Venemaa tajub enda ümber rohkem vaenlasi kui sõpru, kuigi suure sõjani asi ilmselt ei lähe.
Iga kevade lõpus olen kirjutanud Venemaa sõpradest ja vaenlastest. Aluseks on olnud Venemaal läbi viidud küsitlused, mille läbiviijaks seni olnud üks paremaid vastavaid uuringufirmasid Levada-keskus. Paraku sel kevadel toimus midagi selle firmaga, peale ootamatut kuuajalist vaikust muutus nende töörütm ning tavapärast ülevaadet sel teemal enam saada ei ole.
Seetõttu pöördusin ühe teise, kindlasti suurema, ent paraku võimutruuma allika poole – Ülevenemaaline Avaliku Arvamuse Uuringute Keskus e VCIOM. Nende veebilehel leiduv analoogse sisuga andmestiku põhjal kirjutangi.
Venemaalaste käest küsiti, milliste riikidega on välja kujunenud sõbralikud suhted ning kellega on need suhted pingelised.
Sõprade esiviisik sai vastuste põhjal järgmine - Hiina (+23), Saksamaa (+17), Valgevene (+14), USA (+9) ja Kasahstan (+8). Vaenlaste viisik USA (-25), Gruusia (-25), Ukraina (-21), Inglismaa (-8) ja Pribaltika (-6).
Kuna aga nii mõnigi riik sai mainitud nii sõprade kui vaenlaste hulgas, siis tasub vaadata, milline on nö koondpilt. Et kui enamik nimetab ühte riiki sõbrana ja vaid mõned vaenlasena, siis ollakse sõbrasuhetes enam-vähem kindlad. Kui aga vaenulikkust tajuvaid kodanikke on rohkem, siis laskub vastav riik sõbrapoolelt sootuks vaenlaste hulka.
Summeeritult saabki pilt teine. Kindlaimate sõprade hulka jäävad Hiina (21), Saksamaa (16) ja Valgevene (13), siia lisanduvad Prantsusmaa (5) ning EL tervikuna (3). Vaenulike riikide nimekirjas tõuseb Gruusia esimesele kohale (-25), järgnevad Ukraina (-19) ja USA (-14), Inglismaa (-7) ning Pribaltika (-6).
Milline on siis meie asend? Kuna tegu oli nö lahtise vastusega, ehk siis iga vastaja võis nimetada suvalisi riike või nende ühendusi, siis tekkiski siia määratlus nimega Pribaltika, mis jäi negatiivsele poolele (-6). Lisaks sellele mainiti vaenulike riikide hulgas eraldi nii Eestit (-5), Lätit (-3) ja Leedut (-2). See, et ühtegi neist ei mainita sõbralike riikide poolel, on vist ütlematagi selge.
Sõprade reas on üks ebamäärane kategooria – endised NL vabariigid (+2), ning ka EL tervikuna jääb sõprade poolele. Kas sellest positiivist midagi meile üle kandub, julgen kahelda.
Seda, et „kõikidega on head suhted“ leiab 1% küsitletuist, see-eest puudub rida „kõik on vaenlased“ – see ehk annab lootust. Nagu ka asjaolu, et raskusi sõprade määratlemisel on 45% küsitletutest ja vaenlaste leidmisega 44%. Palju hullem olnuks, kui vaenlaste määratlemine lihtsam oleks kui sõprade leidmine.
Teine sama firma poolt läbi viidud küsitlus puudutab üldisemaid ohuallikaid. Kui vaadata ohutunnetuste muutumist viimaste aastate lõikes, siis heameelt teeb see, et üldine ohustatuse tunne on vähenemas. Ainuke asjaolu, mille osas pole Venemaa elanikkonna hirm kahanenud, on ohud kosmosest (komeedid, meteoriidid) – seda peab aastate lõikes üsna tõenäoliseks 15-17% küsitletutest.
Üldisema iseloomuga ohuna nähakse eelkõige võimalikke looduskatastroofe (62%), terrorismi (58%), toorainevarude kokkukuivamist (48%). Ehkki suuri sõdu nö suurte mängurite vahel peetakse ebatõenäoliseks (-16%), ei välistata sõjalisi konflikte lähinaabritega (18%).
Mida siis nende andmete põhjal järeldada? Riikidest tajutakse suurimate vaenlastena USA kõrval oma kunagisi saatusekaaslasi, nö reetureid, kes valinud lääne-orientatsiooni (Gruusia, Ukraina, Balti riike).
Eesti jaoks tähendab see kõik endistviisi vajadust olla valmis suhete äkiliseks jahenemiseks Venemaa ja meie (liitlaste) vahel. Seda kõike muidugi juhul, kui rahva arvamus ja reaalne poliitika omavahel kuidagi seotud on.
Karmo Tüür
10.06.2008
Iga kevade lõpus olen kirjutanud Venemaa sõpradest ja vaenlastest. Aluseks on olnud Venemaal läbi viidud küsitlused, mille läbiviijaks seni olnud üks paremaid vastavaid uuringufirmasid Levada-keskus. Paraku sel kevadel toimus midagi selle firmaga, peale ootamatut kuuajalist vaikust muutus nende töörütm ning tavapärast ülevaadet sel teemal enam saada ei ole.
Seetõttu pöördusin ühe teise, kindlasti suurema, ent paraku võimutruuma allika poole – Ülevenemaaline Avaliku Arvamuse Uuringute Keskus e VCIOM. Nende veebilehel leiduv analoogse sisuga andmestiku põhjal kirjutangi.
Venemaalaste käest küsiti, milliste riikidega on välja kujunenud sõbralikud suhted ning kellega on need suhted pingelised.
Sõprade esiviisik sai vastuste põhjal järgmine - Hiina (+23), Saksamaa (+17), Valgevene (+14), USA (+9) ja Kasahstan (+8). Vaenlaste viisik USA (-25), Gruusia (-25), Ukraina (-21), Inglismaa (-8) ja Pribaltika (-6).
Kuna aga nii mõnigi riik sai mainitud nii sõprade kui vaenlaste hulgas, siis tasub vaadata, milline on nö koondpilt. Et kui enamik nimetab ühte riiki sõbrana ja vaid mõned vaenlasena, siis ollakse sõbrasuhetes enam-vähem kindlad. Kui aga vaenulikkust tajuvaid kodanikke on rohkem, siis laskub vastav riik sõbrapoolelt sootuks vaenlaste hulka.
Summeeritult saabki pilt teine. Kindlaimate sõprade hulka jäävad Hiina (21), Saksamaa (16) ja Valgevene (13), siia lisanduvad Prantsusmaa (5) ning EL tervikuna (3). Vaenulike riikide nimekirjas tõuseb Gruusia esimesele kohale (-25), järgnevad Ukraina (-19) ja USA (-14), Inglismaa (-7) ning Pribaltika (-6).
Milline on siis meie asend? Kuna tegu oli nö lahtise vastusega, ehk siis iga vastaja võis nimetada suvalisi riike või nende ühendusi, siis tekkiski siia määratlus nimega Pribaltika, mis jäi negatiivsele poolele (-6). Lisaks sellele mainiti vaenulike riikide hulgas eraldi nii Eestit (-5), Lätit (-3) ja Leedut (-2). See, et ühtegi neist ei mainita sõbralike riikide poolel, on vist ütlematagi selge.
Sõprade reas on üks ebamäärane kategooria – endised NL vabariigid (+2), ning ka EL tervikuna jääb sõprade poolele. Kas sellest positiivist midagi meile üle kandub, julgen kahelda.
Seda, et „kõikidega on head suhted“ leiab 1% küsitletuist, see-eest puudub rida „kõik on vaenlased“ – see ehk annab lootust. Nagu ka asjaolu, et raskusi sõprade määratlemisel on 45% küsitletutest ja vaenlaste leidmisega 44%. Palju hullem olnuks, kui vaenlaste määratlemine lihtsam oleks kui sõprade leidmine.
Teine sama firma poolt läbi viidud küsitlus puudutab üldisemaid ohuallikaid. Kui vaadata ohutunnetuste muutumist viimaste aastate lõikes, siis heameelt teeb see, et üldine ohustatuse tunne on vähenemas. Ainuke asjaolu, mille osas pole Venemaa elanikkonna hirm kahanenud, on ohud kosmosest (komeedid, meteoriidid) – seda peab aastate lõikes üsna tõenäoliseks 15-17% küsitletutest.
Üldisema iseloomuga ohuna nähakse eelkõige võimalikke looduskatastroofe (62%), terrorismi (58%), toorainevarude kokkukuivamist (48%). Ehkki suuri sõdu nö suurte mängurite vahel peetakse ebatõenäoliseks (-16%), ei välistata sõjalisi konflikte lähinaabritega (18%).
Mida siis nende andmete põhjal järeldada? Riikidest tajutakse suurimate vaenlastena USA kõrval oma kunagisi saatusekaaslasi, nö reetureid, kes valinud lääne-orientatsiooni (Gruusia, Ukraina, Balti riike).
Eesti jaoks tähendab see kõik endistviisi vajadust olla valmis suhete äkiliseks jahenemiseks Venemaa ja meie (liitlaste) vahel. Seda kõike muidugi juhul, kui rahva arvamus ja reaalne poliitika omavahel kuidagi seotud on.
Karmo Tüür
10.06.2008
No comments:
Post a Comment