Kuid veelgi enam on muutunud laiem raamistik, mis puudutab mitte ainult vahetult mundrikandjaid või riiklike poliitiliste otsuste langetajaid. See puudutab ka inimesi, kes ei pea ennast tihtilugu ei poliitikast huvitatuteks, ammugi mitte militaariasse puutuvateks.
Seitse aastat tagasi kirjutasin loo „Igaüks on välisminister“, mille peamine sõnum oli see, et „Ettekujutus rahvusvahelistest suhetest kui millestki kõrgest ja kaugest, mida ajavad ainult riigid ja nende ametlikud esindajad, on illusioon. Tegelikult on rahvusvaheliste suhete võrgustik mitu korda tihedam ja mitmekesisem, meenutades pigem kohevat ja kaharat kolmemõõtmelist neuronvõrgustikku, mitte kahemõõtmelist ämblikuvõrku.“
Mitte-riiklik osalus
Mitte-riiklike osalejate panustamine otse või kaude vahetusse sõjategevusse on muutunud sisuliselt kõigile kättesaadavaks. Ma ei pea isegi silmas niivõrd abstraktsemat suunamudimist, kus sajad tuhanded, kui mitte miljonid pärisinimesed sotsiaalvõrgustikes üksteise sõnumeid kas võimendavad või laidavad, lõpmatutest bot’idest ja trollidest rääkimata.
Veelgi olulisem sellest klahvitoksimisest on aga aktiivne ja reaalne panustamine rindel toimuvasse moel ja määral, mis ennem oli sisuliselt tundmata. Maskeerumisvõrke punuvad ja kaevikuküünlaid koostavad eraisikud (kusjuures mõlema poole heaks) teevad seda tuhandete kilomeetrite kaugusel. Varasemate sajandite kogemus, kus mööduvatele sõduritele vett ja leiba pakkusid vaid sõjale vahetult jagu jäänud külade elanikud, on muutunud kardinaalselt.
Nii samamoodi nagu välispoliitikas, nii nüüd ka julgeolekupoliitikas (mis mõneti on ju vaid välispoliitika teine tahk) osalevad lisaks riikidele ka kohalikud omavalitsused ja äri- ning mittetulundusühingud. Kes võtab vastu poliitilisi deklaratsioone (nt ka minu praegune kodulinn Tartu kohaliku volikogu tasemel), kes lülitub sõjatööstuse lainele ja kes kogub nt raha droonide jm sõjatarvikute ostuks.
Jällegi ei puuduta see mitte ainult Ukraina poolel tegutsevaid liitlaskondi, vaid üsna analoogne tegevus toimub ka teiselpool idapiiri. Lihtsalt enamasti on nende askeldamine vormistatud variserlikumalt, nimetades „humanitaarabiks“ ka otseselt nt kaevikuseinte kindlustamiseks saadetavaid lauakoormaid või suisa soomustatud sõidukeid, mida siis vene regioonide ametnikud käivad otse rindel võitlevatele üksustele üle andmas.
Monopoli enam pole
Kuid oluline antud loo kontekstis pole ei –poolsus, -meelsus ega motivatsioon, vaid tegevus kui selline. Sõda kui riikliku vägivallamonopoli üks kõige reljeefsemaid väljundeid pole enam ammu vaid riigi esindajate kanda.
Selle mitte-monopoolse tegevuse parimateks näitajateks selle sõna kurjeimas mõttes on mitte-riiklikud rühmitused, kes peavad sõda nii riikide kui inimeste vastu – olgu selleks vaid formaalselt mitte-riiklikud nähtused nagu HAMAS, DAESH või LNR/DNR. Aga tegelikult ka nn „era-armeed“ (Wagner kui ehk antud kontekstis enim tähelepandu) või siis ka nt meie idapiiri taga toimetavad kohaliku omavalitsused, mis peavad maksma toetusi sõttaminevatele lepingulistele kahurilihadele.
Ja no era- ja äriühingutest rääkides ilmselt pole olemas säravamat näidet kui Elon Musk ja Starlink, kelle/mille mõju vahetule sõjategevusele on ilmselt suurem kui enamikel välis- ja kaitseministritel.
Seda lugu võiks kedrata veel pikalt, kuid lõpuks küsin mina kui kaitseminister (eksoleju?), et missuguse retoorikaga tuleks põhjendada mõtet, et Eesti üksused võiks osaleda avalikult ja oma lipu all Ukraina kaitsmises? Ja mis retoorikaga mõni teine kaitseminister üritaks mind ümber veenda, et see osalemine oleks halb mõte? Eskaleerimise jutuga ei ajaks vist enam hanesid ka naerma.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment