Wednesday, December 30, 2009

Venemaa aastal 2009

Taas on käes aeg teha kokkuvõtteid. Nagu ikka, proovin mina teha tagasivaate Venemaa arengutele. Missugune ta siis oli, Venemaa aastal 2009?

Kohe alustuseks tuleb tõdeda, et kirjutada polegi nagu millestki. Ei, sündmusi oli küll – ikkagi suur riik ja juhtus paljugi. Kuid midagi sellist, mis kohe meelde kargaks nagu „aasta sündmus“ ... polegi nagu teist õieti.


Aga eks tuleb siis proovida liikuda mööda tavapärast rada ja vaadata, mis ette jääb. Nagu varemgi, proovin jagada asja kolmeks: Venemaa majandus, sise- ja välisarengud.

Majandus
Esikohale tuleb ilmselt asetada üleilmne nähtus nimega majanduskriis. Ehkki Moskva kippus esialgu ärplema, et see kriis ei puuduta kuidagiviisi Venemaad, läks siiski vastupidi.

Et kukkusid nafta ja teiste energiakandjate hinnad, siis kahanesid nii eelarvetulud kui tuli minna ka reservide kallale. Nafta hinnaks – mis on kujunenud Venemaa sissetuleku parimaks mõõdupuuks – ennustati keskmiselt 100 kuni 250 USD barrelist, reaalsuses kukkus hind vahepeal isegi alla 40 USD.

Kõige selle tulemuseks sai protsess, mida nimetati häbelikult kontrollitud devalveerimine. Ehk siis rubla ostujõu kahanemine. Hinnanguid on erinevaid, kuid tõepäraseimana tundub hinnang 35%. Ehk siis saades sama suurt palka, saab vene inimene osta selle eest umbes kolmandiku vähem kaupa. Samas tuleb tõdeda, et taoline kontrollitud protsess oli kindlasti parem kui see, mis varem Vene majandusest tuttav – stiihiline (hüper-)inflatsioon.

Sisepoliitika
Sisepoliitikas on nö esimest raskem määrata. Kes räägib reformidest sise-, kes kaitseministeeriumis, kuid mina tooksin välja hoopis Pikalevo. See monoasula Leningradi oblastis köitis 2009.aasta kevadel ilma liialduseta mõneks ajaks maailma tähelepanu.

Uudisagentuurid hüüdsid: juhtunud on midagi enneolematut tänasel Venemaal – rahvas võttis oma saatuse oma kätte. Tegelikkuses juhtus minu meelest vastupidi. Linna ainukeste tööandjate seiskumine jättis inimesed palgata ning nood tegid seda, mida alati – pöördusid hea tsaari poole. Ning too tuli ja tegi mida rahvas ootas. Rivistas kohalikud bojaarid üles, käratas batjuška kombel ning kõik sai korda. Justkui. Tegelikult näitab see, et enamik Venemaast pole siiani suutnud end sisemiselt reformida.

Aga kui rääkida poliitikast kui sellisest, siis üha tugevamaks muutub võimu koondumine ühe seltskonna kätte. Nii tugevaks, et praegune president Medvedev pillas hiljuti halvustavalt nö süsteemivälise opositsiooni kohta, et nood on ise ennast asetanud väljapoole süsteemi. Moraal lihtne – ole kas meiega või meie vastu.

Välispoliitika
Olen kohanud seisukohta, et aasta õnnestumine oli Venemaa-USA suhete taaskäivitamine. Ja selle tõestuseks tuuakse USA otsus mitte rajada raketitõrje kilbi elemente Ida-Euroopasse.

Kuid ilmselt on siin viga minus, et ma ei suuda asju samamoodi tajuda. Esiteks tuleb meelde toosama taaskäivitus-nupp. Mäletate sellel olnud kirja: mitte taaskäivitus (perezagruzka), vaid ülekoormus (peregruzka).

