Kas vanglas sündinu võib vabaks saada?

„Mis nendel venelastel viga on?“ – umbes sedapsi sõnastati üks järjekordne kutse tulla kõnelema. Veidi täpsemalt – et no mis küll vaevab Venemaad / Puutinit, et ta niimoodi rapsib ja rahmeldab, oma mainest ja inimeludest hoolimata naabri seljas tallab ning verd ja soolikaid voolata laseb nii omadel kui teistel.

Ja siis järgmiseks veeretas kõivõimas sotsiaalmeedia ette kaks emotsionaalselt võimast sümbolit.

Üks oli BBC poolt tehtud intervjuu „babuška Anna“ nimelise tegelasega, kes on muutunud nüüd Vene propaganda üheks keskseks figuuriks. Noh teate küll, see punalipuga vanamemm, kes eksikombel läks sellega Ukraina sõdureid tervitama. Igasugune propagandamasin on võimetu ise looma nii võimsaid figuure, kuid päriselulise algega ja väikese moonutusega on sellest baabuškast saanud saanud „soov saada vabastatuks“.

Teise laksuna tuli vana, kuid kaasajastatud laul „Сделан в СССР“ (Tehtud NSVL’is), mis räägib sellest, kuidas nii Siber kui Pribaltika, nii Kaukaasia kui KGB, vaesus ja ballett, suurehitised ja koonduslaagrid – kõik see kokku ongi „minu kodumaa“. Ning kuna see olla minu kodu, siis pean ma selle üle uhkust tundma.

„Normaalsuse“ taastamine

Olen kakssadanelikendviis korda rääkinud ning kirjutanud sellest, et nn kollektiivne Puutin on otsustanud taastada selle normaalsuse, milles tema põlvkond üles kasvas. Mitte küll üksüheselt NSVL tema piirides ja vaesuses, kuid laias laastus selle olukorra, kus Moskval oli sõnaõigus kõigis maailma asjades. Noh vähemalt enda meelest.

See soov pole aga mitte ainult selle pundi vananevate meeste soov naasta oma mugavustsooni, möödunud „kuldsetesse aegadesse“ (see müüt ja soov on üsna universaalne). See on ka väga oskuslikult valitud poliit-tehnoloogiline võte, liitmaks taaskord kahaneva impeeriumi rahvaid. Kui isegi mitte naaberriikides, siis kindlasti Venemaal endal on see vägagi toimiv ja edukas turundusvõte.

Hiljuti Tallinnas toimund Lennart Meri konverentsil öeldi mh välja mõte, et Venemaa ühiskond on laias laastus vananeva naise nägu ja tegu, kes leiab endale Tugevas Riigis ja Tugevas Liidris tuge ning lohutust. See „vananev naine“ pole mingi seksistlik metafoor, vaid kurb tõsiasi. Venemaa demograafiline olukord on selline, et vanu on rohkem kui noori ja omakorda nende vanade hulgas naisi rohkem kui mehi. Nii leiabki see Tugev Riik, kes suhtleb tolle vananeva naisega teleka vahendusel, toetust ja mõistmist.

Osavalt valitud turundusvõte

Ehk siis väga lihstustatult on Venemaal riigivõimu kaaperdanud seltskonnal käes hiigelsuur suunaviit: „mugavustsoon – see on siiapoole“. Mugavutsoon, see on Impeerium. Suur, tugev, võimas ja hooliv. Ja see loosung, see suunaviit leiab kõik need väsinud silmad, kes vaatavad lootusega samas suunas, lootuses, et järsku nii ongi hea? Taastame kõik endiseks ja on jälle elu ilus!?

Miks ma aga püstitasin pealkirjas vangla-teesi? Sellepärast et ka vanglas sündinu soovib mäletada ainult head oma lapsepõlvest. Et no mäletad ju, kuidas sel ühel õhtupoolikul, kui kõht oli täis ja päike barakinurga taga vaikuses soojendas ning isegi võilill õitses – no kas polnud kena see?

Ka vanglas sündinu võib vabaks saada, kui ta tunnistab endale, et tal on endal vaba tahe. Tahe aru saada, et see oli vangla, kus ta sündis. Tahe aru saada oma soovist olla vaba. Tahe rääkida ka teistele, et vangla pole inimväärne elukeskkond, mis siis et selles antakse süüa ja lastakse kellast kellani jalutama.

See kõik pole aga kinni selles küsimuses, et „mis neil venelastel viga on?“. Kahjuks tean ka enda kaasmaalasi ja põlvkonnakaaslasi, kes on otsustanud olla hingelt stalinistid. Kes vaiksel nahinal levitavad nõukogude-nostalgiat ning varjavad enda Ukraina-viha (viha vanglast vabanejate vastu) sini-must-valge lipu taha. Ka see on tahte ilming. Tahe mitte nimetada vanglat vanglaks ning tahe mitte olla vaba. See on sisemise vabaduse, mitte venelaseks olemise küsimus.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Hiina tähelepanu

Juhtusin pilku viskama oma blogi statistikale ja pisut jahmusin.

Ukraina sõda on küll tublisti mu tekstide loetavust tõstnud, kuid nagu näha, et absoluutne tipp kõigi nende aastate jooksul sellel perioodil, kus kirjutasin mõned lood Hiina kohta. Olgu siis tähelepanu osutajateks inimesed või botid, kuid tulemus on mäekõrguselt märgatav. 

Otsustasin nüüd selle jahmatuse omaette postituseks vormistada et näha, kas ka see saab Hiina infojahtijate jaoks kärbsepaberiks :D

Ukrainast Kuku Pärastlõunale

Kuku küsis, mina vastasin. Jutuks: 

- raudtee olulisusest Ukraina konfliktis (Rail Baltica!), 

- territooriumi ja meelsuse kontroll Venemaa poolt (kollaborante leidub alati ja kõikjal, küsimus on nende kvaliteedis), 

- võimaliku "referendumi" korraldamisest Hersonis (autoritaarsed ja totalitaarsed režiimid hoolivad kummalisel kombel oma näivast legitiimsusest), 

- Venemaa vastusanktsioonidest (neile päriselt tundub, et Lääs saab rohkem haiget).

Saatelõik järelkuulatav siit.

---

pilt võetud siit

Разбор полётов: ODKB ja NATO

Venemaa tahab näidata, et tal on ka oma NATO-laadne toode nimega ODKB. Kas ja mida näitas selle asutamise 30'le aastapäevale pühendatud kohtumine?

NATO omalt poolt aga võtab vastu uusi liikmeid, vaatamata kõigele. Isegi vaatamata Türgi vastuseisule Soome ja Rootsi liitumisele alliansiga

Need olid kaks peateemat, kuid puudutatud said ka mõndagi veel. Kõike seda saab järelkuulata siit, kõnelemas olid lisaks saatejuhile Andrei Titov ka Harri Tiido ja Karmo Tüür

Putini sümboolselt tühi paraadkõne

Putini 9.mai paraadkõne meenutas mõneti seda, mis toimub Ukrainas. Mõlemal juhul oodati midagi suurt ja grandioosset, kuid reaalsus osutus palju tagasihoidlikumaks. Ukraina puhul oletati, et Vene väed võtavad mõne päevaga võimu üle, kuid reaalsuses ei saanud nad selle ülesandega hakkama. Putini paraadikõne puhul oodati, et nüüd kuulutab ta välja täiemahulise sõja Ukrainale, kuid seda ei juhtunud.

Oli ootus, et üle Punase väljaku sõitval tehnikal saab olema Z-sümboolika ja teatatakse, et need üksused lähevad nüüd rindele, lahendamaks sõjalisi ülesandeid võitluses fašismiga ja kõige muu kurjaga, kuid seda ei juhtunud. Tõsi küll, mainiti, et mõned paraadil osalejad on kohale saabunud otse lahingutest (muuseas, vältides sõna „rindelt“, mis oleks olnud võrdne tunnistusega, et käimas on sõda).

Lõppeks oli ootus, et V- või Z formatsioonis lendab üle Moskva lennnuvägi, kuid isegi seda ei juhtunud. Väidetavalt jäeti lennuväe demonstratsioon-esinemine ära ilmastiku tõttu – taevas oli tõepoolest vahelduva pilvisusega. Kuid selleski on sümbolismi – ka Ukrainas on vene õhuvägi tegutsenud palju tagasihoidlikumalt ja suuremate kaotustega oodatust, ehkki algsete teadete kohaselt purustati ju Ukraina õhutõrje ja seega pidanuks ülemvõim õhus olema täielik.

Ehkki ootuspäraselt ei olnud kohal ühtegi ametlikku välisdelegatsiooni (sellest anti juba ette teada, et isegi Aleksandr Lukašenka osalust ei saa olema), pidas Vladimir Putin veidi tavatul moel vajalikuks ära mainida vähemalt liitlaste osalust Teises Maailmasõjas. Seda tegi ta küll torkavas võtmes, öeldes, et USA veteranid tahtsid küll Moskvasse paraadile tulla, kuid neil keelati seda teha. Aga Venemaa tänab ikkagi nii ameeriklasi, inglasi kui prantslasi ja kõiki teisi, kes aitasid kaasa võidule.

Siia juurde haakub ka Putini korduv retooriline käik, mida ta kasutas ka nüüd. Selle kohaselt pole rahvused olulised, kui nad ei takista olla koos üks Venemaa rahvas. Eks selle teesi ümber on ju ehitatud ju kogu praegu sõjakäik Ukrainasse – ukrainlasi karistatakse nende „vale identiteedi“ pärast, selle eest et nad soovivad omada omaette riiklust, erinevat Venemaast.

Venemaa aga võitlevat seal õige asja eest, kaitstes „meie inimesi Donbassis“. Seistakse vastu bandeeralastele, kes ameeriklaste mahitusel, välismaiste instruktorite õpetusel ja kohaletoodud relvastuse abil olla neid Venemaa „oma inimesi“ ahistanud, valmistudes ette rünnakuks Venemaa vastu. Moskva aga nägi selle salakavala plaani läbi ja tegi ennetava rünnaku.

Lõpuks veel ühest momendist, mida kõike selles lühikeses ja õigustavast retoorikast tulvil kõnes ei olnud. Mitte kordagi ei mainitud sõna „Ukraina“. Toimetus võib kinnitada, et ma saatsin päev ette lühikese ennustuse: „ainuke, mida ma oskaks/tahaks ennustada, on see, et sõda Ukrainale ei kuulutata - see poleks väärikas peale kahekuulist ponnistust.

Esiteks oleks see juba täiesti otsene ÜRO reeglite vastane ning valaks vaid õli tulle soovile VF sellest organisatsioonist välja kangutada. Teiseks pole Ukrainat ju Putini maailmas olemas, selle vastu sõja kuulutamine oleks Ukraina võrdsustamine subjektsuses Venemaaga“

Nii et kokkuvõtteks kordan – Putini paraadkõne osutus üsna sama tühjaks kui Venemaa võime saavutada suurt ja säravat võitu milleski muus kui lühiajalises kaaperduses.

---

lugu ilmus siin

Lihtsustamislõks ehk „kõik need venelased“

Ma lähen iga kord veidi turri kui kuulen väidet stiilis – kõik venelased on süüdi! Ma saan aru, et lihtsustamine on vajalik, sõja ajal kipub aga suisa hädavajalikuna tunduvat. Vaenlane on seal, võta kuuliprits ja anna tina – kaevikus teisiti ei saagi ilmselt.

Keeruliste aegade ja populismi seostest võiks pikalt kirjutada, kuid see viiks jutu mujale. Endaga manipuleerimise ohu vähendamiseks soovitan aga endale esitada kontrollküsimusi. 

Kas Impeeriumi-kurjusest hingeldavad inimesed on ikka kõik venelased? 

Kas pole mitte nii, et Ukrainas sõdivad mh ka etnilised venelased Ukraina poolel ja Venemaa poolel hoopis burjaadid ja tšetšeenid? 

Kas Impeeriumit õigustavate teglaste hulgas pole ka mitte eestlasi? Et nagu päriselt, mitte ühtegi ei tule meelde või?

Vatnik, sovjett, putinist, impeeriumisõdalane – kõik need diagnoosid on õiged ainult persoonipõhiselt ja tõestatult. Kui mina paneksin endale rinda nn Georgi lindi, oleksin mina tibla, sõltumata minu rahvusest. 

Elukutseline meelelahutaja-tõbras Filipp Kirkorov on bulgaaria-armeenia segu, kumb rahvus nüüd selles süüdi on? Nobeli rahupreemia laureaat Dmitri Muratov on aga puhastverd venelane, kuidas selle teadmisega edasi elada?

Kõige lihtsam küsimus, mille võiks endale vasakusse peopessa kirjutada ja seda iga kord lugeda, enne kui tekib soov rahvuspõhiseid üldistusi teha: „Kas Stalin oli venelane?“

Uhh, ma võiks veel pikalt jaurata, aga ehk jõudis kohale?

---

pilt võetud siit