Friday, July 31, 2009

Modest Kolerov VF-Leedu suhetest

Modest Kolerov on üsnagi värvikas tegelane. Et mitte öelda skandaalne. Mehe väljaütlemised ületavad tihti uudiskünnise, seda enam, et hetkel on ta ametis Kremli-meelse veebiportaali Regnum peatoimetajana.

Sõnakas mees pidi eile sõitma Leetu, osalemaks rahvusvahelisel konverentsil. Kuid oh üllatust, Leedu piirivalvurid tõstsid Kolerovi rongist maha, teatades, et ta kuulub mittesoovitavate inimeste hulka. Tõepoolest, Kolerov on kantud nn musta nimekirja, ehkki pole selge, kelle poolt täpselt ja milliste pattude eest.

Loomulikult tegi Regnum sellest sündmusest peotäie uudiseid, kajastades praktiliselt on-line rezhiimis. Kuidas mees maha tõsteti. Kuidas ta Valgevene rongile ümber eskorditi. Kuidas kannatanut tuli kiirkorras vaatama VF konsul, tuues endaga võileibu ja joogivett. Jne, jne, jne.

Kuid tänu kaasaegsele mobiilsidele sai Kolerov oma ettekande siiski Vilniuses ootavale saalitäiele ette lugeda ning koguni küsimuste-vastuste vooru maha pidada. Ning tänu Regnumi vahendusele on võimalik ka Kolerovi ettekannet lugeda.

Ei hakka kõike tsiteerima, kuid minu jaoks jäi huvitava momendina kõrvade vahele see, kui tuliselt pidas Kolerov vajalikuks õigustada Kaliningradi oblasti kuulumist Venemaa Föderatsiooni koosseisu.

Huvitav, kas Moskval on põhjust muretseda?

Wednesday, July 29, 2009

Muudatus blogiformaadis

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et siiani polnudki mu blogi nagu päris blogi. Ehk siis see oli pigem republitseerimise koht. Panin siia üles need tekstid, mis juba kuskil ilmunud olid + viited juba toimunud intervjuudele jne.

Kuid nüüd asjad muutuvad. Masu.

Eilne postitus "2000 valet" oli mõneks ajaks viimane. Olin siiani džentelmenlikus kokkuleppes Pärnu Postimehega. See tähendab, et mul polnud just otsest kohustust kirjutada ja neil polnud ka kohustustust igat mu produkti publitseerida. Kuid nii lihtsalt asi töötas. Mina kirjutasin ja nemad trükkisid. Siinkohal minu suurim tänu selle koostöö kesksele lülile - toimetajale Kalev Vilgats! (pildil)


Parimatel aegadel ilmus mul keskeltläbi kaks lugu nädalas. Siis pandi ette piir - üks lugu. Viimased kuud veel vähem. Nüüd aga on vähemalt kuuks ajaks see kanal kinni. Neil lihtsalt pole raha, millega oma välisautoritele maksta. Ning tasuta töötada pole ka nagu kuigi huvitav.

Eks näis, mis hiljem saab. Mina loodan, et see koostöö taastub. Minu jaoks oli see põnev ning tululik. Iga nädal end paarist teemast läbi närida ja see enam-vähem loetavalt paberile panna ... see mõtte- ja näpuharjutus hoidis vaimu värske. Väikesest palgalisast rääkimata.

Seniks aga toimub siin blogis muutus. Kindlasti ei plaani ma seda küber-kanalit päris sulgeda. Kuid millega ja kui tihti ma seda täitma hakkan, ei oska veel öelda. Kohustust ju pole.

Tuesday, July 28, 2009

2000 valet

Huvitav, miks jäävad mõnikord küsimata need kõige olulisemad küsimused? Miks ei pärita poliitikutelt aru nende vigade ja valede eest? Kui riigisisesel mängumaal seda veel tehakse – kangutades mingi pisiskandaalikese abil oma kohalt lahti ebameeldiv isend – siis rahvusvahelisel tasandil jäävad need küsimused tihtipeale küsimata.

Hetkel pean ma silmas seda valet, mille abil õigustas Venemaa Föderatsioon oma 2008.a. augustisõda Gruusia vastu. Täpsemalt 2000 valet. Mäletate ehk, kuidas Vladimir Putin õiglases vihas moondunud näoga sisistas peale rünnakute algust ajakirjanikele: „2000 tapetut, kui palju me pidime veel ootama?“

Venemaa tõi toona võrdluseks Kosovo, kus Lääs sekkus, kui Serbia väepealike genotsiid kosovaride ehk Kosovo albaanlaste vastu oli muutunud koletuslikuks veresaunaks. Ja väitis seeläbi, et Osseetia olukord on samasugune. Gruusia viivat ellu osseetide-vastast genotsiidi, mis olevat seda hullem, et enamik neist on Venemaa kodanikud.

Võrdlus Kosovoga ei ole siiski pädev. Kui Kosovos oli tegu rahvusvahelise sekkumisega (NATO), siis Osseetias sekkus konflikti osapool ise (Venemaa). Kuigi teisest küljest – võrrelda võib kõike. Sest see toob esile mitte ainult sarnasused, vaid ka erinevused.

Vildakas õigustus
Pole ilmselt mõtet uuesti üles soendada seda vana küsimust, et kes siis ikkagi alustas? Kes tegi esimese sammu või lasu? Küsida võiks hoopis, kus on need enam kui 2000 hukkunut, kelle nimel sõda alustati? See arv tundus juba ette jabur, kuna mitte üheski konfliktis pole hukkunute arv suurem kui haavatute oma.

Hiljem on ka Venemaa ise häbelikult oma arvutusi ümber hinnanud. Kõigepealt vähendati seda 1700, siis 1300 peale. Lõplikult ei saa seda täpset numbrit ilmselt keegi teada, kuid ka Moskva enda ametlikud allikad jäävad sinna umbes 130 kanti.

Olgu, tõepoolest on ehk küüniline arvutada, et kui mitu hukkunut on vaja, et alustada nö päästeoperatsiooni. Ka üks surm on tragöödia. Kuid riigipeade sõnad, eriti sõja õigustuseks öeldud sõnad, väärivad ikkagi tähelepanu.

Mis saab edasi?
USA alustas Iraagi-kampaaniat Bushi sõnadega massihävitusrelvadest. Maailm küsis hiljem, et kus need siis on? USA oli sunnitud häbenedes tunnistama luureandmete ja oma retoorika ekslikkust. Maailma üldsus tegi järelduse – ju siis oli mingi muu põhjus. Näiteks Husseini kukutamine. Eesmärk on seega saavutatud. USA väed lahkuvad.

Venemaa alustas Gruusia-kampaaniat sõnadega 2000 hukkunud osseedist. Maailm pole küsinud, et kus need siis on? Venemaa pole pidanud ei häbenema ega õigustama. Kuid üldsus tegi ikkagi järelduse – ju siis oli põhjus milleski muus. Näiteks Saakašvili kukutamine. Eesmärk pole seega saavutatud. Venemaa väed ei lahku.

Algamas on august. Kuu, millal enamasti Venemaal juhtuvad ebameeldivad asjad.

Muuseas, olgu lõpetuseks öeldud, et tegu on omamoodi hüvastijätu-artikliga. Minu aastatepikkune koostöö Pärnu Postimehega peatub. Masu. Loodan, et me siiski kohtume veel siin leheveergudel.

Karmo Tüür
27.07.2009



Tuesday, July 21, 2009

Vene köögi eripära Eesti moodi

Vene köögi eripära Eesti moodi. Viktoria Ladõnskaja. Eesti Ekspressi kirjastus, 2009.a., 122 lk.

Kas te olete kunagi mõne kokaraamatu ühe soojaga läbi lugenud? Ma pean silmas, et võtnud kätte ja lugenud leht lehe järel, mitte sirvinud? Ilmselt mitte. Mina ka seni polnud.

Üldiselt ma sünnipäevadeks kinke ei oota. Hea kui sõbrad-tuttavad tulevad ning mõnus õhtu saab veedetud varasuvises grillihõngus, kõrvale kuhjade viisi värsket kraami ning tublisti õlut, et kõik see hüva kraam alla loputada.

Aga ikka juhtub mõni, kes tavast ei tea või ei pea. Seekord tõi üks külaline raamatu, mis aga osutus erakordseks. See on värske kokaraamat Viktoria Ladõnskajalt, Eesti Ekspressi ajakirjanikult. Vene köögi eripära Eesti moodi.

Vene teema on mulle lähedane. Kerge kokandushull olen kah. Pannes need kaks lihtsat asja kokku, otsustaski too raamat minu juurde tulla. Mille eest olen tänulik – nii toojale kui autorile. Ehkki Ladõnskaja polegi siinkohal nagu päris autor ja see pole isegi päris kokaraamat.

Ausalt öeldes on isegi raske kirjeldada, misasi see trükis siiski on. Nojah, selle keskmeks on siiski retseptid. Või kas ikka on? Äkki on selleks siiski inimesed? Lihtsad vene inimesed, kes elavad siinsamas Eestimaal oma igapäevast elu ning jagavad meiega ajakirjaniku vahendusel paremaid palasid oma köögist.

Miks ma ütlen, et Ladõnskaja polegi nagu autor? Sest need lood on pigem nagu intervjuud ... või ka mitte päris. Ja retseptid – ega needki pole tema omad. Välja arvatud üks – kus Ladõnskaja ise on peategelane. Üks kahekümneneljast. Kuigi retsepte on raamatus rohkemgi.

See on üks mitmekihiline raamat, umbes nagu kulebjaka. Või siis hoopis ootamatult tuumakas, nagu üllatus-pelmeenid. On ju isegi raamatu sissejuhatus peidetud selle keskele nagu zrazade lihatäidis. Ning pealegi värvikas ja ahvatlev nagu botvinja.

Selle kaante vahelt leiab midagi nii lihtsat kui vobla ning selle juurde lugu sama lihtsast vene mehest, santehnik Andrei Kuzmitševist. Ning keerukat ja kaasaegset sibulakonsomeed tuntud tippkoka Roman Zaštšerinski käest. Saadikuproua Larissa Uspenskaja üllatab oma lugupidava suhtumisega kohalikku kultuuri ning prantsuse-sovjeti kultuurisulamiga, mille nimeks siiani Olivier’ salat. Olga Petrovna leivasupist rääkimata.

Kõneväärseid isikuid ja järgitegemisele kutsuvaid retsepte leiab raamatus veelgi. Kuid see ehk polegi kirjutise suurimaks väärtuseks. Olulisim on ehk hoopis see raamat ise. Raamat vene inimestest ja vene köögist, mis elab siin koos meiega ja mida me nii vähe tunneme. Peale pliinide ja seljanka ei tulegi ju enamasti midagi pähe, kui slaavi köök kõneks tuleb – kuidas aga neidki õigesti teha, enamasti ei teata. Kohalikest venekeelsetest oskame aga rääkida veelgi vähem, ammugi siis nende kodustest traditsioonidest.

Isegi üsna tavapärane nähtus kokaraamatute puhul nagu tühjad lehed lõpus, muutub siin omamoodi märgiliseks. See on koht, kuhu sa saad ise oma retsepte kirja panna. Eeldatavasti eesti keeles. Ning ilmselt vene toitude kohta.

Ühesõnaga, see on vist küll esimene eestikeelne raamat kohalikust vene köögist, kus on segunenud nii puhas algupärane slaavi kui hilisem nõuka ja ka praegune eesti kihistus. Aasta integratsioonitegu, kui nii tahaks öelda. Aga tegelikult siiski kokaraamat.

Karmo Tüür
7.06.2009

Tuesday, July 14, 2009

Putin ja Obama: keda usaldada?

Kas Valdimir Putin ja Barack Obama on ühesuguse usaldusväärsusega? Niimoodi küsidagi näib narr. Kuid ainult esmapilgul.

Aluse taoliseks võrdluseks annab üks hiljuti läbi viidud ülemaailmne uurimus usaldusest poliitiliste liidrite suhtes. WorldPublicOpinion.org nime all tegutsev rahvusvaheline seltskond küsitles inimesi paarikümnes suurimas riigis, mille elanikud moodustavad kokku 62% maailma elanikkonnast. Enam kui 19 tuhande küsitletu hulka sattusid seeläbi Hiina ja India elanikud, ameeriklased, venelased, türklased jne.

Küsitlusest saaks teha kümneid ja kümneid põnevaid järeldusi, kuid mina nokkisin siit välja vaid kaks nime – Putin ja Obama. Kahe mehe võrdluses võib leida nii sarnasusi kui erinevusi.

Sarnasused
Esiteks. Nii Putin kui Obama on paigutatud nn globaalsete liidrite gruppi. Sellesse 8-liikmelisse seltskonda kuulusid veel ÜRO peasekretär ja Hiina, Iraani, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia liidrid. Teise pundina olid välja toodud 25 regionaalset liidrit nii Aafrikast, Ladina-Ameerikast kui Euraasiast.

Teiseks. Putin ja Obama sarnanevad selles mõttes, et mõlemat usaldatakse omal maal kõvasti rohkem kui välismaalasi. Nt Venemaal usaldatakse Putinit 82%, järgmisena tulevad 36%'ga Merkel ja Sarkozy. USA's sama lugu - Obama on populaarseim (70%), välismaalased tulevad hiljem - Brown 64%, Merkel 47% jne.

Muuseas, see et oma riigi esinumbrit rohkem usutakse kui muumaalasi, polegi nii enesestmõistetav, pahatihti kippusid küsitletud enda riigi juhtide suhtes vägagi kriitilised olema.

Erinevused
Esiteks. Obama kipub olema üsna lähedal tõelise globaalse liidri rollile, kuna enamikus riikides on ta usaldatavaim mees üldse. Enamikus riikides näib Obama reiting olevat koguni kõrgem kui omaenda riigipeal - välja arvatud näiteks Hiinas.

Putin kuulub aga enamasti tabeli madalamasse otsa, üsna vähe-usaldatavate tegelaste hulka. Peale Venemaa enda on veel ainult kaks riiki, kus Putinisse usutakse enam kui Obamasse – need on Ukraina (Putin 57%, Obama 35%) ja Hiina (Putin 64% ja Obama 55%)

Teiseks. USA usaldab Euroopat ja Euroopa usaldab vastu. Ameeriklaste hinnangul on Euroopa liidrid üsna usaldusväärsed (reiting 50% lähedal) ning eurooplaste arvamus Obamast on veelgi kõrgem.

Venemaa aga ei usalda välis-maailma ning maailm ei usalda teda vastu. Kui võtta usalduse piiriks 50%, siis tuleb peale Putinit tükk tühja maad. Suhtumine Putinisse mujal on risti vastupidine – peale juba mainitud Ukraina ja Hiina saab Putin üle 50% usalduskrediiti veel vaid Indias ning hiinlastega asustatud Hong-Kongis ja Macaus.

Järeldused
Põnev on ka kõrvutada Venemaa ja USA elanike suhtumist teise poole esinumbrisse. Venemaal usaldab Obamat 23%, ei usalda 55%, seega ei osanud 12% midagi arvata. USA’s usub Putini sisse 27% ning ei usu 69% ja vaid 4% ei oma arvamust. Seega on venemaalased Obama suhtes sootuks leebemad kui ameeriklased Putini suhtes.

Üldistatult võib seega öelda, et Valdimir Putin on oluliselt väiksema usaldus-krediidiga kui Barack Obama. Kuid samas – lisaks Hiinale on ka India Putini suhtes üsna heatahtlik. Kumb maksab siis rohkem, kas suur hulk umbusaldavaid riike või veel suurem hulk usaldavaid inimesi?

Lõpuks aga hoopis vahva tähelepanek. Kes siis ikkagi on Venemaa liider? Miks küsiti peaminister Putini, mitte president Medvedevi kohta?

Paraku ei saa me seda teada. Nagu ka seda, kuidas vastanuks eestimaalased.

Karmo Tüür
13.07.2009

Thursday, July 2, 2009

Venemaa sõbrad ja vaenlased anno 2009

Venemaa suurim vaenlane on Gruusia ja ustavaim sõber Valgevene. Nii vähemalt arvavad need head venemaalased, kelle käest seda jällegi küsiti.

Järjekindluses on oma võlu. Kõikvõimalike arvamusuuringute läbiviimisel lisandub sellele võlule aga tõsine analüütiline lisaväärtus. Juba rida aastaid on kevade lõpus Venemaa elanike käest küsitud kahte asja. Et kes on Venemaa jaoks sõber ja liitlane ning kes vaenulikult meelestatud.

Vaadates Levada keskuse pool läbi viidud küsitluse tulemusi, saab teha vähemalt kolme sorti järeldusi. Esiteks selle kõige lihtsama – kes on need 35 riiki, kes väärisid kohta selles omamoodi edetabelis. Ehk siis keda tajutakse sõbra ja keda vaenlasena.

Ühemõttelised arvamused
Vaenlaste esikuuik on järgmine: Gruusia (nii arvas 62% vastanuist), USA (45%), Ukraina (41%), Läti ja Leedu (mõlemal 35%) ning Eesti (30%). Omamoodi huvitav, et peale seda kuut esivaenlast langeb vaenulikkuse tase suurusjärgu võrra ning järgmised mitte-sõbrad saavad juba kümnest punktist väiksemaid hindeid.

Sõprade esikuuikusse kuuluvad: Valgevene(50%), Kasahstan (38%), Hiina (18%), Saksa (17%), Armeenia (115%) ja India (12%). Ehkki sõbralikkuse skaala algab samuti üsna kõrgelt, jätkub edasi langus üsna ühtlaselt.

Teiseks saab vaadata, kui ühtemoodi tajuvad venemaalased ümbritsevat maailma. Kõik vastukäivam on nägemus Iisraeli suhtes. 3% vastanuist pidas seda riiki vaenlaseks ning täpselt sama paljud ka sõbraks. Ühest küljest näib selline lõhestumine skisofreeniline, kuid teisest küljest hoopiski normaalne. On see ju normaalse ühiskonna tunnus, kui osad arvavad ühtemoodi ning teised teistmoodi.

Kindlad vaenlased
Paraku jääb taoline näide üksikuks. Enamiku vaenlaste kohta ei tule ühtegi poolthäält (välja arvatud „vennalik“ Ukraina, kus 41 vastuhäält leevendab 2 poolthäält). Üsna ühemõtteline on ka sõprade tajumine (erandiks jällegi slaavi vend Valgevene, kelle 50 sõbrapunktile tuleb vastukaaluks 2 vaenupunkti).

Eriti iseloomulik on aga see, et vaenlasi ei näinud enda ümber ainult 3% venemaalasteist, sõprade puudumist pidas aga võimalikuks tervelt 13%. Ehk siis vaenlaste olemasolu on tunduvalt kindlam kui sõprade omamine. Vaenlastele antud punktid räägivad sama keelt, vaenulikkust tajutakse teravamalt kui sõbralikkust (62 vs 50%).

Kolmas üldistuste grupp, mida saab teha, jääb osaliselt väljapoole seda tabelit. See on muudatused ajas. Kuna olen sedasorti ülevaadet teinud juba aastaid, on minul see võimalus imelihtsalt olemas, ehkki iga lugeja võib samuti vanu materjale üles otsida ning omi järeldusi teha (2008 ja 2007, ehkki esimene on teise uuringufirma andmetele, kuid viimases kajastatakse ka varasemaid andmeid).

Muutumatud esinumbrid
Esimese torkab silma see, et ehkki Eesti püsib kogu aeg esinumbrite hulgas, muutub pisut meie asend. 2007.a. olime vaenlane number üks, nüüd aga langenud tagasi 2005-2006.a. tasandile.

Gruusia, kes on juba aastaid kõikunud teisel-kolmandal kohal vaenlaste hulgas, on nüüd „lõpuks“ esikohale rebinud. Gruusia ja Balti riikidega üheskoos on vaenlaste tipus alati olnud ka USA ning alates 2006.a. ka Ukraina. Nii et üsna järjepidev seis, küsimus on ainult esikohas.

Sõpradega on asi üsna samamoodi. Valgevene on kogu aeg olnud esirinnas, ainult aeg-ajalt Kasahstanile napilt esikohta loovutades. Saksamaa, Hiina ja Armeenia püsivad samuti pidevalt eespool, kuigi Armeenia muutub aja jooksul üha armsamaks ja Saksamaa kaotab jupphaaval punkte. India sõbra-seisund püsib aastate jooksul ülistabiilne.

Sama muutumatuks jääb ka sõprade või vaenlaste puudumist võimalikuks pidavate venemaalaste suhtarv. Seda, et Venemaal vaenlasi pole, usub neli-viis korda vähem inimesi kui seda, et Venemaal puuduvad sõbrad.

Seega – venemaalaste jaoks on vaenlane on ikka üks selge ja kindel värk, sõprade olemasolus võib aga kahelda. Huvitav, kas meie mõtleme teisiti?

Karmo Tüür
22.06.2009