Teiseks tuleb meelde hoopiski Venemaa agressiivsemaks muutunud retoorika ja käitumine. Ilmselt 2008.a. Gruusia sõja järelmõjuna andis Venemaa endale seadusliku loa oma kodanike sõjaliseks kaitseks välismaal. Teiseks siiani selgusetuks jäänud taustaga veider jõudemonstratsioon laeval Arctic Sea.

Estica
Mis aga puutub Vene-Eesti suhteid, siis ilmselt tulen siin suurimaks saavutuseks nimetada nn tõekomisjoni loomist Venemaal. Ametliku nimega „Venemaa huve kahjustavate ajaloovõltsingute vastu võitlemise komisjon“ ei ole küll ametlikult suunatud Eesti vastu, kuid vastavates seletavates dokumentides oli Eesti toodud ühe võltsija näitena. Ehk siis sellena, kellega võidelda.

Kogu see tagasivaade sai pessimistlikum kui ma tahtnuks. Aga mis teha, iga aasta ei ole hea aasta. Paraku polnud 2009 hea aasta eriti kellelegi. Aga eks see anna optimistile lootust paremaks tulevikuks!

Karmo Tüür
28.12.09

Monday, December 21, 2009

Разбор полётов: kliimakonverents

Kõigepealt seletan, miks eelmine kord mind eetris polnud. Kaks korda kuus toimuv saade salvestati eelmine kord sel hetkel, kui viibisin Moldaavias. Proovisin küll Chisinau NATO infokeskusest Skype kaudu kaudu stuudioga ühendust saada, kuid see katse nurjus. Kuna teemaks oli Ukraina ja EL XIII tippkohutmine, siis oli stuudios Harri Tiidole seltsiks Ukraina suursaadik Eestis T.E. Hr. Pavlo Kiriakov ning saade toimus ikkagi õnnelikult ja ehk isegi paremini kui koos minuga :)

Seekord on aga teemaks kliimakonverents Kopenhaagenis. Kuigi mina ütleksin, et ärikonverents. Sest põhiline, mille ümber jutt käib, on nn kasvuhoonegaaside paiskamine atmosfääri. See aga on seotud eelkõige tööstusega. Heitgaasivaba tööstust, eriti suurtööstust ei saa olemas olla põhimõtteliselt - kasvõi seetõttu, et igasugune tootmine on seotud energiakuluga, energia tootmisel praeguste tehnoloogiate juures vabaneb aga gigakogustes süsihappegaasi.


Ehk siis jutt käis tööstuspoliitilisest vahendist, mille abil pannakse paika konkurentsireeglid lähiaegadeks.

Need riigid, kes juba omavad arenenud majandust ja tööstust, moderniseerivad pisut oma tehnoloogiat, vähendavad saastet ning saavad boonusena uuenenud tööstuspargi, konkurentsivõimelise majanduse aluse.

Need riigid, kellel seda kõike aga veel pole - nn arenguriigid või kolmas maailm - peavad kah vähendama ehk siis teisisõnu ei saa hakata tööstustoodangu turule ronimagi. Nüüd nõuavad nad selle eest endale kompensatsiooni ning vana maailm on valmis tulevased võimalikud konkurendid kinni maksma ehk turult ette välja ostma.

Saates on muidugi juttu muustki. Kel huvi, saab kogu eetritunni kätte siit (saade algab u 5.minutist), hiljem kolib salvestus arhiivi.
Selle aasta viimases stuudios olid KT, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.

Wednesday, December 16, 2009

Abhaasia reisikiri


Et nüüd ilmus see reisikiri lühendet versioonis ajalehes Keskus (detsembrikuises numbris), siis olgu siin ka viide originaalile.

Friday, December 11, 2009

Moldaavia jäi ikka presidendita

Sel esmaspäeval pidanuks Moldaavia saama endale uue presidendi. Kuid paraku läks nii nagu oligi arvata. Ehk siis president jäi valimata ja riik jätkab loksumist pikaleveninud poliitilise kriisi lainetel.

Ühest küljest võiks ma ju öelda, et see on ju hea – kuna läks täpselt nii, nagu ennustasin. Teisest küljest oleks selline ütlemine äärmiselt küüniline. Pealegi oletasin, et Moldaavia kommunistid võivad teha ratsukäigu ja lasta presidendivalimistel siiski toimuda.

Lühikeseks meeldetuletuseks – Moldaavias valib senise põhiseaduse kohaselt presidenti parlament ning selleks peaks kokku saama 2/3 häältest. 101-liikmelisest parlamendist seega 61. Kuid valitseval koalitsioonil on välja käi ainult 53 häält. Kommunistidel on ülejäänud 48.

Parlamendi suutmatuse tõttu…
Viibisin vahetult enne otsustavat valimispäeva Moldaavias. Kohalik ajakirjandus ja eksperdid oletasid üksteise võidu, et kas kommunistide liider, endine president Vladimir Voronin lubab kommunistidel hääletuse ajaks saali jääda.

Veel esmaspäeva hommikul räägiti sellest kui tõsisest võimalusest, et kommunistid lubatakse urnide juurde ja vajaminevad kaheksa häält leitakse. Kuid paraku nii ei läinud.

Vastavalt põhiseadusele peab president parlamendi nüüd laiali saatma ja välja kuulutama uued parlamendivalimised. Kuna aga ka eelmistel presidendivalimised ebaõnnestusid, siis pole Moldaavial hetkel presidenti, vaid selle kohusetäitja – parlamendi esimees Mihai Gimpu.

minnakse põhiseaduse kallale
Omamoodi veidra ülesandena peab seega parlamendi spiiker ise parlamendi laiali saatma. Uued valimised saavad aga toimuda alles aasta peale eelmist laialisaatmist ehk 16.juuni 2010.a. Seni jätkab vana seltskond toimetamist.

Ei ole imestada, et sisuliselt juba laialisaadetud parlament soovib nüüd põhiseadust muuta. Eelkõige arutatakse presidendi valimise korra ümbermuutmist. Laual on kaks võimalust: kas muuta presidendi valimine parlamendis lihtsamaks (et vaja ei läheks mitte 2/3, vaid ainult pool häältest) või siis anda valimisõigus üldse otse rahva kätte.

Muude mullistuste kõrval kütab aga ka kirgi Gimpu ehk praeguse presidendi kohusetäitja soov muuta põhiseaduses ka keele nimetust. Gimpu on nimelt väitnud, et tunneb end rumeenlasena ja soovib, et moldaavia keele asemel oleks põhiseaduses kirjas rumeenia keel.

Kohtumiskohaks Moskva
Moldaavlaste soov rumeniseeruda pole aga niiväga üksmeelne. Kõige enam on sellele soovile vastu Moldaaviast lahku löönud killuke ehk Transdniestria. Selles Moldaavia ja Ukraina piirialal paiknevas kitsas de facto riigis elab üsna võrdselt moldaavlasi, ukrainlasi ja venelasi – ning nende peamine pretensioon Moldaavia suhtes ongi rumeenia keele pealesurumine. Transdniestria separatismi keskne õigustus kõlabki nii: me soovime rääkida oma keelt! See, et tegelikkuses valitseb seal vene keel, polegi nii oluline.

Mis muudab kogu mängu eriti põnevaks, on see, et mõlemal pool – nii Chisinaus (ehk Moldaavia pealinnas) kui Tiraspolis (Transdniestria keskuses) räägitakse põhiseaduse muutmisest ja presidendivalimistest.

Kahe poole senised tipp-poliitikud pole seni omavahelises dialoogis kuigi edukad olnud. Moldaavia praegune presidendikandidaat Marian Lupu ja Transdniestria võimuvahetust taotlev poliitik Jevgeni Ševtšuk aga kohtusid hiljuti. Mõlemad mehed viibisid üheskoos Moskvas. Edinaja Rossia kongressil. Maailm on imeline, kas pole?

Karmo Tüür
9.12.2009

(pildil nurgake Chisinau kunstiturult, kus mh vabalt ka CCCP-kraami saada)