Esimest korda Eesti lähiajaloos on välispoliitiline ühismõtlemine tõrget andmas. Lausa sellisel tasemel, et ähvardab valitsuse uppi ajada. Mõistagi võib küsida, kas valimiste eel enesekehtestamise tuhinas poleks tüli puhkenud nii ehk naa, selle või teise küsimuse üle, kuid see pole oluline.
Oluline on see, et hetkel näikse rändeküsimus tervet tuba täitvat. Hea tahk asja juures – kohalikul tasemel tahetakse kaasa mõelda globaalselt olulisele teemale. Halb tahk – pahatihti ei räägita probleemi sisust, vaid sõimatakse konkreetseid inimesi, kes on võtnud ühte- või teistpidi väita.
Ilmselt tuleb leppida tõdemusega, et tõepoolest ränne saab olema selle sajandi üks suuremaid väljakutseid. Kuid prooviks sellest rääkida nii, et ei näita näpuga, ei isiku ega erakonna või maailmavaatelisuse pihta? Noh kasvõi nädal aega või siis vähemalt päevakenegi? Kas suudame?
Mida muudab raamistik?
Siililegi on selge, et ränne kui inimkäitumise üks vorme on alati toiminud. Samavõrra selge, et iga Euroopas vähemaksjääva inimese kohta on lõuna poolt 10 asemele tahtmas. Majanduslik, klimaatiline ja demograafiline rändesurve on üha kasvav.
Küsimus on aga selles, et mida me selles olukorras peale hakkame? Euroopalikus, normide ja seaduste kuulekas raamistikus näikse esmapilgul kõige mõistlikum tegutseda meile harjumuspärasel normatiivsel tasandil. Kirjutada valmis mingi järjekordne dokument, mis peaks kaootiliselt kulgeva päriselu kenasti ära raamima ja kõik ornungile allutama.
Kuid kas see lahendab rändesurvet tekitavad ja sellest kasvavad probleemid? Oletame et sündiva dokustaadi põhjal luuaksegi toimiv mehhanism, mis välistab inimkaubanduse, loob vajalikud tugistruktuurid ja muud teivasjaamad, kus pagulased ja muud rändurid end kenasti kirja panevad ja turvaliselt koledast punktist A ilusasse punkti B jõuavad.
Sisu ja vormi küsimus
Heade kavatsustega on sillutatud tee põrgusse, väidab üks paljudest rahvatarkustest. Tõsi küll, eks vanarahvas ole ka kõvasti igasugust jama kokku rääkinud, kuid siinpuhul tundub see tõdemus paika pidama.
Skeptilis-alalhoidlikult meelestatud rahvas näeb selles ränderaamistikus mitte lahendust, vaid ohtu. Üleolev põrutamine võimulolijate poolt, et „te ei saa aru ja lugege algtekste“ on üks halvemaid võtteid, mida saab üleüldse rakendada. Parlamentaarses omariiklikus süsteemis tuleb asjad ennem ja eelnevalt ära tõlkida, nii omakeelseks kui ka muidu arusaadavaks.
Kiidan muidugi välisministeeriumit, kes kasvõi tagantjärele ränderaamistiku kohta avalikke jutupunkte treinud on. Kuid see ei muuda ära probleemi, et kui selle ränderaamistiku sisu on ka kõige õilsam asi maailmas, siis vorm ehk see, kuidas asi avalikkuse jaoks välja paistab, matab selle õilsuse üsna jäägitult.
Alatine või paratamatu?
Tulen lõpetuseks selle pealkirjas toodud väite juurde, et „ränne ei ole paratamatus“. Ühest küljest – ränne on toimunud kogu aeg, toimub praegu ja edaspidigi. Meie esivanemad on siia maatükile rännanud. Järgmised põlvkonnad maalt linna rännanud. Paljud praeguste seast rännanud mujale tööd, haridust ja paremat elujärge otsima.
See protsess on tõepoolest alatine. Koguneda loosungitega protestima rände kui nähtuse vastu näib sama mõtekas kui proovida plakatitega vihma peatada.
Kuid vaatamata sellele ma väidan, et ränne pole paratamatu. Tegemist pole fataalse paratamatusega, mille käigus me saame vaid käed rüpes vaadata, kuidas ühed tsivilisatsioonid teistega asendatakse. Kui me kasvõi pool aurust suunaks sellele, kuidas rände korraldamise asemel tegeleda rännet käimalükkavate põhjustega, oleks maailm elamiseks palju parem paik. Nii siin kui sealpool rajajoont.
No comments:
Post a Comment