Sunday, November 21, 2010

NATO naabrid

Kui mõlemad osapooled räägivad vajadusest lõpetada vastasseis, siis millest nad tegelikult räägivad? Kas ühisest leppimisest? Või vajadusest teine osapool likvideerida?

NATO ja Venemaa räägivad üksteise võidu vajadusest väljuda Külma sõja kaevikutest.

NATO kinnitab Venemaale, et viimane peaks lõpetama kolli maalimise. Et NATO ei ole Venemaa vaenlane. Et tegelikult on neil hoopis vaja nii ühist asja ajada kui ka ühist kasu saada. Ja et NATO ei ähvarda Venemaad karvavõrdki. Ning et NATO laienemine tugevdab ühist julgeolekut, sest sel moel laieneb stabiilsuse tsoon.

Venemaa omakorda raiub vastu, et NATO peaks lõpetama laienemise ning tegelikult üldse lakkama olemast. Et NATO olemasolu kui selline ning eriti laienemine näitab tema tõelist palet – Venemaa-vastasust. Et kogu see stabiilsuse tsooni laienemise jutt on puru silmaajamine ning et tegelikkuses on see ühe osapoole (so NATO) julgeoleku suurendamine teise (so Venemaa) arvel.

Eri maailmanägemused

Ühesõnaga, üks räägib ühise julgeoleku ruumist, teine mõjutsoonidest. Värvikalt ütles selle mõtte välja üks Venemaa sõnakaid politolooge, Riigiduuma saadik Sergei Markov: „NATO on USA SRÜ. Selle kunstiliselt kauni võrdluse juurde tahaks küll küsida – kas keegi mäletab, et viimasel ajal mõni riik oleks SRÜ'sse kippunud? Või et vähemalt mõne välisriigi liider selle organisatsiooni tippkohtumisele läinud?

Kuid olgu, selline ironiseerimine ei vii meid kuhugi, seda enam et maailmas eksisteerib terve mõttevool, mis näebki kõiki rahvusvahelisi organisatsioone suurvõimude käepikendusena.

Nii ehk teisiti – kas panete tähele üht seaduspära? Mõlema poole retoorikas on keskne koht laienemisel, mis sest et sellest räägitakse erinevate sõnadega.

Mida aga arvavad vaidluse tulipunktis olijad ise? Need riigid, kes paiknevad nn ühisnaabruses ja kelle ümber käib suuresti kogu see sõnasõda. Siinkohal pean silmas endisi NLiidu koostisosi, sest just siiamaale soovib Venemaa tõmmata nö punast joont, mida keegi ületada ei tohi.

Ühisnaabrus?

Siin võib välja tuua neli gruppi. Kesk-Aasia, Kaukaasia, pisut omaette alagrupina Moldaavia ja nö slaavi kolmik. Iga selline grupp on tinglik ja hõlpsasti vaidlustatav, kuid mõistmiseks peab lihtsustama ja lahterdama.

Kesk-Aasia võime kohe üsna kõrvale jätta. Ehkki NATO huvid piirkonnas on küll olemas, piirduvad need eelkõige logistiliste ülesannete lahendamisega. Ka vastupidine huvitatus ehk siis piirkonna riikide soov NATOga ühte asja ajada on pigem taktikaliste, kuid strateegiliste huvide tasandil.

Kaukaasia kolmik on geopoliitika armastajatele tõeline maiuspala, nn Suure Mängu kehastus. Kolm riiki kehastavad kolme eri maailma (islamistlikku, postsovjetlikku ja nn läänt), ent kõigi tunnused on siin lootusetult põimunud. Ka kõige läänemeelsem neist (Gruusia) kannab endas nõuka-ajastu sügavaid arme. Moslemlik Aserbaidžaan on vastastikku huvitatud koostööst Läänega. Venemaale orienteeruv Armeenia kompab ebalevalt ka teisi võimalusi. NATO jaoks tervikuna on see võtmetähtsusega regioon, seda kasvõi Iraani läheduse tõttu.

Moldaavia kuulub tinglikult Kaukaasiaga ühte gruppi. Üldiselt läänemeelne, ent kistud riik pakub NATOle huvi ja on ise huvitatud lääne-integratsioonist, kuid probleeme on sel teel rohkem kui üks.

No ja lõpuks see nn slaavi kolmik. Ehk siis Valgevene-Venemaa-Ukraina. Justnimelt sellise ühtsena sooviks seda näha eurasianistlikult-isolatsionalistlikult meelestatud mõtlejad Venemaal. Ukraina puhul pole selline soovmõtlemine kuigi õigustatud, vaatamata viimastele poliitilistele pinnavirvendustele. Valgevene hoidmine nö paariariigina ja seega Lääne haardest väljas on senikaua õnnestunud.

Veider partnerlus

Venemaa ise aga – oh üllatust – tõlgendab end Lääne ja NATO strateegilise partnerina. Ning Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev läheb sel nädalal (20.nov) toimuvale NATO tippkohtumisele. Ehk siis Venemaa näib Moskva vaatevinklist olevat ainus riik, mis kogu eelnevast loetelust peaks ja tohiks NATOga koostööd teha. Ja seda kõige tõsisemal, strateegilisemal tasandil.

Nii et millest nad siiski räägivad? Koostööst, mis on ühekorraga hädavajalik ja ilmvõimatu? Külmast sõjast, mille produktid nad mõlemad on – NATO võitjana ja Venemaa kaotajana? Ühisest ja jagamatust julgeolekust, mille osas üks mängib zero-sum ja teine win-win reeglite järgi?

Lõpetuseks pööran austatud lugejate tähelepanu ühele pisiasjale. NATO ei plaani Venemaad ära kustutada. Moskva aga räägib vajadusest uue julgeoleku-arhitektuuri järele, milles NATO'l enam kohta poleks.

Strateegiline partnerlus organisatsiooniga, mille olemasolu peab teine osapool ebaotstarbekaks ning mille lähenemist ühtlasi julgeoleku-ohuks, on pehmelt öeldes kummaline.

Karmo Tüür
15.11.2010

---

lugu ilmus 20.nov ajalehes DzD

Разбор полётов: USA vahevalimised ning NATO-Vene koostöö

Asjaolude kokkulangemisel on meie saade novembris eetris ainult üks kord - 21.novembril. Teemadeks seekord USA valimised ja NATO-Vene koostöö.

Ameerika Ühendriikide valimiste järel läks kontroll parlamendi alamkoja üle predidendi-parteilt opositsioonile. Miks see nii juhtus? Kas see näitab pettumust demokraatide poliitikas tervikuna või president Obamas eraldi - ehkki esmapilgul ei pruugi seos siin näha olla.

NATO summit ja selle kõrval toimuv NATO-Vene nõukogu istung väärib samuti rääkimist - seda enam et sellele teisele üritusele pidi saabuma ka Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Muuseas, arvan, et Venemaa "Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri" ja NATO uue kontsptsiooni vahel on üks perspektiivikas kokkupuutepunkt: nimelt ühine raketikaitse. Lisaks Afganistan ... ja ehk nipet-näpet veel.

Kuulda saab saadet siin.

Saates nagu viimasel ajal ikka: Karmo Tüür Tartu stuudios, Harri Tiido Brüsselist Skype'i teel ja Tallinnas kõike kokku viimas Jevgenia Garanža.

Monday, November 15, 2010

Soovitan: Kuku Välismäärajas Vene viisadest


14.nov Välismääraja keskendus suuresti Venemaa viisaküsimusele.

Eriti jäi kõrvade vahele kinni Meikari näide, kus ta tõestas, kuidas personaalsed viisakeelud on osutunud tõepoolest toimivaks mõjuvahendiks.

Vestlesid: Kadri Liik, Silver Meikar, Erkki Bahovski ja Marko Mihkelson.Soovitan!

Tuesday, November 9, 2010

Lužkov: mitte mille eest, vaid mille jaoks?

Kuu aega tahasi kirjutet lugu ilmus nüüd KesKus veergudel, sestap olgu ka siin ära toodud.

------------------

Lužkov: mitte mille eest, vaid mille jaoks?

Enamik vaatlejaid kipub keskenduma küsimusele, et "mille eest Lužkov maha võeti?" Kas ta ehk ei jaganud rahasid nendega kellega vaja? Või siis kippus toetama valesid jõude? Või ehk tõesti sattus Venemaa praeguse presidendi Dmitri Medvedevi meelepaha alla ja peaministristunud Vladimir Putin ei suutnud teda enam kaitsta?

Soovitan katseks püstitada küsimuse teisiti. Ehk siis: "mille jaoks Lužkov maha võeti?" Vene keeles siis mitte "za što?", vaid "dlja tševo?"

Seletamisega alustan pisut kaugemalt – Venemaal on praegu hädasti vaja olla sõber läänega. Sõprus pole eesmärk omaette, vaid vaja on lääne raha ja tehnoloogiaid. Ilma nendeta on juba järgmise aasta Venemaa eelarve sulaselge bluff.

Kui jälgida kasvõi propagandakanalit Russia Today, siis matrana korrutatakse, et lääne investorid otsivad meeleheitlikult uusi arenevaid turge ning et olemasolevad variandid ei suuda hulkuva raha massi kuidagi rahuldada.

Nüüd aga pakub korraga Venemaa väljapääsu - arenev, avatud, moderniseeruv Venemaa. Skolkovo (Venemaa Räniorg) ja muu sihandne.

Kuidas aga veenda, et Venemaa on jälle kord uus ja ahvatlev? Selleks tuleb muuta kuvandit.

Senine vene kuvand läänes on küll salapärane nagu muistegi, kuid kaugeltki mitte turvaline. Kagebiitlik Putin sobis küll selleks, et tuua lagunev riik välja Jeltsinlikust smutast. Kuid avatud ja moderniseerumis-alti riigi maine loomise jaoks sobib pehme ja intellektuaalne Medvedev enam.

Kuidas nüüd aga veenda läänt ja sedasama pelglikku (riski-)investorit, et oma rahakohvrid võib Venemaale tuua? Et Medvedev pole mitte "raudse" Putini käpiknukk, vaid uus ja otsustusvõimeline liider? Selline juht, kes suudab kaitsta investorite raha ja tagada samas riigi stabiilne areng.

Üheks vanaks ja kontrollitud meetodiks kuvandi muutmisel on nö sümbolfiguuridest vabanemine. Moskva senine linnapea Juri Lužkov sobis selleks paremini kui keegi muu. Korruptiivse äri kehastus, vanade võimude kaitsealune ja muidu isake. Keegi ei julge ju ometigi teda puutuda - mõelda vaid, mida too kõike teab ja suudab!?

Kuid näe, Medvedev julgeb! Laseb korruptsiooni kehastuse lahti nagu nalja, kartmata kedagi ega midagi. Usalduse kaotus kõigepealt, sõltumatu uurimine seejärel.

Ühesõnaga - Venemaa muudab oma imagot. Kilbi ja mõõga (Putin) asemel võetakse kätte reha ja labidas (Medvedev). Asutakse Venemaad puhastama, võtmaks vastu kalleid külalisi.

Muuseas, arvan, et sellega kaasneb ka nö uus NEP (omaaegne uus majanduspoliitika). Või siis uus stolõpinlike reformide ajastu. Väike-ettevõtjail lastakse õitseda, raha ja rasva koguda. Ei välista sedagi, et imagomuutmise käigus vahetatakse välja ka võimupartei. Üha enam KPSS'istuva Edinaja Rossia asemel tõstetakse võimule uus moodustis. Kuid see on juba teine jutt.

Muidugi, kogu selle idülli juures ei maksa unustada, et kõik võib taas muutuda. Investoritel võidakse küll lasta maa katta dollarikihiga, kuid seejärel saab imelihtsalt käsi plaksutada ning pelglikud läänlased lendava laiali nagu vareseparv. Dollarid ja investeeringud jäävad aga enamasti

maha.

Kogu loo mõte on lühidalt järgmine. Venemaa mõtestab ümber oma rahvuslikke huve. Senise nö miinimumprogrammi ehk ellujäämise (riigi säilitamise) asemele on päevakorral järgmine – areng. Selle töö jaoks on aga vaja uusi töövõtteid ja -riistu. Ja samuti usku arenemisvõimesse. Lužkovi mahavõtmine on selle usu süvendamiseks piisavalt hea vahend.

Karmo Tüür
02.10.2010

-----

PS - sama lugu ilmus ka vene keeles ajalehes DzD.

Wednesday, November 3, 2010

NATO ja Venemaa koostööst

Venemaa ja NATO kõlavad vastandsõnadena. Kuid oh üllatust, tänases maailmas heidavad vastased mõnikord ühte ... või vähemalt soovib mõni neist heita. Või vähemalt sellist nägu teha.

Erik-Niiles Krossi artikkel "
Kroonijuveelid linnusita eest" lõi kõvasti laineid. Tema põhitees - NATO ja Venemaa on omavahel diili tegemas ... kuid kas see ei käi meie arvelt?

Postimees (Alo Raun isikus) küsis ka minu tagasihoidlikku arvamust. Üldsegi mitte tagasihoidlikult lingin selle siis ka ära - vaadake siis ise, mis sai öeldud :)

Monday, November 1, 2010

Vene herilased ja Balti-poliitika

Venemaa üritab Balti eliite üles soendada. Milleks seda talle vaja? Ja miks osa venemaalasi selle peale herilastena tigedad on?

Minu vastust saab lugeda kommentaarist, mille andsin
err.ee portaalile (Heikki Aasaru palvel).

Kommentaar põrkas mitmele poole Eesti meediasse. Tõsi küll, enamasti lühendet versioonis, mistap jäi mulje, nagu argumenteeriksin ise selle soojenemise eest. Kõige rohkem sain selle eest tümitada - nagu ikka - Delfi kommentaariumis.

Mis seal ikka:)

Разбор полётов: Prantsusmaa ja Valgevene

31.oktoobril eetris olnud saates jutuks Prantsusmaa pensionireform ning Valgevene-EL suhted.

Pensionireformi vastu mässanud prantslased hakkavad küll juba rahunema, kuid ega rahulolematus pole kuhugi kadunud. Ehkki selline rahulolematus on sama mõtetu kui protestimine vananemise vastu, on see siiski kodanike õigus. Riigimehena käituv Sarkozy annab aga endale aru, et kui süsteemi mitte muuta, siis see lihtsalt sureb maha.

Valgevenes on lähenemas presidendivalimised. Selle eel puhkeb jälle kord arutelu Valgevene kohast Euroopas. Üheks kõneainet pakkuvaks uuenduseks on Leedu-Valgevene piiril kehtestatav lihtsustatud piirirezhiim. Kas siin saab aimata mingit lähenemist Euroopale?

Stuudios Karmo Tüür, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.

Saadet saab kuulda siin.