Vormiliselt oli selles kõnes justkui kõik korras, siin leidus nii sissejuhatus, teema-arendus kui isegi kulminatsioonikesekene, kuid selles puudus sisuline sära ja mingi suur sõnum, mida nii paljud ootasid.
Sissejuhatuse rolli täitis umbes pooletunnine enesesõigustus, seletus käimasoleva sõja kohta. Ühest küljest loogiline, sest et kuna tegu oli esimese suure kõneaktiga peale sõja algatamist Kremli peremehe poolt, siis pidi selline teema kajastatud saama.
Kuid teisalt oli väga kummaline, et selleks valiti haledavõitu ja initsiatiivitu teiste (loe: Lääne) süüdistamise vorm. See kõlas nagu koolipoisi pobisev seletus, et kuidas nii läks, et just tema saunaakna puruks laskis. Ainult et see seletus koosnes kõigest sellest rosoljest, mille peale enamik kuulajaid vaid kergelt muigab: biolaborid ja russofoobia, pedofiilia ja samasooliste abielud, Venemaavastane taraan ja platsdarm jne.
Rahalubamine kui Putini lemmiktegevus Tavatule sissejuhatusele järgnes tavapärane ja Putinile nii meelepärane osa sellest, kuidas kõik on tegelikult hästi. Et kuidas vaatamata sõjale ja Läänele on Venemaa suutunud kohaneda ja end ümber häälestada. Et kuidas Lääne sanktsioonid on tegelikult kasutud ja löövad hoopis Lääne enda pihta.
Venemaa on tegelikult võidukäigul! Iga ehitatud maanteekilomeeter, kool ja haigla on võit! Venemaa on suveräänne! Venemaal on inflatsioon ainult 4%, samas kui Läänes on see oioi kui palju kõrgem. Venemaa eraldab 500 mln sinna ja mitu miljardit tänna ning muudkui edeneb!
Venemaa on ennast vabastamas sõltuvusest Läänest, toimub de-offsoriseerumine (kas pole hämmastavalt suverääne sõna?). Aga need kaasmaalased, kes uskusid Lääne stabiilse varjupaiga juttu ja viisid oma raha sinna – siis neile ongi paras, et nad nüüd kõigest ilma jäävad (sel hetkel toimus saalis märgatav elavnemine).
Sõjaveteranide probleemi tajumine Me võime kuidas iganes suhtuda Venemaasse ja tema praegusesse juhtkonda, kuid paljutki teevad nad siiski õigesti. Nii näiteks saab riik aru, et nii nagu kõikjal mujal, nii ka Venemaal on vaja hakata juba ennetavalt tegelema sõjas osalenute probleemiga.
See on universaalne fenomen, mis ei tee vahet riikidel ja ühiskondadel. Sõjast läbikäinud veteranid muutuvad riigi jaoks probleemseks, kuna relva käes hoidnud ja oma maa nimel verd valanud inimesed hakkavad esitama sellelesamale riigile kõrgendatud nõudmisi.
Omamoodi ettenägeliku ja isegi kavala liigutusena tuleb näha Putini korraldust kohalikele omavalitsustele – sõjasosalenuid tuleb hakata integreerima kohalikesse võimuorganitesse. Ka suur osa sõjakoormistest on juba varem lükatud regioonide kanda, nüüd üritatakse samasse veeretada ka tagajärgedega tegelemine.
Ergastumine ja tulevikkuvaatamine Kõne lõpus saabus ka siis midagi, mida oodati algusest peale, mingigi Suur Sõnum. Selleks sai sisuliselt jällegi osundamine USAle kui kõige kurja juurele. Et Ameerika üritab kogu maailma endale allutada, julgeolekut ja ajalugu ja üleüldse kõike oma suvade järgi painutada.
Aga Putini sõnul ei kavatase Venemaa lasta endale seda kõik peale suruda, Venemaa tagab endale õiguse olla suur ja tugev. Tõsi küll see Suur Sõnum oli selline ... poolpehmeke. Et peatatakse enda osalus Külma Sõja aegses viimases relvastuskontrolli instrumendis. Mitte ei astuta välja, vaid peatatakse. Et viiakse läbi tuumakatsetus ... juhul kui ka USA seda teeb.
See lühike lõpupurtsatus ei haakunud aga kuidagi kahe eelmise osaga ning ei moodustanud head dramaturgilist tervikut. See ei olnud Suure Liidri inspireeriv kõne, vaid kolmest ilmselt eri osast kokku kompileeritud kohustuslik kõneakt, mis peeti ära hindele 3+. Proffesionaalses mõttes pole paha saavutus, kuid sõjasoleva riigi Liidri rolli täitmiseks nõrk.
---
