Iraan ja rahvusvaheline õigus

„Sõda Iraani vastu on vastuolus rahvusvahelise õigusega“, ütles üks kõrge tegelane. „Aga kas sõda Saksamaa vastu II Maailmasõja ajal oli kooskõlas rahvsuvahelise õigusega“, küsis üks teine tegelane vastu. Jätkem pildi selguse mõttes kõrvale nimed ja vaatleme põhimõtteid.

Ühest küljest on tõsi, et jõu kasutamine ja isegi jõukasutamisega ähvardamine on kõige jämedam rahvusvahelise õiguse baas-põhimõtte rikkumine. Aga siis tuleb öelda „aga“ ja nagu teada, siis kõik see, mis on öeldud ennem seda „aga“, kaotab kehtivuse (andke andeks teadliku sõnakorduse eest).

Rahvusvaheline õigus on üks kurjama keeruline nähtus, mille puhul tuleb eelkõige silmas pidada, et see pole sarnlev ühegi siseriikliku õigusmäärustikuga.

Puudulik universaalsus

Siseriikliku õiguse puhul saab vähemalt tinglikult öelda, et see kehtib universaalselt kõigile selle riigi kodanike ja / või territooriumil toimepandud tegude suhtes. Tinglikult sellepärast, et ka siin kehtib müriaad „agasid“, kõikvõimalikke erandeid. Noh kasvõi nt riigis viibivate diplomaatide suhtes. Ja siis veel arutu hulk nüansse, mille kallal töötavad juristid, leides ja leiutades, miks mingid normid on antud juhul veidi leebemad või rangemad või üleüldse mitte rakendatavad.

Rahvusvahelise õiguse puhul aga saabki rääkida lõpututest eranditest ja väga vähesest määrast uiversaalsusest. Üks peamine põhimõte on see, et rahvusvahelise õiguse poolt seatud piirangud on seotud teatud vabatahtlikkusega ja vastastikkusega. Et kui mingi riik/režiim on ennast ise asetanud RVÕ raamest väljapoole, siis ta ei saa ka loota, et teised peaksid teda RVÕ reeglite kohaselt kohtlema.

Seda „väljapoole raame“ asetamist saab kas lihtsalt deklareerida (nagu nt on teinud Venemaa Föderatsioon oma viimase põhiseadusemuudatusega) või siis tegudega tõestada. Kõige lihtsam tegu selles mõttes ongi mõne teise riigi suhtes vägivallaga ähvardamine ja selle kasutamine.

Režiim ei ole sama mis riik

Kuna Iraani valitsev usuvägilaste režiim (mis ei ole sünonüüm Iraanile kui sellisele) on sisuliselt kogu oma ressursibaasi pühendanud sellele, et ellu viia peamine eesmärk – hävitada Iisrael, pühkida ta merre ja hävitada rahvas, siis on see seltskond ennast asetanud välja poole rahvusvhahelist õigust.

Siin ongi äärmiselt oluline vahet teha riigil ja režiimil. Kui Iraan ise on (kasutades kadunud Hardo Aasmäe väljendit) üks üsna mõtetu, kunstlik jne riiklik moodustis, siis on ta siiski rahvusvaheliselt tunnustatud. Tal on koht ÜRO’s, oma piirid, sümbolid ja kõik muu, mis vastab riigi tunnustele.

Ajatollade režiim aga, kes on kaaperdanud selle riigi nn islamirevolutsiooni käigus, on aga olnud algusest peale väga küsitava väärtusega sellesama rahvusvahelise õiguse mõttes. Ma jätan siseriikliku legitiimsuse kõrvale, sest see viiks meid pikalt ja põhjalikult mujale, mainin vaid et nüüdseks on nad sisuliselt ka selle kaotanud.

Kohustus kaitsta

Need usuvägilased, kes on absoluutse vähemusena (nii islamimaailmas tervikuna kui Iraanis eraldivõetuna) kaaperdanud endale riigi ja allutanud pärslastest enamuse, aseritest ja muudest vähemustest rääkimata, on ennast algusest peale postuleerinud meile arusaadavast seadus- ja väärtusruumist väljapoole.

Seega selle režiimi kõrvaldamine Iraani eesotsast on seega vaadeldav omaette nähtusena, mitte ründena riigi kui sellise vastu. See, et Iraani enda rahvas soovib sellest fanaatilisest kambast vabaneda, näitavad kasvõi protestide maht ja kestvus, millele režiim vastas metsikute tapatalgutega.

Asjaolu, et Iraani rahva kaitseks ei kasutatud sama argumenti nagu tehti omal ajal Serbias, on tegutsejate valik, millest ma aru ei saa. Tuletan meelde, et 1999.a Serbias toimunud tabatalgutesse sekkumiseks kasutati põhimõtet R2P ehk „responcibility to protect“ (kohustus kaitsta).

Enesekaitsemissioon

See, et Iisraeli seisukohalt on tegu enesekaitsemissiooniga – kuna ajatollade režiim soovib Iisraeli hävitada – sellest saan ma palju paremini aru. Miks USA liitus selle operatsiooniga, saan enam-vähem samamoodi aru – USA ei saa endale lubada Iisraeli lüüasaamist.

Muidugi on ja jääb ajatollade režiimi vastu toimuv rünnak õhukesele jääle nii rahvusvahelise õiguse kui eetika ja moraali mõttes. USA siseriikliku raamistiku murdmine üle põlve on paraku selles riigis hetkel võimul oleva administratsiooni jaoks suisa eesmärk omaette. Nii et vaidlused toimuva üle ja ümber on absoluutselt loomulikud ja isegi vajalikud.

Kuid selle lühikese loo mõte oli näidata, et väide „rünnak Iraani vastu on rahvusvahelise õiguse rikkumine“ on leebelt öeldes vaieldav.

---

lugu ilmus siin

Vene ametnik kui oht omaenda riigile

„Kuidas nad ometigi ei saa aru, et nende tegudel on tagajärgi hoopis teises valdkonnas?“ Umbes selliseid vihaseid või imestavaid hüüatusi kohtab alatihti igas bürokraatlikus keskkonnas. See on universaalne bürokraatlik pimedus, kuid nagu ikka, leidub ka sellel oma spetsiifilisi nüansse. Eriti kui me räägime Venemaast.

Mida suurem on riik / administratiivne struktuur, seda tõenäolisem on tõenäosus, et üks käsi ei tea, mida teine teeb. Iga ametkond vastutab ju ainult enda asjade eest ning ei taha kuuldagi teiste omadest. Initsiatiivi ilmutamine ja teise valdkonna tegudesse sekkumine on ametniku geneetilise koodi vastane. Teha tuleb nii vähe kui vajalik ja võimalik.

Kuid praegusel Venemaal lisandub sellesse üldisesse reeglisse veel ka hirmufaktor. See võib käivitada sisse agara ogaruse lüliti, mis muudab hallivõitu ametniku maniakaalseks masinaks, mis lammutab klaasistunud pilguga kõik, et vaid olla ametkondlikult heaks kiidetud. Püsida ametis, mitte sattuda tänavale, võlgadesse ja rindele.

Hetkel on Venemaa ühiskonnas lisaks „kuskil kaugel“ tiksuvale sõjale kaks kuuma teemat, mis on selle ametkondliku ogaruse näideteks. Koduloomade hävitamine ja tegevuspiirangud internetis.

Koduloomade hävitamine

Koduloomade hävitamine kuskil kaugel agraarpiirkondades oleks ülejäänud ühiskonnale umbes sama õlgu kehitama panev kui sõda Ukrainas, kuid see erakordne ja nürimeelne tegevus on tänu sotsiaalmeediale lennanud ventilaatorisse. Kuni 90 tuhande lojuse tapmine ja korjuste kohene põletamine on materjal, mis leiab ohtral klikke ja jagamisi.

Kaadrid, kus kaitseülikondades inimesed ilmuvad küladesse ja hävitavad sealsete inimeste ainsa elatuallika – lehmad, sead, kitsed jne – on lihtsalt midagi nii ebatavalist, et ei saa jätta tähelepanu tõmbamata. Ametlik seletus, et tegu suu- ja sõrataudi vms nakkuse levikuga, mõjuvad selle foonil veelgi ärritavamalt.

Kõik need tõprataudid on ju ammu teada ning ravitavad ja vaktsineeritavad. Loomulikult tekivad erinevad konspiroloogilised seletused, millest lihtsaim on võimudele lähedaste suurtootjate eelistamine lihtinimeste muredele. Nimelt on suurte loomakasvatajate jaoks oluline müük välisturgudele, aga sinna müümine olla võimatu, kui loomad on läbinud kas ravi või vaktsineerimise.

Netipiirangud

Mobiilse interneti leviku piiramine koos Telegrami kui konkreetse platvormi ahistamisega on mõistagi veel suurema resonantsiga. See ei puuduta ainult inimesi „kuskil kaugel“, vaid – oh pühaduseteotust – ka Moskva enda elanikke.

Telegram oli siiani see riigi enda suunava tähelepanu all kõige populaarsemaks osutunud platvorm. Selles ei toimunud ainult lihtsalt korteriühistute ja koolikogukondade omavaheline suhtlus, vaid ka suurem osa rindetegevuse koordineerimisest, vastavast vabatahtlikust rahakorjamisest jne.

Nüüd riigi poolt agressiivselt pealesurutav platvorm MAX (kuigi õigem oleks MAH) on publiku poolt samasuguse umbusuga koormatud nagu tõpratapmine. Tühja sellest, et see kurjama platvorm on lihtsalt neljast jalast vigane, lisaks olla ta jällegi võimulähedaste inimeste ärihuvide teenistuses.

Asjaolu, et ametlikult olla kõik need piirangud mõeldud riigi julgeoleku paremaks tagamiseks, ei kõla kellegi jaoks veenvalt. Mobiilse interneti kaudu leidvat oma teekonna vaenlase droonid? Jura jutt, droonid lendavad ikka, aga moskvalased ei pääse sisse tasuliste tualettide ustest, rääkimata ööpäevaringsest sushi-tellimise võimaluse kadumisest!

Julgeolekuoht

Ja nüüd siis jõuamegi ringiga selle pealkirjas mainitud julegeolekuohu juurde. Ühest küljest on suisa raevu läinud seni üli-lojaalsed sõnaseadjad, kes süüdistavad riigistruktuuridesse sisse pugenud võõrvõimu agentuuri „värviliste revolutsioonide juhiste“ järgimises. Teisest küljest aga pisut mõistlikumad hääled, kes küsivad, et kuidas ei saada aru, et ametnike taoline käitumine lõhub toetust valitsevale režiimile? Te hakkate naerma, aga mainitakse sügisel toimuvaid valimisi!

Aga selles ongi kogu käesoleva loo mõte. Iga ametkond vastutab oma asja eest. Loomakasvatuse ja epidemoloogia eest vastutav ametnik ei mõtle valimiste korraldamise peale – tal on teised ülesanded ja ametijuhendid, mille alusel teda tööl hoitakse. Infolevi järelvalvaja (RoKomNadzor) ei taha midagi kuulda ühiskondlikest meeleoludest – see pole tema rida. Valimiste korraldamisega tegelevad poliit-tehnoloogid põlgavad mõlemat esimest.

Kõrvalseisjana saab vaid jälgida, kas antud juhul nende eri ametkondade ignorantne ogarus aitab kaasa selle kurirežiimi lagunemisele. Ootusi ei maksa liiga kõrgele ajada, kuid teadmine selle hullunud herialsepesa sise-elust tuleb siiski kasuks.

---

lugu ilmus siin

Haldussuutmatus kui lootuse allikas

Olete kunagi mõelnud, et miks lagunevad riigid? Või miks pole kunagi tekkinud ühtegi impeeriumit, mis allutaks endale kogu maailma, ehkki „maailmavalitsemine“ näib ju nii arusaadava soovina iga võimuihara inimese jaoks?

Vastus ongi seesama lihtne liitsõna – haldus-suutmatus. See tähendab, et asjaolude soodsa kokkulangemise korral võid sa ju naabruses oleva küla või kauge meretaguse maatüki ära vallutada, lüüa maasse lipp ja kuulutada selle enda omaks. Aga siis selgub, et iga omandiga tuleb ühtlasi ka tegeleda.

Kui tegu pole inimtühja alaga, kus tuleb vaid pingviine või jääkarusid vaadelda, selgub et trummipõrinast ja lipulehvitamisest ei piisa. Kohalikud elanikud ei pruugi isegi uuele võimule kohe vastu hakata, kuid nad ootavad oma maksude ja muude koormiste eest teatud vastuteenet. Seda nimetatakse sotsiaalseks lepinguks võimu ja elanikkonna vahel – tingimusliku lojaalsuse ostmiseks, kui nii väga robustselt väljenduda.

Tüütu probleemide lahendamine

Riigivalitsemine on 99% kõike muud kui paraadide korraldamine või pidukõnede pidamine. See on eelkõige piisavalt tõhusa haldusaparaadi üles ehitamine, mis suudaks enam-vähem ära katta kõik olulisemad tingimused, mida riigilt oodatakse. Alates oma piiride kontrollist kuni sisejulgeoleku tagamiseni, piisavalt õiglasest kohtumõistmisest kuni täiesti tüütute ja lõpmatute teeaukude lappimiseni.

„Kvaliteetsete avalike teenustega saab osta lojaalsust“ – kohtasin hiljuti seda väljendit ja mida rohkem sellele mõtlen, seda õigemana see tundub. Küüniline ja pikas perspektiivis riiki ülekoormamise kaudu tappev, kuid lühiperspektiivis siiski piisavalt õige mõte.

Kui riik loob oma kodanikele (et mitte kasutada negatiivselt kõlavat „alamatale“) piisavalt kvaliteetse elukeskkonna, siis võib ta loota, et kodanikud on vähemalt üldjoontes lojaalsed.

Mõistagi on see mõiste „elukvaliteet“ ülimalt subjektiivne ja ootuste fooni põhine mõiste, kuid annab siiski laias laastus aimu, millest jutt.

Saksamaa näide

Ilmestan seda Saksamaa näitega – idapoolsete alade elanikel oli lootus ja ootus, et peale riigi ühendamist hakkavad nad kohe elama sama hästi, kui nad oletasid elavat oma Berliini müüri taguseid, läänepoolseid vendi ja õdesi elavat. Kuid siis selgus, et nende peas olevad ootused ja saabunud reaalsus ei lange kokku.

Võib siniseksminekuni vaielda, kas küsimus oli ida-sakslastes 40-aastase nõukogude okupatsiooni ajal toimunud subjektiivsete muutustega või reaalsete asjaoludega, aga ida-sakslased tunnevad ennast siiani ülejäänud Saksamaast kehvemini elavat. See tähendab, et nad tajuvad Saksamaa keskvõimu ja nö peavooluparteisid „võõrastena“ ning on altid alla neelama lubadusi, mida pakuvad „alternatiivsed“ tegijad. Eriti veel olukorras, kui nood tegijad kasutavad primitiivset, aga tõhusat võtet, nimetades enda partei „Alternatiiv Saksamaa jaoks“.

Suutmatus kui õnnistus

Piisab sellest, kui vaadata valimiseelistuste kaarti ning on näha, kuidas Saksamaa keskvõim pole suutnud ära hallata seda rahulolematuse tunnet. Ta pole suutnud luua õhustikku, kus needsamad ida-sakslased tunneks senist võimu „omana“. Jah, liberaalses demokraatlikus süsteemis polegi mõeldav, et kõik tajuksid võimu alati õige ja omana. Väga erinevatel põhjustel, millel ei pruugi objektiivse reaalsusega midagi pistmist olla, soovib osa seltskonnast alati, et „need lurjused seal võimu juures“ tuleks välja vahetada teistega.

Igas ühiskonnas on alati erimeelsusi, soove korraldada asju teisiti. Teha midagi uutmoodi või hoopis naasta „vana ja õige“ juurde. See on loomulik.

Paradoksaalsel moel seesama haldussuutmatus, mis ei lase ühelgi võimul ära katta ja tasalülitada kõiki erivajadusi ja –meelsusi, on ühtlasi ka lootuse allikas. Need režiimid, mis üritavad kõiki ja kõike kasvõi näiliselt rahulolevaks mudida, pole elamisväärilised.

Seega haldussuutmatus lõhub riike ja lammutab impeeriume ning see on ainult hea. Enam-vähem täielik haldussuutlikkus on ainult kalmistul või vanglas. Ja õnneks ei lase see suutmatus impeeriumitel püsida, maailmavalitsemisest rääkimata.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, Kuuba, Kasahstan, Serbia

- USA saab praegu kajana tunda seda, kuidas ta on kohelnud oma Euroopa liitlasi

- Kuuba juhtum: "Ma võin Kuuba vallutada, kuna see on nõrk" - kohutavalt halb sõnastus

- Kasahstani põhiseaduse muudatuses on üks suur arusaamatus - miks Tokajev kiirustab, kas ta üritab sellega midagi ära hoida?

- Serbia on kui globaalse Hiina-USA vastasseisu peegeldus Euroopas

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Iraan, USA, Ukraina ja Ungari

- USRAEL (nagu osa seltskonnast nimetab USA ja Iisraeli tandemit) on küll saavutanud Iraani märkimisväärse sõjalise nõrgenemise, kuid mitte režiimivahetust. Sõda kipub üldse olematu üsna vähekontrollitav instrument

- USA praegune administratsioon näib olevat üsna närviline kütusehinna kõikumise tõttu, kuigi see kõikumine on ilmselgelt pigem ajutine ja spekulatiivne, kui püsiv

- Ukraina võib küll globaalses fookuses olla nihkunud teisele plaanile, kuid Euroopa jaoks jääb see teemaks nr.1

- Ungari "inkassaatorite juhtum"

Küsijaks Pavel Ivanov, vastamas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Hiina ootab Lääne langust

On kuulda imestavaid küsimusi, et miks Hiina kuidagi ei reageeri rünnetele, mis tabavad Iraani ja lähtuvad Iraanist. Sõjategevusele, mis ähvardab mitmel eri moel Hiina huvisid.

Vahetus plaanis on ju Hiina peamine ostja nendele energiakandjatele, mis lähtuvad Lähis-Ida piirkonnast ning on praegu takerdunud Hormuzi väina piirkonnas. Hiina veab meritsi sisse absoluutse enamiku oma majanduse toitmiseks vajalikku naftat (u 70%) ja ligi pool sellest tuleb justnimelt praegu kurjalt podisevast piirkonnast.

Pikemas plaanis on näha muster, kus USA praegune administratsioon kogu oma kaootilisuse juures tasalülitab neid riike, mida võis nimetada nii „kurjuse teljeks“ kui ka Hiina liitlasteks.Täpsemalt küll sõltlasteks, sest liitlasteks ei pea Hiina kedagi. Seega oleks ju loomulik näha Pekingit kuidagi ägedamalt reageerimas kui üldiste rahumeelsusele kutsuvate sõnadega ning oma kodanike evakueerimisega vahetust konfliktipiirkonnast.

Hiina ootab ja tegutseb

Aga see pole lihtsalt Hiina viis asjadele reageerida. Selle riigi tegevust võib (mõneti ekslikult) kirjeldada vana idamaise tarkusega: „kui piisavalt kaua jõekaldal istuda, võib näha kuidas hõljub allavoolu sinu vaenlase surnukeha“.

Õige on see tähendussõna selles mõttes, et Hiina ei kiirusta, ei sekku käratsedes ja relvatärinal. Kuid ekslik selles mõttes, et Hiina ei istu ning ei oota passiivselt. Ei, ta ootab aktiivselt, valmistub vastu võtma seda, mida jõe ehk ajaloo vool peaks ühel hetkel talle pakkuma.

Vaiksel nohinal ehitab ta oma kohaloleku võrku, mis on valmis enda embusse võtma igaühte, kes soovib Lääne sülemist lahkuda. Kasvõi terveid trobikonde, kui seesama Lääs peaks murenema.

Nägemus ebaõiglusest

Hiina omanägemuses sündis kunagi ajalooline arusaamatus ja ebaõiglus. Hiina on ennast alati näinud (oma) maailma keskpunktina, kui mitte valitsejana. Kõik selle maailma äärealadel toimetajad, eriti Hiinale mitte-alluvad tegelased olid tühised putukad ja barbarid.

Kuid siis juhtus ootamatu ning see barbarite hõim Läänest ilmus oma arenenud tehnoloogia jõul kohale ning võttis üle sisuliselt üle kogu maailma. Peking tajub seda siiani kui Suurt Alandust (seda võiks kirjutada ka läbiva suurtähega, niivõrd vale ja väär on toimunu hiinlaste silmis).

Seejärel muutis Hiina oma taktikat, ehkki strateegiline eesmärk jäi samaks – taastada oma „õiglus“ ja maailma keskpuntki roll. Kuna alanduse võtmesõnaks oli tehnoloogia ja äärealade ootamatu mõju, siis hakkas ta nende kahe asjaga tegelema.

Karm konkurents

Kopeerides, et mitte öeldes varastades Lääne tehnoloogiat, asus ta eba-ausas konkurentsis pakkuma odavamat teenust ning koondama enda kätte üha suuremat osa tööstusest, tootmisest ja logistikast.

2013.a väljakuulutatud megaprogramm „Üks vöö, üks tee“ raames asus Peking vaiksel nohinal endale vaiksel nohinal allutama olemasolevaid ja veelgi enam tulevasi logistika-radasid, ehitades lõputult välja sildasid ja sadamaid, maanteid ja sadamaid, raudteid ja sadamaid (kokku u 100 + sadamaprojekti, mis on kas nullist rajatud või vanadest ümber ehitatud).

Oh ei, ta ei teinud seda heast tahtest ja arenevate majanduste edendamise huvides, vaid andmaks lühiplaanis tööd ja rakendust oma betooni- ja terasetootmisele ning pikas plaanis nende kaugete maade sidumiseks enda huvide teenendamisega. Eriti demograafilise plahvatuse künnisel oleva Aafrika puhul on see preventiivne tegutsemine tuleviku-dividende andev.

