Ühest küljest on tõsi, et jõu kasutamine ja isegi jõukasutamisega ähvardamine on kõige jämedam rahvusvahelise õiguse baas-põhimõtte rikkumine. Aga siis tuleb öelda „aga“ ja nagu teada, siis kõik see, mis on öeldud ennem seda „aga“, kaotab kehtivuse (andke andeks teadliku sõnakorduse eest).
Rahvusvaheline õigus on üks kurjama keeruline nähtus, mille puhul tuleb eelkõige silmas pidada, et see pole sarnlev ühegi siseriikliku õigusmäärustikuga.
Puudulik universaalsus
Siseriikliku õiguse puhul saab vähemalt tinglikult öelda, et see kehtib universaalselt kõigile selle riigi kodanike ja / või territooriumil toimepandud tegude suhtes. Tinglikult sellepärast, et ka siin kehtib müriaad „agasid“, kõikvõimalikke erandeid. Noh kasvõi nt riigis viibivate diplomaatide suhtes. Ja siis veel arutu hulk nüansse, mille kallal töötavad juristid, leides ja leiutades, miks mingid normid on antud juhul veidi leebemad või rangemad või üleüldse mitte rakendatavad.
Rahvusvahelise õiguse puhul aga saabki rääkida lõpututest eranditest ja väga vähesest määrast uiversaalsusest. Üks peamine põhimõte on see, et rahvusvahelise õiguse poolt seatud piirangud on seotud teatud vabatahtlikkusega ja vastastikkusega. Et kui mingi riik/režiim on ennast ise asetanud RVÕ raamest väljapoole, siis ta ei saa ka loota, et teised peaksid teda RVÕ reeglite kohaselt kohtlema.
Seda „väljapoole raame“ asetamist saab kas lihtsalt deklareerida (nagu nt on teinud Venemaa Föderatsioon oma viimase põhiseadusemuudatusega) või siis tegudega tõestada. Kõige lihtsam tegu selles mõttes ongi mõne teise riigi suhtes vägivallaga ähvardamine ja selle kasutamine.
Režiim ei ole sama mis riik
Kuna Iraani valitsev usuvägilaste režiim (mis ei ole sünonüüm Iraanile kui sellisele) on sisuliselt kogu oma ressursibaasi pühendanud sellele, et ellu viia peamine eesmärk – hävitada Iisrael, pühkida ta merre ja hävitada rahvas, siis on see seltskond ennast asetanud välja poole rahvusvhahelist õigust.
Siin ongi äärmiselt oluline vahet teha riigil ja režiimil. Kui Iraan ise on (kasutades kadunud Hardo Aasmäe väljendit) üks üsna mõtetu, kunstlik jne riiklik moodustis, siis on ta siiski rahvusvaheliselt tunnustatud. Tal on koht ÜRO’s, oma piirid, sümbolid ja kõik muu, mis vastab riigi tunnustele.
Ajatollade režiim aga, kes on kaaperdanud selle riigi nn islamirevolutsiooni käigus, on aga olnud algusest peale väga küsitava väärtusega sellesama rahvusvahelise õiguse mõttes. Ma jätan siseriikliku legitiimsuse kõrvale, sest see viiks meid pikalt ja põhjalikult mujale, mainin vaid et nüüdseks on nad sisuliselt ka selle kaotanud.
Kohustus kaitsta
Need usuvägilased, kes on absoluutse vähemusena (nii islamimaailmas tervikuna kui Iraanis eraldivõetuna) kaaperdanud endale riigi ja allutanud pärslastest enamuse, aseritest ja muudest vähemustest rääkimata, on ennast algusest peale postuleerinud meile arusaadavast seadus- ja väärtusruumist väljapoole.
Seega selle režiimi kõrvaldamine Iraani eesotsast on seega vaadeldav omaette nähtusena, mitte ründena riigi kui sellise vastu. See, et Iraani enda rahvas soovib sellest fanaatilisest kambast vabaneda, näitavad kasvõi protestide maht ja kestvus, millele režiim vastas metsikute tapatalgutega.
Asjaolu, et Iraani rahva kaitseks ei kasutatud sama argumenti nagu tehti omal ajal Serbias, on tegutsejate valik, millest ma aru ei saa. Tuletan meelde, et 1999.a Serbias toimunud tabatalgutesse sekkumiseks kasutati põhimõtet R2P ehk „responcibility to protect“ (kohustus kaitsta).
Enesekaitsemissioon
See, et Iisraeli seisukohalt on tegu enesekaitsemissiooniga – kuna ajatollade režiim soovib Iisraeli hävitada – sellest saan ma palju paremini aru. Miks USA liitus selle operatsiooniga, saan enam-vähem samamoodi aru – USA ei saa endale lubada Iisraeli lüüasaamist.
Muidugi on ja jääb ajatollade režiimi vastu toimuv rünnak õhukesele jääle nii rahvusvahelise õiguse kui eetika ja moraali mõttes. USA siseriikliku raamistiku murdmine üle põlve on paraku selles riigis hetkel võimul oleva administratsiooni jaoks suisa eesmärk omaette. Nii et vaidlused toimuva üle ja ümber on absoluutselt loomulikud ja isegi vajalikud.
Kuid selle lühikese loo mõte oli näidata, et väide „rünnak Iraani vastu on rahvusvahelise õiguse rikkumine“ on leebelt öeldes vaieldav.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment