Eriti valulikult oigaks sellise väljendi peale mõistagi meditsiinivaldkonna inimene, aga tõenäoliselt tema ka ei hakkaks valestirääkijaga ei vaidlema ega midagi seletama. Sest tema mätta otsast vaadatuna on tegemist ilmselgelt lootusetu juhtumiga, millele aja ja energia pühendamine oleks üsna tühi töö.
Mina politoloogina oigan sama valulikult, nähes ja kuuldes, kuidas tihti ka vägagi pädevatena näivad inimesed kasutavad vihuti ühiskonnateaduste alaseid termineid. Kuid erinevalt eeltoodud kujutletavast meedikust üritan siiski mõnikord ka seda sõnakasutust parandada.
Demagoogia
Enamasti kasutatakse teatud sõnu mitte nende tähenduse järgi, vaid seetõttu, et nood „kõlavad halvasti“ või vähemalt nii arvatakse. See on umbes sama nagu venekeelses kultuuriruumis on kinnistunud sõna „fašist“, mis on muutunud tänu kinokunsti ja nõukogude propaganda viljastavale mõjule kõige halva sünonüümiks.
Mõiste „demagoogia“ on muutunud massiteadvuses samamoodi millegi negatiivse markeriks. „See on ju puhas demagoogia“ – hüüatatakse tavaliselt siis, kui tahetakse öelda, et „see on ju valejutt!“ Algselt tähendas demagoog lihtsalt oskuslikku kõnemeest, kes suutis vana-Kreekas rahvast üles kütta ja tegudele juhtida.
Seega on demagoogia lihtsalt õilsa kõnekunsti üks võttestik, mille abil saab nii vestluskaaslasi kui kuulajaid mõjutada, nendega manipuleerida. Tõsi küll, see võttestik on omamoodi eba-aus, mõneti pahakspandav, sest võimaldab ausast vaidlusest mööda hiilida. Aga nt ka jala taha panemine on küll halvasti kõlav, kuid täiesti lubatav võte maadluses. See tuleb lihtsalt ära tunda ja kasutada mõnda vastuvõtet.
Äärmuslus
Samamoodi kõlab ka enda jaoks ebameelivate ideede ja tegelaste süüdistamine äärmusluses. Eriti õhinal kasutatakse „vasakäärmuslus“, mis mõne aktiivsema tekstitootja sõnumites kordub mõnikord igas lauses suisa kinnismõttelise mantrana.
Loomulikult mõista – kui on olemas mingi –poolsus, siis saab sellel esineda ka äärmuslus. Kuid enamasti on selle mõiste kasutamine lihtne lajatamine. Kuid iga enda jaoks ebameeldiva idee või tegelase markeerimine kohe „äärmuslaseks“ muudab selle mõtte kulunuks ja sisutühjaks.
Äärmuslaseks saab ehk siiski nimetada vaid tegelast, kes paneb toime äärmuslikke tegusid, kasutab nt vägivalda või suisa terroristlikke võtteid oma sõnumi jõustamiseks. Muidugi on see vaieldav, kas nt radikaalsete või revolutsiooniliste ideede sõnastamine on äärmuslus, kuid mõistlik on selle termini kasutamisel jääda mõõdukaks.
Populism
Veel üks analoogne lajatus-sõna on „populism“, mis kleebitakse enda jaoks ebameeldiva või arusaamatu sõnumi kohta. Mõnikord mõistetakse selle all ka „lubama kõigile ja korraga ning üksteist välistavaid asju“, kuid ka see on vaid väärkasutus.
Populism tuleneb sõnast „populus“ ehk rahvas. Populism seega on väga konkreetne retooriline võte, millega pöördutakse „rahva“ poole vastandavas, solvumisele ja ilmajäetusele rajatud võtmes. Populistlik tekst püüab kuulajaskonnale jätta mulje, et hea ja õilis rahvas on millestki ilma jäetud alatute ja küüniliste võimurite poolt.
Populist on seega kihutuskõneleja, kes tavaliselt üritab ise ennast võimule rääkida, rääkides kuidas „need pätid“ seal kõrgel ja kaugel on kõige kurja juur. Aga vaata kui kõneleja ise saaks võimule, küll siis saaks kõik olema teistmoodi ja õnn ning õiglus valgub seni kannatanud rahva õuele.
Sanktsioneerimine
Üks väga spetsiifiline sõna, mille osas leidub praegu kõige enam väärkasutust, on sanktsioneerimine. Seda kasutatakse enesekindlalt kahes kardinaalselt erinevas, suisa vastandmärgilises mõttes, tehes nägu et kõik on korras ja küll kuulaja aru saab.
Need mõtted on „lubamine“ ja „karistamine“. Sanktsioneerimine on lubamine, nt loa andmine meeleavalduse või nt linnaruumi sulgemise osas mingi ürituse jaoks linnavõimude poolt. Sanktsioonide rakendamine on karistamine, nt mingite kaupade liikumisele või varade kasutamisele piirangute kehtestamine.
Jah loomulikult on võimalik luua ka lause, kus sanktsioonide rakendamist sanktsioneeritakse, kuid see tähendabki justnimelt karistuse jõustamist või meetmete kehtestamist. Kasutada sõna „kollane“ nii kollase kui kandilise kohta on aga jabur ja eksitav.
Liberalism
Väärkoheldud poliit-terminitest on see ilmselt hetkel kõige enam emotsionaalselt laetud, olles siin meie enda poliit-ruumis paljude jaoks midagi diagnoosi ja solvangu vahepealset. Eriti halvasti ütelda tahtmise tuhinas on see paljudes suudes muundunud suisa „liberastiks“.
Rääkida liberalismi erinevatest tähendusväljadest Ameerika ja Euroopa poliit-maastikel, rääkimata selle muutumisest ajas läheks liiga pikaks ja keeruliseks, kuid tasuks üle korrata selle poliit-filosoofilise mõttesuuna alusmõte – tees inimese vabaduste ülimuslikkusest nii majanduses kui ka nt sõnavabaduse kontekstis.
Mis siis on kogu selle loo moraal ning miks tasub enne lajatussõnade kasutamist (mis mh on üks demagoogilistest võtetest, mida võivad kasutada ka populistid) nende sisu endale veidi selgemaks teha? Aga seepärast, et kui järgmine kord keegi käratab: „Põhja-Koreas on rohkem vabadusi ja demokraatiat kui meil“, siis te oskaks aru saada, et just meil siin ja praegu on vabadusega kõik väga hästi. Põhja-Koreas ei saaks keegi väita, et kuskil mujal on vabadusi rohkem, meil siin aga saab.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment