Iraanist ja Venemaast Kukus

Ma olen tegelikult isegi veidi üllatunud, kui tagasihoidlik on Venemaa juhtkond olnud Iraanis toimuvat kommenteerides. Tõsi, Vladimir Putin nimetas Iraani kõrgeima juhi ajatolla Ali Khameni tapmist inimliku moraali ja rahvusvahelise õiguse küüniliseks rikkumiseks. Välisministeerium nimetas Iraani ründamist ohtlikuks avantüüriks. Millest selline Moskva vaoshoitus?

Nad ei taha liikuda USA läbirääkimispartnerist USA vaenlaste rubriiki. Tasub tähele panna, et Putin mõistis küll tapmise hukka, kuid ei omistanud kellelegi otsest süüd.

Pealegi, mille sisulisega saaks VF vastata? Saata piirkonda oma ainus lennukikandjaadmiral Kuznetsov? Tõsi küll, ta peaks seda tegema puksiiride otsas, sest Murmanskis remondis olev alus on peale ohtraid tulekahjusid ja rikkeid sisuliselt liikumisvõimetu

Iraan ja Venemaa on ametlikud liitlased, juba pool aastat kehtib nende riikide vahel ka strateegilise partnerluse leping. Selle lepingu võivad nüüd nii Moskva kui ka Teherani tänane võim prügikasti visata?

Lepingu tekst ja selle nn „vaim“. Tähe ehk kirjapandud mõttes on kõik korras, Venemaa ei ole asunud agressori poolele

Eelmise aasta augustis kohtusid Alaskal presidendid Donald Trump ja Vladimir Putin. Jätsid avalikkusele üksteist mõistva mulje. Täna ei oleks Trumpil ja Putinil ilmselt isegi telefonitsi millestki rääkida?

Pigem vastupidi, praegu võiks Putin hetke ära kasutada ning kui tal õnnestuks see kontakt saavutada, siis mängida see välja oma auditooriumile: „näete, me oleme ühesugused, meil mõlemal on õigus rünnata väiksema suveräänsus-astmega riike“. See eeldaks oskuslikku mängu, kuid oleks täiesti tehtav

Mitmed kommentaarid viitavad sellele, millist kasu võib Venemaa konfliktist Lähis-Idas lõigata. Kas Venemaa saab selle möllu kuidagi enda kasuks pöörata?

Peamine kasu on selles, et a) sõda normaliseerub, järelikult VF ei tee midagi erakordselt halba ja b) maailma tähelepanu on mujal

Naftahind ja gaasihind on maailmaturul sõja tõttu kasvanud. Venemaale võiks see olla justkui võimalus oma energeetikaga teenida, kui vaid Euroopa kehtestatud sanktsioonid ei takistaks?

Naftahind teeb muidugi praegu jõnksu, kuid see on lühiajaline spekulatiivne jõnks. Pikas perspektiivis ei muutu ära olukord, kus nafta pakkumist on rohkem kui tarbimist

Ukraina ja kõik Ukraina liitlased peavad ilmselt veidi muret tundma. Tähelepanu sellelt agressioonilt on hajunud ja võib innustada Moskvat veelgi verisemalt rünnakuid jätkama?

Põhimõtteliselt küll, aga omaette küsimus, kas Moskval on millega seda „veelgi enam“ teostada. Kui Venemaal oleks varjatud ressursse, siis oleks ta need juba käiku lasknud

Venemaa ja Ukraina rindeseisus sellel talvel suuri muudatusi ei olnud, mingeid edasiminekuid ei ole ka vaherahu kõnelustega. Iraaniga peab lahendus tulema kiiremini ning ilmselt võib Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli juhtide ennustust, et aprilliks on sõda praegusel kujul läbi, pidada tõenäoliseks?

Täpselt ei tea seda mitte keegi. Sõda on oma olemuselt kontrollimatu protsess, mis võib väga kergelt kontrolli alt väljuda. Venemaa lootis ju ka kiirele sõjakäigule Ukraina vastu. Lisaks on siin mängus ka Trumpi faktor, st ennustamatuse tase kasvab veelgi kõrgemaks

---

küsijaks Ainar Ruusaar, saade järelkuulatav siit