Kommentaar 2023.a EV aastapäeva kõnele

Selle kõne eel kohtasin urinaid, et „teadagi, millest see kõne saab olema, et mis riigist 80% juttu tuleb“, pidades ikka silmas sõda Ukrainas. Tegelikkus on siiski vastupidi. Ukrainat mainiti siin 11 korda, Venemaad 9, NATO’t 8 ja Euroopat 10 korda.

Eestit mainiti tekstis aga 56 korda. Nii et see kõne on Eestist ja Eestile. Väga hästi kirjutatud ja esitatud. Lühilausetega. Arusaadavalt.

Kuid minu roll on siiski kommenteerida välispoliitilist osa, mitte sisemist. Ning antud kontekstis – mis pole ka üllatav – julgeolekupoliitiline osa. Mõiste „sõda“ jookseb siist läbi 12 moel, rääkides seda siiski pigem mitte ohu, vaid võimekuse mõttes. Meie võimekus tõrjuda ohte, seda mitte ainult sõjalises võtmes, vaid ka meie laiema püsimise vaatenurgast.

Selles kõnes oli hästipõhjendatud optimismi, tagatuna riigimehelikust tulevikkuvaatamisest läbi hariduse, aga ka nt naabritega koostöö NATO raames. Rahvusvahelise õiguse ja laiema julgeolekupildi võtmes. Vabaturumajanduse hoidmise ja vähesema reguleerimise võtmes mitte ainult ja niivõrd Eesti sees, kuivõrd laiemalt Euroopas, sest see hoiab meie majanduskeskkonna paremas ja nõtkemas olukorras kui ümberjagamised ja reguleerimised seda iial saavutaks.

Eriti sümpaatne oli minu jaoks aga väljend „iseendast suuremat Eesti“ kohta. See on meil seni mitmeti õnnestunud, seda varem IT-võimeka riigi kuvandi kui nüüd ka trans-atlantilise julgeolekupildi fokuseerimise osas. Kuid kõnes rõhutati ka seda, et „Peame valmis olema pikaks pingutuseks, mille ulatust mõõdetakse lõpuks aastatega“. Ühekordne edukas sooritus, sh ka aastapäevakõne, on kena, kuid kestvust mõõdetakse palju pikemate tsüklitega.

---

lugu ilmus siin