Thursday, November 7, 2024

Разбор полётов: USA, Gruusia, Moldova, Iraan

- USA presidendivalimised andsid politoloogilises mõttes tõhusa tulemuse: demokraatia toimib, poliitilised jõud võimu juures vahelduvad ning peavad oma vigadest õppima (sõltumata sellest, kas valimiste tulemus on "meeldiv" või mitte)

- Gruusias on risti vastupidine olukord, võimupartei on hetkel klammerdunud võimu külge ja üritab teerulliga üle sõita protseduuri-reeglitest, aga need reeglid on esindusdemokraatia alustala

- Moldova ülihaavatav võim muutis ennast kahjuks nende valimiste kaudu protseduurilises mõttes veelgi haavatavamaks/rünnatavamaks, ehkki ametlik tulemus on "meeldiv", kui sellist terminit on kohane kasutada

- väited Iraani võimalikust maavägede löögist Iisraeli vastu kõlavad millegi jaburana, aga väidetavalt olla just see plaanis

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Saturday, November 2, 2024

Эпицентр: USA presidendivalimistest

Lähenevatest presidendivalimistest USA's peab mõnikord rääkima ka russoloog. Oma mätta otsast teadsin lisada, et VF kodanike hulgas läbi viidud uuring näitas 8% toetust Harrisele ja 37% Trumpile. Venemaa sotsioloogia peegeldab üldiselt seda, mida näitab telekas.

VF riigimeedia üldine narratiiv on, et "mõlemad on halvad, kusjuures USA enda jaoks, sest mõlemad lõhestavad ühiskonda", kuid pigem toetatakse Trumpi. See on ka mõistetav, sest kui tuleb valida kahe halva vahel, siis pigem toetatakse teadaolevat halba, kui tundmatut halba.

Eri kandidaatidele vastasmärgiliste omaduste omistamine on loomulik, saavutamaks intriigi. Nii on vene meedias Harrisele omistatud globalisti ja Trumpile antiglobalisti tiitel. Minu hinnangul on aga see vale rõhuastetus. Õigem oleks öelda, et Harris on institutsionalist (usub kehtivate rahvusvaheliste organistatsioonide ja lepete toimimisse) ja Trump anti-institutsionalist (ei usu vanade lepete süsteemi, sooib need asendada millegi muuga, tõsi küll mitte kuigi täpselt seletades, et millega).

Lõpuks aga seletasin, et kujutelm, nagu nende valimiste järel avaneks "vale valiku" korral põrgu väravad ja maailm saaks hukka, on pehmelt öeldes liialdatud.
---
saatesse sissehelistanud inimeste eelistus oli 71% Trumpi ja 29% Harrise poolt
---
Saade järelvaadatav siit

Friday, November 1, 2024

Разбор полётов: Gruusia, Leedu, Bulgaaria, Usbekistan, Moldova, BRICS

- Gruusia parlamendivalimised tõid kaasa omamoodi patiseisu, mille tagajärjeks võib saada nii uue parlamendi koosseisu töö algus, erakorralised valimised kui ka uut reeglite aluselt toimuvad presidendivalimised. Kas ja kuidas Gruusia võimupartei olukorrast välja tuleb, me veel ei tea

- põgusalt valimistest Leedus, Bulgaarias, Usbekistanis ja Moldovas

- BRICS kohtumine Kaasanis: vaieldamatu diplomaatiline võit Puutinile selle ürituse toimumise näol; lisaks sellele poolpehme võidukesena kokkulepe kunagi luua alternatiivne teraviljabörs ... ja peale seda palju tühju unistusi. VF peamine lootus kokkuleppest minna üle mingile uuele alternatiivsele maksesüsteemile jooksis liiva, sest ükski teine osapool pole sellest kas huvitatud või on suisa vastu.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulata siit.

Wednesday, October 30, 2024

Kuku raadios Gruusiast, Ukrainast, Ungarist, Koreast ja Venemaast

Gruusia valimistulemused on paljud lääneriigid rääkimata sealsest opositsioonist seadnud kahtluse alla ja ilmselt õigustatult. President on öelnud, et ta ei ole valimistulemustega nõus. Kas Gruusia riigipeal on üldse võimalik kuidagi otseselt seda protsessi mõjutada?

Teoreetiliselt võimaldab Gruusia kehtiv põhiseadus tal siiski midagi ette võtta lisaks sellele, et rahvast tänavatele meelt avaldama kutsuda.


Üks asi on presidendi enda võimalused põhiseaduse raames midagi ära teha – neid võimalusi on vähe, Gruusia on muutnud oma põhiseadust sel moel, et isegi nt enamik presidendi otsuseid peab saama peaministri kaas-allkirja, et hakata kehtima.

Kuid nt praegu valimiste järel peaks tööd alustama parlament, mille esimese istungi peab välja kuulutama president – vähemalt teoreetiliselt on tal võimalus seda mitte teha. Teiseks uue valitsusjuhi määramine – selle kandidaadi peab esitama peaministri büroo, seejärel kooskõlastama parlament ja lõpuks kinnitama president – jällegi vähemalt teoreetiliselt on tal võimalus seda mitte teha, vähemalt mitte kohe.

Gruusia põhiseaduses on aga hoopis teine säte, mille kohaselt parlament saab tööd alustada, kui selle otsuse on heaks kiitnud 2/3 parlamendi enda koosseisust – praegusel võimuparteil on aga vaid alla 60% kohtadest. Nii et kui opositsiooniparteid on järjekindlad, siis nad võivad blokeerida parlamendi töölehakkamist sel määral, et presidendil on võimalik parlament laiali saata ja välja kuulutada erakorralised valimised.

Mis mängu mängib õigupoolest Ungari peaminister Viktor Orban? Milleks oli tal vaja sõita valimiste järel pealinna Thbilisisse, et kiita grusiine „rahu poolt hääletamise puhul“?

Mida Orban sellega õigupoolest poliitiliselt saavutada soovib või püüab?

Orban ajab sellega eelkõige oma asja, kasutab võimalust näidata ennast kui tugevat, sõnakat ja juhitamatut liidrit, sellist omamoodi Euroopa Trumpi. Mh kasutab ta ära seda, et tema praegune roll Euroopa Liidu eesistuja riigi riigipeana annab tema sõitudele ja sõnadele tavapärasest veelgi rohkem tähelepanu. Kasutab ära seda, et rääkides vastu Euroopa liidu enamuse arvamusele, saab ta veel rohkem tähelepanu.

Ühest küljest kordab ta Kremli keskset sõnumit – iga katse eemalduda Moskvast suurendab tõenäosust, et kordub nö Ukraina stsenaarium, et tuleb leppida Moskva survega või muidu tuleb sõda. Kuid ma tahaks siis arvata, et ta ei tee seda niivõrd Moskva juhtnööride järgi, vaid et ta päriselt arvab, et nii on Ungarile parem.

Ukrainas jätkub sõda, aga see sõda on juba ammu kandunud ka Venemaale. Teisipäevane uudis kuulub justkui ulmevaldkonda, kuid ei ole seda. Droonirünnak süütas Tšetšeenimaal Vladimir Putini nimelise Vene erivägede akadeemia. Sellised teated võiksid ju ühel hetkel Venemaa elanike mõttemalli mõjutama hakata?

Viimane Levada keskuse uuring, mille tulemused avaldati 10 päeva tagasi, näitab meie jaoks siiski masendavaid tulemusi. President Putini usaldab 80 protsenti, armeed 69 protsenti ning julgeolekut 63 protsenti küsitletutest.

Ei need ei hakka kunagi mõjutama kriitiliselt suurt massi venemaalaste mõttemalli, sest esiteks see kõik toimub ikkagi kuskil kaugel, mitte aga nende kodudes. Pealegi oluline on see, kuidas asja peegeldab venemaa riigimeedia. Selles ei kajastata Ukraina vasturünnakuid kui midagi olulist, vaid räägitakse sellest, kuidas Venemaa “vabastab” ühe asula teise järel ning kuidas on vaja koonduda, mobiliseeruda, olla patrioot ning et kõik kulgeb plaani kohaselt.

Ukraina presidendi administratsioon omakorda teatas, et rahuläbirääkimiste alustamise eelduseks Venemaaga on agressori tagasitõmbumine joonele, millelt nad 2022. aasta 24. veebruaril sissetungi alustasid. Venemaa sellele ettepanekule ilmselt isegi ei vasta?

See tõlgendus ei tähenda varasemaid territoriaalseid loovutamisi Venemaale? Ega Ukraina Krimmi jätmist tõsiselt ei kaalu?


Ma arvan, et siin tasub vaadata tõsiselt otsa sellele sõnumile, mida on hakatud viimasel ajal üha enam levitama – Saksamaa näide. Et Saksamaa pidi ajutiselt loovutama ida-poolsed alad, saavutades seeläbi nii NATO liikmelisuse kui ka euroopaliku arenguvektori ning pidi seejärel ootama piinavalt kaua, kuni saavutas taasliitumise. See on kole ja paljuski kohmakas võrdlus, sest olud on radikaalselt teised, aga ikkagi, see on üks võimalus toimuvat tõlgendada.

Pealegi võib siin taga olla ka lihtsam, kuid küünilisem tõlgendus – Zelenskõi meeskond üritab praegu iga hinna eest hoida initsiatiivi enda käes, et maailm arutaks Ukraina rahuplaani, mitte vene, hiina või misiganes muu plaani üle.

Venemaa omakorda edeneb Ida-Ukrainas vaikselt edasi. Ma ei tea, kui palju aitavad sellele kaasa teated Ukraina piirile koondatud enam kui kümnest tuhandest Põhja-Korea sõdurist, aga Venemaa ja Põhja-Korea suhted on võtnud uue mõõtme. Venemaa peab selle eest midagi päris palju vastu andma. Raha? Naftat?

Teisipäeval saabus Moskvasse ametlikule visiidile ka selle stalinistliku riigi välisminister. Põhja-Korea sõjaväelaste saatmine võõra riigi vastu agressioonile võiks anda Lõuna-Koreale justkui hingetõmbeaega?


Venemaa peab praegu igasuguse välis-suhtluse eest andma palju ja odavalt. Eelkõige ma arvan aga, et Põhja-Korea režiimi huvitab eelkõige tehnoloogia, nii raketi- kui tuumavaldkonnas ning selles osas on Venemaa vaatamata kõigele arvestatav tegija.

Mingis mõttes aga ma arvan, et seda kõike saab tõlgendada ka kui Venemaa mängu Hiina suunal. Et kui siiani oli kuri-Korea jaoks Peking ainuke nö vanem vend, siis nüüd saab vähemalt osalt selle rolli endale Moskva ja Hiina kontroll selle kurja aktiivi üle väheneb. Sel moel loob kagebiitlik Moskva klassikalise kahetaktilise oukorra: alguses luuakse “probleem” ja siis ollakse nõus seda arutama. Võimalik, et sel moel loodab Moskva saada endale paremaid kauplemispositsioone suhetes Pekingiga

Mis aga puudutab Lõuna-Korea aspekti, siis on tulemus “hingetõmbeajale” vastupidine. Lõuna-Korea jaoks tähendab see vajadust kui mitte vastustada, siis vähemalt väga täpselt jälgida, et missuguseid sõjalisi võimekusi võib nende põhjanaaber selle sõja käigus omandada, kasvõi nt droonivõimekuse ja droonitõrjevõimekus osas.
---
saatejuhid Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Wednesday, October 23, 2024

Разбор полётов: Koread, Moldova, BRICS, Navalnaja

- kas kaks Koread võivad hakata Ukrainas omavahel mõõtu võtma?

- Moldova napp eurorefendum ja presidendivalimiste esimene voor

- BRICS või õigemini seekord RICS kogunemine

- Aleksei Naval'nõi lesk justkui nagu väga tinglikult, et võib kandideerida Venemaa presidendiks

Saatejuht Pael Ivanov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Saturday, October 19, 2024

See sõda pole läbi

Nii kurb kui see ka pole, ei saa tegelikult ükki sõda kunagi päris otsa. Eelmise sõja väljund saab uue sõja sisendiks. Ühe võidu „õiglus“ muutub teise „ebaõigluseks“, mida minnakse jälle lahendama, relv käes. Heal juhul on see inforelv ja poliitiline allutamine, halvemal juhul kineetiline ja surmakülvav vallutamine.

Poliitilise allutamise näited ei pruugi seejuures olla vähem-surmavamad, kuid see toimub väikese ajalise viitega. Eesti Wabariigi allaneelamine II MS käigus Moskva poolt toimus esmapilgul ju veretult (võimaldades Moskval rääkida „vabatahtlikkusest), kuid sellele järgenud repressioonid võtsid ja purustasid ehk rohkemgi elusid kui seda teinuks sõda.

Täägihaavadest mõneti sügavamadki on aga mentaalsed. Vägivalla ohvrite teadvuses toimuvad mõnikord hämmastavad muutused, mille käigus asendatakse enda mõttemaailm vägivalduri omaga, võetakse see omaks ja korratakse veel aastakümneid ja põlvkondigi hiljem kui tõde.

Slovakkia mälupoliitilised otsused

Slovakkia on selle moondumise näitelava praegusel hetkel. Mõni päev tagasi toimus seal ühe lahingoperatsiooni mälestusüritus (Karpaatia-Dukla operatsioon). Tõsi, tegu oli tõepoolest olulise ja dramaatilise pisoodiga suurest sõjast, kuid sõja-ajaloolised aspektid pole selle loo kontekstis olulised.

Oluline on see hinnangute pilv, mis nüüdsel mälupoliitilisel üritusel õhku paisati. Ning veelgi enam, nende hinnangute reaalsed tulemused tänapäevastes poliitilistes otsustes. Ning kõige olulisem – need on julgeolekupoliitilised otsused, millel on kaugelt laiem mõju kui ainult kitsalt Slovakkia riigipiiride sisse jäävad.

Jätan teadlikult mainimata nende mõtete ütlejate nimed (sest see viiks fookuse isikutele, mitte ideedele). Soovi korral võib hõlpsa vaevaga lugeda guugeltõlke abil läbi sündmust kajastanud loo ning leida vajalikud tsitaadid ja nimed.

„Vabadus tuli idast“

„Vabadus tuli idast ja mitte miski ei saa seda fakti muuta“ – see on see peamine lause ja kokkuvõte, mis tasub esile tuua.

Miks see on nii oluline? Aga sellepärast, et see seletab tänaseid poliitilisi otsuseid. Ning peamine – ühte otsust, lubadust blokeerida Ukraina liitumine NATO’ga.

Selle lihtsa, et mitte öelda primitiivse ideologeemi kohaselt päästis hea NSVL Slovakkia kurja Saksamaa käest. Ning et nüüd ei tohi Slovakkia tänutäheks lubada praeguse Venemaa huvide kahjustamist NATO laienemise ja Ukraina pääsemise läbi Vene Impeeriumi alt.

Kogu mõtteväärastumus seisneb selle kahetises määratluses „hea“ ja „halb“. See on puhtalt NSVL libatõe omaksvõtmine. Tolles sõjas polnud „head“ ja „halba“ poolt. Oli kaks kuritegelikku režiimi, kes soovisid omavahel Euroopat jagada ning läksid selle käigus tülli ja omavahelisse sõtta.

Mälupoliitika kui relv

Lääneriikide roll selle kahepoolse hiigelsõja mahasurumisel andis võimaluse NSVL’il hakata rääkima endast kui „heast“, kes surus maha „halva“ Saksamaa. Sildistades vennas-sotsialistliku Saksamaa värdterminiga „fašistlik“, suutis Moskva luua oma loo.

Ja näete see lugu leiab siiani järgijaid. Slovakkia juhtkonnas on mehed, kes vaatamata sellele, et nad sündisid põlvkond peale II MS lõppu, jätkavad selle loo rääkimist. Ja mis peamine, langetavad selle loo baasil tänaseid otsuseid.

Väikese teemarikkujana viskan siia teksti lõppu aga väikese vimka. Mõistagi ei saa välistada, et Slovakkia juhid proovivad „Türgit teha“ – blokeeris ju viimane Rootsi ja Soome liitumise NATO’ga, kuid hiljem selgus, et tegu oli kauplemiskäitumisega. Või nagu Ungari blokeeris Ukrainale abiandmise paketi, pressides välja järeleandmisi endale.

Tulles aga tagasi loo põhiteema juurde – II Maailmasõja pärand mõjutab praeguse Vene agressioonisõja kulgu. Moskva teab seda ja kasutab ära. Seega – see sõda pole veel läbi.
---
lugu ilmus siin

Friday, October 18, 2024

Разбор полётов: Ukraina, Hiina, Korea, Moldova, UK

- Ukraina rahuplaan koosneb viiest punktist ja selgusetusest

- Hiina ja Venemaa teevad rõhutatud sõjalist koostööd intensiivsemalt kui varem

- "strateegilise koostöö" lepe Põhja-Koreaga kui ajastu märk

- Moldova lähenevad valimised tõstavad venemeelsete jõudude panuseid

- kuidas lahendada territoriaalseid vaidluseid tsiiliseeritud moel: UK näide

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Thursday, October 17, 2024

Kadõrov kui Prigožin 2.0

Esmapilgul võib tunduda kentsakas võrrelda Kadõrovit ja Prigožinit, kuid selles on oma iva.

Mõlemad mehed pakkusid alguses Kremlile oma teenuseid probleemide lahendamises, Prigožin tegi seda eelkõige välismaal vene mõjujõudu levitades, Kadõrov Kaukaasias. Seejärel aga hakkas Prigožin probleemide lahendamise asemel probleeme tekitama ning kadus radariekraanilt koos lennukiga. Kadõrov on hakanud nüüd samuti probleeme tekitama, minnes tülli oligarhina tööl oleva Kerimoviga, tõmmates sellesse tülli nii Dagestani ja Inguššia. Aga mis peamine, kaude on tülli tõmmatud ka Kreml.

Kõigest sellest ja mõnestki muust sai räägitud Kuku raadio saates Pärastlõuna, küsijaks Mart Mardisalu. Saade järelkuulatav siit.

Thursday, October 10, 2024

Разбор полётов: Lähis-Ida, USA, Slovakkia

- Lähis-ida lõputu konflikt, episood XYZ

- Ukraina argument USA presidendidebatis

- Slovakkia peaministri ähvardus blokeerida Ukraina saamist NATO liikmeks: kas see on väljapressimis-poliitika?

Sellest ja muustki saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit.

Wednesday, October 9, 2024

Saksa vasakpoolsuse uus kuninganna: Sahra Wagenknecht

Nn „Moskva jutupunktide“ ühe edukama saksa esindaja edust läbi politoloogi prisma. Õhustiku tabamine, lühidus ja arusaadavus – see on edu võti!

Saksamaa poliitiline maastik on minu radarilt üldjoonte väljas, kuid nüüd tekkis sinna Sahra Wagenkncht nimeline figuur, mis tõmbas hääli kodumaal ja tähelepanu palju kaugemaltki. Juhtusin kuulma ühe Saksamaal elava poliitvaatleja Nikita Zholkver seletust(31:30-45:10) tolle pika ja eduka poliitiku-karjääriga vasakpoolse tegelase uuest tõusust, mis ulatub nii kaugele ja kõrgele, et pikaaegse Saksa vasakpartei pereheitmise järel sai ta hakkama tõelise vägitükiga – omanimelise poliitilise liikumise asutamisega ning selle üsna eduka käimatõmbamisega.

See kõik oleks pidanud minu jaoks jääma vaid põgusaks infokilluks. Noh olgu, tegemist olla ajakirjanike lemmikuga, kuna oskab haaravalt ja selgelt rääkida – sellest ka väga intensiivne meedianähtavus.

Oskuslik tekstiloome

Aga mis köitis sisuliselt mu tähelepanu, oli detail, mille nimetatud poliitikavaatleja välja tõi ... väljatrükitud kujul! Nimelt see, et Sahra Wagenknecht nimelise valimisliidu valimisprogramm oli vaid 4 lehekülje pikkune! Kirjutatud inimkeeli ja lühidalt. See on midagi viivõrd erakordset, et otsisin selle programmi üles ja lugesin guugeltõlke vahendusel läbi.

Tõepoolest, see on poliitilise sõnavaldamise kõrgklass. Tihtipeale minnakse lühiduse nimel üle tüüpvigadele: klišeedele ja primitiivsele konkurentide halvustamisele, siin on mõlemat suudetud peaaegu vätida.

Enamasti näevad valimisprogrammid välja nagu sügisene lehehunnik – suured, kuivad ja kirjud jutupunktide kuhilad, mida lugedes inimmõistus uinub. See siin on aga koostatud inimese poolt, kes saab aru, et ta peab inimesi kõnetama, rääkides ühe lihtsa loo. Justnimelt rääkides. Seda teksti on võimalik ka kõnena korrata, sellise mõõduka ja arusaadava 15-20 minutise kõnena. Puhtalt poliit-tehnoloogilise saavutusena on see imehea.

