Selleks et seista vastu Moskvale, on vaja mõelda nagu Moskva.
Andestage kui kõlan katkise grammofonina, kes sama teesi üha uuesti kordab. Väikeste variatsioonidega, aga siiski jätkan ma sõnastamast peamist väidet – Venemaa tahab tagasi seda mida ta peab õiguspäraselt omaks. Seda mille Lääs tema arust ebaõiglaselt ära võttis. Mitte Moskva kaotas oma kohanemisvõimetuse või edutu toimetamise tõttu. Ei-ei, Moskva mätta otsast vaadates ei saa siin Venemaa enda süüd olla, süü peab lasuma väljaspool kahepäise kotka varju.
Suursugusus, suurriiklus, austus. Kuidas iganes seda eesti keeles ka ei väljenda, ei anna see sama mahukalt edasi venekeelse sõna „величие“ kogu sisu. Sõna, mille lausumise eel võetakse impeeriumi südames paus ning lisatakse tämbrisse paatost.
Austuse väärtõlgendus
Just see on see väärtuslik vara, millest Kreml tunneb ennast ilmajäetuna. See seisund, mis oli enne NSVL kokkuvarisemist, kui mõnekümneks aastaks tundus, et kogu maailm on kas valmis kuulama Kremli kellade tiksumist või siis vähemalt sellele vastu seisma. Kogu maailm näis toimivat kolmikkõlas – kaks suurt poolust USA ja NSVL ning nn kolmas maailm, mille arvel siis esimesed kaks omavahel mõõtu võtsid.
Loomulikult ei saa selle nägemuse pooldajad ja „kuldaegade“ tagasi ihalejad aru saada sellest, et NSVL oli ise omaenda hävitaja, kuna ta oli Vene impeeriumi ebardlik ülevõtja. Kultuurikatkestus Vene impeeriumist, mis ennem katkestust arenes enam-vähem samas võtmes ülejäänud Euroopa riikidega. Nõdrameelse ideoloogia nimel asuti kunagise suure riigi ressursse väärkasutama ning tulemuseks oli süsteemne nõrgenemine ja sellest tulenev krahh.
Kuid mitte NSVL lagunemise põhjuste lahkamine pole selle kirjatüki eesmärk, see viiks meid asja olemusest liiga kaugele. Olemus on see, et Moskva omavalitseja tunnetab, et tal on ajalooline missioon taastada „asjade loomulik olek“, Venemaa kõrge aujärg muu maailma silmis. Et ta oleks austatud ja kardetud (mis on tolles kultuuriruumis sünonüümid), kõikid kõrgete laudade taha kutsutud ning igas küsimuses konsulteeritud. Et „Venemaa õiguspärased huvid“ oleks arvesse võetud.
Nii kurvalt ja veidralt kui see ka ei kõla esmapilgul, siis kõiges selles on Ukrainal vaid instrumentaalne roll täita. Ülemvõim Ukraina üle on midagi, mis moskoviitlikus võtmes ei vääri isegi arutamist, see peab vaikimisi olema. Lihtsalt imperiaalse eneseväärikuse pärast. Kõik need maad ja inimesed, varad ja hüved lihtsalt peavad olema impeeriumi varasalves, lähtub sellest nägemusest. Kui selle nimel on vaja sõdida, siis nii olgu. Sõda on isegi hea võimalus, sest saab kõigile vainlastele näidata, kes on majas peremees.
Kurjategijat ei võideta kingitustega
Ukraina toetuseks koondunud liitlaste ähvardamine tuumarelvaga, küber- ja hübriidründed, kaose ja kahju külvamine – kõik see on absoluutselt loomulik tööriistakast selles kuritegelikus mõttemaailmas, millesse kolleektiivne Puutin on fikseerunud.
Mäletate seda teesi, mille kohaselt „Putin olla kaotanud kontakti reaalsusega“ – kui kauge ja naiivne see nüüd näib. Lääne heaolule keskenduv kaupmeheühiskond peab hüveks ja reaalsuseks sooja tuba ning kasulikku lepingut ja maitsvat gešefti. Moskoovias NSVL aegadest juurdunud ja üha rafineeritum blatnoi-mentaliteet peab aga sellist kaupmeest fraieriks, kelle hirmutamine ning endale allutamine / maksustamine on lihtne nagu lapsemäng. Vaja läheb ainult veidi survestamist ning ongi kaupmehe kummardamine kriminaali ees tagatud.
Mis on siis selle loo moraal? Tulen tagasi algse teesi juurde – tuleb mõelda nagu Moskva. Saada aru, et sellisel verisel väljapressimismeetodil soovib ta saada tagasi lugupeetud, st kardetud partneri staatust. Mitte võrdpartnerlust, oh ei! Kergelt väriseva häälega esitatud kutset „tulla läbirääkimislaua juurde tagasi“ ning vastavaid andameid sinna juurde taastunud sidemete ja kaubavoogude näol. Ja vaata seda me ei tohi Moskvale anda, sest et kriminaali kingitustega ei võideta.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment