Nõukogude lugu

Koonduslaagrid ja massimõrvad pole mitte ainult hitlerliku Saksamaa ajaloo osa. Vastupidi – sakslased käisid õppimas oma toonase liitlase, Nõukogude Liidu juures. Alul eraldi, hiljem käsikäes tegutsedes käivitati inimeste massilise ja süstemaatiline hävitamise koletu masin. Esimesed tegid seda põhiliselt rahvusliku, teised klassilise kuuluvuse järgi, kuid ka need piirid olid üsna mõttelised.

„The Soviet Story“ – sellist nimetust kannab kõigest sellest kõnelev film, mis on kutsunud esile tohutut vastukaja. Kuna filmi loomist toetasid europarlamendi liikmed, siis toimus ka ametlik esilinastus samas. Europarlamendi ajalehe sõnul toob see meid lähemale tõele 20.sajandi traagilise ajaloo kohta.

Nagu filmi ametlik koduleht lubab, räägib lätlaste käe all valminud film Ukraina näljahädast, mahalaskmistest Katõnis, vangilaagrite rajamisest ja kõigest muust koletust, mis eelnes ja järgnes II maailmasõjale. Asi, mis muudab selle filmi erakordseks, on rõhk stalinliku Venemaa ja hitlerliku Saksamaa koostööl.

Kinnistunud arusaamu raputavaid hetki leidub filmis küllaga. Nii näiteks Karl Marksi sõnad, et ajaloole jalgu jäänud rämpsrahvad peavad hävinema revolutsioonilises holokaustis, või Lenini idealiseerimine natside poolt.

Äärmiselt kõnekas on ühesugune ikonograafia. Sõdur ajamas täägi otsa vaenlast, tööline äigamas kapitalistile, haamer purustamas ahelaid – patriootilised plakatid mõlemal pool oleks kui joonistet ühe ja sama kunstnike rühmituse poolt.

See ongi filmi peamine sõnum – need kaks poolt olid üks koolkond ning mitte ainult plakatikunsti mõttes. Näidatakse nõukogude-saksa koostööd Poola vallutamisel, Nõukogude mereväebaaside kasutamist sakslaste poolt Norra alistamiseks, ühiseid pidukõnesid ja vastastikuseid tervitusnapse.

Filmilugu kinnitavad intervjuud ellujäänutega, ajaloolaste, poliitikutega ning dokumendid, mis kannavad mõlema poole kõrgete esindajate allkirju (nt Beria ja Müller).

Loomulikult järgnes lätlaste filmile raevukas vastus vene poolelt. Režissöör Edvīns Šņore tõmmati Moskvas Läti saatkonna ees vardasse ja pandi põlema, seda õnneks siiski vaid nuku kujul (pildil). Tõsi küll, selline tähelepanuavaldus on kui omamoodi Oscar nii filmile kui režisöörile, nagu ütles Edwrd Lucas, üks kuulsamaid Ida-Euroopa teemat käsitlevaid analüütikuid.

Vene ajaloolane ja publitsist Aleksander Djukov väitis ohtrates intervjuudes, et film kubiseb valedest, kasutatud dokumendid on võltsingud ning kõigel sellel pole mingit pistmist ajalooga.

Filmi vastaste põhisõnum kõlab, et Nõukogude Venemaa võitis ja seega igasugune katse rääkida võitja poolt kordapandud kuritegudest on ajaloo ümberkirjutamine jms. Andke andeks mulle selline banaalne võrdlus, aga kui nt selgub, et olümpiavõitja on korda saatnud spordi-eetika rikkumise ehk tarbinud dopingut, siis vaadatakse kogu lugu ümber ja võetakse talt medal ning aupaiste. Kui nt valitsusväed kasutavad kodusõjas vastaspoole mahasurumiseks lubamatuid võtteid, siis satub ta tribunali all – võtke või Serbia näide.

Kui üks agressor ning ebainimliku režiimi viljeleja võidab teist, agressiivset ja ebainimlikku, siis ei muutu esimene sellest õilsamaks. Nõukogude Liidu agressiivset ja ebainimlikku olemust tõestab üks lihtne ning ümberlükkamatu fakt. Sotsialistlikus Nõukogude Liidus toimisid koonduslaagrid ammu enne seda, kui natsionaalsotsialistlik Saksamaa need kasutusele võttis. Ning laagrid jäid nõukamaal toimima ka peale natsi-Saksamaa purustamist.

Ajalugu pakub meeletult palju võimalusi tõlgendusteks. Kuid faktid on jonnakad asjad, mahavaikimine või õigustamine ei kaota neid ära. Kui omaenda kodanike ning vallutatud alade elanike vangistamine, piinamine, hukkamine ja orjatööks ärakasutamine on kuritegelik ühe osapoole jaoks, on see sama kuritegelik ka teise jaoks.

Kommunismi kuritegude üle kohtumõistmine on veel toimumata. Film „Nõukogude lugu“ aitab taolist kohut lähendada. Ma ei väida, et see film on tõde selle viimases vormis. Kuid võimaluse korral vaadata soovitan.

Karmo Tüür
9.06.2008