Meeleolude tabamine

Jutu sisu on inimlik ning eriti ida-Saksamaal kenasti pealeminev. Et „riik on kehvas seisus, probleemiks ebavõrdsus ja ülemäärane kampaanialik rohepoliitika koos pagulastega, sõjapooldamine ja Venemaa vastased sanktsioonid!“ See, kuidas mina igasse eraldivõetud jutupunkti suhtun, pole oluline, peegeldan vaid politoloogina seda teksti.

Jah, tegemist on puhtakujulise vasakpoolse populismiga. Vasakpoolse, kuna rõhutab ümberjagamise ja rikaste/ettevõtete maksustamise vajadust. Populismiga, kuna räägib vajadusest anda otsustamis-õigus inimestele tagasi. Jällegi, politoloogina ma ainult vaimustun, kui räägitakse selgelt ideoloogilist ühesuuna-juttu, mitte ei üritata kõnetada kõiki ja korraga.

Mõistagi ei suuda aga ka vist küll mitte ükski poliitiline jutupuhuja vältida meeldidasoovimise tuhinas vasturääkivusi.

Sisulised vasturääkivused

Nii räägitakse ühelt poolt vajadusest ümber jagada (st võtta ära edukamatelt) ja teisest küljest küljest meritokraatiast (st saavutustepõhisest individuaalsest toimetulekust, st edukas saab rohkem).

Räägitakse sellest, et relvade asemel on vaja rohkem panustada haridusse, tervishoidu ja keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse. Ja siis teises lauses tõdetakse, et Bundeswehr peab olema varustatud kõigega, mis on riigi kaitseks vaja.

Et on vaja edendada sõna- ja muid vabadusi. Ja et samas on aja piirata parempoolset mõttevälja.

Noh ja muidugi USA-vastasus (süüdistus rahvusvahelise õiguse rikkumises, viide riiki sissetungimises ja miljoni inimese surmas) ning Venemaa ja Hiina kui uue jõubloki olulisuse rõhutamine. Ning et sanktsioonid kahjustavad Saksamaa lihtsate inimeste huve, kuidas siis ilma selleta, eksole :)

Aga jättes kõrvale kõik selle, mis minu meelest on selles tekstis valesti, tõden ma politoloogina ikkagi kõnealuse poliitilise fenomeni ehk Sahra Wagenknechti edukust nii poliitilise konjunktuuri tabamisel ida-Saksamaa ühiskonnas kui ka võimekust see turunišš oskuslikult ära kasutada. Lühike ja inimkeelne poliitiline tekst toimib – tehke järele!
---
lugu ilmus siin

Tuesday, October 8, 2024

Moskva jutupunktide paradoks

Süüdistust „Moskva jutupunktide levitamises“ ja üldse kasulikuks idioodiks olemises kuuleb mitte ainult valimiste-eelsetes palavikupuhangutes ning kaugeltki mitte ainult Eestis. Kuna see on nii oluline ja valuline osa sise- ja välispoliitilises retoorikast, siis tasuks natukese ennast sellesse teemasse sisse mõelda.

Loomulikult ei tee ma seda mingite konkreetsete näidete ja ammugi mitte isikute baasil, sest see oleks vaid tülikobarate üleskloppimise kaudu pilgu selgust ja teksti fookust ähmastav.

Esiteks tuleb aru saada, et Moskva jutupunkte sisuliselt pole võimalik vältida. Neid on käibel nii universaalseid (nt kahtluste külvamine omariikliku sõltumatuse ja liitlassidemete pidavuse osas) kui spetsiifiliselt riigipõhiseid, kuid peamine on aru saada, et enamasti pole mitte Moskva see, kes mõtleb välja mingid teemad ja istutab tühjalt kohalt kohalike elanike pähe.

Olemasolevate teemade ärakasutamine

Absoluutses enamuses Venemaa nukumeistrid ja mõttemudijad ei leiuta ise midagi, vaid nad võtavad kasutusele teemad, mis on konkreetses sihtriigis või –rühmas niikuinii meelel ja keelel. Nii on lihtsam ja tõhusam ning ka vastavad teenistused ning propagandameistrid on enamasti ratsionaalsed inimesed.

Väga keeruline oleks nt mereäärses riigi kütta valitsusvastseid meeleolusid kõrbestumise teemadel või nt mägises kandis kivide puudumise osas – see lihtsalt ei läheks peale. Mõistlikum on korjata üles teema, mis niigi kõrtsilauas meestel hambus ja hakata sellelele okshaaval hagu alla panema.

Võtame näiteks kasvõi lihtsaima pedagoogilise võtte. Uut infot pole mõtet inimesele nö pangega pähe valada, seda tuleb teha olemasolevate teadmiste pinnalt. Korrates ja kinnistades juba teadaolevat ning lisades vaid tilkhaaval uusi detaile, mis tasapisi usutavateks käibetõdedeks lihvitakse.

Seega on enamik nn Moskva jutupunkte nii ehk naa ohver-riigi elanike seas teada ja tuntud. Nende taas ja taas kordamine (nt mingite „kahtlaste“ investeerimisprojektide või ebaõiglastena tajutavate reformide teemal) annab mõjuagendile omamehe oreooli. Informatsioonilises mõttes tegeleme me nii ehk naa grupisiseselt enamiku ajast üksteisele õlalepatsutamisega ja vanade teemade mälumisega, kinnistades seeläbi enda omamehelikkust.

Ründaja tahte tahtmatu täitmine

Teiseks tuleb jällegi eelkõige ise ja endale selgeks mõelda, et süüdistades teine- ja üksteist Moskva jutupunktide levitamises, teeme me täpselt seda, mida Moskva vastavad kontorid tahavad. Ei ole olemas paremat taktikat ründaja jaoks kui ajada rünnatava kindluse elanikud omavahel tülli, külvata hirmu ja omvahelisi kõõrdpilke stiilis: „ega mu naaber ometi reetur pole“.

Selles kõige pole mitte midagi Vene impeeriumi või kaasaegse Moskva spetsiifilist, neid lihtsaid võtteid on kasutatud aegade hämarusest saadik. Lihtsalt tänasel infomürgistuses viskleval ajastul on seda kõike võrratult lihtsam teha kui varem.

Seega tuleb mõista kahte baastõde. A) nn Moskva jutupunktid pole mingid kummalised kunstlikult siia istutatud võõrkehad, vaid Moskva poolt oskuslikult kasutusele võetud nö loomulikud teemad ja B) süüdistades üksteist Moskva käpikuks olemises teeme me täpselt seda mida inforündaja soovib – nõrgestame oma ühiskonda, riigist rääkimata.

Paradoksi olemus

Seega tasub võtta seda kõike maru rahulikult, kainelt ja mitte lahmida süüdistustega. Paremaks sellisest käitumisest ei muutu midagi, tüli tühja koha pealt aga küll.

Asjaolu, et tüli võibki olla mitmes mõttes eesmärgiks omaette, kuna mh saab seda kasutada poliitilise kapitali kogumise vahendina, kuid see on juba hoopis teine jutt. Käesoleva loo fookuse mõttes on oluline hoopis muu.

Mis on siis selle loo moraal? Aga see, et niipea kui avastame (eelkõige iseendas) soovi kedagi süüdistada Moskva jutupunktide levitamises, võiksime rääkimise asemel sügavalt sisse ja välja hingata. Paradoksaalsel moel võime me kahtlust külvates olla ise Impeeriumi tahte täitja.
---
lugu ilmus siin

Friday, October 4, 2024

Разбор полётов: Iisrael, NATO, Austria, BREXIT

- Iraani raketilöök Iisraeli pihta ehk selle sisuliselt permanentse sõja episood, mille järjekorranumbrit ei jõua enam ilmselt keegi kokku lugeda

- NATO uus peasekretär, kas uus inimene võib tähendada ka mingeid muudatusi?

- Austria parlamendivalimised

- BREXIT pole ikka läbi, kas võimalik on mingil kujul re-BREXIT?

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Wednesday, October 2, 2024

Austria valimistest

"Austria parlamendivalimistel võitis ultraparempoolne Vabaduspartei" - selles väites on nii tõde kui ka vale, nii subjektiivset kui objektiivset.

Subjektiivsed hinnangud "äärmus", "radikaalne" või "ultra" on alati eksitavad ning näitavad pigem küsija/väitja ideoloogilisi eelistusi. Kui mingi "poolsus" ei meeldi, siis kipuvad need hüperboolid liigagi lihtsalt tekkima. Lepiks siiski kokku, et kui kõnealune seltskond ei kasuta otseselt vägivalda ja terrorit, siis ei ole tegu äärmuslusega.

Tõde on selles väites niipalju, et tõepoolest Vabaduspartei sai kõige rohkem hääli (28,9%) ja kõige rohkem suurendas ka oma kohtade arvu parlamendis (oli 31, nüüd 57). Tehniliselt võttes saab seda nimetada võiduks, tõsi.

Aga probleem on selles, et nende häälte kogumiseks kasutatud poliit-tehnoloogiline võttestik ja retoorika on olnud selline, et sisuliselt kaotas valimised võitnud poliitiline jõud võimaluse moodustada valitsus. Lihtsalt omaenda suuvärgi ja retoorika tõttu on nad ennast muutnud koostöö-kõlbmatuks ülejäänud erakondadele. Tuttav lugu, kas pole?

Lähemalt saab kuulata intervjuus, mille võttis Adrian Tšeremin, kuulata saab siit.

Venemaast Kukus

Hollandi endine peaminister Mark Rutte võttis ametlikult üle NATO peasekretäri ametikoha. Vene meediakanalite tähelepanelikult jälgijalt tuleb küsida, kui palju nemad sellele sündmusele tähelepanu pöörasid?

Vene meediakäsitlus on üsna neutraalne, isegi väikese positiivsuse noodiga. Ühest küljest tõdetakse, et uus peasekretär on tuntud oma Ukraina-toetuse poolest, teisalt aga markeeritakse teda kui väga oskuslikku kommunikaatorit.

Oktoobri esimesel päeval vilksatas kõigi suuremate Vene väljaannete veebikülgedel teade Eesti ja Soome kavatsusest sulgeda Soome laht Venemaa laevadele. Seda jõudis napisõnaliselt kommenteerida ka Venemaa välisministeerium. Kui lisada siia Venemaa presidendi abi ja salateenistuse kindrali Nikolai Patruševi hoiatus Baltimaade idapiirile rajatavast kaitseliinist, mis on justkui idasuunaliseks tõukepesaks NATO vägedele, siis on kõik jutumärkides „selge“. Kõik Venemaaga läänest külgnevad riigid on agressorid?

Ei, vene retoorika on teistmoodi fookusega: mitte need riigid ise pole agressorid, vaid nad on muudetud agressiivseteks vasallideks USA poolt. Et vaadake – endine ENSV ja endine venesõbralik Soome on nüüd alla neelatud NATO poolt ja vaadake milliseks on nad muutunud – see Soome lahe sulgemise idee pole ju nende riikide enda oma, see on neile ette öeldud Washingtonist!

Vene välisminister Sergei Lavrov hoiatas ÜRO Peaassambleel peetud kõnes, et Ukraina ja tema lääneliitlased ei peaks püüdma võitu vastasseisus tuumajõuga. Neid vihjed Venemaale kui tuumarelva omavale riigile on teinud ka president Putin. Kas me peaksime nendesse väidetesse suhtuma õlakehitusega?

Vaadake kui külas elab üks hull, kes regulaarselt tõuseb püsti ja teatab, et „kui te ei lase mul teha mida ma tahan, siis ma tapan kõik maha!“, siis esiteks ei saa te minna lõputu järeleandmise teed. Nii et reaktsioon peab olema jahe, aga kindel – see hull tuleb võtta kontrolli alla.

Mida õigupoolest kujutab endast Venemaa uus tuumadoktriin, millele on otsesõnu viidanu Putin?

See on paber, millele on veidi ümber sõnastatud seesama ähvardus: „juhul kui te ei lase mul teha, mida ma tahan ...“

Lõppkokkuvõttes ei sõltu tuumarelva kasutamine või mittekasutamine sellest paberist, vaid antud käsust ja siis selle käsu kas täitmisest või mittetäitmisest.

Mõned kuud tagasi teatas Venemaa, et asutas rahvusvahelise Lev Tolstoi nimelise rahupreemia. Kas nüüd on selgunud, kes selle jutumärkides „rahupreemia“ sai?

Preemia andmine Aafrika Liidule on VF välispoliitika mätta otsast vaadatuna väga nutikas samm, mis peab toetama Moskva soovi olla „globaalse Lõuna“ konsolideerija

Nutikas oli see ka järjepidavuse mõttes – viimase NSVL rahupreemia sai samamoodi Aafrika esindaja – Nelson Mandela

Igatahes on Venemaal vaja üha rohkem panustada sõjatehnikasse ja sõjaväkke. Blomberg viitab, et Venemaa suurendab järgmisel aastal sõjalisi kulutusi ja need moodustavad juba 40 protsenti kogu riigi eelarvest. Ilmselt tõusevad ka neil maksud. Aga kusagilt peab ka see riik kokku tõmbama. Kust?

Otseselt ei pea, sest nende kasutada on suvräänne rahapress, lükkavad aga inflatsioonile veel hoogu juurde ja saaad summad kaetud.

Teisalt aga kokkutõmbamise protsess käib ammu ja mitte selle sõja tõttu. Massiivne kohalike omavalitsuste reform vähendab nö alumise korruse bürokraatiat, mis annab märkimisäärse kokkuhoiu. Teiseks nt sotsiaal-asutuste, regionaalsete haiglate ja koolivõrgu optimeerimine. Kolmandaks on riik järjest enda pealt ära lükkamas enda jaoks mitteomaseid funktsioone, muutes seniseid munintsipaalettevõtteid äriühinguteks jne

Naljaga pooleks võib öelda, et kõva kokkuhoiu annab ka vangide hoogustuv saatmine sõtta – selle arvelt on juba saadud kinni panna terveid kolooniaid

Välisvaatlejad räägivad ka üha rohkem sellest, et Venemaa on sunnitud välja kuulutama veel ühe mobilisatsiooni. Tasapisi võiks see hakata murendama ju juba ka Putini võimu? Nagu ka peagi neljandasse aastasse jõudev agressioon?

Ei pea välja kuulutama „veel ühte“ mobilisatsiooni, sest formaalselt pole ka senine lõpetatud. Aga sisuliselt tõesti, mehi juurde on vaja ja sellest räägib ka seadusemuudatus, mille alusel saab rindele võtta ka eeluurimis-isolaatorites olevaid kinnipeetuid: neid on u 100 tuh meest, kellest loodetakse värvata 20-40 tuh.
---
Küsimas Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, vastamas siinkirjutaja, saade järelkuulatav siit

Thursday, September 26, 2024

Разбор полётов: Ukraina/USA, Sarmat, Lähis-Ida, Wildberries

- Ukraina president viis USA'sse oma võiduplaani ning vastutasuks loodab saada luba kasutada ilma piiranguteta liitlaste relvi

- Sarmat rakett ja Armata tank: potjomkinluse kaks nägu

- Venemaa üritab eskaleerida konflikti Lähis-Idas (lubades tarnida hussiitidele rakette), saavutamaks USA tähelepanu ümberlülitumist sinna

- Wildberries ümberjagamise lugu paljastab sügavaid vara ja võimu ümberjagamise protsesse

Saatejuht Pavel Ivanov, stuudios seekord Raivo Vare ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Tuesday, September 24, 2024

Hirmu lõhn

Hirmu lõhn toidab hirmutajat ning tõmbab ligi agressiooni.

Ausalt öeldes võiks selle lühilausega artiklile punkti panna, sest asja olemus on ilmselt selge. Lääne jalaväristamine käimasolevas sõjas toidab agressoreid. Mitte ainult Venemaad, vaid kõiki neid, kes sooviks senise maailmakorra ümberkujundamist enda kasuks.

Lugusid sellest, kuidas hirmu lõhn muudab isegi näiliselt leplikud olevused ründajateks, võivad rääkida ilmselt paljud, alates mesinikest kuni koerakasvatajateni. See mõjub umbes samamoodi nagu vere lõhn ookeanis, mis paneb aegamisi triivivaid röövkalu kiirelt suunda muutma ja ründama isegi juhul, kui hetkel polegi otsest nälga. Instinktid pole ka inimesest kuhugi kadunud.

Saaklooma instinkt tarduda ja proovida nähtamatuks muutuda, katse röövlooma „mitte provotseerida“ võib anda lühiajalise petliku turvatunde, kuna kiskja valis kellegi teise. Oht sellest ei kao ning kõik kordub taas ja taas.

Lõputu katsete jada

Venemaa jätkab meie proovilepanemist samm sammu järel. Ükshaaval, infopiisk haaval, riikhaaval. Veelgi rohkem aga kollektiivselt, sest Lääne mantra räägib liitudest, allianssidest ja üksteise ning aadete eest seismisest. Vabadustest ja õigustest. Idealimist. Kõigest Moskva jaoks jaburast ja ärritavast.

Venemaa teeb seda seni, kuni ei hakata vastu. Tema eesmärgiks on mitte niivõrd allutada maid, kuivõrd inimesi. Soovitavalt muutes nad Venemaa kodanikeks, sest kodanikud on uus nafta. See oli ka üks osa motivatsioonist Ukrainasse sissetungimiseks. Hääbuval impeeriumil (eriti etniliste venelaste arvu kiirkahanemise ajal) on vaja uusi lojaalseid vene hingi.

Kuid kui isegi kodanikuks kohe ei saada, siis allutades nad vaimselt, tilgutades infoveresoonestikku oma sõnumeid. Sõnumeid selle kohta, kuidas kõik on ühesugused äraostetavad hinged. Kuidas pole ei ideaale, ei demokraatiat ega inimõigusi või –vabadusi. Luues selleks üksteist toetavaid ja toitvaid väljandeid ja terveid meediavõrgustikke (Teneti juhtum kui viimatine näide).

Külvates konspiroloogilist kahtlust õigus- ja omariikluse mehhanismide ning alliansside püsivuse kohta, saavad nad saagiks hirmu. Ennast üksikuna, permanentses kaoses ja sõjas tunnetava inimese hirmu. Ning sellest hirmust toitubki Impeerium.

„Põgenemiskatse“ kui reaalsus

Kunagises ulmeraamatus „Põgenemiskatse“ kirjeldasid vennad Strugatskid olukorda, kus kaugel planeedil tegutsev vangivalur Haira oskas tunda ainult kahte seisundit: kas põlglikku üleolekut või alandlikku hirmu. Nõukogude ajastu raames oma tekste loonud venelastest autorid ilmselt teadsid, millest nad rääkisid. Nad kirjeldasid oma kaaskodanikke, viies ainult sündmused turvalisuse mõttes kaugesse tulevikku ja kaugele planeedile.

Tolles loos üritasid maalased (normaalsed inimesed) saavutada kontakti selle vangivaluriga, pakkudes tollele moosi. Niipea kui Haira nägi, et talle antakse midagi, muutus ta arglikust allujast taas ülbeks jõhkardiks, pidades mitte-inimesteks / lojusteks ka oma äsjaseid vangistajaid.

Kui nood „lojused“ aga otsustasid ülbitsejale peale põrutada ning näidata oma allumatust, muutus see kahetaktiline Haira taas lõdisevaks vaglaks „uute ülemuste“ ees.

Vat siin ongi selle loo moraal. Kui me pakume Venemaale oma hirmumoosi, siis tunnetab Moskva ennast ülbe vangivalvurina, kelle jaoks meie oleme vaid rämps. Sellise bipolaarse naabriga on keeruline, kuid moosi ei maksa talle pakkuda, on kõigil lihtsam.
---
lugu imus siin

Thursday, September 12, 2024

Разбор полётов: USA, vene droonid NATO õhuruumis, Ukraina droonid Moskvas jne

- USA presidendivalimiste teledebatt: ei saa öelda, et Harris oleks võitnud, kuid Trump kaevas endale auku (Trump kui iseenda suurim vaenlane)

- vene droonid NATO õhuruumis: me teame nende üksikute kohta, mis on alla kukkunud, kuid kui palju me ei tea? Kontrollküsimused, mille abil hinnata selliste intsidentide toimumise tõenäosust

- ukraina droonid Moskvas - sõda jõuab venemaalaste kodudesse sõna otseses mõttes

- väidetavalt olla kasvanud lepingute sõlmimise hulk vene kroonusse minekuks. siin on kaks konksu: a- seda mõõdetakse väljamakstud rahas (siin tuleb arvesse võtta korruptsioonitaset); b) osad lepingud sõlmitakse selleks, et saada "uue eliidi" staatust, kuid reaalselt rindele ei minda (jällegi korruptsioon)

Saatejuht Pavel Ivanov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Wednesday, September 11, 2024

Moskva imperiaalsed instrumendid

Moskva korraldab oma siseimpeeriumis (Tatarstan kui allutatud ala) oma välisimpeeriumi BRICS (seda üritatakse kujutada kui Moskva võimsuse/ligitõmbavuse kehastust) tippkohtumist, pidades samal ajal sõda osa-impeeriumis (Ukraina kui taas-allutamisele vastuhakkav ala).

Keeruline, eksole?

Venemaa siseimpeeriumist ei taha keegi selles võtmes rääkida. Hiljuti isegi Venemaa „opositsiooniliidriks“ peetav Julia Naval’naja pidas vajalikuks ähvardavas võtmes kõnetada neid, kes peavad õigeks Vene impeeriumi taastükeldumist (tsitaat: „me leiame need inimesed üles“). Et justkui see olevat ühise tausta ja kultuurikoodiga inimeste jaoks vastuõetamatu. Hea et Eestil õnnestus sellest taustast ja koodist väljapool olla, muidu ähvardataks meidki.

BRICS’ist kui Venemaa välis-impeeriumist rääkimine on mõistagi väike kunstiline liialdus, kuigi nn mõjusfääride mängu juurde käib see üsna olemuslikult. Vaadake kasvõi seda läänevastasuse magnetit, millega üritatakse BRICS lipu alla kokku koguda neid, keda varem nimetati kolmandaks maailmaks.

Ukrainast kui osa-impeeriumist mõtlemine on ilmselt kõige üld-arusaadavam, ehkki kõik need kolm on vaid ühe õuna eri palged. Õnneks see osa hakkab vastu ning ühtlasi muudab esimese kahe püsimise hapramaks (eriti Kurski erioperatsiooniga).

Aga et asi veel keerulisem oleks, siis näitan BRICS ümber toimuvaid varjumänge. Äsja tuli teade, et näiliselt Venemaast eemalduv Armeenia otsustas tippkohtumisel osaleda, ehkki näiteks Venemaa juhitavast sõjalisest ühendusest ODKB ta justkui taandub. Ja teisalt tuli uudis, et Moskvaga näiliselt ühtehingav Serbia ikkagi ei saa osaleda, sest äkitselt olla selgunud, et riiki tulevad kõrged külalised.

Tõden taaskord, et kuningat teeb õukond. Need tegelased, kes on nõus kuninga ümber seisma ning kasvõi teeseldud õhinaga heakskiitu esitama. Või siis kasvõi mitte vastu hakkama, nagu Mongoolia. Moskval tema imperiaalsete ambitsioonidega on õukonda väga vaja. Nii sise- kui välisõukonda.

Ning lõppeks parafraseerin hiljuti ajakirjas Diplomaatias välja öeldud mõtet „Rahvusvahelise õiguse vastu suunatud kuritegusid panevad toime inimesed, mitte abstraktsed üksused. Vaid siis, kui karistada selliseid kuritegusid toime panevaid indiviide, saab rahvusvahelise õiguse sätteid jõustada.“

Minupoolne ümber-ütelus kõlab nii: „Venemaa imperiaalsed instrumendid on inimesed, mitte abstraktsed üksused“. See on igaühe enda otsustada, kas ta soovib olla instrument või vaba inimene.
---
lugu ilmus siin

Monday, September 9, 2024

Vene droonist Lätis

Drooni sattumine Läti õhuruumi on 90% tõenäosusega õnnetus, seda just seetõttu et ta alla kukkus. Juhul kui see droon oleks teinud nö ratsukäigu läbi Läti õhuruumi, siis oleks seda võimalik pidada piiride kompamiseks vms, aga allakukkumisega mängiti kaardid Lätil / NATO'le kätte. Omaette küsimus on muidugi see, et kas eduka läbilennu korral me oleks sellest midagi kuulnudki.

Ma ei ole küll sõjaväelane ning seetõttu ei tea, kas ja kuidas peaks militaar-loogika kohaselt käituma. Kuid tsivilistina ei näeks ma midagi halba selles, kui Balti riigid ja/või siinset õhuturvet teostavad liitlased näitaks, et siin on olemas mitte ainult teoreetiline, vaid ka praktiline võimekus alla tuua sissetungijaid. Ning mis peamine - ka tahe seda võimekust rakendada.
---
tekst ilmus siin

Sunday, September 8, 2024

Valimised kui sõja teine nägu

Ukrainas möllava verise sõja kõrval näivad uudised mingitest valimistest tühised ja isegi kohatud. Et milleks üldse nendest paberikestest rääkida, kui Euroopa saatust otsustatakse kahurite ja droonide abiga, vere ja põgenike hinnaga?

Aga tegelikult on Venemaaga piirnevates riikides kõigis käimas Euroopa murdmise katsed. Üritused kas tule ja mõõgaga või veidi leebemate vahenditega tekitada arusaamist, et läänelikud valikud on vähemalt halvad, kui mitte suisa ohtlikudki.

Seejuures need pehmemad sekkumised on mõneti ohtlikumadki, sest neid ei osata tihtipeale tähelegi panna, eriti verest ja püssirohust nõretavate sõjauudiste kõrval. Ja teadupärast on salalikuim see rünnak, mida sa ei oska rünnakuks pidadagi, vaid pead asjade loomulikuks arenguks.

Moldova euroreferendum

Moldoval seisavad sel sügisel ees kaks olulist valikut. Üks neist on presidendivalimiste ja teine euroreferendumi nimeline. 20.oktoobrile määratud valimispäeval peavadki valijad otsutama korraga kahte asja – kellele anda oma toetushääl presidendina ning kas kiita heaks Euroopa Liiduga liitumiseks tehtavad muudatused Moldova põhiseaduses.

Sisuliselt on need kaks nähtavad usaldushääletusena praegusele presidendile Maia Sandu. Kuigi küsitlused näitavad hetkel napilt aga siiski üle poole ulatuvat toetust nii praeguse presidendi kui eruokursi jätkumisele, pole asi veel kaugeltki läbi ning aktiivsed katsed protsesse väärata tugevnevad kuupäeva lähenedes.

Moskvameelsed jõud on oma sekkumiskavades niivõrd kindlad, et unustavad vahepeal isegi konspireeruda ja teeselda hübriidset mängu. Üks vastava orientatsiooniga ühendus nimega Pobedie (Võit) viis isegi oma asutamiskoosoleku läbi Moskvas, teised räägivad avameelselt sõjaliste konfliktide käivitamise keeles, viidates nii Ukrainale, Transdniestriale kui Gagauusia tulekolletele.

Gruusia riigikorralduse muutmine

See näib ajakirjandusliku liialdusena ja üledramatiseerimisena, aga Gruusia ees seisev valik on tõepoolest riigikorralduse muutmise nägu. Ühest küljest on tegu lihtsalt varem kokkulepitud valimiskorralduse muudatustega, aga sellel võivad olla dramaatilised tagajärjed.

Ühekorraga muutuvad nii parlamendi- kui presidendivalimiste kord, mille käigus tehniliselt võttes Gruusia „normaliseerub“ Eesti mätta otsast vaadatuna – ühetaoliselt valitud parlament ja parlamendi poolt valitud president (varem olid parlamendivalimised keerulisemad ning tihti kahevoorulised ning presidenti valis rahvas).

Sisulises võtmes aga võib välja kujuneda olukord, kus parlamendis saavutab enamuse üks (ja avalikult venemeelne) partei, kes seejärel lihtsalt kinnitab oma enamusega ametisse ka endale sobiva presidendi – see on nt Eesti mätta otsas vaadatuna sügavalt ebanormaalne, sest meil pole kunagi olnud parlamendis ühe, saati siis venemeelse, partei enamust.

Saksamaal ja kaugemalgi

Ega Venemaa mõjutustegevus valimistel ei piirdu ainult lähivälismaaga, vaid ajab oma kombitsad täpselt nii kaugele kui saab. Väljaanne Politico nimetab lähenevaid valimisi Saksamaa liidumaades avameelselt „ Putin’s next coup“ (ligikaudu: Putini järgmine võimuhaaramine).

Vene jälge võib leida ilma otsitamatagi nii kaugelt kui lähedalt. Sellele mõjutustegevusele valla on nii Saksamaa äri-ringkonnad kui Prantsusmaa poliitikud, kõikvõimalikud läänevastase agenda kandjad Aasias ja Aafrikas. Laias laastus võib Moskva välispoliitilist sahkerdamist nimetada küll rohmakaks, kuid siiski tulemuslikuks. Hetkel toimub suur osa enesemääratluse protsessidest nii või naa läbi Kremli torni viisnurkade prisma.

Asja kokkuvõtteks ja moraaliks on aga tõdemus, et Kremli kurantide kõla ja nõukogude nostalgia pole mitte kuhugi kadunud ka meie enda kaasmaalaste kõrvadest ja nende vahelt. Ma kaugeltki ei väida, et iga teisitimõtleja tagataskus istub väike FSB ohitserike, lihtsalt meelsusmonitoorijad registreerivad tuima järjekindlusega igasuguse erimeelsuse ning võimaluse korral neid ka võimendatakse.
---
lugu ilmus siin

Friday, September 6, 2024

Kolmekordne sekkumine

Puutini eilsed sõnad Kamala Harrise „toetuseks“ jõudsid kiirelt levida, ehkki kõigile oli arusaadav, et tegemist oli trollinguga. Omamoodi kohmaka naljana, mis ei väärikski eraldi tähelepanu.

Aga tegemist on tegelikult sekkumisega USA presidendivalimistesse Donald Trumpi poolel ning seda lausa mitmes aspektis

Et edasine oleks arusaadav, toon selle aeglase, takerduva ja köhatustest tulvil ütluse ligikaudses tõlkes ära: „Kamala Harris naerab niivõrd nakatavalt, et tal peab olema kõik hästi. Varem me pidasime favoriidiks valimistel Joe Bidenit, kuid siis ta võeti valimistelt maha ning soovitas kõigil toetada Kamala Harrist, nüüd siis meie ka teeme seda. Donald Trump viis meie vastu sisse rohkem piiranguid kui keegi teine. Kuna aga Harrisel on kõik hästi, siis ta ehk loobub sellisest tegeusest“

Esiteks Harrise naeru osas – see on otsene võimenduse pakkumine Donald Trumpi sõnadele, kelle sõnul on tegemist „hullumeelse, lunaatiku naeruga“

Teiseks – punkt Joe Bideni mahavõtmise kohta on veel palju sisulisem ja olulisem toetust Trumpilikele sõnumitele „riigipöörde osas“. Selles väljendub jurakas annus konspiroloogiat, milles on olemas „nemad“, see mingi hämar jõud, mis on nii võimas, et isegi võib maha võtta kandideerimisest parasjagu võimul oleva USA presidendi. Mitte inimese enda tahe, mitte tema meeskonna veenmisoskus, vaid „nemad“, need kõige kurja alus. Süvariik, noh, eksju-onju.

Kolmandaks väide „Trump viis Venemaa vastu sisse rohkem sanktsioone kui keegi teine“ on otsene tsitaat Donald Trumpi hooplevast ja lühilauselisest tekstikogumist.

Kui see pole sekkumine USA valimistesse, siis ma ei tea mis see on. Oskuslikult ja läbimõeldult kohmaka nalja formaati peidetud kolmekordne sekkumine
---
lugu ilmus siin

Wednesday, September 4, 2024

Puutinist Mongoolias jms, Ukraina rotatsioonist ja muustki

Nõukogudeaegne habemega anekdoot rääkis meile maailma kõige sõltumatumast riigist Mongooliast. Eriti kinnistus see nali siis kui NSVL saatis sinna aastakümneteks suursaadikuna vegeteerima Vjatšeslav Molotovi. Täna, pärast Vladimir Putini visiiti on see anekdoot oma aktuaalsuse kaotanud?

Ülsegi mitte. Isegi see visiit ise ei sõltunud Mongooliast, ilmselt ta pandi lihtsalt fakti ette, lubades vastutasuks midagi. Sellel visiidil pole ei saba ega sarvi

Täna võime siis öelda, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus võib anda välja igasuguseid määrusi ja korraldusi, aga isegi liikmesriigid vilistavad sellele. Agressor Vladimir Putin reisib aktiivselt idapoolses maailmas ilma igasuguse arreteerimise hirmuta?

Universaalne aspekt - venekeelne kommentaar: rahvusvaheline õigus on selline kogum endale vabatahtlikult võetud kohustusi, mida täidavad kõik riigid alati ... siis kui see neile sobib.

Spetsiifiline: omakeelne kommentaar – Mongoolia on surutud kahe maailma suurima ja diktaatorlikuma riigi, Venemaa ja Hiina vahele. Kujutada ette, et ta arreteeriks ... aga mis edasi?

Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees Urmas Paet kutsus parlamenti üles Mongoolia tegevusele reageerima. Kuidas saab Brüssel mõjutada Ulanbaatarit nii, et see ka Mongooliale mõju avaldaks?

Ma ei oska sellele küsimusele vastata

Milliseid riike me saame täna kahtlusteta lugeda poole valinuiks ja Venemaa suurteks sõpradeks?

Hiina, Korea, Iraan, Valgevene - need neli on otsustanud astuda Venemaad toetama käimasolevas sõjas

Oleme lugeda saanud Venemaa kas just meeleheitest, aga püüetest sõpru otsida nagu ühes muinasloos kas hiirepoeg või karu seda soovib. On see püüd maailmale näidata, et me pole üksi või on seal pragmaatilised soovid maavarade, võõra kahuriliha või mingi muu hüve järele?

Kuningat teeb õukond. Kuna kuningas nimega Putin tahab olla maailmakorra muutja, siis on tal vaja selle maailmaga ka lävida, otsides poolehoidjaid. Siin on erinevus nt Põhja-Koreaga, kes saab hakkama ilma selleta

Kas need ”sõbrad” on siirad ja ideoloogilised, samuti tunnustusvajadusega või oskavad ka rehepappi mängida Venemaaga?

Kui me räägime nt Aafrika riikidest, siis siin suuresti mängitakse läänevastasuse, postkoloniaalsuse kaardil, pakkudes nö alternatiivi

Aga kas Gruusiast rääkides saab rääkida „siirast sõprusest“ või pigem ühe poliitilise seltskonna soovist põlistada end võimul, kasutades saadaolevat ressurssi?

Teisipäeval esitasid tagasiastumisavalduse kuus kõrget Ukraina ametnikku, nende hulgas mitu ministrit. Valitsuspartei Rahva Teenrid tipp-poliitik teatas, et valitsuskabineti töötajatest vahetatakse välja pooled. See ei ole enam tavapärane poliitiline vangerdus?

Selge on see, et sõjas olevas riigis ei saa kõik protsessid toimuda demokraatliku tagasiside reeglite kohaselt, kuid see roteerimine on üks osa murelikest märkidest Ukraina sisekliima osas.

Kui aga see osa kõrvale jätta, siis oma kohalt pidid lahkuma vist kuus inimest, kellest vähemalt osad olid välispoliitika ja okupeeritud alade teemadega seotud. See osundab, et ei olda rahul mingi osaga asja-ajamisest, võimalik et rahuläbirääkimiste ettevalmistamise kontekstis. Aga jällegi, kuna see lõhnab ühe mehe otsustena, siis see on murettegev.

Ukraina üllatusrünnak Venemaale on tänaseks igapäevane – Ukraina kontrollib osa Venemaa territooriumist. President Zelenskõi kinnitas, et Ukraina kavatseb hõivatud territooriumi enda valdusesse jätta, sest see on "võiduplaani" lahutamatu osa. Tundub ka niimoodi, et Venemaa ei püüagi kaotatud territooriume iga hinna eest tagasi võita, vaid keskendub endiselt löögisuundadele Ukrainas. Milline on sellele strateegiale teie seletus?

Kuna Kurskil on selgelt vahetusraha staatus, siis Venemaa ei saa põhimõtteliselt sellele keskenduda. Ka Venemaa ressursid pole lõputud. Kui taktikalises plaanis oleks Moskval kasulik see vahetusraha Ukraina käest tagasi võtta, siis strateegilises plaanis oleks see oma ressursside pihustamine. Mh tunnistamine, et Ukraina on saanud strateegilise initsiatiivi enda kätte ja Venemaa on sunnitud reageerima.

Presidendivalimised USA-s lähenevad. Vabariiklaste kandidaat Donald Trump kinnitas taas, et tal on kindel plaan verise sõja lõpetamiseks Ukrainas, mille ta avaldab pärast presidendiks saamist. Kas seda võib pidada tavaliseks Trumpi praalimiseks?

Trump võib siiralt mõelda, et tal on võimalik pakkuda kaupmehena mingi diil Putinile. Aga kui Putin on võtnud eesmärgiks maailmakorralduse muutmise, siis kas Trump saab talle pakkuda seda, st Lääne kapituleerimist, NATO kokkurullimist ning Venemaale tema soovitud mõjusfääride tagastamist?

Vaatasin viimase nädala Eestit puudutavaid pealkirju Venemaa suuremates väljaannetes. Mõned neist. “Eesti teatas, et NATO-l ei ole piisavalt raketitõrjerelvastust”. “Eesti politsei nurjas katse püstitada SS-i sõdurile mälestusmärk”. “Eesti keelustas koolides vene keele”. Tavaline meediapilt?

Kui me jätame kõrvale üksikud väga spetsiifiliselt angažeeritud inimesed, siis VF meedia ei tegele eraldi Eesti küsimusega. Nende ülesanne on näidata, et Läänes on süsteemseid probleeme. Eesti on selles ülesandes hästi sissetöötatud instrumendi rollis. Näiteks kui toota Venemaal uudis, et nt Portugalis on probleem, siis see huvitab väga väheseid. Eesti mainimine asetab aga asjad harjumus- ja ootuspärasesse raamistikku.
---
küsijad Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, vastas Karmo Tüür, saatelõik järeltkuulatav siit

Tuesday, September 3, 2024

Putini peamine viga

Putini peamine viga on see, et ta ei usu vabadusse. Ta usub konspiroloogilisse nägemusse, mille kohaselt inimesed on vaid biomass, mida saab manipulatsioonide abil suunata.

Ta usub ja usaldab eriteenistusi kui selle nägemuse instrumenti, kui vahendit, mille abil saab sudida inimesi, rahvaid ja riike tegema midagi sellist, milleks neil endil pole ei mõistust ega tahet.

Et toimub pidev võitlus kõikide vahel ja kõikide vastu ning et osavam manipulaator, kelle käes on rohkem jõudu ja võimu, võtab oma.

Vabad vead viivad eduni

Me oleme kõik inimesed. Inimesteks olemise üks omadus on see, et me teeme vigu. Tõsi küll, mõnikord selgub, et praegu veana tajutav tegu või otsus osutub hiljem hoopis eduloo alguseks.

Vabas ühiskonnas on suur tõenäosus sellel, et need individuaalsed vead kumuleeruvad üha uuteks võimalusteks ja arenguks terve sootsiumi jaoks. Neil on see võimalus, kuna vaba ühiskond ja õigusriik loovad selleks nii võimalused realiseerumiseks kui ka raamid saavutatu kaitseks.

Mittevaba ühiskond ja repressiivne riik sulgevad suure osa mõttespooridest juba ette hirmukapslisse. Teadmisse, et niikuinii järgneb karistus või et edu saavutamise järel võetakse saavutatu võimukamate poolt üle.

Demokraatia kui päästev lüliti

Regulaarsetel ja vabadel valimistel põhinev esindusdemokraatia annab huvitava tulemuse, suunates vigade paratamatusest tulenevad arengud edulooks. Korrates algteesi sellest, et inimesed eksivad, tuleb siia lisada teine tees, et ÜKS inimene kipub olema oma harjumustes kinni ja eksima ühtemoodi.

Kui nüüd valimiste kaudu pääseb võimule TEINE inimene, siis on väga suur tõenäosus, et tema eksib jällegi teistmoodi. Sel moel need eksimused ei kinnistu, ei tardu ummikteeks, mis viib ühiskondlikku ja majanduslikku stagnatsiooni.

Vabas demokraatlikus valikute ja tagasisidestamise jadas annavad need erisuunaliste eksimuste tsüklid omamoodi pulseeriva efekti, mis hoiab arengu veresooned elastsena. Mittevabas ning ühesuunalises arengus need sooned aga paratamatult lupjuvad ja fataalsete arengute tõenäosus suureneb.

Kõvakäeline stagneerumine

Ja vat kas pole kummaline, et vabadus ja heaolu on omavahel korrelatsioonis. Mitte küll kiires ja ühetaolises, kuid siiski. Poliitiline vabadus koos õigusriikliku kaitsemehhanismidega viivad võimaluseni õppida eksimustest ja vastupidi. Eksimuste pealt õppimine muudab poliitilise tagasiside ja õiguskaitse mehhanisme kiht- ja kildhaaval.

