Rahvusvaheliste suhete süsteemis on selleks nihked jõudude tasakaalus. Kui senised raskuskeskmed enam ei suuda olukorda kontrollida ja uued suhtevõrgud pole veel välja kujunenud.
Et mitte alustada aegade algusest ja kulutada pool leheruumist suurte pintslitõmmete peale, võtame meie lühinägelikust perspektiivist selle kõige olulisema, praeguse ajahetke. Ning selle lühiloo alguspunktiks ameeriklaste taandumise Afganistanist.
Suurvõimude kehtestamise piirid
Taevas näeb, et enne seda on olnud nii brittide kui sovjettide taandumisi samast maanurgast, mis iga kord on tähistanud vastava suurjõu hääbumise episoodi. Mitte sellepärast, et Afganistan oleks kuidagi mõjuvõimas tegija. Oh ei, isegi selle hajusa ja üsna valitsemiskõlbmatu territooriumi nimetamine riigiks on meie piiratud fantaasia probleem. Me lihtsalt tahame näha ennast ümbritsevat maailma korrastatud ruumina, maakaarti värviliste ja selgepiiriliste laikudena, kus igal laigul on küljes kindel riiginimi.
Nii et Afganistan pole selles mõttekäigus mitte protsesside käivitaja, vaid omamoodi tupik. Koht, kus suured ambitsioonid sumbuvad. Indikaator, mis näitab, et suurvõimude soovil maailma enda näo järgi ümber korraldada ilmnevad mingil hetkel piirid, misjärel saabub ümbermõtestamise aeg. See aeg, mida võib nimetada võimaluste aknaks.
Olen sellest nõrkemiseni jahunud erinevate eetrites ja kirjatükkides, kuid kordan – USA taandumine Afganistanis süütas lootuste tulukese kõikvõimalike kohalike ja regionaalsete, väikeste ja suurte avantüristide peades, kes soovivad asju ümber korraldada. Võtta üle võim, jagada ümber ressursid, kehtestada „õiglane maailmakord“. Olgu kasvõi ainult oma riigis, ambitsioonikamates peades aga kuni globaalse julgeolekukäsitluseni välja.
Enesekehtestamise iha
Meie mätta otsast vaadatuna on mõistagi olulisim taoline susserdaja meie idanaaber, kelle praegune võimurkond soovib näha võimalust taastada „ajalooline õiglus“ (oi see on üks kole ja verine sõnapaar), see tähendab enda au ja hiilgus ning õigus valitseda teisi rahvaid. Õigus niimoodi unistada sellel hääbuval impeeriumisüdamel muidugi on, ainult et õiglusest on asi väga kaugel.
Lootus ennast valjusti häält tehes ja tiibu laiali lükates kehtestada on loodusest vägagi tuttav käitumismuster, sama võtet proovib kasutada ennast kahepealiseks vapikotkaks mõelnud seltskond. Et vägevam näida, on nad ennast sõdurisaabastega tallanud nö suurde poliitikasse, kujundades mõni aeg maailma julgeoleku agendat. Suurimaks illusiooniks on hakatud rääkima „maailma enamuse nimel“, üritades seda vormistada mingigski ühtsustundeks BRICS-nimelise katusorganisatsiooni kaudu, millel pole aga ei saba ega sarvi.
Jällegi meie enda lühitaju mõttes näis mõnda aega, et demokraatiad teevad vähikäiku ning diktaatorid saavad järjest rohkem tuult tiibadesse. Nüüd aga toimus teisesuunaline krõksatus, kus Süürias vist on võim vahetumas.
Räägin toimuvast nii kõhklevalt mitte seetõttu, et kahtleksin diktatuuride langemises – need langevad niikuinii, oma jäikusest tuleneva hapruse tõttu. Lihtsalt neid krõksatusi on olnud varemgi, kasvõi kogu „araabia kevade“ raames kitsamalt ja „värviliste reolutsioonide“ mõõtkavas laiemalt. Jäikade režiimide ja nn jõuliste valitsemismudelite toetajad on mõistagi seda kõike joonistanud mingiks hiigaslikuks vandenõuskeemiks. Tõde on tegelikkuses palju lihtsam – võimud vahetuvad niikuinii ning lihtsalt meie tajude piiratus näeb selles iga kord midagi erakordset.
Meie võimaluste aken
Ka praeguse Süüria rappumise käigus tasuks lihtsalt meenutada, et selles iidvanas, tsivilisatsioonide hälliks nimetatud piirkonnas on võimulolijaid kukutatud rohkem kui me iial neid kokku lugeda viitsime. Ajutisi liite sõlmitud, kuningas kukutatud, hiljem jälle omavahel tülli pööratud, usku ja lippe vahetatud, truudust vannutud ja siis jälle kõike otsast peale alustatud.
Kuid iga kord tekib jälle soov muutusteks. Ning lootus leida võimaluste aken, et see muutus ellu viia. Kuningas on surnud, elagu kuningas. Hurraa! Vist?
Mis siis on selle loo moraal, aastalõpuks sobiv kokkuvõte? Aga see, et pikas ajaloolises perspektiivis on demokraatlike õigusriikide tekkimine olnud üsna hiljutine nähtus ning eelnevate, jõupõhiste mudelite püsimine ja revanšikatsed on täiesti loomulik. Nad teevad seda meie kõrval ja meelsasti ka meie arvel. Kusjuures tihti meie enda mõtete ja käte abil. Meil siin maanurgas on seni olnud piisavalt õnne püsida. Proovime seda võimaluste akent ära kasutada, et see aken ei sulguks.
---
lugu ilmus siin 10.detsember 2024.a
No comments:
Post a Comment