Lagunemine pole paratamatus

Nüüd on sellele terase ja betooni initsiatiivile ... ptüi, ikka Ühe vöö ja ühe tee algatusele lisandunud veel kaasaegsed sideühendused ja AI, omaenda rahvusvaheline panganduskeskkond CIPS (kui alternatiiv lääne SWIFT’ile) ja muud pika-ajalised suuremahulised lepngute süsteemid.

Ei pea olema just eriline ajuhiiglane, et näha, kuidas Pekingi strateegid mõtlevad ja loodavad Lääne-keskse maailmakorra lagunemise peale, rajades langevate ning alternatiive otsivate tükkide püüdmisele oma võrku.

Ma ei väida, et Lääne langus ja kõigi siinsete omaenda turvavõrkude ja liitude lagunemine on vältimatu. Ka ei arva ma, et loo alguses viidatud madin Iraani ümber on viimane õlekõrs langeva Lääne kaamli seljale. Kuid ma näen, et Hiina loodab ja tegutseb. Ja ma ei taha kellelegi seda saatust, et sattuda Hiina ebainimlikku haardesse. Näen ka Hiina-tsentristliku maailmaprojekti nõrkusi ning võimalust, et see kunagi ei teostu. Kuid sellest kõigest peab teadlik olema ja võimalusel vastu töötama.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, Afganistan/Pakistan, Prantsusmaa

- "Lähis-Idas puhkes taas sõda" - selles väljendis pole just kuigi suurt uudisväärtust. Kuid midagi on siiski teisiti, õhus hõljub võimalus režiimimuutuseks, mitte ainult isikute väljavahetamiseks

- Afganistani-Pakistani konflikti oleks õige nimetada Taliban-Pakistani konfliktiks. Asi selles et Taliban ei tunnusta Afganistani enda piiri praegust piiri, nende jaoks on seevõõrvõimude poolt joonistatud joon keset kõrbe. Talibani hinnangul elavad puštud mõlemal pool piiri ja seega Pakistani piirivalve on nende jaoks vaid rühm relvastatud terroriste

- Prantsusmaa soovib endast taas teada anda kui Euroopa juhtivast jõust, seekord kasutades selleks tuuma-argumenti

Saatejuhiks Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ühinenud opositsioon kui ohustatud liik

Praeguse Iraani režiimi murdumise lootuses kuuleb alatihti kahjatsevat sõnumit: „paraku pole opositsioon ühtne ja neil pole selget liidrit!“

Tegelikult kuuleb samasugust tõdemust praktiliselt igas poliitilises keskkonnas. Meile lähimad ja tuttavamad näited on Venemaa ja Valgevene, millede puhul küll aeg-ajalt üritatakse kellelegi omistada „opositsiooniliidri“ rolli, kuid ausalt öeldes on see enamasti üsna kunstlik. Veelgi enam, mõnikord ka paganama ohtlik.

Mis siis lahti on ja miks opositsioonilised jõud ühineda ei taha või ei suuda? Olgu režiim missugune iganes, rohkem või vähem demokraatlik, liberaalsem või konservatiivsem – ühinenud jõupingutusega oleks ju lihtsam oma eesmärki saavutada.

Eesmärk on alati üks

Ah et missugust eesmärki – aga sedasama, mis igal pool ja alati, pääseda võimule ning hakata ise ressursse ümber jagama. Kui jätta kõrvale riigi- ja isikunimed, siis on võimuvõitluse eesmärk alati üks, olgu loosungid kui tahes idealistlikud ja ilusad. Ikka on võimul tolvanid ja kurjategijad, aga „vaata kui meie võimule saame“ siis ... siis on uued ümberjagajad täpselt samasuguse märgistusega järgmiste jaoks.

Noh ja kui eesmärk on alati ühesugune, siis miks praktiliselt mitte kunagi ei õnnestu opositsioonilistel jõududel ühienda? Et miks need „teised“ alati omavahel kraaklevad? Ausalt öeldes on see umbes sama mõtestatud küsimus, et miks rähn puud toksib, miks tal on vaja seda teha sisuliselt sünnist surmani.

Sest et tal on neid ressursse vaja endale. Ja siis lähikondsetele. Nendele õigetele, oma pesakonnale. Kütil on vaja tuua toit oma hõimule. Kaluril oma külale. Näiteid võib tuua lademes, aga sisu on ikka üks – see on meie loomuses. Mitte hea ega halb, vaid normaalne.

Briti erandlik näide

Ausalt öeldes ma tean vist ainult ühte näidet, kus on opositsioon üks tükk, ametlik ja ühtne. Ning lojaalne! „Kuninga kõige lojaalsem opositsioon“ – kohe sellise ametliku tiitliga ja puha. Inglise parlamentaarne kultuur on loodusnähtus omaette ja paljud sealsed tavad on meie jaoks imestusväärsed, et mitte öelda veidrad.

Kõrvalepõikena üks taolistest näidetest – briti parlamendis on kaks vastastikku paiknevat pinkidest koosnevat nö tribüüni, millel siis vastavalt paiknevadki positsioon ja opositsoon. Ametlikku valistust ja varivalitsust moodustavad seltskonnad. Neid pingiridasid lahutab täpselt välja mõõdetud vahe – kahe mõõga pikkune. Et kui pooled otsustavad mõõgad paljastada oma argumentidele toetuseks, siis poleks võimalik kohe vastast läbi torgata. Mõlemale poolele jäetakse võimalus end kaitsta – džentelmenide värk!

Tänapäeval küll mõõkasid briti parlamendis ei paljastata, kuid opositsioonis olemine pole selles riigis ka eluohtlik tegevus. Maailmas on aga külluses vastupidiseid näiteid, kus parlamentaarne kultuur on kas üliõhuke või suisa näitemänguna mängitav – noh nt kuri-Korea või puna-Hiina omavad ju kah formaalselt parlamenti, kus hääletatakse ja puha. Isegi parteisid on mõlemas riigis rohkem kui üks, kuid opositsioonis ei taha avalikult keegi olla.

Stabiilsuse või ebastabiilsuse allikas?

Meie idanaabri puhul teame ju nii mõndagi näidet, kus inimesed, kes vähegi on omanud potentsiaali olla opositsiooni kõneisikud (liider on selles keskkonnas suisa toksiline mõiste), lihtsalt füüsiliselt kõrvaldatakse. Sellest ka loo pealkiri – ühinenud opositsioon kui ohustatud liik.

Repressiivsetes riikides riskivad opositsionäärid oma eludega. See lause on öeldud neile keenjustele, kes nüüd siia juurde tahavad kommenteerida „aga mis meil teistmoodi on?“

Taolistes riikides hoolitseb lisaks inimloomusele ka riik ise oma jõustruktuuride abil, et opositsioon oleks omavahel tülis, naeruvääristatav ja mitte mingil juhul ühinenud.

Liberaalses ja demokraatlikus poliitilises keskkonnas on poliitilise tagasiside mehhanism valimiste kaudu riigi stabiilsuse allikas, mittevabas keskkonnas aga ebastabiilsusena märgistatav. Asja olemus ongi taandatav ühele küsimusele – kas opositsioonis olemine on uhkuse ja auga väljakuulutatav või eluohtlik ja põgenemisele ajendav. Kuni on auasi, siis on riigiga kõik korras.
---

lugu ilmus siin

Appi, maailm muutub! Jälle!

Paanikaosakonda teate? Noh seda jänese ja siili tandemit, kes ühest koomiksiruudust teise tormavad, kisades midagi stiilis, et “päästke end kes saab“, kuna maailmalõpp on lähedal!

Me kardame teadmatust ning see on omamoodi loogiline. Igasugune parasjagu käimasolev jama tundub meile maailma lõpuna. Millegi sellisena, peale mida pole miski enam endine. Ja et „mittttte kunagi pole varem mitttttte midagi sellist olnud!“

Asi selles et parasjagu käimasolev jama on meie jaoks teadmata lõpuga. Ning see on hirmutavam kui ükskõik missugune lõpp.

Ajaloo kirjud õppetunnid

Kui me võtame kasvõi mingid tühised 100 viimast aasta meie ühisest ajaloost, siis on taoliseid paanikahoogusid olnud pidevalt. Ainult et nüüd tagantjärele me teame, mis oli iga selle konreetse jama lõpus. Või noh olgu, vahefinišis. Sest et iga vana jama on sisendiks uuele, hilisemale. Ning see omakorda järgmisele.

100 aastat tagasi oli üsna äsja lõppenud verine tapatalg, mida tagantjärele hakati nimetama Esimeseks Maailmasõjaks. Ilge soolikalaskmine ja keemiarelvaga mürgitamine ja muu koledus. Ainult et selle tulemusi me teame, miska kehitame õlgu ja ütleme, et “noh oli kole küll, aga saadi ju hakkama!“

Lagunesid impeeriumid, mille käigus saavutas omariikluse trobikond uusi riike. Muuhulgas ka see siin, see meie endi oma. Oli maailmakorra muutus? Oli! Suurte ja igaveste impeeriumite asemel tekkis uus lapitekk.

Korduvad mustrid

Sündisid liidud, mis pidid igasuguste taoliste sündmusteahelate kordumise välistatuks muutuma. Sündisid ja lagunesid. Muudatus? Mõistagi!

Kas peaksin nagu heas anekdoodis tegema läbi kolmekordse korduse, et lugu hakkaks oma (tragi-)koomilisi vorme omandama? Ilmselt mitte.

Me oleme kõike seda juba näinud. Muutused on lahutamatu osa meie elust. Vahepeal oli globaliseerumise trend, siis hakati rääkima glokaliseerumisest, nüüd uuest isolatsionalismist.

Tsüklid kiirenevad

Lihtsalt kõigi nende tsüklite vaheldumise tempod kiirenevad. Kui veel u kümmekond põlvkonda tagasi meie esivanemate elus toimus heal juhul üks muudatus – noh nt võeti kasutusele uut tüüpi ader – siis nüüd toimub neid mahus, kiirustes ja nähtavuselt, mis oma infoküllasuselt ületavad paljud varasemad sajandid.

Meie esivanemad võisid elada oma elu õndsas veendumuses kõige püsivuse osas. Heal juhul lugedes paarinädalase hilinemisega teateid selle kohta, kuidas mingi kauge kuningakoda oli teise vastu sõja välja kuulutanud või muud säänset.

Nüüd on aga meie muudatuste / ärevuste mõõdik pidevas punases. Mäletate, kuidas veel hiljuti räägiti, kuidas kõik olla hukas, kuna me elame „tõejärgses ajastus“. Justkui ennem olla olnud mingit tõsikindla tõeteadmise allikas, millest ammutades saime kõik olla zen-seisundis.

Stabiilsus on illusioon

Nüüd räägitakse, kuidas me elame „maailmakorra rebenemise ajastus“. Justkui ennem seda olla olnud mingi stabiilsuse hegemoonia ajastu, kus kõik oli kivisse raiutud ja kümne käsuna Põlevast Põõsast meile ette antud. Igavesest ajast igavseks.

Muutumine on meie evolutsiooni tõukemootor. Ilma väliskeskkonna muudatusega kohanemiseta oleks me juba liigina surnud. Võibolla on praegune, muudatus number oh-ei-oska-öelda-mitmes meie edasipüsimise mõttes ainult hea?

Paanikaosakonna taolise hüüdlauselise ringikappamise sattumine koomuksiruutudesse olgu meile väikeseks irooniliseks meeldetuletuseks. Jah tõepoolest me elame muutuvas maailmas. Aga kas see polegi mitte elu enda definitsioon?

---

lugu ilmus siin

Ringvaates Vene-Iraani suhte teemal

See erisuhe Iraaniga osutus eriliselt tühjaks, sest vähemalt antud hetkel ja olukorras puudus Venemaal sisuliselt võimekus oma liitlast kaitsta.

Sõjalises mõttes sekkumise võimekust Venemaal pole rohkem kui ehk mõningal määral sõjatehnika müümisega Iraanile (nii nagu Iraan müüs varem Venemaale), retooriliselt ei saa Putin endale sisuliselt ka midagi lubada (kuna soovib säilitada "erisuhet" Trumpiga).

Küsijaks Marko Reikop, saade järelvaadatav siit

Iraanist ja Venemaast Kukus

Ma olen tegelikult isegi veidi üllatunud, kui tagasihoidlik on Venemaa juhtkond olnud Iraanis toimuvat kommenteerides. Tõsi, Vladimir Putin nimetas Iraani kõrgeima juhi ajatolla Ali Khameni tapmist inimliku moraali ja rahvusvahelise õiguse küüniliseks rikkumiseks. Välisministeerium nimetas Iraani ründamist ohtlikuks avantüüriks. Millest selline Moskva vaoshoitus?

Nad ei taha liikuda USA läbirääkimispartnerist USA vaenlaste rubriiki. Tasub tähele panna, et Putin mõistis küll tapmise hukka, kuid ei omistanud kellelegi otsest süüd.

Pealegi, mille sisulisega saaks VF vastata? Saata piirkonda oma ainus lennukikandjaadmiral Kuznetsov? Tõsi küll, ta peaks seda tegema puksiiride otsas, sest Murmanskis remondis olev alus on peale ohtraid tulekahjusid ja rikkeid sisuliselt liikumisvõimetu

Iraan ja Venemaa on ametlikud liitlased, juba pool aastat kehtib nende riikide vahel ka strateegilise partnerluse leping. Selle lepingu võivad nüüd nii Moskva kui ka Teherani tänane võim prügikasti visata?

Lepingu tekst ja selle nn „vaim“. Tähe ehk kirjapandud mõttes on kõik korras, Venemaa ei ole asunud agressori poolele

Eelmise aasta augustis kohtusid Alaskal presidendid Donald Trump ja Vladimir Putin. Jätsid avalikkusele üksteist mõistva mulje. Täna ei oleks Trumpil ja Putinil ilmselt isegi telefonitsi millestki rääkida?

Pigem vastupidi, praegu võiks Putin hetke ära kasutada ning kui tal õnnestuks see kontakt saavutada, siis mängida see välja oma auditooriumile: „näete, me oleme ühesugused, meil mõlemal on õigus rünnata väiksema suveräänsus-astmega riike“. See eeldaks oskuslikku mängu, kuid oleks täiesti tehtav

Mitmed kommentaarid viitavad sellele, millist kasu võib Venemaa konfliktist Lähis-Idas lõigata. Kas Venemaa saab selle möllu kuidagi enda kasuks pöörata?

Peamine kasu on selles, et a) sõda normaliseerub, järelikult VF ei tee midagi erakordselt halba ja b) maailma tähelepanu on mujal

Naftahind ja gaasihind on maailmaturul sõja tõttu kasvanud. Venemaale võiks see olla justkui võimalus oma energeetikaga teenida, kui vaid Euroopa kehtestatud sanktsioonid ei takistaks?

Naftahind teeb muidugi praegu jõnksu, kuid see on lühiajaline spekulatiivne jõnks. Pikas perspektiivis ei muutu ära olukord, kus nafta pakkumist on rohkem kui tarbimist

Ukraina ja kõik Ukraina liitlased peavad ilmselt veidi muret tundma. Tähelepanu sellelt agressioonilt on hajunud ja võib innustada Moskvat veelgi verisemalt rünnakuid jätkama?

Põhimõtteliselt küll, aga omaette küsimus, kas Moskval on millega seda „veelgi enam“ teostada. Kui Venemaal oleks varjatud ressursse, siis oleks ta need juba käiku lasknud

Venemaa ja Ukraina rindeseisus sellel talvel suuri muudatusi ei olnud, mingeid edasiminekuid ei ole ka vaherahu kõnelustega. Iraaniga peab lahendus tulema kiiremini ning ilmselt võib Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli juhtide ennustust, et aprilliks on sõda praegusel kujul läbi, pidada tõenäoliseks?

Täpselt ei tea seda mitte keegi. Sõda on oma olemuselt kontrollimatu protsess, mis võib väga kergelt kontrolli alt väljuda. Venemaa lootis ju ka kiirele sõjakäigule Ukraina vastu. Lisaks on siin mängus ka Trumpi faktor, st ennustamatuse tase kasvab veelgi kõrgemaks

---

küsijaks Ainar Ruusaar, saade järelkuulatav siit

Võõrvõimu kasutegur

Võõrale on lihtsam vastu hakata kui omale. Kui võim on võõras, saab tema vastu olla. Aga kui on oma?