Kui me vaatame migratsioonivoogude kaarte, siis – oh üllatust – väga üldistatult suunduvad need mittevabadest riikidest vabadesse ühiskondadesse. Muidugi pole see korrelatsioon ühene ning ka vabades riikides on oma pettunud ja heitunud inimesed, kes näeks meelsamini tugeva käe läbi loodud ühetaolisust.

Vladimir Putini peamine viga ongi see, et ta on valinud mittevabaduse tee, kasutades ära pettumuse ning nõuka-nostalgia energia ning viinud selle najal oma riigi kumuleeruva kurjuse rajale. Ühest küljest näitab see, et ka Vladimir Putin on inimene. Ta eksib. Halb uudis on aga see, et samamoodi mõtlejaid on kõigis ühiskondades, ka meie ümber, kes sedagi teksti lugedes huuli kõverdades puristavad: „vabadus ja demokraatia on illusioon“.

Ka see läheb mööda.
---
lugu ilmus siin

Thursday, August 29, 2024

Pikaleveninud putš

Vladimir Putini tegevus näib olevat 1991.a putšikatse asja edasi-ajamine. Lihtsalt see, mida toona üritati teha räpakalt ja ropsuga, tuues tankid tänavale, on nüüdseks jõustatud tasapisi, konna keetmise meetodil.

Mida täpselt taotlesid 33.a tagasi NSVL lõpupäevil riigipööret planeerinud tegelased, seda me ju ei tea. Mida nad oleks tegelikult teinud, kui putš oleks õnnestunud, võime vaid oletada. Kuid üha enam süveneb mulje, et Vladimir Putin on toonaste tegelaste reinkarnatsioon, tema tegevus on olnud edukam, kasutades mh ära aegamisi kosuvat nostalgiarelva.

Vaimselt ja füüsiliset ahistava NSVL lagunemise aegu oli ärksamatel inimestel silmis lootusesäde ja südames vaimustus muutuste võimalikkusest. Putšistide teade, et „nüüd pöörame kõik tagasi“, mõjus nii ahastama-panevalt valesti, et inimesed olid nõus oma lootuste nimel tänavatele tulema ja barrikaade rajades vastu hakkama.

Enese-põlistamise putš

Riigipöörete / putšide tüpoloogias on olemas ka selline eesti keeli veidrat kõlav nagu „eneseputš“ (inglise keeli self-coup või auto-coup). See tähendab siis sellist riigipöördevormi, kus demokraatlike mehhanismide abil võimule pääsenud inimene põlistab ennast võimul, kasutades selleks ebademokraatlikke võtteid.

Ma vabandan nende võimalike tajuhäirete eest, mis võivad teil tekkida nii seoses terminiga „eneseputš“ kui ka mõistete „demokraatia“ ja „Venemaa“ kokkupanemise puhul. Proovin siiski seletada, mida ma antud kontekstis silmas pean.

Imselt mäletate Putini/Medvedevi vangerdusi ja Bolotnaja rahutusi 2011-2013 aastatel. Sisuliselt oli tegu analoogse fenomeniga nagu 1991.a, kui rahval oli silmis lootus, et asjad võivad muutuda. Et koos Putiniga võimule tulnud eriteenistuste ajastu lõpeb ning sisuline vabadus leiab taas teed. „Vabadus on parem kui mittevabadus“ – mäletate seda tsitaati Dmitri Medvevi suust?

Jõuorganite võimuvõtt

Eriteenistuste ja sõjaväe veider sümbioos oli Venemaal ennast juba ilmutanud, olgu näideteks kasvõi 2004.a Beslanis ja 2008.a Gruusias toimunu. Miks ma ütlen et see on veider – aga lihtsalt sellesse tandemisse on juba ette sisse kirjutatud vastasseis, kus ühed pagunid põlastavad teisi. Sultanistlikus riigis, kus edukus sõltub peamise võimukandja soosingust (mitte nt parlamendipoolsetest rahaeraldistest), lisandub siia ka vaiba-alune võitlus, mille käigus mõlemad pooled ei pelga kasutamast mh ka terrorirelva tsiviil-elanike vastu, lavastamaks teise poole saamatust.

2011.a oli Venemaa elanikel ebamäärane lootus, et see kuritegelik sümbioos saab ehk päitsed pähe. Kagebiitliku võimu kehastuse Vladimir Putini teade, et ta plaanib uuesti presidendiks „kandideerida“, tõi endaga kaasa südantlõhestava masendusohke ja massilised protestid ... kuid need summutati sellesama sümbiootilise mürgise seen-kasvaja poolt, mille nimeks vene keeles on „siloviki“ ehk jõuorganid üldistatud kujul.

Sellele järgnenud Krimmi kaaperdamine 2014.a pani vabadustihkavat vähemust (sedasama protestirahvast) peitma oma häbist lõkendavat nägu emigratsiooni patja. Täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022.a viis putšiliku arengutee oma loomulikku järgmisse arengufaasi.

Vabaduse võrsed läbi halli võimu

1991.a putši aegu oli putšistide kolmas ja viimane korraldus sulgeda toonane vaba mõtte ja info kanal – raadiojaam Eho Moskvõ. Sellest kirjutas mõni päev tagasi lühikese, aga asja olemust tabava postituse jaama peatoimetaja Aleksei Venediktov. Putš kuhtus, vaba sõna aga jäi, seda ei õnnestunud purki ajada.

Nüüdseks on sama raadiojaam jällegi suletud. Seda tehti 2022.a, täiemahulise sõja alguse järel ja tõttu. Sulgejateks praegused putšistid, et mitte öelda putinistid (putšinistid?). Kuid vaba sõna ja vabadusiha sulgemine on veelgi keerulisem. Kanaleid selle levimiseks luuakse lihtsalt ja kiirelt juurde ning täielikult seda sulgeda pole suutnud ei kuri-Korea ega kuri-Hiina, ei suuda ka kuri-Venemaa.

Mis on kogu selle loo moraal? Aga see, et nii putše kui eneseputše on olnud maailmas varemgi ja mujalgi, ei ole see kuidagi Venemaale eriomane nähtus. Demokraatlikele arengutele ja vabadusihale pole kuskil suudetud lõplikku punni ette lüüa. Lihtsal hetkel võib olla pimedaim tund enne koitu.
---
lugu ilmus siin

Разбор полётов: Telegram, FSB lekib, Valgevene, USA, Gruusia

- Telegram/Durovi juhtumis on seotud omavahel nii ajakirjandusvabaduse, kirjavahetuse privaatsuse, sõjaliste ja kriminaalsete saladuste kui ka lihtsalt Väga Suure Äri küsimused

- FSB kontrolli all olevad andmebaasid (antud juhul piiriületuste kohta) lekivad nagu kõik teised

- Valgevene võimalik sekkumine Ukraina sõtta

- USA presidendivalimised

- Gruusia muret-tekitavad poliitilised arengud

Kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuht Pavel Ivanov, saade järelkuulatav siit

Monday, August 26, 2024

Venemaast Välistunnis

- Venemaa ründab ... aga oodates ennem, kuni India peaminister lavalt lahkub

- Kurski operatsioon kui mängumuutja, eelkõige kolmandate riikide taju osas

- vene inimeste apaatsus kui väga iseloomulik detail, mh protestipotentsiaali osas

- muutused venemaalaste meediatarbimises ja sõnakasutuses

- Putin Aseris ja Dagestanis

- sanktsioonide mõju

Kõigest sellest ja veel muustki rääkisid Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuht Epp Ehand. Saade järelkuulatav siit.

Thursday, August 22, 2024

Kursk kui tagurpidi Krimm

Ukraina sissetung Kurski oblastisse on tootnud oma kolmenädalase kestvuse jooksul tohutu infomüra, sh meemide ja videoklippide voo.

VF pool üritab Ukraina edenemist millegi tühisena, Ukraina pool aga näitab mõnuga klippe sellest, kuidas kohalik elanikkond võtab Ukraina sõdureid rahumeeli vastu, tänab (võibolla vigasevõitu ukraina keeles, aga ikkagi) toodud toiduainete eest ning räägib sellest, kuidas kõik on rahulik. Et vene võimud on nad hüljanud, aga ukrainlased probleeme ei põhjusta. Väidetavalt on kurskilased ka agarad näitama kätte kohti, kuhu on peitu pugenud kadõrovlased, kättemaksuks viimaste elajaliku käitumise eest.

Kõigest sellest, aga paljust muustki sai räägitud Kuku raadio saates Sihik, küsijateks Timo Tarve ja Ainar Ruusaar. Saade on järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Kursk, Aserbaidžan ja Tšetšeenia, NordStream, pandeemiad

- Kurski oblastis alanud ja üha laienev Ukraina vägede sissetung on saavutanud juba praeguseks ühe ning üliolulise tulemuse: müüt Venemaa võitmatusest ja puutumatusest on purunenud

- Putini reis Aserbaidžani ja Tšetšeeniasse - mis oli nende retkede eesmärk?

- NordStream juhtumi ümber aetakse keema ebatervet huvi Ukraina lipu vastu

- Uued pandeemiad on tulemas ja jäävad tulema

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas nagu ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Wednesday, August 14, 2024

Разбор полётов: Kursk, Deripaska, Iisrael, Moldova

- Ukraina sissetung Kurski oblastisse tekitab ohtralt kõneainet ning sümbolismi on selles nii mis mürtsub. Kuid jättes kõrvale igasugused eelarvamused, siis Ukraina vastas optimaalselt oma ressursse arvestades seal kus saab (mitte sellepärast et koha nimi on Kursk) ja siis, kui sai (mitte seetõttu et on august)

- mitmeti mõjukas vene miljardär Oleg Deripaska lubas endale järjekordse avalduse, mis näis sõjavastaste protestina. Kuid kui pühkida enda tajult soovmõtlemise loor, siis tuleb ilmsiks tegelikult Kremlile meelepärane sõnum: vaenpooled peaks peatuma nendel positsioonidel, kus nad on ning hakkama läbi rääkima

- Iisraeli tegevus ja Iraani vastutegevus on toonud Vahemere idaossa mõjusa USA sõjalaevastiku, mis peaks konflikti teravnemist ohjeldama

- Moldova liikumine läänekursil, eelseisvad presidendivalimised ja euro-referendum tekitavad sellist Moskva vastuseisu, et sellest ei saa enam isegi rääkida kui "hübriidsest" sekkumisest. Sõna otseses mõttes Moskvas toimus uue "poliitilise jõu" loomine, mille ainus eesmärk on valitud kursi tagasipööramine ning praeguse presidendi võimult eemaldamine.

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Wednesday, August 7, 2024

Разбор полётов: Youtube VF'is, Iraan, USA, Suurbritannia

- Venemaal levivad kuuldused Youtube blokeerimisest võimude pool. Blokeerimine pole küll tegelikult võimalik, kuid (kohati) tugev aeglustumine küll. VF agressiooni tõttu on suhete halvenemine mh Google'iga viinud sinnamaani, et objektiivselt võttes on märgata teenusekvaliteedi langust. Subjektiivselt lisandub siia VF poliitiline surve tõrjuda ebasoovitavat infot.

- Iraan-Iisrael vastasseis on taaskord plahvatusohtlikum, kuna Iraan lihtsalt peab oma näo säilitamiseks andma Iisraelile vastulöögi. Hetkel on kogu küsimus, kui vaoshoitud või mitte see saab olema

- USA presidendivalimiste lähenedes keskendub üha enam tähelepanu Kamala Harrise / Donald Trumpi vasstasseisule

- Rahutused Suurbritannias - kuidas saab suhteliselt tühja koha pealt puhkeda kaks protestide lainet: üks migrantide vastu ja teine omakorda esimese vastu

Kõigest sellest ja pisut muustki rääkisid saatejuht Andrei Titov suunamisel Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Friday, August 2, 2024

Разбор полётов: Iraan, Venetsueela, VF tuuma-ähvardused, Wagner,

- Iisrael hävitas Iraani territooriumil HAMAS poliitilise liidri, sellele peab järgnema vastus

- Venetsueela senine president kuulutas ennast valimiste võitjaks, riigis ei lähe sellest mitte midagi paremaks

- Venemaa teeb praegu miskipärast rõhu oma mereäe rolli rõhutamisele, viies läbi nii paraade kui õppusi kõikjal mujal kui Mustal merel

- nn Wagneri / VF esindajad jäid Malis toimunud lahingus alla tuareegidele, toimunu taha joonistatakse Ukraina jälgi

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Wednesday, July 31, 2024

Venemaa arengutest Sihikus

- VF üritab süvendada muljet, et Eestis on probleem, mille nimeks on "venekeelne vähemus", selleks kõlbavad kõi teemad

- VF oligarhide sõnumite sihtmärgiks ei ole nn rahvas, neil on ainult üks auditoorium nn kollektiivse Putini näol, kellele üritatakse jätta mulje endast kui innukast lojalistist

- samasse loogikasse mahub ka rea innukate seltsimeeste algatusel käivitatud "Lev Tolstoi nimeline rahvusvaheline rahupreemia"

Kõigest sellest ja muustki sai räägitud Kuku saates Sihik, saatelõik järelkuulatav siit

Tuesday, July 30, 2024

Hiina-Vene ühisõppus Soome lahel

Eile helistas Delfi ajakirjanik sooviga saada kiire kommentaar Vene-Hiina ühisõppusele Soome lahes - et kas ja mis see tähendab?

Lühidalt:

1- eraldivõetuna see ei olnud eriti kõneväärne, kuna osales ainult üks Hiina alus (Jiaozuo), mis oli saabunud siia, osalemaks Peterburis toimunud VF mereparaadil. Kahekesi koos vene alusega (Сообразительный) viisid nad läbi nn PASSEX tüüpi ühismanööverdamis-õppuse.

2- kõneväärseks võib seda aga pidada selles kontekstis, et aktsioon toimus VF paraadide ja õppuste kontekstis, mis toimusid kõikidel meredel, kuhu VF'l on juurdepääs: Läänemeri, Põhja-Jäämeri ja Vaikne ookean ning Kaspia meri. Kuid oluliseim ja kõneväärseim on see detail, et neid üritusi EI TOIMUNUD Mustal merel. Huviväärne, kas pole?

3- väga suures plaanis ehk VF enda poolt võetud ülesande ehk "Lääne-vastase sõja" raames otsib ja näitab Moskva kõiki võimalikke liitlassuhteid. Hiina-VF ühisõppus sobib sellesse raamistikku küll kena, aga nõrgukese märgina, sest Soome laht eraldivõetuna ning Läänemeri laiemalt ei oma strateegilises pildis kuigi suurt kaalu.

Intervjuu kokkuvõtet Delfi sõnastuses ennast võib lugeda siit

Sunday, July 28, 2024

Euroopale antud võimalus

Iga kriis on ühtlasi võimalus. Võimalus midagi muuta, hakata midagi tegema teisiti kui seni. Seda midagi, millest võidi küll aru saada, et tuleb teha teisiti, kuid ei suudetud end mobiliseerida muudatusteks. Lisaks veel esindusdemokraatia eripärana toimib valimistsükliline piirang, mis ei lase teha ebapopulaarseid muudatusi, sest et vaata varsti on valimised ja ... küll me hiljem asume asja kallale.

Nüüd on meile antud võimalus muuta tõsiselt tasakaalust väljas pilti meie julgeolekute käsitluses.

Jaa-jaa, lugesite õigesti, julgeolekute – mitmuses. Ma jätan kõrvale kõik muud julgeoleku alavariandid nagu informatsiooniline ja toidualane, demograafiline ja mis iganes veel lahterdused ning võtan lauale kaks liiki: sõjaline ja sotsiaalne julgeolek.

Sotsiaalne julgeolek

Sotsiaalne julgeolek ei ole just tavapärane sõnapaar, sestap seletan, mida selle all silmas pean. Väga laias laastus on see heaoluriigi mudel, mis oma hüperboolis jõuab nn nanny-state või lapsehoidja-riigi tasemele. See on riigi sügav sekkumine iga indiviidi ellu, võttes enda peale suure osa kohustustest ja ühtlasi muidugi ka õigustest.

Ehkki tean, et meil siin Euroopa kirdenurgas võib see paljudele olla arusaamatu või lausa mõnitavana kõlada, aga heaoluriigi kui sellise sünniala on Euroopa ja meie oleme sinnapoole teel. Kui mitte midagi muud, siis tasuta haridus ja esmatasandi tervishoid ning pensionisüsteem on tuttavad hüved kõigile. Et meil siin võib kõik see olla kaugel soovitust, pole antud hetkel oluline. Oluline on põhimõte, suundumus.

Kui rääkisin riigi poolt endale võetud õigustest, siis selle all pean silmas riigi õigust turumoonutusteks igasuguste otseste või kaudsete koormiste (maksude ja aktsiiside näol) kuni keeldude ja käskudeni välja. Riik teab inimesest paremini, mida too vajab ning mille puhul on rumalavõitu kodanikku vaja ise enda eest kaitsta.

Tasakaalu küsimus

Sõjalise julgeoleku kui tavapärasema ja käimasoleva sõja taustal arusaadavama nähtuse lahtiseletamist ei pea ilmselt tegema, kasvõi teksti lühiduse huvides. Praeguse teksti peateesi edasiandmise mõttes ehitan aga mõttelised kaalud, mille ühele kausile panen sotsiaalse ja teisele sõjalise julgeoleku.

Me kõik tegutseme piiratud resursside tingimustes nii indiviidide kui riikidena. Kõige jaoks raha ei jätku mitte ühelgi riigil maailmas, eriti veel pikas perspektiivis. Viimaste aastakümnete jooksul on Euroopa riikidele antud võimalus kärpida oma kulutusi sõjalisele julgeolekule ning suunata see ümber sotsiaalsele julgeolekule, ehitada üles sotsiaalset turvavõrku, mh kasvõi ülikalliste ühendusteede näol, mis omakorda loovad uusi võimalusi, töökohti, genereerivad (maksu-)tulu jne.

Kõik on valikute küsimus. Ja igal valikul on tagajärjed. Sotsiaalsete toetusmehhanismide ülesehitamine jõukamas kesk- ja põhja-Euroopas on muuhulgas loonud olukorra, kus need riigid on muutunud ka üli-atraktiivseteks migratsiooni sihtpiirkondadeks. Sellel on nii häid kui halbu tagajärgi, nagu ilmselt võivad tõdeda ka mitte-eksperdid. Valikute küsimus koos oma tagajärgedega, nagu öeldud.

Sõda kui võimalus

See alapealkiri kõlab kohutavalt ma tean. Aga sõda = eriti karm kriis ja kriis on võimalus. See on mitmeti pealesunnitud võimalus teha selliseid otsuseid, mis muidu valimistsüklite kärbsepaberile kleepunud inimeste (nii valijate kui valitavate) jaoks vastikud on.

Selle vastumeelsuse illustratsioonina on kõlamas jutud, et me ikkagi ei tohiks suurendada kaitsevaldkonnale tehtavaid kulutusi, sest selle asemel tuleks raha suunata ... noh te oskate isegi öelda, kuhu, onju. Nö prioriteetide nimekiri on pikk.

Asetan need jutud tingliku keskaegse linna konteksti, mille ühe müüri ääres käib lahing vallutajatega. Müürilolevatele kaitsjatele on vaja relvi ja moona, aga linnarahvas arutab solvunult omavahel, et kas ikka on vaja raisata kive ja tõrva vaenlastele kaela kallamiseks, samal ajal kui oleks vaja teid ehitada ja majakatuseid tõrvata. Ja et linnakaitsjad peaks tänulikud olema, kui neile kaikaid ja kiivreidki antakse lisaks toidule.

Kokkuvõtteks – nüüd on meile antud võimalus viia tasakaalu tehtavad kulutused sotsiaalse ja sõjalise julgeoleku vahel. Ning olles seda öelnud, tõden, et igasugune julgeolek on illusioon, 100% saavutamatu eesmärk, mille alla võib matta kõik olemasolevad vahendid ning ikka jääb väheks. Seda kohasemaks muutub sõna „tasakaal“ ning sõnapaar „valikute küsimus“. Igal valikul on tagajärjed.
---
lugu ilmus siin

Thursday, July 25, 2024

Разбор полётов: USA, Hezbollah, Johnsoni rahuplaan, Ungari santaaž

- USA presidendivalimistes toimus ratsukäik, kus senine president Joe Biden loobus uuele ametiajale kandideerimast

- Iisraelil tuleb lisaks HAMAS'ile tegeleda ka Hezbollah ohjeldamisega, siin on oht tõeliselt verise konflikti puhkemisele

- Boris Johnson esines millegagi, mida osad nimetavad tema rahuplaaniks, osad jällegi Trumpi sõnade ümberjutustuseks

- Ungari - Ukraina suhted teravnesid taas, seekord naftatransiidi tõttu

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harrei Tiido ja Karmo Tüür, saade järekuulatav siit.