Friday, July 28, 2017

Venemaa Föderatsiooni tasalülitamine


Vladimir Putini poolt algatatud föderatsiooni tasalülitamine on lõppenud. Viimane föderatsioonilepinglõpetas kehtivuse. Viimane oli 10 aastat tagasi Tatarstaniga sõlmitud leping, mille kehtivusaeg sai täis 26.juulil 2017.

Esmapilgul võib see näida tühise juuridilis-tehnilise muudatusena, kuna riigi nimeks jääb Venemaa Föderatsioon ning selle koosseisu kuuluvad ikkagi erinimelised subjektid: vabariigid, oblastid, kraid ja föderaalse alluvusega linnad. Kuid sisuliselt on meie kõrval nüüdsest muutunud riik.

Vladimir Putin sai Boriss Jeltsinilt päranduseks üsnagi kistud riigi. Nõukogude Liidu lagunemise ringlained loksusid Venemaa sees üsna tükk aega. Nn „suveräänsuste paraadi“ ajal kutsus Jeltsin riigi osakuid võtma endale nii palju iseseisvust, kui nood suudavad alla neelata.

Keskuse ehk Moskva ja subjektide vahel allkirjastati toona kõikvõimalikke lepinguid (kokku 46), sõltuvalt kohaliku eliidi ambitsioonidest ja Moskva suutlikkusest neid ohjata.

Tatarstani ambitsioonid olid sisuliselt ei midagi vähemat kui omariiklus – vastav referendum 1992.a sai üle 60%’se toetuse. Hiljem oli Kaasan valmis möönma, et Tatarstan ja Venemaa on omavahel lõdvas konföderatiivses liidus.

2007.a leping nägi ette, et Tatarstan on siiski Venemaa osa, kuid lähtuvalt oma kultuurilistest eripäradest jäi nii mõndagi Tatarstani otsustada. Muuhulgas arvas näiteks Kaasan, et nad võiks lülituda kirillitsalt ladina tähestikule, kuid Venemaa ülemkohtu otsusega kuulutati see põhiseadusevastaseks. Vabariigi presidendi ametinimetus õnnestus siiski säilitada, samuti klausel, et selle ametikoha hõivamiseks peab oskama tatari keelt.

Nüüd see leping lõppes. Tatarstani põhiseadus tuleb ühel või teisel moel taas kord muuta, sest senises versioonis on see viide föderatsioonilepingule kui kahe riigi omavaheliseste suhete alusdokumendile. Väga lühidalt – veel 10 aastat tagasi Vladimir Putini enda poolt allkirjastatud arusaam, mis aktsepteeris „riik riigis“ põhimõtet, enam ei kehti.

Selle aasta jaanuaris toimunud Vladimir Putin ja Tatarstani esimese riigipeaga Mintimir Şäymiev (1991-2010) kohtumine sisaldas endas iroonilist vihjet, omamoodi koha kättenäitamist. Putin andis kingiks üle Suure Tartaria kaardi. Moskva poolt XVI sajandil vallutatud aladest on nüüd lõpuks ometi saanud lihtsalt üks Venemaa Föderatsiooni subjekt.

Lõpetuseks sobib esitada küsimus – kui Venemaa on sisemiselt valmis, kas siis on aeg pöörata pilk väljapoole? Annekteeriti ju vaid mõni aasta tagasi teine põline tatarlaste ala – Krimm.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Thursday, July 20, 2017

Vagunitega Venemaalt


Algne kompaktne tekst tuli toimetuse palvel pikemaks kirjutada, seega algversiooni saab lugeda siit, pikemat aga leheversioonist.
---

Vaguniäris Venemaaga on kaks selgelt erinevat poolt – majanduslik ja poliitiline. Esimese osas on tulem kaheldav, teise osas aga juba ette teada.

Vaba majanduse tingimustes pole äriline edu kunagi kindel. Ettevõtmine võib sama hästi õnnestuda kui ka mitte õnnestuda. Kasum – või ka kahjum – on garanteeritud ainult mitte-vabas, moonutatud majanduskeskkonnas. Ehk siis sellises olukorras, kus poliitika juhib majandust ja mitte vastupidi.

Venemaal on kindlasti olemas ka nö vaba majanduse saarekesi või õigemini kihikesi – see on pisiettevõtluse tasandil, sinnamaani kuni sa ei muutu liiga ahvatlevaks või ärritavaks kellegi võimukama jaoks.

Võimaliku edu varjuküljed

Laias plaanis on aga Venemaal aga poliitika ülimuslik majanduse üle. Eriti ilmne on see kõiges, mis seostub raudteega, aga ka muude nö strateegiliste süsteemidega. Välismajanduses, sh välisinvestorite ligilaskmises nendelesamadele strateegilistele süsteemidele, on poliitilise kontrolli element veelgi, et mitte öelda kordades kõrgem.

Seega minnes mängima Venemaa suurte poiste sekka ülipolitiseeritud ja kindlate käsuliinide kaudu toimivasse ärisse, peab investoril olema tehtud kellegagi diil. Mis on selle diili hind ja kui palju tuleb eraldada nn ühiskassasse, seda ei saa laiem publik enamasti kunagi teada.

Veelgi nukram on aga see, et diil kehtib täpselt seni kuni vaja. Kuni on vaja sellele, kelle käes on jämedam ots ehk kontroll poliitilis-majandusliku-õigusliku ruumi üle. Ning välisinvestor ei ole kunagi see, kelle käes on jämedam ots, vähemalt mitte Venemaal.

Seega majanduslikult on Eesti sisenemine Venemaa vaguniärisse enam kui kaheldava tulemiga. Meile võidakse anda juurdepääs ning isegi osa kasumist, kuid seda tehakse neile sobivatel tingimustel.

Poliitiline kaotus on garanteeritud


Teine pool on siis poliitiline. Kui Eesti riik teeb diili Venemaa kui riigiga (ja kõik mis on seotud raudteega, ON Venemaal riigi kontrolli all), siis kuulutab ta Venemaa legitiimseks partneriks. Selliseks parketi- ja käepigistuskõlbulikuks tegelaseks, kellega koos naeratades päevapiltniku ette astuda.

Parandage mind, kui ma eksin, aga kas ida-Ukraina põldudel allalastud lennuki suits on juba hajunud? Kas riiklik terror oma naabrite suhtes on lakanud? Kas sanktsioonid Venemaa suhtes on tühistatud?

Venemaa on juba oma eesmärgi saavutanud. Taas kord saavad Kremli asukad väita, et Lääne nn väärtused pole enamat kui sõnamull. Näita ainult neile läänlastele pikka rubla ning igasugused põhimõtted on unustatud.

Kokkuvõtteks – vaguniäris Venemaaga on Eesti majanduslik võit küsitav ning poliitiline kaotus juba ette kantud. Mida me siis Venemaalt vagunitega tooma läheme?

---

pilt võetud siit

Malorossia: intellektuaalselt huvitav ettepanek


Üks osa Ida-Ukraina separatistidest teatas uue riikliku moodustise ehk MaloRossia loomisest. Kuni selle taha pole tulnud Moskva toetust, on tegu vaid intellektuaalselt ja politoloogiliselt huvitava mõttekesega.

Idee kohaselt peaks MaloRossia ehk Väike-Vene riik olema senise Ukraina õigusjärglane. Avalduse tegijate seisukohalt on Ukraina praegused võimud kaotanud legitiimsuse ning seetõttu ongi Donetskis baseeruvad võitlejad mitte enam Ukrainast eraldujad, vaid õiguspärase riigi taastajad – seda siis kogu Ukraina territooriumil, välja arvatud Krimm.

Sellest sai lühidalt räägitud Aktuaalse Kaamera jaoks, millest omakorda tegi uudise ERR.

Kindlasti saab sel teemal veel kirjutada, nii et püsige lainel :)

Monday, July 10, 2017

Trumpi sõnumid Varssavis ja Hamburgis

Juhul kui eeldada et USA praegune president Donald Trump ei käitu spontaanse üksikmängijana, siis tuleb tõdeda et Euroopa-turnee toimus suurepärase režii alusel. Välja arvatud üks asi.

Varssavis saavutati vaimustunud vastuvõtt. Rahvamass karjumas vaimustunult “Donald Trump” – see on magus vaatepilt, mille nimel tasub pingutada. Pole kindlamat meetodit kui minna külla ja rääkida üle poole ajast sellest, kui vapper, visa, julge ja meelekindel on vastuvõtja – see on kindel meetod vaimustuse saavutamiseks. Mobiliseeriv-konservatiivsed sõnumid sellest, et vaenlane on väravas ja et me peame kaitsma oma perekonda ja väärtusi ning vajame selleks jumalat: arvestades aega, kohta ja olusid oli see parim võimalik rõhuasetus.

Hamburgis toimunud G20 kohtumisel valiti teine tee. USA president, keda tavaliselt tajutakse globalismi sümbolina, osutus seekord globaalsele üritusele sisseimbunud antiglobalistiks. Alates pisiasjast, et Trump ei kandnud G20 tippkohtumise sümbolit kuni erimeelsuseni kliimaleppe asjus – kõik toonitas Trumpi peasõnumit “America first!”

Tõsi küll, sama ürituse raames toimunud kohtumine Venemaa presidendiga Vladimir Putin jättis teise mulje. Venemaa meedia püüdis mõnuga kinni need kehakeelelised momendid, kus Trump sirutas esimesena käe või kummardas Putini poole. Asjaolu, et Trump pidas ennem seda varssavis “russofoobse” kõne (nagu seda tõlgendas tuntud vene politoloog Sergei Markov), oli selle kõrval pisiasi.

Kõigest selles rääksid Karmo Tüür, Erik-Niiles Kross, Erkki Bahovski Kuku raadio saates Välismääraja, saadet saab järelkuulata siit

---

pildid võetud siit ja siit

Wednesday, July 5, 2017

Põhja-Korea raketikatsetus muudab pisut mängu


Edukaks tunnistatud raketikatsetus näitab, et asjaolud Põhja-Korea ümber käivas mängus on muutunud. 

Esiteks tajub Põhja-Korea oma põhivaenlast ehk USA’d agressiivsemana kui varem, põhjuseks kasvõi Süüria pihta antud raketilöögid. Teiseks tajub praegune liider oma positsiooni siseriiklikult nõrgemana, mistõttu kompenseerib seda välisriiklike “edusammudega”. Kolmandaks on vaatamata kõigile embargodele jm sanktsioonidele kasvanud Põhja-Korea tehniline võimekus.

Nüüd on teada, et vähemalt teoreetiliselt suudab Põhja-Korea tõepoolest tabada teisi kontinente. Oma peamise sihtmärgi ehk USA põhiosani ta küll veel ei küüni, kuid nt Alaskani küll. Teine kontinent ehk Austraalia on juba kuulnud ähvardusi, et võib sattuda sihtmärgi rolli kui USA liitlane. Jaapan pole küll omaette kontinent, kuid sealsed USA sõjaväebaasid on kindlasti ka sihikul.

Kõigest sellest sai räägitud intervjuus Kuku raadiole, salvestist saab järelkuulata siit.

---

pilt võetud siit

Saturday, July 1, 2017

Järgmine suur asi


Eestis on aastaid räägitud, et meil on puudu järgmine suur siht, see „suur asi“, millega tegeleda. Et NATO ja EL liikmelisuse saavutamisega olla tekkinud justkui mingi tühimik, kuhu oma energiat suunata. Et lihtsalt oma majanduse, julgeoleku ja elukvaliteedi ülesehitamine olla liiga olupoliitiline ja väikesemahuline ülesanne.

Oletame et see on tõepoolest nii, et meil on auru, võimekust ja ambitsiooni haarata järgmine „suur asi“ oma talupojakämmalde vahele. Pakun välja ühe suure asja, millega meil tuleb tegeleda – see on Hiina. Istudes hetkel Pekingis ühel vastavat foorumil, võin kinnitada ühte: isegi kui meie Hiinaga ei tegele, siis tegeleb Hiina meiega ikka.

Meiega hakatakse tegelema
Muuhulgas lausus näiteks siinse ülehiinalise noorsooföderatsiooni esindaja (Xia Dong), et nad käivitavad programmi, mille käigus käivitatakse kõigist sihtriikidest – ja meie oleme üks neist – noorte juhtide, noorte teadlaste jne küllakutsumise programm. Noored viiakse kaheks nädalaks kohale ja tehakse selgeks, et väärtuspõhine koostöö on võimalik.

Jah, te lugesite õigesti. Kommunistliku Hiina esindaja räägib väärtuspõhisest koostööst. Lihtsalt noortel siin ja seal on olemas need ühetaolised väärtused, mille pinnal ühist keelt leida: olgu nendeks kasvõi elektroonikalembus või keskkonnateadlikkus.

Kõrvalepõikena olgu öeldud, et noorsugu on alati ja igal pool andekas ka kõikvõimaliku piirnagute ületamisel. Hiinlaste massimõtlemise ja reeglitruuduse müüdi murdmiseks mainin lihtsalt ära, et enamik kasutab täiesti vabalt kõikvõimalikke keelatud või piiratud suhtluskanaleid.

Lähenemine kui möödapääsmatus
Hiina rahvusvaheliste suhete instituudi esindaja (Zhongping Feng) lausus koguni, et Euroopat varitseb populismi hädaoht, aeg on kriitiline ning sestap on Euroopa ja Hiina teineteisel lähenemine kõige loomulikum asi üleüldse. Donald Trumpi valimine USA presidendiks aga avas võimaluste akna, mille raames see lähenemine paistab mitte lihtsalt loomulik, vaid ja vajalik.

Militaarse mõttekoja ehk Kaitsekolledži juht Hui Xu märkis rahuloluga, et just äsja lõppes esmakordne kõrgemate sõjaväelaste kokkutulek 16+1 formaadi raames. Hiina on avanemas ja tõusmas. Tõsi, mõttekodade (inglise keeles think-tank) esindajate kokkutuleku puhul peeti vajalikuks teha ka nali: „meil on küll rohkem tanke kui mõtlejaid“ (we have more tanks than thinkers).

Seega sõnastaks ehk alguses öeldud teesi ümber. Me teame, mis on järgmine suur asi, mis meiega tegelema hakkab. Nüüd on lihtsalt küsimus, mis me selle teadmisega peale hakkame.

Hiina kui Kuu või Päike
Ja lõpetuseks üks väike kunstiline vinjett. Eesti elanike nägemust Hiinast võib jagada tinglikult kolmeks.

Enamiku jaoks on Hiina midagi Kuu sarnast – jah selle olemasolekust ollakse teadlikud, mõnikord seda ka nähakse, ollakse isegi teadlik tema mõjust … kuid igapäevaselt Hiinale ei mõelda, sest ta ei puutu meie igapäevaellu.

Seejärel on väike entusiastide punt, kelle jaoks Hiina on pigem Päikese rollis – kõik tiirleb selle taevakeha ümber, kõik toimub tema tõttu. Ning lõpuks veelgi väiksem käputäis eksperte-ametnikke-poliitikuid, kes teavad nii Kuu kui Päikese olemasolust kuid peavad vajalikuks mõlemast mõistlikku distantsi hoida.

