Me kardame teadmatust ning see on omamoodi loogiline. Igasugune parasjagu käimasolev jama tundub meile maailma lõpuna. Millegi sellisena, peale mida pole miski enam endine. Ja et „mittttte kunagi pole varem mitttttte midagi sellist olnud!“
Asi selles et parasjagu käimasolev jama on meie jaoks teadmata lõpuga. Ning see on hirmutavam kui ükskõik missugune lõpp.
Ajaloo kirjud õppetunnid
Kui me võtame kasvõi mingid tühised 100 viimast aasta meie ühisest ajaloost, siis on taoliseid paanikahoogusid olnud pidevalt. Ainult et nüüd tagantjärele me teame, mis oli iga selle konreetse jama lõpus. Või noh olgu, vahefinišis. Sest et iga vana jama on sisendiks uuele, hilisemale. Ning see omakorda järgmisele.
100 aastat tagasi oli üsna äsja lõppenud verine tapatalg, mida tagantjärele hakati nimetama Esimeseks Maailmasõjaks. Ilge soolikalaskmine ja keemiarelvaga mürgitamine ja muu koledus. Ainult et selle tulemusi me teame, miska kehitame õlgu ja ütleme, et “noh oli kole küll, aga saadi ju hakkama!“
Lagunesid impeeriumid, mille käigus saavutas omariikluse trobikond uusi riike. Muuhulgas ka see siin, see meie endi oma. Oli maailmakorra muutus? Oli! Suurte ja igaveste impeeriumite asemel tekkis uus lapitekk.
Korduvad mustrid
Sündisid liidud, mis pidid igasuguste taoliste sündmusteahelate kordumise välistatuks muutuma. Sündisid ja lagunesid. Muudatus? Mõistagi!
Kas peaksin nagu heas anekdoodis tegema läbi kolmekordse korduse, et lugu hakkaks oma (tragi-)koomilisi vorme omandama? Ilmselt mitte.
Me oleme kõike seda juba näinud. Muutused on lahutamatu osa meie elust. Vahepeal oli globaliseerumise trend, siis hakati rääkima glokaliseerumisest, nüüd uuest isolatsionalismist.
Tsüklid kiirenevad
Lihtsalt kõigi nende tsüklite vaheldumise tempod kiirenevad. Kui veel u kümmekond põlvkonda tagasi meie esivanemate elus toimus heal juhul üks muudatus – noh nt võeti kasutusele uut tüüpi ader – siis nüüd toimub neid mahus, kiirustes ja nähtavuselt, mis oma infoküllasuselt ületavad paljud varasemad sajandid.
Meie esivanemad võisid elada oma elu õndsas veendumuses kõige püsivuse osas. Heal juhul lugedes paarinädalase hilinemisega teateid selle kohta, kuidas mingi kauge kuningakoda oli teise vastu sõja välja kuulutanud või muud säänset.
Nüüd on aga meie muudatuste / ärevuste mõõdik pidevas punases. Mäletate, kuidas veel hiljuti räägiti, kuidas kõik olla hukas, kuna me elame „tõejärgses ajastus“. Justkui ennem olla olnud mingit tõsikindla tõeteadmise allikas, millest ammutades saime kõik olla zen-seisundis.
Stabiilsus on illusioon
Nüüd räägitakse, kuidas me elame „maailmakorra rebenemise ajastus“. Justkui ennem seda olla olnud mingi stabiilsuse hegemoonia ajastu, kus kõik oli kivisse raiutud ja kümne käsuna Põlevast Põõsast meile ette antud. Igavesest ajast igavseks.
Muutumine on meie evolutsiooni tõukemootor. Ilma väliskeskkonna muudatusega kohanemiseta oleks me juba liigina surnud. Võibolla on praegune, muudatus number oh-ei-oska-öelda-mitmes meie edasipüsimise mõttes ainult hea?
Paanikaosakonna taolise hüüdlauselise ringikappamise sattumine koomuksiruutudesse olgu meile väikeseks irooniliseks meeldetuletuseks. Jah tõepoolest me elame muutuvas maailmas. Aga kas see polegi mitte elu enda definitsioon?
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment