt igasuguse mõistlikkuse määra.

Võib küll väita, et praeguse konflikti asjaomased pooled pole end määratlenud sõjas olevaks, kuid seda tuleb võtta kui kohmakat katset hämada. Iseloomulik detail – nüüd hakatakse vene kroonus ka ajateenijatele õpetama „riigisaladuse kursust“, mille põhisisuks on see, et sotsiaalmeediasse ei tohi postitada infot oma asukoha ja muu nö tundliku info kohta. Noh et oleks vähem seletamist teemal „их там нет“ (neid ei ole seal)

Kuskohas on sündmuste alguspunkt?
Nii et tunnistan ausalt – neid ridu kirjutades ei tea ma tegelikult, mis seal kaugel Kertšis tegelikult toimus, kes alustas konkreetse kokkupõrkeni viinud sündmuste ahela.

Küll aga tean nii mina kui kõik teised üsna täpselt seda, mille tõttu Kertši väin on muutunud de facto Venemaa pool kontrollitavaks. Väina sulgemise ja Aasovi mere staatuse muutmise katseid tegi Moskva juba ammu enne Krimmi annekteerimist, nii et igasugused katsed veeretada põhisüüd Kiievi kaela mõjuvad pehmelt öeldes kentsakalt.

Ukraina manipulatsioon?
Jah ma ei välista seda et Ukraina pool kasutab Venemaa põhisüüd, Krimmi kaaperdamist mingil moel ära. Aga siin on raske ka etteheiteid teha. Kui me ise oleksime samas olukorras, siis kas saame ikka päris kindlalt väita, et ei teeks midagi sarnast?

Vene poole vastuargumentide – et kõige taga on Kiievi enda provokatiivne käitumine – veskile lisab vett ka asjaolu, et Ukraina presidendivalimised on lähenemas ning praegu sel toolil istuva Porošenko maine pole siseriiklikult kiita. Sama loogika järgi ei peaks Putinil olema mingit põhjust muretseda, kinnitati ta ju alles hiljuti taaskord oma ametisse ning mingi reitinguloksumine ei peaks Kremli peremeest loksutama.

Tegelikult lähevad Putinile ja tema meeskonnale reitingud vägagi korda. Asjaolu, et hiljuti harjutati „keha nr.1“ kiirkorras evakueerimist Kremlist kopterite abil ja relvastatud valve all, võib näida tähtsusetu vaheseigana, kuid teglikkuses on reegel see, et mida autoritaarsemaks muutub võim, seda murelikumaks läheb ka autokraat.

Mis saab edasi?
Vähemalt esmaste reaktsioonide põhja võib oletada, et Venemaa-vastaste sanktsioonide laine saab hoogu juurde. Ja vaadates, kui vähe (kui üldse) võtab Venemaa midagi ette, et seda lainet summutada, siis jääb mulje, et Kreml pole asjade käigule üldsegi vastu.

Üks suuremaid positiivseid aspekte, mida Venemaa suhete pingestumisest Läänega saavutab on see, et Lääne enda kätega surutakse vähemalt osa pagenud vene kapitalist koju tagasi. Vaadates vene teleprodukti, on selline surve märkimisväärselt suur. Saade saate järel tõestatakse, kui halb, kuri ja vaenulik on Lääs, kui ebaturvaline on seal liikuda, elamisest rääkimata.

Liites siis kokku kõik erinevad tuntud ja tundmatud muutujad, võib ilmselt tõdeda – isegi kui Kertši väinas toimunud tulistamine, Ukraina meremeeste haavamine, rammimine ja aluste kaaperdamine polnud Venemaa poolt teadlikult kavandatud samm, siis ei näita ka mitte miski, nagu Moskva kahetseks toimunut ja sooviks tagajärgi pehmendada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, November 27, 2018

Operatsioon Infektion


Kas sina teadsid, kuidas tekkis ja levis maailmas AIDS? Lekkis USA sõjaväelaborist, eks? Ja välja oli ta töötatud mustade ja geide vastu, onju?

Kui sa noogutasid kasvõi ühe selle väite peale, siis tõenäoliselt oled ka sina ise nakatunud. Nakatunud valesse, mille töötas välja KGB. Nakatunud ühesse paljudesse valedesse, mille too kontor välja töötas. Ja mis peamine, seda nakkust nimega desinformatsioon töötavad jätkuvalt välja NSVL/KGB praegused järeltulijad.

New York Times’i poolt avaldatud 45-minutine video on kindlasti väärt vaatamist kõigile, kes tunnevad huvi infooperatsioonide, manipulatsioonide jne vastu. Tõsi küll, spetsialistidele ehk ei paku see nii palju uut, kuid kenasti kokku pakitud õppematerjalina tasub üle käimist ikkagi.

Desinformatsiooni olemus
Kasvõi see lihtne meeldetuletus – mis ikkagi on desinformatsioon ja milleks teda kasutatakse? Erinevalt propagandast, mis üritab kedagi panna midagi uskuma, siis desinformatsioon taotleb vastupidist. Tekitada olukord, kus keegi ei usu enam midagi, eriti oma riigi kohta.

USA’s vändatud film keskendub mõistagi USA enda kohta käivatele näidetele. Alates jubamainitud AIDSI juhtumist kuni viimatiste presidendivalimisteni, alates esimestest katsetest valitsuse tasemel midagi selle inforündega peale hakata 1980’tel kuni nüüdsete sotsiaalmeedia vastutuse arutlusteni.

Mis on muidugi meie vaatenurgast vahva, on see, kuidas näidatakse Ida-Euroopa suuremat ja asjakohasemat vastutegevust: Ukraina, Tšehhi, Leedu, Läti ja Eesti pidevat ja professionaalset paljastustegevust, mis kulutab nürimaks Lääne vastu suunatud infosõja relva.

Kaks esiletõstet
Võibolla kaks momenti, mida tasub selle filmi juures esile tõsta ja meelde jätta. Esiteks see, et vene eriteenistuste inimeste üks tööülesanne oli ja on kulutada vähemalt 25% oma ajast erinevate desinformatsiooni ideede väljamõtlemisele. Eesmärgiks kõigil neil vaid üks: süvendada sihtriikides olemasolevaid lõhesid, ajada sealsed inimesed tülli omavahel ja külvata umbusaldust.

Teiseks need 7 momenti, mis moodustavad vene infosõdurite tööriistakasti. 1) lõhede otsimine, 2) Suure Vale loomine, 3) vale segamine tõe osakestega, 4) enese osaluse varjamine „teiste allikate“ taha, 5) kasulike idiootide leidmine ja rakendamine sihtriigis, 6) vahelejäämise korral kõige külm ja küüniline eitamine, 7)pika mängu mängimine (tilk uuristab kivi).

Muidugi on sellel filmil ka üks viga küljes. Selline viga, mis osal publikust tekitab automaatse tõrjereaktsiooni, paneb karjuma ja kätega vehkima. See viga on Donald Trump. Ühest küljest küll kiidetakse Trumpi, kes erinevalt Obamast midagi ka Venemaal lähtuva infosõja suhtes midagi ette võtab. Kuid teisalt näidatakse ka Trumpi kui kõige eitajat, Trumpi kui kasulikku idiooti, Trumpi kui lootusetut valetajat jne. Õnneks toimub see filmi lõpus, nii et ehk kannatab ka see kompulsiiv-obsessiivne osa publikust vähemalt enamikku ära vaadata.

Aga üldiselt – selles kirjatükis ei katnud ma mõistagi kõiki detaile. Seega soovitan teil endal vaadata. Ning soovi korral võtta ka seda kui ühte info-operatsiooni.

Sunday, November 25, 2018

Senine maailmakord pole veel murenenud

See võib kõlada paradoksaasena, kuid väga suures plaanis pole strateegiline pilt muutunud. Pax Americana'na kirjeldatavat olukorda muudaks see, kui tekiks teine osapool, kes tahaks ja suudaks seda vastustada. Hiina suudaks, kuid seni veel ei taha. Venemaa, Iraan ja mustalipumehed tahaks, aga ei suuda.

Sellest ja paljust muust sai räägitud intervjuus venekeelsele ERR'le, küsijaks Andrei Krashevski.

Wednesday, November 21, 2018

Venemaa: Impeerium või Vabariik


Venemaal on väga laias laastus kaks võimalust: kas ehitada impeeriumit või vabariiki. Nö kolmas tee on samuti olemas (nt konstitutsiooniline monarhia), kuid see tähendab ikkagi liikumist ühelt vormilt teisele, tehes seda lihtsalt aeglasemalt.

Mind kutsuti ühele konverentsile esinema, teemal „Venemaa tulevik“. Paraku pole mul võimalik sellel osaleda, kuid mõte hakka peas veerema. Et mis siis võib tulevik meie naabrile tuua? Ja mida see omakorda meile endile tähendab?

Olen seda teesi nõrkemiseni korranud, kuid alustan taas sellest – Venemaa ei ole müstiline ega erakordne. Väga laias laastus on teda võimalik kirjeldada läbi täpselt samasuguste parameetrite nagu kõiki teisi. Universaalne tõdemus on see, et oma ajaloost ei saa vabaks ükski riik. Impeeriumitel on see taak aga veel korruse jagu paksem kui nö monoriikidel.

Siiani impeerium
Erialateadlased võivad mind selle määratluse eest küll risti lüüa, kuid võtan praegu lihtsuse huvides väita: impeerium on seesugune riik, mis valitseb kaugele väljapoole oma nö süda-alast. Venemaa kui impeeriumi haldusala on küll aegamisi kokku tõmbunud, kuid siiani jääb ta oma olemuselt impeeriumiks.

Kui keegi võtab väita, et nt Siber ja Kaukaasia on põlised vene alad, mis õiguspäraselt peavadki Moskva ülemvõimule alluma, siis võib vaid nö kontrollküsimuse korras pärida: kas sama puudutab ka nn Pribaltikat, Soomet ja Poolat?

See väide, et Venemaa on siiani impeerium, ei ole hinnang skaalal hea või halb. Impeeriume on teisigi ning nö nimeandva rahva ja riigi piirid langevad kokku pigem erandina kui reeglina.

Erinevus kahe lähenemise vahel
Küll on aga omamoodi hinnanguline suhtumine kahte riigiehituslikku loogikasse: impeeriumi vs vabariigi võtmes mõtlemine. Peamine erinevus seisneb küsimuses, et mis on võtmetähtsusega: riik või inimene?

Impeeriumi ehitamisel pole isegi võimalust kahelda – riigikeskne mõtlemine lihtsalt peab olema esmatähtis. Riik kui eesmärk, riiki kui suuruse ja vägevuse kehastus, riik kui ülivõim. Deržaava kui soovite. Ja inimesed on selle deržaava jaoks vaid kulumaterjal, midagi umbes sellist nagu ehitusliiv betoonpunkri rajamisel.

Vabariigis on riik aga vahend. Riiki on vaja täpselt niipalju ja selleks, et tagada oma kodanikele nende õigused. Muidugi, siinkohal võib ennast siniseks vaielda, et misasi on see „inimese õigus“, mil moel see erineb „kodaniku õigustest“, kas sinna hulka kuulub pealetükkiv käehoidmine hällist surivoodini või pigem vaid minimaalne vabaduste tagamine, kuid see on juba nö tehniline küsimus.

Venemaa valik
Viimase sajandi jooksul on Venemaal ühiskondlik-riikliku mõtlemise pendel kahel korral liikunud nö vabariiklikusse külge: tsaaririigi ja nõukogude korra lõpu aegadel, vastavalt siis XX sajandi algus- ja lõpukümnendeil.

Hetkel on see pendel klammerdatud impeeriumimeelsesse nurka. Naaberriikidest tükikeste ahmimine on selle mõttemudeli väline peegeldus. Siseriiklikult aga markeerib suhtumist telepurgist allavoolav sõja- ja vaenlaseloome retoorika.

Seega, vastates konverentsi kutses esitatud küsimusele, pean ise sellel osalemata tõdema: Venemaa on vähemalt praegu valinud taas impeeriumi tee. Meie siin selle teekonna nö ajalooliselt ettemääratud osana peame antud arengut väga täpselt endale teadvustama. Jah, taolisele imperiaalsele mõtlemisele on alternatiive, kuid need peavad lähtuma Venemaalt endalt, mitte meilt.

---



lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Tuesday, November 20, 2018

Ränne ei ole paratamatus


Esimest korda Eesti lähiajaloos on välispoliitiline ühismõtlemine tõrget andmas. Lausa sellisel tasemel, et ähvardab valitsuse uppi ajada. Mõistagi võib küsida, kas valimiste eel enesekehtestamise tuhinas poleks tüli puhkenud nii ehk naa, selle või teise küsimuse üle, kuid see pole oluline.

Oluline on see, et hetkel näikse rändeküsimus tervet tuba täitvat. Hea tahk asja juures – kohalikul tasemel tahetakse kaasa mõelda globaalselt olulisele teemale. Halb tahk – pahatihti ei räägita probleemi sisust, vaid sõimatakse konkreetseid inimesi, kes on võtnud ühte- või teistpidi väita.

Ilmselt tuleb leppida tõdemusega, et tõepoolest ränne saab olema selle sajandi üks suuremaid väljakutseid. Kuid prooviks sellest rääkida nii, et ei näita näpuga, ei isiku ega erakonna või maailmavaatelisuse pihta? Noh kasvõi nädal aega või siis vähemalt päevakenegi? Kas suudame?

Mida muudab raamistik?

Siililegi on selge, et ränne kui inimkäitumise üks vorme on alati toiminud. Samavõrra selge, et iga Euroopas vähemaksjääva inimese kohta on lõuna poolt 10 asemele tahtmas. Majanduslik, klimaatiline ja demograafiline rändesurve on üha kasvav.

Küsimus on aga selles, et mida me selles olukorras peale hakkame? Euroopalikus, normide ja seaduste kuulekas raamistikus näikse esmapilgul kõige mõistlikum tegutseda meile harjumuspärasel normatiivsel tasandil. Kirjutada valmis mingi järjekordne dokument, mis peaks kaootiliselt kulgeva päriselu kenasti ära raamima ja kõik ornungile allutama.

Kuid kas see lahendab rändesurvet tekitavad ja sellest kasvavad probleemid? Oletame et sündiva dokustaadi põhjal luuaksegi toimiv mehhanism, mis välistab inimkaubanduse, loob vajalikud tugistruktuurid ja muud teivasjaamad, kus pagulased ja muud rändurid end kenasti kirja panevad ja turvaliselt koledast punktist A ilusasse punkti B jõuavad.

Sisu ja vormi küsimus

Heade kavatsustega on sillutatud tee põrgusse, väidab üks paljudest rahvatarkustest. Tõsi küll, eks vanarahvas ole ka kõvasti igasugust jama kokku rääkinud, kuid siinpuhul tundub see tõdemus paika pidama.

Skeptilis-alalhoidlikult meelestatud rahvas näeb selles ränderaamistikus mitte lahendust, vaid ohtu. Üleolev põrutamine võimulolijate poolt, et „te ei saa aru ja lugege algtekste“ on üks halvemaid võtteid, mida saab üleüldse rakendada. Parlamentaarses omariiklikus süsteemis tuleb asjad ennem ja eelnevalt ära tõlkida, nii omakeelseks kui ka muidu arusaadavaks.

Kiidan muidugi välisministeeriumit, kes kasvõi tagantjärele ränderaamistiku kohta avalikke jutupunkte treinud on. Kuid see ei muuda ära probleemi, et kui selle ränderaamistiku sisu on ka kõige õilsam asi maailmas, siis vorm ehk see, kuidas asi avalikkuse jaoks välja paistab, matab selle õilsuse üsna jäägitult.

Alatine või paratamatu?

Tulen lõpetuseks selle pealkirjas toodud väite juurde, et „ränne ei ole paratamatus“. Ühest küljest – ränne on toimunud kogu aeg, toimub praegu ja edaspidigi. Meie esivanemad on siia maatükile rännanud. Järgmised põlvkonnad maalt linna rännanud. Paljud praeguste seast rännanud mujale tööd, haridust ja paremat elujärge otsima.

See protsess on tõepoolest alatine. Koguneda loosungitega protestima rände kui nähtuse vastu näib sama mõtekas kui proovida plakatitega vihma peatada.

Kuid vaatamata sellele ma väidan, et ränne pole paratamatu. Tegemist pole fataalse paratamatusega, mille käigus me saame vaid käed rüpes vaadata, kuidas ühed tsivilisatsioonid teistega asendatakse. Kui me kasvõi pool aurust suunaks sellele, kuidas rände korraldamise asemel tegeleda rännet käimalükkavate põhjustega, oleks maailm elamiseks palju parem paik. Nii siin kui sealpool rajajoont.

---

lugu ilmus siin, samast on tehtud ka ekraanitõmmis

Tuesday, November 13, 2018

Ränduri kohustus

Kogu see praegune tants ja taga-ajamine rändedokumendi osas on politoloogile erialaselt uskumatult põnev jälgida. Üles kerkib müriaad küsimusi ja nende vastuste asemel kaigub õhk süüdistustest ja vandenõulistest näpuviibutustest.

Kuid kogu selle spektaakli juures vaevab mind ehk enim üks küsimus. Korraga niivõrd tuliseks muutunud nn Marakechi dokument räägib riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide kohustustest ja ülesannetest. Infokogumisest, kaasa-aitamisest, arendamisest ja parendamisest. Kõigest sellest, mida siis erinevad osapooled "kohustuvad" tegema. Jutumärgid tulenevad selle kohustumise mitte-kohustuslikkusest. Või siis ikkagi kohustuslikkusest?

Aga vastuseta jääb üks, äärmiselt lihtne ja samas ülioluline küsimus. Mida kohustub tegema rändaja (kuna keskne termine on ränne)? Olgu ta staatuseks siis pagulane või migrant, majanduspõgenik või mugavusrändur. Minu poolest kasvõi seljakoti- või konverentsiturist, kuigi ilmselt selle võrdluse eest lüüakse mind risti.

Vastus sellele küsimusele saab olla - minu piiratud nägemuse kohaselt - üüratult lihtne. Rändur peab austama asukoha- ja sihtriigi seaduseid. Kõlab niivõrd iseenesest mõistetavana, et sellest ei peaks isegi rääkima. Aga just see ongi ilmselt kõige olulisem.

Rändur ei tohi riiki siseneda teisiti kui selleks eksisteeriva süsteemi kaudu. Olgu see süsteem korraline või erakorraline (nt naaberriigis sõja või looduskatastroofi ajaks sisse seatud ajutine piiriületus-režiim). Kui ta seda teeb, on rändur kohustatud arvestama riigipoolse võimaliku sekkumisega (mida riik ei pea tegema, kui ta soovib silma kinni pigistada, pakkudes nt ajutist turvapaika põgenikele).

Rändur ei saa oodata endale eriõiguste kehtestamist (juhul kui vastuvõtjariik ei otsusta teisiti). Ei saa nõuda nt šariaadikohtu sisseseadmist oma suva järgi, või pistelise surmanuhtluse rakendamist vastavalt oma lähteriigi kommetele jne. Vastaselt juhul pole mingit vahet nt sõjapõgenikul ja nö rohelisel mehikesel.

Kõik see näib jaburusele läheneva tõsiasjade ülekordamisena. Kuid kõneledes rändedokumendist, peavad selles olema läbi käidud kõigi osapoolte õigused ja kohustused. Sealhulgas ka ränduri enda omad.
---
pilt võetud siit

Saturday, November 10, 2018

Plaanipärane migratsioon ja Eesti välispoliitika


Ka migratsioon on Eesti rahvuslikes-riiklikes huvides? Mil moel see aitab kaasa meie riigi esmasele eesmärgile (ellujäämine) ja/või teisasele (arenemine)?

Umbes kuu aja pärast peaks Eesti president andma allkirja ühele rahvusvahelisele dokumendile. Ja mitte lihtsalt mingile heade kavatsuste protokollile, vaid globaalse ulatuse ja mõjuga migratsioonialasele lepingule, mis edaspidi saab ilmselt kandma nime Marakechi konventsioon vms.

Jutuks on siis selline paber, mille sisuks on äärmiselt lihtsustatult tees: kuna migratsioon on toimumas nii ehk naa, siis pigem olgu see reeglitega korraldatud kui nö stiihiline ja seeläbi ebaseaduslik.

Küsimus on nüanssides
Kas taolise leppe allkirjastamine on presidendi pädevuses või mitte, sellele mina kui mitte-jurist vastata üheselt ei oska. Vastav seadusepügal „Eesti rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel on tema pädevuses nende ratifitseerimine ja denonsseerimine, st nende allakirjutamine pärast seda, kui Riigikogu on nad heaks kiitnud“ jätab küsimiskoha.

Peamine küsimus – kas see nö Marakechi paber (vastavalt ürituse toimumise kohale) on leping või mitte? ÜRO viies ametlikus keeles ilmunud alusmaterjalist vaatasin läbi kaks: inglis- ja venekeelse. Kui inglise keeli on formuleeringud veidi pehmemad, siis venekeelses on need vägagi lepingu ja kohustuste nägu.

Inglise keeli on kogu paberi üldnimetus „globaalne kompakt“ (mida iganes see ka ei tähendaks), vene keeles aga „globaalne leping“. Ingliskeelne variant kubiseb veidi tinglikumast „me pühendume selle eesmärgi saavutamisele“, venekeelne aga „me kohustume“. Need on veidi erinevad asja, kas pole?

Ränne kui paratamatus
Väga üldistavalt on mõistagi raske vaielda väitega, et ränne on toimunud alati ja toimub ka edaspidi. Olgu ajendiks saabuv jääaeg, suur näljahäda, usuline palang või lihtsalt seiklushimu ja kasumijanu, inimesed on paigast paika liikunud ajast aega.

Kas sellel rändel on alati vastastikku rikastav toime – nagu väidab kõnealune paber – selle üle võib mõistagi vaielda. Väga üldiselt on igasugune muutumine ainuvõimalus ellu jääda. Kapseldumine viib hääbumiseni. Kuid nö esmatasandil kannab iga teisenemine endas ka hävitavat alget, muutes ja murdes, kohati koguni hävitades.

Olemata küll rändespetsialist, tundub mulle et see Marakechi dokument üritab teha midagi revolutsioonilist: öelda, et ränne peab olema mitte ainult korrastatud, vaid ka plaanipärane (p.13). Oletan et teksti koostajad tahtsid öelda midagi muud, kuid eriti venekeelses versioonis esitatu tekitab kilomeetrite kaupa küsimärke: „migratsioon töötab kõigi heaks juhul kui see toimib vastavalt plaanile ja vabatahtlikult“.

Eesti riiklikud huvid
Loomulikult võib nüüd öelda, et eelmine tõlkelause on kontekstist välja rebitud. See süüdistus on imelihtne tulema alati, kui ei too ära kogu teksti, kuid see pole leheloos lihtsalt tehtav.

Peamine küsimus minu jaoks on aga järgmine. Eesti välispoliitika (nagu iga teine, nt põllumajandus- haridus- jne poliitikad) peab olema instrument, tagamaks meie pikaajaliste strateegiliste huvide saavutamist. Kas ja kuivõrd selle rändedokumendiga liitumine neid ülesandeid täidab?

Rändeteema on tänases maailmas, eriti siin Euroopas metsikult kirgi küttev. Enamasti lahmitakse emotsioonide pinnalt. Taolise globaalse ulatuse ja mõjuga leppega liitumise eel sooviks aga näha mõtestatud ja kriitilist arutelu, kus parlamendi ja avalikkuse ees toodaks nii poolt- kui vastuargumendid.
---
lugu ilmus siin ja samast on tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, November 1, 2018

Разбор полетов: mõrv konsulaadis ja USA raketiliigutused

Jamal Khashoggi mõrva juures on olulised neli küsimust: a) kes oli tapetu, b) kus ta tapeti, c) kuidas tapeti, d) mille eest tapeti? Oli tapetu ajakirjanik või ideoloog või luureinfo vahendaja? Kas diplomaatiliste pindade pealtkuulamine / luuramine / vastuluuramine on midagi erakordset või igapäevane praktika? Pealtnäha lihtne sündmus - ühe inimese surm - tõstab müriaadi küsimusi.

USA ähvardus väljuda lühi- ja keskmaarakettide leppest, mis peaks pärssima nii Ühendriike kui Venemaad oma võimekuses anda kiireid ja sisuliselt kontrollimatuid raketilööke. Kas Donald Trump tahab lihtsalt väljuda veel ühest vanast leppest või on ka tegelikult need vanad lepped muutunud tegelikult tinglikuks ja sisutühjaks?

Kõigest sellest rääkisid Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saatejuhiks seekord Andrian Tšeremin. Saade ise on kuuldav siit.
---
kaart võetud siit

Monday, October 29, 2018

Vatistan


Sõda on üks imelikult kohutav nähtus. Kogu õõva ja halvava hirmu kõrval on tal veel üks omadus – see mõjub võimendajana. Võimenduvad inimeste nii head kui halvad küljed. Üli- ja üleerutunud mõistused viivad hüperboolini kõik, mis muidu varjus.

Sõda Ukrainas on sünnitanud uue paralleelse reaalsuse. Nimetagem seda tinglikult mentaalseks riigiks Vatistan. Ja selle asukaid vatnik’uteks.

Jah mõistagi ma tean, et termin „vatnik“ tekkis juba varem, nii umbes 2011.a lõpus. Kuid oma äraspidiselt suursuguse hiiguse saavutas see siiski Vene-Ukraina sõja käigus.

Kuriusklikkus
Mis või kes on siis vatnik? Eelkõige kurjalt kapseldunud inimene. Keegi, kelle veendumused ei kuulu vaidlustamisele. Sellised lihtsad veendumused skaalal „hea-ja-halb“. Igasugune katse midagi teistsugust väita või isegi lihtsalt teemat puudutada toob esile möriseva vastureaktsiooni. Obsessiiv-kompulsiiv häire, kui soovite peenemas keeles seda väljendada.

Vatnik oma nimetüvelt viitab vatikuuele. Sellele rohmakale riietus-esemele, mis väga paljudes peades seostub nõukogude ajaga. Eelkõige vangilaagritest tuttava kehakattega, mis rüvedal nõukogulikul moel kandus ka kaevikutesse ning seeläbi tänase Venemaa kesksesse enesemüüti ehk Suure Võidu legendi.

Nüüdseks on sellest vatikuuest saanud vatimehike. Selline kasimatu, kulunud, katkutud, kuid samal ajal kõiki teisiti elavaid ja mõtlevaid inimesi vihkav ja vaenav tegelane. Niipea kui vatimehike ehk vatnik näeb või kuuleb endale sobimatut mõtteavaldust, vallandub korduma kippuv kuri sõnavalang.

Teise versiooni kohaselt on vatnik lihtsalt vatti täis peaga ehk mõtlemis- ja empaatiavõimetu isend. Selline tegelane, kellele mh on omane ka tubli annus anaalsust, jällegi vanglatest pärit allutamismeetodit. Selle visuaalseks kujundiks on tihti vatnikute aukotakendele kleebitud olukord, kus vene lipuvärvides mees on nt USA lipuvärvides mehel seljas.

Vatnik-stalinist ja need teised
Ei, ega see vatnik ei pea välja nägema nagu interneti-meemiks kujunenud sinise silmaga kandiline karikatuur, kelle pea kohal hõljub mõttemull: „какую страну просрали“, mida saaks ligikaudu tõlkida kui „mäherduse suurriigi me oleme kaotanud“, viidates Nõukogude Liidu väärastunud hiilgusele.

Tegemist võib olla täiesti kaasaegse ja isegi esmapilgul sümpaatse tegelasega, kuid keda iseloomustab justnimelt sundmõttelisus, mis praegusel juhul käivitub seoses Ukraina mainimisega. Kuna Ukraina (nagu ka kõigi teiste) iseolemine on karjuvas ja lepitamatus vastuolus impeeriumi-ihalusega, siis on säherdune reaktsioon omamoodi arusaadav.

Et asja keerulisemaks ajada, siis ega vatnik ei pea olema ainult punalipuga vehkiv stalinist. Kuna sõda käib Ukraina ja Venemaa vahel, siis on tekkinud ka selle vormiline vastand aga sisuline vend nagu võšivatnik – viitega ukraina rahvariide sünonüümiks kujunenud „võšivanka“-nimelisele tikitud kehakattele. Ja kuna sõda käib ka meie peades, siis küllap on olemas ka estovatnik.

Paraku see pole ravitav

Nii väga sooviks ju, et see oleks piltlikult öeldes eksiteel oleva inimese määratlus. Midagi sellist, mida saaks nö ravida. Et noh räägid talle ära SELLE loo ja avad NEED faktid ja siis endine vatnik kohkub ja tunnistab, et: "ma eksisin ennem, nüüd ma mõistan!"

Aga ei ole. Vatnik on teadlik valik. Omamoodi ideoloogilis-religioosselt otsusekindel inimene, kes on otsustanud, et ta valib endale uskumiseks justnimelt need seisukohad. Ja seda ei saa tõepoolest "ravida". Igasugune katse vaidluses vastupidist tõestada ainult kinnistab vatniku vaimuseisundit.

Nii et ma soovitan võtta vatnikke kui omamoodi donkihotte, kellel on oma võitlus võidelda. Alustades taolistega omameelest valgustuslikku vaidlust laskud sa nendega samale tasemele. Peamine küsimus on – kuidas vatnikut tuvastada. Nagu hea kolleeg Aimar Ventsel sõnastas selle tabavalt: „Vatnikuga on nagu pornograafiaga: raske defineerida aga sa tunned ta ära kui trehvad.“

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Monday, October 22, 2018

Разбор полетов: Läti valimised ja Vene-Ukraina kirikutüli

Seekordses saates oli kõne all esimese teemana Läti parlamendivalimiste tulemus. Üks asi, millele eriti tähelepanu ei pöörata, on valimissüsteem. See näiliselt pisike ja tehniline aspekt määrab paljutki valimistulemuse väljundi parlamendikohtade mõttes. Mis siis seekord juhtus ja miks on Läti parlament nii "voolava" koostisega?

Teine teema: Moskva-Kiievi-Konstantinoopoli kirikukolmnurk. Kui palju on siin religioosset ja kui palju kinnisvaralikku või hoopis geopoliitilist konteksti?

Kõigest sellest rääkisid saatejuht Artur Aukon juhtimisel Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

---
pilt võetud siit

Monday, October 15, 2018

Välismäärajas Venemaa pensionireformist


Seekordses Välismäärajas: "Venemaa pensionireform on tekitanud riigis rahuolematuse laine. Milles seisneb reformi eripära ja miks seda üldse tehakse, selle üle arutlevad pühapäevases Välismäärajas Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik ja politoloog Karmo Tüür. Saatejuht on Erkki Bahovski."

Saade järelkuulatav siit.
---
pilt võetud siit

Saturday, October 13, 2018

Ohtlik ohjeldamine


Kas NATO liikmelisus on teie meelest alternatiivitu julgeoleku-tagatis Eesti jaoks? Või siis koormav ja ohtlik kohustus, mis on meile peale surutud ookeanitaguste peremeest poolt, kes meid seeläbi orjastavad? Või jääb kuhugi vahepeale?

Eks vabal maal tuleb arvestada arvamuste paljususega. Ka nende küsimuste osas, mida meie isegi küsida ei oska. Või ei viitsi. Või ei taha. Nt omariikluse kohta. Või selle omariikluse püsimise ehk julgeoleku kohta.

Pindmiselt pisikese Eesti sisse mahub palju suurem infoväli. See on suisa nii suur, et mahutab diametraalselt vastupidiseid seisukohti. Nt hiljuti tootis siinsamas meie keskel tegutsev ajakirjanik loo sellest, kuidas Eesti elab USA orjuses. Ja selle kohta, kuidas Eesti tassib sellesse orjusesse ka teisi, antud juhul Ukrainat.

Tellimuslugu?
Kui neid lugusid oma sotsiaalmeedia kontol tutvustasin, siis esitati seal küsimus. Et kuidas säherdused tekstid sünnivad? Et kas autor tõesti nii arvab, või kirjutab tellimuslugusid?

Ma pole kunagi päriselt mõistnud süüdistusi tellimuslugude kirjutamises, olgu need kirjutised suunatud siis ühe või teise poole vastu või toetuseks. Lootusetu optimistina arvan, et inimesed on siirad ja kirjutavad asjadest nii nagu nad seda tegelikult arvavad.

Noh tibake konjunkturismi võib mõistagi mängus ka olla. Aga arvan siiski, et see ei ole müüdavuse, vaid meelsuse mõttes. Et siis vastav väljaanne lihtsalt avaldab selliseid tekste, mis toimetuse nägemusega haakuvad (kasvõi diskussiooni algatamise mõttes, kui tegu on vaba meediaga, mida Sputnik aga ei ole).

Impeeriumimeelsed mõtted
Oletame et te olete Rooma impeeriumi sees üles kasvanud kodanik, kes on igati põhjusega oma riigi vägevuse üle uhke. See, et see vägevus ja hiilgus on saavutatud vere ja allutuste tulemusena, pole absoluutselt oluline.

Uhke roomlasena olete aga sattunud elama kuhugi impeeriumist väljapoole. Oma- või vastutahtsi, vahet pole. Igatahes kannate te te endas südames uhkusega impeeriumi lippu. Kohalikele, seni või ajutiselt nö iseseisvust mängivatele tegelastele vaatate te igatahes ülevalt alla. Heatahtlikult või allasurutud pahameelega. Et noh, las nad siin mängivad oma mänge, küllap varsti ...

Olete te ju ise täiesti kindel, et teie impeerium on kultuuri kants, korra tagaja, õiglase elukorralduse lipulaev. Igasugune jutt sellest, et Rooma impeerium võiks olla ohtlik, kõlab naeruväärselt! Kuidas saab Rooma impeerium olla ohtlik mulle, roomlasele?

Venemaa äärealad
Nüüd aga pange Rooma asemele teine riiginimi – Venemaa. Äärealadeks on aga Pribaltika, Kaukaasia ja muud Ukrainad. Okrainad ehk ääremaad.

Kui te oma südames olete Russkii Mir ehk Vene Maailma kodanik, siis kuidasmoodi te vaatate mingile sõjalisele ja/või poliitilisele liidule, mis üritab vastustada Venemaa mõjutustegevust? Ohjeldada impeeriumit!? See on ju ometigi ohtlik tegevus, mis võib sundida impeeriumit tegutsema!

See toob meid loo alguses toodud küsimuste juurde, mida me tihtipeale ei taha või ei viitsi või (enam) ei oska küsida. Et kas omariiklus on midagi taevast ülalt antut ja loomuldasa igikestvat? Ja kas meil on tegelikult alternatiive oma sõjalise ja majandusliku julgeoleku praegustele tugisammastele (vastavalt siis NATO ja Euroopa Liit)? Ja kas ohjeldamine on ohtlik?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, October 9, 2018

Salmonelloos ja rahapesu


Prostitutsioon ja korruptsioon ei kao mitte kunagi ja mitte kuhugi. Soov saada väikese meelehea eest midagi, mis sulle asjade loomuliku ja õiguspärase käigu korral ei peaks kuuluma, on ju täiesti mõistetav. Osta endale minut teesklevat armastust või soodus otsustus – seda on tahetud ja tehtud läbi aegade ning jäädakse tegema ka edaspidi.

Venemaa naabruses elades tuleb meeles pidada, et üks Moskva edukamaid ja olulisemaid ekspordiartikleid pole mitte nafta ja gaas, vaid korruptsioon. Nn Schroeder’iseerumine on selle jäämäe nähtavaim tipp. Lähemate ja kaugemate naabrite mõjutamine raha või muude meetodite abil kuulub sealse tööriistakasti nö raudvara hulka.

Kuna korruptiivne surve on umbes samasugune konstant nagu õhurõhk, siis on küsimus vaid selles, mida selle surve all olev riik ja ühiskond saab peale hakata, et survele järeleandmist ebameeldivamaks muuta.

Rahapesu
Taevas näeb, et ma ei arva, nagu oleks korruptsioon Venemaa leiutis ja eksklusiivne oskusteave. Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi – selle küsimusega vaevavad pead kõikide riikide vastavad teenistused. Ning enamik korruptiivsest survest tuleb nii ehk naa üsna lähedalt, mitte tingimata välismaalt.

Meie soovide ja otsustega proovivad manipuleerida sajad, kui mitte tuhanded mõjuagendid. Enamik meie nö omaenda vabu valikuid on tegelikult väljaspoolt vormitud, alates pesupulbri ostmisest kuni otsuseni, et missuguse saatkonna kutset tasuta lõunale vastu võtta on koššer ja missuguse oma mitte.

Skripalide mürgitamise juhtum tõmbas osaliselt kattevarju Venemaa riiklikult kureeritavalt kriminaal-korruptiivselt asjaajamiselt. Valjemini kui siiani kombeks on hakatud rääkima Vene riiklikust maffiast ja GRU’st kui selle võitlusüksusest. Narko- ja relvakaubandus, infooperatsioonid ja muu mõjutustegevus – kõik see toodab ja vajab illegaalset raha. Räpase raha pesemine läbi äraostetavate pankade kuulub selle kõige juurde lahutamatu osana.

Salmonelloos
Ahjaa, mis puutub sellesse teemasse pealkirjas mainitud salmonelloos? Mäletate, eelmisel nädalal tabas ühte eesti munatootjat salmonelloosikahtlustus? Tootja pidi selle tulemusel müügilt tagasi kutsuma mõned partiid mune. Ühest küljest oli tegu ju mõõduka otsese kahjuga, umbes nädala toodanguga. Võib ju mõelda, et asi see ära pole. Suur ettevõte, kindel turunišš, usaldusväärne tarnija. Neelab selle kahju alla ja jätkab nii nagu poleks midagi juhtunud, eks ole?

Aga vaata ei ole nii. Ettevõtlus on rajatud mitte ainult usaldusel, vaid ka renomeel. Munatootja oli saanud pöördumatu mainekahju ja oli sunnitud uksed sulgema. Ostjad aga vaatavad mõnda aega kahtlustavalt kõiki müügil olevaid munareste – ega pole ometi tegu SELLE tootjaga?

Täpselt samamoodi sai nüüd mainekahju mitte ainult konkreetselt Danske pank, vaid kogu siinne pangandussektor ja laiemalt Eesti tervikuna. Eduka ja uuendusmeelse riigi särava kuue reväärile ilmus suur ja rasvane kahtluseplekk – tegu on ju riigiga, läbi mille Vene riiklik maffia saab rahulikult oma kriminaal-korruptiivset asja ajada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, October 4, 2018

Разбор полетов: Makedoonia ja Ukraina

Seekordses saates kaks teemat, mida seob üks muster: suur naaber ei lase väikesel elada.

Esimesel juhtumil on kõne all Kreeka ja Makedoonia. Pikk jauramine Makedoonia riiginime ümber oleks võinud vähemalt ajutiselt lõppeda, kui referendum oleks edukas olnud. Miks see läbi kukkus?

Teisel juhul ahistab kõige räigemal moel Venemaa Ukrainat. Kiievi soov saavutada mitte ainult riiklikku, vaid ka kanoonilist lahkulöömist Moskvast on Vene Õigeusu Kiriku ajanud tagajalgadele. Miks see kiriklik moment nii oluline on?

Kõigest sellest saab lähemalt kuulata siit. Saatejuht Artur Aukon, vestlemas Harri Tiido ja Karmo Tüür.
---
pilt võetud siit

Teravmäed kui järgmine Krimm?


Igasugune jõud vajab rakendamist, muidu ta muutub jõuetuks. Et olla tõsiseltvõetav, peab aeg-ajalt raksatama. Võim, mis on üles ehitatud jõule ja hirmule, peab aeg-ajalt käituma vägivaldselt.

Venemaa on juba pikka aega üles ehitanud oma sõjalist võimekust Arktikas. Vaikselt ja visalt, ilma seda suure kella külge panemata. Arktilistesse tingimustesse sobivate relvade soetamine, eriüksuste varustamine vastavate mundritega, õppused jääväljadel – kõik see toimub tasase nohinaga ning suuri teleekraane väga ei köida. Puudub ju otsene konflikt, mis sellest siis ikka rääkida.

Äsja lõppenud Riia julgeolekukonverentsil lipsas põgusalt läbi üks katke, mis pani mõttemasina tööle. Teravmägedest võib saada järgmine (või siis üks järgmistest) Krimm(idest).

Kas ikka on loll jutt?
Enne kui te põlglikult huuli kõverdades mühatate: „loll jutt, milleks seda peaks Venemaale vaja olema“, tuletage meelde, mida kogu nö valge publik arvas enne Krimmi annekteerimist. „Seda ei saa juhtuda, sest nii ju ei tehta“ Kas polnud nii? Aga näe juhtus.

Teravmäed on Põhja-Jäämeres paiknev saarestik, millel tavaliselt pole nn suurtel malelaudadel kohta. Svalbardi lepingu alusel on see varem majandustsoonideks jagatud saarestik – millest vaid üks on asustatud – ühiskasutuses kõigi riikide vahel, kes antud lepet ratifitseerivad. Kuid see ühiskasutus on piiratud kahe olulise klausliga: esiteks peab kõik saarel toimuv olema allutatud Norra seadusandlusele ja teiseks on tegu demilitariseeritud tsooniga.

Venemaa historiograafias on saarestiku avastamise au mõistagi pomooridel, Nõukogude liit üritas kokkuleppeid korduvalt vaidlustada, kuid seni ühiskasutuse kord kestab. Venemaa on säilitanud peasaarel söekaevanduse vaatamata tegevuse silmatorkavale mitte-tasuvusele.

Sõjatrummide kõla
Pikantsust lisab detail, et kaevanduses töötavad suuresti Donbassi taustaga inimesed. Ja teine kentsakas seik – siin leiduvad siiani kaks kõige põhjapoolsemat ausammast Leninile.

Viimati kõmisesid sõjatrummid saarestiku ümber 10 aastat tagasi, kui Venemaa saatis piirkonda oma sõjalaevu, kaitsmaks oma kalandushuve. Ühtlasi taastati strateegiliste pommituslennukite retked üle Arktika. Kuid siis tuli vahele Gruusia sõda ja impeerium pööras oma tähelepanu mujale.

Mida saarestiku ülevõtmine ja/või sõjaliseks tugipunktiks muutmine annaks? Kui jätta isegi kõrvale soov ankurdada sealse merepõhja loodusavarade kasutamise õigus Venemaa külge, siis üha olulisema argumendi mängib kätte kliimamuutus. Jääväljade sulamise tõttu muutub käegakatsutavaks Põhja-Meretee kasutuselevõtt, mille nimel tegutseb aktiivselt Hiina. Teravmäed võimaldaks selle strateegilise marsruudi edukalt oma kontrolli alla võtta sellisel moel, mida teistel saab olema üüratult keeruline vaidlustada.

Mis puutub siia Krimm?
Tuleme tagasi selle võrdluse juurde „Teravmäed kui järgmine Krimm“. Esmapilgul võib ju hüüatada, et see on nonsenss! Moskvameelne õigustus kõlab – Kreml pidi ju päästma Krimmi venelasi Kiievi hunta ja NATO baaside eest! Õigusratsionaalne vastuväide: Spitsbergen on ju kuulutatud demilitariseeritud tsooniks, mis formaalselt allub Norrale!

Minu küsimus seepeale kõlab – kas tõesti usute, et Kreml tegutseb maatükikesi kokku ahmides venelaste kaitsest lähtudes? Ja millal ennem on mingi varasem leping takistanud Moskval tegutseda oma plaanide elluviimisel? Küsimused on retoorilised ja vastust ei vaja.

Lõpuväite aga sõnastan nii: Kremlil napib ressursse, et pidada suuremahulist sõda Läänega, sestap on tal vaja nö noppida madalal rippuvaid õunu. Teravmäed ripuvadki väga madalal. Kas Lääs on valmis Spitsbergi nimel sõtta minema?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Wednesday, October 3, 2018

Riigikogu kärpimise halb mõte

Pole vist olnud valimisi, mille eel keegi ei kraaksataks midagi stiilis: need kõik seal Toompeal on tõprad ja üldse oleks vaja nad kõik lahti lasta ja kinni panna. Veidi viisakamas toonis: Riigikogu liikmete arvu oleks vaja kärpida. Noh nii vähemalt kolmandiku või siis veel parem poole võrra. Et küll siis saabub õnn meie õuele ja kõik pirrud löövad kahest otsast põlema ja Kalev tuleb koju ja üleüldse.