Seni on Eesti olnud Hiina algatustes osalemise osas väga passiivne – vastava uuringu kohaselt on Eesti sõna otseses mõttes viimasel kohal 16 Kesk- ja Ida-Euroopa riigi hulgas. Võttes arvesse hiinlaste põhjalikkust, võib eeldada, et sellist mahajäämust hakatakse parendama.



lugu ilmus siin



pildil loo autor koos Hiina 16+1 riikide mõttekodade võrgustiku direktoriga LIU Zuokui

Venemaa mitmekordne punktivõit


Venemaa diplomaat Vladimir Voronkov asus juhtama ÜRO juurde loodud terrorismivastase agentuuri
tööd. Selles määramises on korraga kirjas mitu märgilist võitu Moskva jaoks.

Esiteks saavutas Kreml seda, mida ta on enda taastõestamise-tuhinas kogu aeg taotlenud. Üks keskne trumm, mida jätkuvalt taotakse, kõlab justnimelt nii – meie kõigi ees on ühine oht ja selle nimi on rahvusvaheline terrorism ja meie (st Venemaa) teame, kuidas sellega toime tulla.

Veelgi laiemas plaanis käib juba aastaid avalik ja vähem-avalik vihjamine, et nn Globaalse Põhja ja Globaalse Lõuna lähenevas kokkupõrkes on just Venemaa see, kes teab, kuidas nende pingetega toime tulla.

Kas see Moskva poolt maalitav kuvand ka tegelikkusele vastab, on juba hoopis omaette küsimus. Islamiseeruv ja pahatihti plahvatustes rappuv vappuv Venemaa näikse seda terrorirelva mitte niivõrd ohjeldavat, kuivõrd toitvat. Kuid mitte sellest pole seekord juttu.

Teiseks sai Venemaa esindaja endale nüüd ka ÜRO peasekretäri asetäitja staatuse. Kõigil ülejäänud neljal ÜRO Julgeolekunõukogu liikmel oli oma esindaja asetäitjate hulgas olemas: Hiinal sotsiaalvaldkonnas, Prantsusmaal rahutagamise alal, Suurbritannial humanitaarteemadel, USA poliitilistes küsimustes. NSVL aegu oli ka oma asetäitja ka Moskval, nüüd on siis seegi olukord taastatud.

Kolmas ja pisike võiduke läheb kirja personaalselt Voronkovi jaoks. 64-aastaseks saanud, tagasihoidlikust tõlgiametist alustanud pikaaegne Vene välisministeeriumi töötaja ei saaks kõrgemast tähelennust ilmselt unistadagi.

Õnneks ei pea ka soliidses eas Voronkov hakkama meeskonda nö nullist looma, tema alluvusse tuuakse kokku seni ÜRO eri kontorites sama teemaga tegelenud ametnikud ja spetsialistid. Kas ja kuivõrd suudab see ümberformatitud kontor asuda kokku kõlksutama erinevate terrorismisvastaste asutuste tegevust, see saab selguma nö töö käigus.

Neljas ja ehk ebamääraselt kõlav, kuid siiski oluline plusspunkt on üldine parketikõlbulikkuse tõestamine. Viimastel aegadel enesekinnitamise vaevustes rähklev Venemaa on ühe instrumendina valinud Läänele vastandumise tee ning sattunud üsna suurel määral isolatsiooni. ÜRO kõrge ja üliaktuaalsena kõlava posti endale saamine kõlab vastupidise signaalina.

Tõsi küll, kõiki neid võite ja võidukesi tumestab asjaolu, et ÜRO on osake senisest maailmakorrast, mille lootusetust aegumisest on Venemaa kõrgemad pead korduvalt rääkinud. Aga kuniks vana kord pole lammutatud ja uut asemel ehitatud, läheb ÜRO terrorismivastase agentuuri juhi koha endalesaamine siiski kirja punktivõiduna.



lugu ilmus siin



pilt võetud siit