Iraani protestide käigus joonistub välja detail, mida kaugelt eemalt ja ilma keelt ning tausta tundmata on üsna võimatu tabada. Nimelt vähemalt osa praeguse Iraani asukatest tajub selles valitsevat režiimi niivõrd võõrana, et muude loosungite hulgas kõlavad järgmised: "Me võtame Iraani tagasi!", "Me oleme suur rahvus!", "Me oleme aarialased ja me ei kummarda araablasi!" (siin viidatakse islamile kui Iraani araabia okupantide religioonile)“

Need ja teised tähelepanekud on tehtud kunagi Iraanis tõlgina töötanud ja praegusi rahutusi tähelepanelikult jälgiv Mihail Krutihin, kellele suur tänu nonde põgusate, jooksvalt muutuvate loosungite tõlkimise eest (soovitan jälgida tema FB lõime või Telegram-kanalit).

Universaalne ja spetsiifiline

Nagu alati, on ka siin võimalik jälgida nii universaalseid kui ka aja/koha-spetsiifilisi elemente

Universaalne on see, et kelle iganes võimu vastu ei hakata, ei räägi protestijad tavaliselt mingist helgest tulevikust, vaid pigem kuulsusrikkast minevikust. Kuldajast, mille juurde on vaja tagasi pöörduda ja siis on kõik automaatselt jälle hästi. Naiivne, kuid arusaadav retoorika, mida on kerge ümbritsevatele seletada ja noid endaga kaasa protestidele kutsuda.

Koha-spetsiifiline on siis see, et kuldajana räägitakse šahh Pehlevi võimuperioodist, mis tõepoolest erines kardinaalselt nii varasemast kui hilisemast. Toonane võim pöördus näoga Läände, üritades juurutada euroopalikke kombeid ja elustandardeid.

Mõistagi oli taoline pööre omakorda päästikuks sellele islamistlikule riigipöördele, mille käigus ja järel usuvägilased hakkasid peale suruma kombeid, mis paljudele võõrad näisid ning on nüüd omakorda mässuni ja vastuhakuni viinud.

Pendliefekt

Universaalne pendliefekt, mida on nähtud lõputu arv kordi varem ja jääb kehtima ka hiljem. Mingi uue ja varasemast erineva juurutamine viib varem või hiljem soovini sellest uuest vabaneda ja naasta eelmise juurde.

Selle tõdemuse pealt saabki vaadata Iraani sündmustest kaugemale. Võimulolev režiim kogub alati endale vaenlasi, neid kes tahaks ise võimul olla ja teha asju kas näiliselt või sisuliselt teisiti. Vastuhakkajaid, kes räägivad vajadusest praegused võimult kukutada või vähemalt niipalju kõrvale puksida, et teistel oleks ka hingamisruumi.

Seda vastuhakku on kergem teostada, kui võimu tajutakse võõrana. Eriti lihtne, kui sellel võõraks-olemisel on ka enam-vähem objektiivseid, arusaadavaid mõõdikuid. Olgu selleks siis suisa väljast tulnud okupandid, võõra usu või ideoloogia pealesurumine jne.

Korduvad mustrid

Afgaanidel oli lihtne olla kõikvõimalike okupantide vastu, olgu selleks britid, venelased või jänkid. Katalaanidel on enam-vähem lihtne Hispaania ülemvõimule vastu olla. Iirlastel ja šotlastel olla Londoni kuningavõimu vastu. Maailm kubiseb nendest näidetest.

Nõukogude ajal oli näiteks eestlastel lihtne olla nõukogude võimu vastu, sest et „vene värk“. Isegi mõtlemisvõimelisematel venelastel oli võimalik vastandada end võimuga, sest et kommunistlikuks nimetatud puna-ideoloogia oli võõras ja kuskil selle taga oli mälestus õigest ja õilsast „õigeusust“ ja muust säärsest.

Ja nüüd loo lõpuks jõuan ma mõneti kurva ohkega praeguste venemaalaste juurde. Absoluutne enamik nendest ei oska ega suuda näha praegust võimu võõrana. Nad ei oska näha oma impeeriumit kurjana, verise mõrtsukana, rahvaste vanglana.

Praeguse Venemaa mõru näide

KGB poolt kaaperdatud riigivõimu ei tajuta võõrana, sest too kuramus oskab nii hästi pugeda oma alamatele naha vahele, lüües variserlikult ette õigeusklikku ristimärki, ehtides end tsaariaegsete sümbolitega ning rääkides „Venemaa rahvaste ühtsusest“

Muuseas just praegune aasta on kuulutatud selle ühtsuse aastaks. Kurja irvena mõjub muuhulgas see, et Moskvas toimunud vastavatele tseremooniatele aetakse kõigi muude hulgas kohale ka setode rahvarõivastes Petseri kandi asukaid, kes peavad seal olema üheks näiteks riigirahva ühtsusest.

Enamasti eksiilis tegutseb küll seltskond entusiaste, kes räägivad sellest, et Venemaa peab lagunema (nt vabast Ingerimaast). Leidub ka neid väheseid, kes saavad aru oma imperiaalse kodumaa olemuslikust kurjusest.

Kuid paraku seni tuleb vaatamata massilistele repressioonidele ja suisa tapatalgutele vaatamata pidada oma eesmärkidele lähemal olevateks neid Iraani mässulisi, kes soovivad olemuslikult ja mitmekordselt võõra võimu kukkumist. Nende huvides töötab võõrvõimu kasutegur.

---

lugu ilmus siin (enne Iraani-vastase ründe algust)