Üldiselt hoian ma Eesti sisepoliitika kommenteerimise koha peal suu kinni, kuna ei taha rääkida asjast millest ma midagi suurt ei tea. Kuid kuna parlamendi suurus on universaalne teema, siis seda raevukat ja oma sisult anti-elitaristlikku (loe: populistlikku) hüüatust olen ma enamasti ikka pareerida võtnud. Teen seda nüüd siis ka kirjalikult.

Vastuväide parlamendi liikmete soovile koosneb üldiselt kahest osast. Esiteks on olemas nö kuupjuure seadus. Sellest kirjutas Martin Mölder nii hästi, et ma väga pikalt lahti seletama/kordama ei hakka.

Väga lühidalt: absoluutne enamik maailma parlamente kaldub olema saadikute arvult kuupjuur oma rahvaarvust. Ilma mingite vastavate ettekirjutusteta kujunenud rahvusvaheline kogemus on ilmselt optimum, mida väga vaidlustada ei maksa. Kui on huvi lähemalt lugeda, siis suunan uuesti Mölderi teksti juurde. Sealt edasi juba nn kuupjuure seaduse autori ehk Rein Taageperea jutule.

Teiseks aga toimib ka siin universaalne seaduspära ehk Pareto printsiip. Riigikogu konteksti asetades: ka siin teeb 20% liikmetest ära 80% tööst. Ülejäänud lähevad mugavalt protsessiga kaasa ja hääletavad nii nagu need 20% ette ütlevad. Pahatihti ka seaduseelnõusid läbi lugemata. Rääkimata nende seaduseelnõude seletuskirjadest ja muust tüütust taustatööst.

Tundub ju esmapilgul hea mõte neid tühi-hääletajaid karistada kärpimise läbi? Aga vaat tegelikult on see väga halb idee. Sest ega siis Pareto printsiip toimimast ei lakka. Allesjäänud grupis (mis peaks ju oma olemuselt kujutama endast absoluutset koorekihti) kujuneb välja sama olukord. Koorekihi sees tekib omakorda uus koorekiht ehk siis initsiatiivikam seltskond, kes otsustamise raske taaga meelsasti oma kätte haarab ja ülejäänud sellest tüütusest vabastab.

See aga tähendab, et otsustamine koondub järjest väiksema hulga inimeste kätte. Mida see kaasa
toob? Õige - suureneb vigade tegemise tõenäosus. Demokraatia algideest kaugenemisest rääkimata.

Nii et lühidalt - riigikogu liikmete arvu kärpimisele räägivad vastu nii kuupjuure seadus kui Pareto printsiip. Mis aga räägib kärpimise poolt peale soovi püüda protestihääli? Kokkuhoid? Kui seda saavutatakse esindusdemokraatia põhimõtte kahjustamise arvelt, siis tuleks ehk kaaluda üleminekut monarhiale? Üks inimene teab ju paremini ja otsustab lihtsamalt, kas pole?
---
PS - teen siia juurde äärmiselt ebapopulaarse ettepaneku. Selleks et esindusdemokraatia toimiks paremini, valitud esinduskogu teeks kaalutletumaid otsuseid, suutes end läbi närida kõigist vajalikest taustamaterjalidest, tutvuda erinevate osapoolte argumentidega jne, tuleks tegelikult tõsta parlamendi analüütilist võimekust. See tähendab et võtta tööle saadikute nõunikke. Mitte saadikute sugulasi ja tuttavaid, vaid Riigikogu kantselei konkursifiltri läbivaid inimesi, kes kinnistataks iga saadiku külge koos oma kindlate tööülesannetega.

Demokraatliku iseseisva riigi ülalpidamine on kallis lõbu. Suisa luksuskaup, ma tean.
---
pilt isetehtud

Wednesday, September 26, 2018

Kahe Korea kohtumisest

Millest räägib see kohtumine ja allakirjutaud dokument? Aga sisuliselt ainult ühest - et Põhja-Korea praegune liider tahab kohtuda ja pabereid alla kirjutada.

Selle paberi sisusse, peamisse lubadusse "denukleariseerida" sõjaseisukorras olev riik ei usu ilmselt keegi. Praegune Kim on tõenäoliselt sisemiselt ülimalt rahul sellega, et tuumarelva ja reaalsena mõjuva raketiähvardusega on tal õnnestunud end välja murda isolatsioonist ja panna endaga rääkima selle maailma vägevad.

Kas teie loobuksite oma ainsamast trumpkaardist viis minutit peale seda, kui see argument on osutunud tõeliselt edukaks? Küsimus on retooriline ja vastust ei vaja :)

Kõigest selles saab lähemalt kuulata intervjuus, mis sai antud R4 jaoks. Küsijaks Artur Aukon.
---
pilt võetud siit, ühtlasi tänan valdkonnaga tunduvalt paremini kursis olevat tegelast Erki Loigom, kellega salvestuse eel konsulteerisin.

Monday, September 24, 2018

Hiina jälg Süüria sõjas


Hiina jalajälg on üha globaalsem. Ilmselt oleks keeruline leida riiki, kuhu Taevaaluse huvid ei ulatuks. Enamikel juhtudel jäävad need mõjutused nn pehme võimu tasandile, kuna tegutsetakse pigem pankade, mitte tankide abil.

Tõsi küll, vahetud naabrid on saanud tunda ka Hiina püssirohu lõhna, olgu siis otsesemas või kaudsemas tähenduses. Mõneti ootamatult on selliseks „vahetuks naabriks“ osutunud ka Süüria. Laias laastus 6000 kilomeetrit pole tänases maailmas ju teab mis vahemaa, või mis?

Tõe huvides tuleb mõistagi teha mööndus, et Süüria sõjas ei osale Hiina ise ja otseselt, kuid kaude on tema jälg selles konfliktis täiesti olemas. Kaks riiki on omavahel kenasti diplomaatilistes suhetes ja puha (ehkki saatkondade veebilehed toimivad infovaeguse näidisena).

Uiguuri võitlejad
Selles kaugevõitu konfliktis on osapooli rohkem kui meie linnatuledest reostatud öötaevas tähti. Kõigi otse või kaude kaasalöövate osapoolte kujutistega infograafikud mõjuvad nagu kastepiisku täis ämblikvõrgud – igas joonte ristumiskohas ripub mullike mingi nimetusega, mida asjaga otse mitte tegeleval inimesel on täiesti lootusetu meeldegi jätta, seosevõrgu keerukuse tajumisest rääkimata.

Üheks taoliseks mullikeseks diagrammil on ka uiguuride seltskond. Kui palju neid Süürias võitlemas on, ei oska loomulikult keegi öelda – ametliku arvepidamist sellised tegelased mõistagi ei pea. Süüria saadik Hiinas arvas neid olevat ehk 5000 võitlejat. Andmaks aimu selle grupi osakaalust, siis üldiselt arvatakse al-Assadi režiimi vastu võitlejate üldarvuks Idlibi piirkonnas olevat praegu u 20 tuh in.

Ida-Turkestani Islamiliikumise või –partei nimeline lahinguüksus Süürias olla mõningate allikate kohaselt toonud kaasa ka selle, et nende vastu tegutsemiseks kohale olla saabunud Hiina enda võitlejad, kuid vähemalt seni pole seda keegi ametlikult kinnitanud.

Ususõja veetlus
Et kõike eelkirjutatut veidi selgemaks (või segasemaks) teha, vajavad lahtikirjutamist ilmselt paar põhimõistet. Süüria kodusõjana käsitletav konflikt on religioosses paralleel-maailmas nähtav kui korralik ususõda. Ja selle nähtuse nimel on surmamine(k) ju alati õigustatud, kas pole?

Moslemite maailma sees on mitu erinevat maailma, mis igaüks on suurem kui väline. Süürias käiv madin lahterdub vastava soovi korral kahe peamise suundumuse vahel käivaks – sunniitide ja šiiitide vaheliseks. Aga kuna sekkunud on ka mitte-moslemimaad (nt USA ja Venemaa), siis samal ajal ka ususõda uskmatute vastu.

Uiguurid on tänapäevase Hiina territooriumile jääv sunniitlikku tolku moslemlik rahvas, mille üldarv jääb kuhugi 15 miljoni piirmaile. Kuna Hiina tegutseb uiguuride/moslemite ümberõppega meetodil, mis tekitavad tõsiseid küsimusi skaalal effektiivsus vs demokraatia ja inimõigused, siis on arusaadav, miks uiguuri jõulisemad tegelased mujale sõidavad.

Koonduslaagrid XXI sajandil
Uiguuri võitlejatega liiguvad kaasa ka nende perekonnad, kes juba mitmeid aastaid tagasi hakkasid asustama kohalike poolt sõjategevuse tõttu hüljatud asumeid. Sellised nomaad-sõdalased pole mõistagi ainult uiguuridele omased, perekonnad lähevad või viiakse kaasa ka mujalt, nii Venemaalt kui isegi Euroopast Süüriasse õnne ja paradiisi otsima minevate võitlejate poolt.

Kuid kui isegi Venemaal, Euroopast rääkimata, ootavad tagasipöördujaid kohtuprotsessid, siis Hiinas on mindud veelgi lihtsamat ja nö tõhusamat teed. Uiguuride asualal on sisse seatud sedasorti politseiriik, millest lääne inimõiguslased, valitsustest rääkimata, eelistavad häbelikult mööda vaadata. Hinnanguliselt miljon uiguuri on ilma igasuguse kohtuotsuseta pandud nn koolituslaagritesse.

Hiina enda julgeoleku mätta otsast vaadates on kõik korras – mujal maailmas pead tõstva radikaalse islamismi vastu võideldakse nö ennetavalt. Tulemus on aga ühtlasi ka vastupidine – radikaliseerumisele altim seltskond lahkub riigist ning leiab pahatihti rakendust ususõja musta lipu all. Nii et Hiina jälg Süüria sõjas on vägagi olemas, tunnistagu ta seda või mitte.

---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Wednesday, September 19, 2018

Разбор полетов: Salisbury intervjuu ja Süüria

Ammu pole Venemaa eriteenistused saanud niivõrd tiheda ja üleilmse pilkerahe osaliseks. Kahe "lihtsa vene turisti" seiklused kauges Salisbury linnakese ja eriti sellele Putini käsul järgnenud teleintervjuu Kremli propagandakanalis RT on sünnitanud uskumatus koguses meeme, millest siialisatu on üks leebemaid :)

Üks võimalik seletuskäik: see on üks osa sisepublikule viimasel ajal massiivselt suunatud mõjutusest, mille sisuks on sõnum: "läänes elada on halb ja ohtlik", antud juhul: "näete, mida korraldatakse juhuslikele vene turistidele alatute lääne eriteenistuste pool"

Teise teemana oli saates juttu Süüriast, selle Idlib piirkonda koondunud kõikvõimalike võitlusrühmade ümber koondunud tähelepanust.

Kõigest saab lähemalt kuulda siit, stuudios nagu ikka Artur Aukon, Harri Tiido ja Karmo Tüür
---
pilt võetud siit

Saturday, September 15, 2018

Meie igapäevased topeltstandardid


Minu jaoks kõlab süüdistus topelt-standardites umbes samamoodi kui süüdistus inmlikkuses. Selles pole ju absoluutselt midagi imelikku ega veidrat, kui me suhtume inimestesse ja nähtustesse erinevalt.

Praeguse Venemaa välisministri Sergei Lavrovi üks lemmiksüüdistusi nn Läänemaailma vastu kõlab, et nad kõik on seal ju kahepalgelised, neil kehtivad topelt-standardid. Tees, mis loomuldasa sisaldab antiteesi – Venemaa poolt juhitavas alternatiivmaailmas sellistel topelt-standarditel kohta polevat.

Ausalt öeldes olin alguses seda süüdistust üha uuesti kordumas kuuldes hämmeldunud ja isegi kergelt ärritunud: et mis mõttes me kasutame topeltstandarte? Aga mida edasi, seda ilmsemaks muutus, et kahetine või mitmetine suhtumine on ju absoluutselt loomulik

Olemuslikud valikud
Kujutage ette, et näete kahte last pargi kaklemas. Üks on suur ja teine väiksem. Kumba asute intuitiivselt kaitsma?

Oletagem, et end hästi sisse seadnud suurfirma kaebab uue turuletulija kohtusse. Kummal poolel arvate olevat õigluse ja kummal lihtsalt väga head juristid?

Mõelgem et naaberriikide vahel puhkeb sõda. Ühte teate agressiivse sekkujana, teist ei oska sellises patus kahtlustada. Kelle pressiteateid usute rohkem?

Olete mõelnud, miks me nimetame kedagi luurajaks ja kedagi spiooniks? Ühte vabadusvõitlejaks ja teist separatistiks? Miks mõne avariipõhjustaja puhul mainime sugu ja mõne puhul mitte? Äärmuslane või meeleheitel tegutseja? Kas Tallinn on Tartule lähemal kui Tartu Tallinnale?

Emotsioonid vs õigus
Nii et kahetine või isegi mitmetine lähenemine ei ole ei midagi uut ega arusaamatut. Topeltstandardites süüdistamine mõjub sestap omamoodi naeruväärselt. Kuni selle hetkeni, kui me astume nn terve-talupojalikust-mõtiskelust õiguslikku maailma.

Õigusnorm peab olema kiretu, olgu kõne all kasvõi oma liitlaste või partnerite käitumise kaalumine õigusjumalanna kaaludel. Topelt-standardid peaksid siinkohal olema välistatud, vabad poliitilisest mõjutusest või inimlikust nõrkusest. Vähemalt ideaalis.

Jah tõsi, rahvusvaheline õigus on tunduvalt keerulisemalt määratletav kui mõni teine, ühtsesse vormi valatud ja kaante vahele köidetud juriidiline tekst. Ühtede kaalude asemel on siin kasutusel ... noh ütleme kobarkaalud, mis kõik on omavahel seotud. Sestap on see vist üsna ainulaadne olukord, kus nii kurjategija kui ohver kutsuvad kõiki osapooli austama rahvusvahelise õiguse norme.

Kremli topeltstandardid
Nö harjumuspärases õigusruumis oleks vist üsna keeruline ette kujutada, et endale naaberkorterist toa kaaperdanud kurjategija teatab tuima näoga: kõik toimus õigusnormidega kooskõlas! Ja üleüldse – teised olla varem ja mujal samamoodi teinud. Jah loomulikult räägin ma praegu Krimmist ja Venemaa soovist siinjuures viidata Kosovo juhtumile. Üsna tüüpiline Kremli infantiilsus: õigustada oma kuritegu varemtehtuga.

See viib meid loo alguses viidatu nö antiteesile, et justkui oleks nn Russkii Mir (Vene maailm), mille keskmeks Moskva ennast peab, topelt-standardite kasutamisest prii. Toon kõige lihtsama näite: Kremli retoorilises tööriistakastis on korduvast kasutamisest viledaks kulunud Balti riikides venelaste ahistamise väide. Samal ajal nendesamade venelaste suhtes nt Turkmeenias toimunu osas pole kuulda olnud ühtegi ahastavat hüüatust.

Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga lihtsalt see, et mitmetine suhtumine erinevatesse asjadesse on meisse kõigisse sisse kodeeritud. Enda suhtes toetavalt käituvate liitlaste poole vaatame me leebema pilguga ja anname ka väiksemad sigadused kergemalt andeks. Nii ajaloolise mälu kui praeguse käitumise alusel vaenulikuks liigituva tegelase suhtes oleme aga tunduvalt kriitilisemad. Topeltstandardid? Jah, tõepoolest! Kuid selle inimliku nõrkuse tasakaalustamiseks ongi välja mõeldud õigusmõistmine.

---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Monday, September 10, 2018

Veelkord ida-Ukraina madinast

Sõltumatu rahvusvahelise uurimise korraldamine Zahartšenko surma asjus: see on Moskva poolt teadlikult niimoodi püstitatud soov, mida ei saa täita. Tõsiseltvõetavad (õigus-)organisatsioonid ei saa teha koostööd nn DNR võimudega. Seega saab Moskva oivalise võimaluse näidata näpuga: näete, me ju tegime ettepaneku, aga te ei võtnud meid jälle kuulda.

Donetsk oli Ukraina kriminaalse korruptsiooni pealinn enne sõja puhkemist ning seda jätkatakse veelgi jõhkramate meetoditega Venemaa kontrolli all.

Kõigest sellest sai räägitud TTV saatele Nädal+, saatelõiku on võimalik järelvaadata siit alates 22:56. Samast tehtud ka kuvatõmmis.

Thursday, September 6, 2018

3X Ukrainast




Eilse päeva jooksul ilmus kolm pikemat ja lühemat sõnavõttu Ukraina teemadel, mis tõsi küll olid kirjutatud/salvestatud mõnepäevaste vahedega:

- Vikerraadios Uudis+ saatelõigus sai Rain Koolile räägitud suuresti nn Minski rahuprotsessist;

- R4 saates Razbor Poljotov koo Harri Tiidoga ja Artur Aukoniga võimalikest edasistest arengutest;

- Postimehes ilmus lugu sellest, miks Venemaale kõike seda vaja on. Viimase loo republitseerin ka siin.

---
Pilt aga üldse võetud siit. (lihtalt esimest korda juhtusin nägema kaarti, kuhu on projetseeritud ka Donbassi söemaardla)

---

Ukrainas on kaalul rohkem kui Ukraina

Euroopas käib juba neli aastat üks kummaline sõda, milles on hukkunud vähemalt 10 tuhat inimest ja põgenikuna ilma peal laiali u kaks miljonit. Täpsemalt 4 aastat, 4 kuud ja 4 nädalat.

Ida-Ukrainas toimetava Donetski grupeeringu ühe liidri Aleksandr Zahartšenko näitlik ärakoristamine annab põhjuse taaskord sellest sõjast rääkida. Ja tuletada meelde, et vaatamata kordumakippuvale teadlikult eksitavale sõnakasutusele see pole Ukraina kodusõda.

Tegemist on Venemaa poolt Ukraina pinnal peetava sõjaga. Mõistmaks selle sõja olemust, on vaja esitada õige küsimus. Mitte „kelle vastu sõditakse“, vaid „mille nimel sõditakse“?

Sõda suuruse nimel
Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, pole tegu Ukraina vastu sõja pidamisega. Sõda käib Venemaa suuruse, hiilguse ja suurriikliku vägevuse tõestamise nimel. Kõige selle nimel, mis mahub eesti keelde väga keeruliselt tõlgitavasse mõistesse „velitšije“.

Jah loomulikult on mängus ka madalamaid, raha ja muude maiste ressursside nimelisi huvilisid, nii personaalseid kui riiklikke. Kuid peamine on siiski see, et Moskva otsustas panna kanna maha ja öelda: „aitab!“

See pole suusoojaks öeldud, Moskvas praegu võimul oleva seltskonna maailmanägemuses on Venemaad viimased paarkümmend aastat alandatud, tõrjutud ja üleüldse naljanumbrina võetud. Ja nüüd on otsutatud vastu hakata ning võtta endale see, mis justkui õigusega neile kuulub. Kui mitte muud, siis suurriiklik positsioon olulisemate läbirääkimiste juures.

Mis puutub siia Ukraina?
Võib ju küsida, et mis puutub siian Donbass? Aga täpselt sama palju kui Krimm. Sama palju kui Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, Transdniestria ja nüüd ka Süüria. Need on Kremli pidepunktid. Läbi nende valupunktidele vajutamise tõestatakse, et Venemaad tuleb tõsiselt võtta.

Veelgi enam – Krimm, Donbass ja Süüria on need kohad, läbi mille proovitakse Euroopa ja laiemalt Lääne julgeoleku-arhitektuuri püsivust. Juhul kui Venemaal lastakse neis omatahtsi laamendada, siis selgub, et Läänel puuduvad need, mida üks andekas kirjanik markeeris kui „cojones“.

Oletame et nüüd, Zahartšenko tapmise järel suunatakse nn rahvavabariigi etteotsa keegi sobilikum isend (nt endine DNR julgeolekunõukogu juht Aleksand Hodakovski) ja lülitatakse sisse Ukrainaga reintegreerumise protsess. Võib mürki võtta, et Euroopas hakkavad kõlama hääled, mis kutsuvad üles selle eest Venemaad kiitma ja kiituse märgiks sanktsioone lõdvendama. Ka sel juhul, näilise taganemise korral, on Venemaa saavutanud oma eesmärgi.

Julgeolekuarhitektuuri õmblused

Moskva praegune võimkond tajub, et hetkel on tema võimaluste aken poikvel. Vähemalt mõneks ajaks on läänelike klubide õmblused ragisemas ning segastel aegadel saab esitada huvitavaid ettepanekuid, mille tagasilükkamiseks pole meelkindlust.

Kurblooline on seejuures asjaolu, et teatud vastasseisude puhul (nn globaalse lõuna ja globaalse põhja vahel) polegi Läänel loomulikumat liitlast kui Venemaa. Moskva saab sellest suurepäraselt aru ja vajutabki neid kange, mis taolist arusaama võimendab. Samahästi kui neid hoobi, mis süvendavad Läänes levivat tüdimust ja pettumust Ukrainast.

Kokkuvõtvalt: Ukraina pinnal peetavas sõjas on kaalul palju enamat kui ainult Ukraina. Kiiev näikse seda aru saavat ja kuritarvitavat – et no kus nad seal Läänes pääsevad, küllap meid toetatakse. Kuid paraku on piisavalt neid, kes Kiievi ja Moskva vahel valides on valmis viimasele panustama.

Monday, September 3, 2018

Putinilik lahendus pensionireformile


Ma tean, kuidas probleemi lahendada – see oli Vladimir Putini peamine sõnum telepöördumises, mis peaks maandama nüüd juba kuid vindunud pensionireformi ümber kuhjunud protestid.

Juhtub üsna harva, et kaasaegses Venemaa ühiskonnas mingi seadusemuudatus nii üksmeelset pahameelt esile kutsub. Pensioniea tõstmine on mõistagi selline teema, mille osas ei jää keegi külmaks. Tajudes protestimeeleolude kasvamist, lasti osa auru välja ametiühingute poolt kontrollitud meeleavalduste/pikettide kaudu, kuid sellest ilmselt ei piisanud.

Algpõhjus kõigel on imelihtne: esmane seadusemuudatus nägi ette pensioniea tõstmise seniselt tasemelt (naistele 55 ja meestele 60) tunudvalt kõrgemaks (naistele 63 ja meestele 65). Need kaks arvu muutusidki ühiseks sümboliks, mille vastu protestiti nii tänavatel kui sotsiaalvõrgistikes, vastavad märgid ilmusid isegi regionaalsete parlamentide nö opositsiooniliste saadikute laudadele.

Vladimir Putin mõistagi negatiivsete asjadega ei tegele ja nii ta säilitas oma neutraalse asendi veel eilseni. Eile väljastas ta kummalise signaali stiilis: „Ma kujundan oma seisukoha võibolla juba homme!“

Noh ja täna see siis sündis. See seisukoht. Üksisilmi telekaekraanilt rahva otsa vaadates luges ta maha pika pöördumise (kokku kestis see mõni sekund vähem kui pool tundi).

Lühidalt kokkuvõetuna oli see klassikaline ja kvaliteetne PR-toode: probleemi kirjeldus, konkreetsed ettepanekud ja rõhumine kuulajate südametunnistusele. Et meil on ainult halvad ja veel halvemad valikud, aga mina tean kuidas asja võimalikult valutult korraldada.

Probleem ise on ju intuitiivselt selge: maksumaksjaid jääb järjest vähemaks, pensionisaajaid tuleb ühe juurde, nõukogude ajast saadik kehtinud pensionivanust on vaja tõsta. Vladimir Putin pöördus asja olemuse seletamise juures Venemaa pühamaist pühama alusmaterjali juurde: suured kannatused ja kaotused Suures Isamaasõjas. Sellest tekkinud demograafiline auk sai võimenduse 1990’te kriisi aegu ja nüüd on see läbi põlvkondade loksuv demograafiline laine oma madalseisus jälle käes.

President küsis retooriliselt: kas pensioniea tõstmise asemel mingeid alternatiive ei kaalutud? Ja vastas õpetlikult: muidugi otsiti! Aga vaadake lugu selline et meil kulub pensionimakseteks iga päev 20 miljardit rubla. Progresseeruva tulumaksu sisseseadmine annaks eelarvesse ehk u 120 miljardit, seega kataks ära vaid 6 päeva vajaduse. Pensionifondi kinnisvara mahamüümine annaks teise 120 mrd, seega veel 6 päeva, aga kõik see pole jätkusuutlik.

Ühesõnaga: pensioniga tõsta tuleb, kuid Vladimir Putin andis teada, et ta teeb rea ettepanekuid, kuidas toimuma valulikkust vähendada.

Esiteks tuleb kõrvaldada ebaõiglus naiste suhtes. Venemaa ju hoidvat oma naisi eriliselt! Senine seadusemuudatus nägi ette naiste pensioniiga tõsta 8 aasta ja meest oma 5 aastat. Nii ei lähe mitte! Tõstame mõlemal võrdselt 5 aasta võrra – naistel siis 60 ja meestel 65 aastani. (Tuleb tunnistada sammu elegantsi, senised 63/65 plakatid muutusid korraga kasutuks).

Teiseks tegi Putin ettepaneku vähendada uue süsteemi järgi viis aastat hiljem pensionileminejate vaeva 6 kuu võrra. Ehk siis neil, kes pidanuks nüüd minema 55 aastaselt pensile, on õigus 59,5 aastaselt kirjutada avaldus varasemalt pensionile jäämiseks.

Kolmandaks lugeda pensionieelikuks kõiki neid, kellel pensile minekuni jääb 5 aastat, nende suhtes rakendada erilisi töökaitselisi meetmeid, nt karistada tööandjaid nende vallandamise eest. Suurendada pensionieeliku töötu-abiraha 4900 RUB pealt 11280 rubla tasemele. Jne, jne.

Neljandaks eritingimustel pensionid kaevuritele, Kaug-Põhja põlisrahvastele jne. Viiendaks vähendada staazhinõudeid neile, kes jäävad pensile mitte vanuse, vaid ka tööstaazhi alusel: varem oli see staazhinõue 40 ja 45 aastat, nüüd 37 ja 42 aastat vastavalt naistel ja meestel. Kuuendaks siduda mitmed soodustused mitte pensilejäämisega, vaid vanusega 55 ja 60. Säilitada võimalusel kõik regionaalsed soodustused jne.

Noh ja siis kõige lõpuks vaatas Vladimir Putin telepurgist kõigile venemaalastele otse südamepõhja ja ütles rangelt: kaalul on ühiskonna stabiilsus ja riigi julgeolek!

Kokkuvõtvalt: Vladimir Putinil sooritas igati tubli kõneakti. Kõik küsimused said vastused ja mured lahenduse. Kõige põnevam aga algab homme. Kas kõik meeleavaldused lõpevad või maalitakse kasutuks muutunud plakatite asemele uued? Julgen ennustada, et kannatlik vene rahvas neelab ka selle alla. Sest isamaa on ju hädaohus!

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit